Ma on inimkonna häll, kuid ei saa elada igavesti hällis. Konstantin Seolkovski. Inimkonna unistus täitus. Esimene arglik, kuid kindel samm viis inimese üks aasta tagasi kosmose avarustele. Kas üks päev aastast on ajalugu ühe päeva, 108 minut, et üks aasta oleme mõelnud nendele 108-le minutile. Ent liiga lühike on see aeg, et isegi ühe aasta jooksul õigesti tunnetada, õigesti aru saada. Kosmoseajastu algusest. Kõik on kuidagi värske ja uus. Sajanditeharjumused ja traditsioonid kummitavad ja panevad mõtlema. Kuidas on saanud võimatust võimalik. Kuidas on see tõesti nii? Varajane kevadehommik üks aasta tagasi. Lääne-Siberi Baikonuri kosmodroomil hajub udu. Tõusvasse päikesesse sipelgate askeldavad inimesed hiiglasliku sigarikujulise raketi juures. Post-doci hõbehall teravik on pööratud päevavalguses kustuvate tähtede poole. Juhtimiskeskuse valgetes kitlites insenerid kontrollivad inimmõistuse imet heledalt säravat stardivalmis, raketi kõikuv, väliselt tavaline. Ent sisemiselt tajud, tajud pinge. Kosmodroomile sõidad autobuss? Kalt astub betoonile kosmoseülikonnas inimene. Inimene, kes esimesena lendab sinna, kuhu veel ei ole sattunud inimene. See ei ole lend tundmatusse kõik on läbi mõeldud, mitmeid kordi kontrollitud, kõik on seal. Juri Gagarin on see, kes inimkonna tulevikku inimkonna teaduse nimel sõidab esimesena. Ta tõuseb raketti metall saarestikule. Juri Gagarini avaldus enne starti. Kallid sõbrad, lähedased, tundmatud kaasmaalased, kõigi saade ja kontinentide inimesed. Mõne minuti pärast kannab võimas kosmoselaev mind maailmaruumi kaugetesse avarustesse. Mida võiks öelda teile meil viimastel minutitel enne starti? Kogu minu elu näib mulle praegu ühe ainsa suurepärase momendini. Kõik, mis on läbi elatud ja tehtud varem oli läbi elatud ja tehtud selle minuti nimel. Te, mõistate? Raske on praegu aru saada tunnetest, millal katsumuse tund on lähedale jõudnud. Milleks me oleme valmistunud kaua ja. Vaevalt tasub kõnelda nendest tunnetest, mis ma üle elasin, kui mulle tehti ettepanek sooritada see ajaloos esimene lend. Rõõm? Ei, see ei olnud ainult uhkus. Ei, see ei olnud ainult uhkus. Ma tundsin suurt õnne. Olla esimesena kosmoses, astuda üks-ühe vastu enneolematusse, kahevõitlusse loodusega. Kas saab unistada rohkemast? Ma tahaksin pühendada selle esimese kosmoselennu kommunismi inimestele selle ühiskonna inimestele, millesse juba astub meie nõukogude rahvas ja millesse ma olen kindel, astuvad kõik inimesed maailmas. Ei ei see on nüüd uus elu oma õega. Ja nii nagu. Luugid sulgusid. Me oleme sinuga juri, ütlevad kosmodroomi betoonile jäänud insenerid, töölised, konstruktorid, tulevased kosmonaudid. Viimased minutid saabub vaikus, kus ja siis kostavad sõnad. Pimestav leek, mis võistleb päikesega, purskub laeva Tigantsest langeraketis. Mõned hetked seisab hiiglaslik rakett nagu obelisk. Tule ookeanis. Lõpuks hakkab ta aeglaselt tõusma. Kellaosutid fikseerivad üheksa null seitse Moskva aja järgi. Nii algasid need 108 minutit mis vapustasid maailma. Seda nägi ette tähtede teede err Konstantin Seolkovski. Ja nii ta kõneles esimesel mail 1935. aastal punasel väljakul. Nonii, nimetan ma poisikesi lennukimudelitega lapsi Laaneri juures noormehi, lennukeil, keda on meil kümneid tuhandeid. Nendele panen ma kõige julgemad lootused. Nad aitavad ellu viia minu avastusi. Annavad esimese planeetidevahelise laeva andekaid ehitajaid. Nemad, kangelased, uljaspead rajavad esimesed õhurajad trassi, maa Kuu orbiidi Maa Marsi orbiidil ning edasi Moskvat, Kuusaluga maas. 40 aastat töötasin ma reaktiivmootori kallal ning olin veendunud, et jalutuskäigud Marsile algavad alles paljude sajandite pärast. Kuid tähtajad muutuvad. Tähtajad muutuvad. Muutub aeg võimatust sai reaalsus. Juri Gagarin oli esimene, kes uskumatult kõrguselt vaatas meie planeeti. Sihingas nagu tohutu elusolend. Õitsesid, rohelised põllud, pärl mutriliselt sädelis, vesi. Kauge ja lähedane, ebatavaline ja ääretult tuttav, pööras ta kosmonaudi ees oma Mandreid. Ookeane meelitas kõike meelde jätma, kõike jäädvustama. Mõnikord tema värske ilme kadus ning kangelasele vaatas näkku tume kuristik, tulvil tähti ja päikese kroon, saatis tulenooli. Aeg lendas ja juba neli kuud hiljem kõlas kõikides keeltes. German Titov oli nimi. 17 tiiru ümber maa. 25 tundi kosmoses. Kodumaa tervitab kõiki neid, kelle kätetööga sündis uus ajastu kõneleb arstiteaduste akadeemia kirjavahetajaliige Andrei leebeedinski. Eelnenud rakettide, tehiskaaslaste ja kosmoselaevade lennud olid ettevalmistusetappideks sellele tähtsale sündmusele. Meie teadus on ära mõistetanud kõik need raskused, mis elusorganismil tuleb ületada kosmoselennuprotsessis. See on meie teaduse suur võit, tema hiilgav edusamm seaduspäraselt ja kindlalt kätte võidetud teaduslik õnn. Sõna on insener-konstruktor Igor märk Kuulovil. Kosmoselaevade edukaks lennuks on vaja võimsaid raketiseadmeid. Meie teadlased lõid need rakettmootorid ning kindlustasid sellega meie raketitehnika edu. Kõneleb vabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja Nõukogude Liidu kangelane, endine lendur Endel Puusepp. Ja meie nõukogude inimesed ja eriti nõukogude lendurid, nii endised kui ka praegused oleme uhked selle üle, et kaagi, vennakene meie tööd ja vaeva on sellest suurest saavutusest, mille üle praegu rõõmustab kogu maailm. Ja võib kindel olla, et noored lendurid, uus lendurite põlv tuleb toimelendudega, mis ei piirdu ainult ümber maailmalennuga. Vaidmis ulatuvad kuuni Veenuseni marssini ja võib-olla meie silmad näevad kaebel kaugemalegi. Kirjanik Paul Kuusberg. Kas ei peitu selles, et esimese kosmoselennu sooritas nõukogude inimene midagi väga tähendusrikast. Kas ei tundu see seaduspärasus Ena, et just kommunismi rajajate põlvkond läkitas ühe eneste hulgast planeetidevahelises ruumi? Tõepoolest, siin peitub seadusepärasus. See tõendab veelkord, et meie nõukogude kodumaa on muutunud inimeste, kõige kaunimate ja suuremate unistuste täideviijaks. Teaduse ja inimmõtte arengu ja progressi ma ei hakkaks. Ma ei hakkaks, mis näitab valgust kogu inimkonnale. Päeval üks aasta tagasi kõnelesid tuhanded kuulasid miljonid Moskva punasel väljakult Nikita Hruštšovi sõnu. Üha uued ja uued nõukogude inimesed lendavad mööda tundmatuid marsruute kosmosesse, uurivad teda, avastavad ka edaspidi looduse saladusi, panevad need inimest teenima rahu teenima. Me rõhutame rahu teenima. Nõukogude inimesed ei taha, et raketid, mis nii hämmastava täpsusega täidavad inimese antud programmi kannaksid surmatoovaid laadung. Ei. Me pöördume veel kord kogu maailma valitsuste poole. Teadus ja tehnika on jõudnud niikaugele ning on võimelised toime panema niisuguseid purustusi, et tuleb tarvitusele võtta kõik abinõud Desarmeerimiseks. Üldine ja täielik desarmeerimine kõige rangema rahvusvahelise kontrolli all on tee kindla rahu loomiseks rahvaste vahel. Mõni päev tagasi aga kõneles aastane kosmosekangelane Juri Gagarin. Ja kui looduse seaduste järgi päike peab tõusma idast, siis kosmoseajastu hommik algas meie maal ühiskondliku arenguseaduste järgi. Meie jutustus on üks aasta vana ent kõik oleks olnud nagu eile. Maapealsele aja mõistele lisandub uus kosmiline aeg. See aasta andis meile ka Ameerika kosmonaudi John Glenni. Inimkond kipub välja oma hällist, ent ta vajab selleks rahu, rahu kõigi inimeste vahel. Kosmos olgu inimestele rahu hälliks. Kosmonautika isa Konstantin Seolkovski ei saanud ise näha seda suurt päeva. Kaheteistkümnendat aprilli aasta 1961. Siis läks täide tema unistus. Inimene ei jää igavesti maa peale, vaid ta tungib valgust ja avarust otsides algul ettevaatlikult atmosfääri piiride taha ja vallutab seejärel kogu päikeselähedase ruumi. Algus on tehtud uued kosmosele, Nemad künnavad maailmaavarusi. Inimesed valmistuvad sõitudeks kaugusesse sinna, kuhu õhtuti suunatud pilk otsib tähtedelt õnne. Õnne inimkonnale. Ja seda kõike selleks, et me armastame elu. Armastame uusi ja julgeid unistusi.