Tallinna iidses vanalinnas on üks väga tore maja ta natuke nurga taga, nii et kohe esimesel pilgul silma ei torka, jaga suur värviline kiri näitab küll, et natuke maad edasi asub tarbekunstimuuseum. Täna me oleme siia tulnud Tallinna 24. keskkooli tarbekunsti eriala õppivate tüdrukute poistega. Te olete siin juba mitmeid kordi käinud? Sellel sügisel vast veel mitte, eks ole, ja meil on siin täna teejuhiks selle muuseumitöötaja Anne Tiivel ja millest ta tavaliselt alustate, kui teil niisugune säravate silmadega huviliste rühm selja taga on tavaliselt. Ma tutvustan paari lausega meie maja ja selle ajaloolist tausta. Ja siis räägin sellest, et meie tarbekunstimuuseum asub ühes jättes vanas keskaegses hoones nimelt endises aidas, mis valmis juba 1695. aastal. Ja siis nende mitmete ühendite jooksul on ta olnud erinevate aadlike valduses. Siin hoiti keskajal vilja ja muid toiduaineid ja sõdade ajal, isegi Põhjasõja ajal ja järgnevate sõdade perioodidel olid siin ka relvalaod. Ja keskaegses Tallinnas oli see aidahoone kõige suurem üldse laohoone, aga rajada siia muuseum, tekkis mõte kuskil juba 60.-te aastate lõpus ja siis seitsmekümnendatel aastatel hakati seda maja restaureerima ja kaheksa Nendel aastal avati siin siis tarbekunstimuuseum. Ekspositsioon asub meile kolmel korrusel. Esimesel korrusel on meil alati perioodilised näitused, ülevaatenäitused, mis kestavad igaüks keskmiselt üks kuni poolteist kuud. Ja teisel ja kolmandal korrusel on meil siis püsiekspositsioon kaasaegsest eesti tarbekunstist alustama keraamikasaalist Kunivenud sellesse keraamikasaali lähme, saame siis teiega ka natuke lähemalt tuttavaks. Anto Terras, Mariann Raisma, Endre poja, Stiina Maasik. Teie õpite siis tarbekunsti ja öelge, mis sinna alla kuulub nahkehistöö, metallitöö savikeraamika. Tavaliselt teeme igasugu pisi plastikat, alguses oli põhiliselt savi, aga enne sõda oli maalinud. Neljandas klassis tegime esimest korda nahka. Ehte endalale seeks lill praegudeks, palju paremini. Säästame, tegime näiteks nahkehistööd ja mitu ilusate taline. Täitsa. Võib-olla oskan paremini. Nüüd juba viiendas-kuuendas klassis keraamilisi plaate tehtud glasuuriga katsime neid, siis vaatasin küll, et päris ilus paat tuli, aga nüüd olen rohkem enesekriitilisemaks muutunud ja nüüd vaatan, et tuleks nüüd teeks Lähme nii, see enesekriitilisus tuleb koos sellega, mida targemaks ja osavamaks te saate. Siit tuleb küll jah, aga mis teil lemmikala nüüd kõikide nende tarbekunstiharude seest on, millega tegelenud olete nende õppeaastate jooksul. Aga huvitav on teha savi, mul ei tule eriti hästi välja. Mulle meeldib Kanahkistiteedi kerge sest saab palju asju teha, rahakotte ja kaaniaga. Ma pole veel väga palju seda nahkehistööd teinud, ma ei tea veel kõike neid võlusid, mis seal pettuda võivad ja praegu meeldib mulle veel savi rohkem teha. Üldiselt jah, savi on kaunis paindlik materjal ja seda annab igasuguseid asju teha. No nahkehissaali me veel jõuame, aga praegu me oleme ka nende tööde juures, kus algmaterjaliks olnud savi. Kõigepealt vaatame neid kolme vitriini siin, siin on meil väljas kõige vanem keraamika. Esimeses vitriinis näeme, Jaan koordi savinõusid. Tema oli meil küll väga tuntud skulptor kuid kolmekümnendatel aastatel hakkas ta tegelema keraamikaga ja, ja esimesena tõi eesti keraamikast lihtsa selge vormi ja kõrgkuumustehnika. Kas teile tuleb eteks, Jaan Koordisugune, väga võluv kunstiteos vaksali tänaval hirv kui läheb nende vaksali tänavat näha? Ta on väga nõtke ja graatsiline ja kuidas ta on? Väga loomulikult tehtud. Edasi, võib-olla siin pakub rohkem huvi meie, Eesti NSV rahvakunstniku, Ellinor piipu keraamika. Tema on tõesti vist ainuke meil keraamik kes on järjekindlalt tegelenud plastikaga ja siin vitriinis näemegi juba tema armsaid figuure 50.-test aastatest. Tal on kõik Emarus pehmus väga hubase tunde tekitab väga lihtsalt tehtud on siin kujutatud inimesi oma tavaliste toimetuste juures ja talle meeldib kujutada just meie igapäevast olustiku ümbrust, inimesi nende tegevuses. Siin on nagu näeme, kartulikorjajad ja suplejad ja kalapuhastaja. Ja viimasel ajal on ta pöördunud, sest laste temaatika poole 70.-te aastate lõpus ta lõi terve rea Butode seeriaid, mis oli pühendatud laste aastale 1979. aastal. Button, väikesed inglikesed, väikeste poistekujulised inglikese. No te olete leidnud ennast siit vaiba eest. Eesti NSV rahvakunstniku Mari Adamsoni vaip. Tallinn on tehtud 1956. aastal. Väga ilus värvikirev vaip on minust ilusti tehtud, et midagi ei pea juurde lisama. Värvide kohta ütlete tegelikult küllalt taolised siuksed. Hallikad aga sisekasutad erksaid toone. Ja rohkem meeldib, tema on meil üks tuntumaid vaibameistreid ja rahvakunstnik ja nii-öelda meie klassik sellel alal, kes on väsimatult püsinud rivis tõesti oma loomingu algaastatest tänapäevani, aga see vaip, Tallinn, see on juba üks meie ekspositsiooni vanimaid vaipu. Ja omal ajal see oli väga tuntud ja kuulus vaid valitsustele, tihti seda kingituseks. No öelge, te olete siin mõned korrad käinud, aga kui uuesti ja jälle tulla ja täna olete taas ükskord siin kas siis on vahest niisugune tunne ka, et oleks nagu esimest korda on küll. Mõnikord ikka jäävad, teeks katkeid ja asi jääb kahe silma vahel nagu siis vaatad uuesti nagu uus asi oleks. Mis teile täna tundub, mida te poleks nagu üldse märganud, siin majas on, need raamatukaaned tunduvad, et on uued nahk on alati uus ja huvitav ja kui uuesti vaadata, siis tundub, et pole nagu ennem näinudki. Ronald Testuslik raamatuga need karbid ja see sinu treenitud silm ka, mis ajaga ikka teravamaks ja täpsemaks muuta ikka uusi väärtusi ja vastab jah, meil koolis nõutuks muidugi rohkem kui teistes koolides kunsti koha pealt. Osavamaks ja näed kõike, mis võtta on ilu poolest loodusest ja siin muuseumis. Nende kaunite kaante siin seisame ja esimene nende kohta kuulda võiksime siin kuues vitriinis on välja pandud meie eesti nahakunsti rajaja Eduard Taska köited ja albumid. Ka 20. aastate lõpus kolmekümnendatel aastatel lõida esimesed kunstilise nahad töökojad Eestis ja esimesed köited olid tal küllaltki. Nagu näete siin raskepärased ideid, sai ta eesti etnograafiast tekstiili Ornomentikast. Kuid juba 30.-te aastate keskel ja lõpu poole muutusid ta köited, nagu näete siin kergeteks ja nende koor. Isegi üllatavalt tänapäevaseks. Siin on prantsuskeelsed köited kolm köidet reas. Teisel riiulil, mille eest 37. aastal sai ülemaailmselt kunstinäitusel Pariisis peaauhinna sellest ajast siis muutus eesti nahakunst maailma kuulsaks. Eks igal rahval kursused igas erialas, eestlastel on see nahkehistöö ja palju muudki väga hästi välja tulnud. Nagu teistel rahvastel, võib-olla ei paista niimoodi silma, ma arvan, et väikesele rahvale on kuulsused väga vajalikud, sest nad ei lase eesti kultuuril hääbuda. Kunstnikel meil lemmiktehnikaks vooli tehnika, näitaksin nende karpide pealsi, olete teie kuulnud sellist tehnikat ja ikka oleme ise teinud natuke hooli, tehnikut on tuntud muidugi väga erinevate esemete juures, neid saab edukalt köidet juures kasutada, kuid siin meie ees on karbid küllaltki reljeefse pinnaga, tähendab see reljeefne tehakse papist või kartongist välja kleebitakse siis ning kõrgemad, madalamad kohad ja siis nahka niisutatakse ja vastavate vooli pulkadega, siis tõmmatakse see nahk sinna peale. Ja, ja siin on veel siis reljees nagu maalitud üldse varem oli iseloomulik nahka küllaltki palju maaliti üle kuid viimasel perioodil kunstnikke jällegi hakanud võluma naha naturaalne ilu, nagu siin need Naima suude põimitud karbid kaunilt mängib siin näha enda faktuur on selline laineline nagu ja see on noh, annab nagu paremini välja maastiku, kus on näiteks künkaid kujutatud, siis küngas on nagu välja toodud rohkem kodus ja see kaunis maastik on siin täiesti käegakatsutav oma vormides. Aitab perspektiiviga nagu tunnetada paremini. No mis te ise olete teinud, voolitehnikas? Olen teinud mõned ehted ja siis ühed märkmiku kaaned ka karbi juures jääte kindlasti ilusam, aga nahka ei ole veel nii palju, et saaks karkedi telgi reemetsa ehtekarbid ei saa küll ühtegi hinge päris ükskõikseks. Ega ei saa Kell praegu on selline tunne, et kui selle karbi lahti teeks, siis seal on mingi leht sees. Siin on kontrasti kasutatud ühe karbi peal mis annab päris huvitava naud olla. Jah, karbi peal võiksin nagu elada, lokkab nii, et täpselt nagu looduses väga hästi. Kohe näha, et meistrikäega tehtud, meie veel sinna pole jõudnud ka ja siis ma kunagi jõuame ka. Ja kolmandal korrusel on väga suurejooneline, kuidas me ütlemisele saaliga? Tegelikult on see meil siin klaasis, aga hiljuti lisati neile siin uus osa juurde meie portselani maali kohta, siin on meil kuus vitriini siis näidetega eesti portselanist. Ja muidugi peab mainima, et Eestis portselani toodeta, need valmis, portselantassid taldrikud, me toome siis Leningradist või Leedust ja siis kunstnikud siin oma värvidega nad deklareerivad, maalivad üle, siin on nagu näeme, terve vitriin vanu Ivaski väga huvitavaid ju humoorikaid tasse ja taldrikuid edasi. Eevi rassi väga pidulikult hõbedaga maalitud serviisid. Ja väga omanäolised on noore kunstniku Indrek Hirve taldrikud omapärases tehnikas niinimetatud glasuurialuses maalis võtab silmades kirjuks. Küll värvikirev on, siin on väga palju erinevaid tasse ja taldrikuid erinevates värvides. Kuidas enda oskused siin kõrval tunduvad, meie tööd tuleks ka paremat, kõike saada oleks, kui seda varustamise küsimust tõsisemalt võtma ei hakata, siis võiks Eesti kunst tasapisi põhja täima hakata varustamine njah, praegu üpris valus probleem, kui me korraks ennast nendest muredest natuke kõrgemale tõstame. Kunst lubab seda ja vaatame, mis seal vitriini taga on. Näiteks need mõned taldrikud meenutavad nagu mingist illuminaatorist hoopis teise maailma. Ta on vist. Siin selles vitriinis näeme meie Eesti teenelise kunstitegelase maks, Roosma, kauneid kraveeritud nõusid klaase ja taldrikuid, maks Roosma oli meie klaasikunsti nii-öelda rajaja ja avaldas suurepäraselt graveerimise tehnikat. Näete siin sellel kaunil kausikesel ääre sportöörina jooksebki klassikalises graveerimis, tehnikas kaunistus graveeritakse tavaliselt vaskseebiga spetsiaalsel graveerimis masinaga. No on see jutt teile tuttav? Seda tehnikat me pole veel teinud koolis, väga ilus on õhuline. Sina tahaksid vastu vaielda? Mulle lihtsalt meeldib savi rohkem kui klaas klaasi peale või kunagi kindel olla. Minu arust savi on nagu natuke robustse. Mitte natuke, vaid isegi palju. Aga iga asi omal kohal on väga ilus poodiumidel Me näeme Eino Märdi töid. Eino mäelt on praeguses klaasikunstis üks väljapaistvamaid nimesid. Ta on hariduselt klaasikunstnik, kuid töötab meie tarbeklaasis eksperimentaalsessis meister puhujana ja teeb eriti keerukaid esemeid. Eino meelti, nagu näete, huvitab kõige rohkem taks klaasimass ja klaasi ilu ja iluklaasimassi sees. See meenutab nagu mingisugust galaktikat või mingit kosmost natuke. Üldiselt üks ebamaine Mcon siia ongi kirjutatud punased planeedid. Siis ma arvasin täitsa õigesti ära saime kirja ei lugenudki, ei lugenud. Aga ebamaine küll aga meeldib sulle see, mis siin meeldib küll ka ebamaist igapäevane. Ja see, kuidas kunstnik on, seda näha osanud, on see sulle vastuvõetav? On küll. Aga huvitav on, see kunst on üleüldse ebamaine, olete ise ka püüdnud midagi ebamaist oma töödes luua ning, ja mõnikord on välja tulnud midagi kentsaka, eks ju, et kui ma teen savi, siis ma hakkasin põtradega, mis mühin, palju, mis on neli aastat tagasi eesti põdra asemel mingi draakonitaoline eluka sarvedega välja pärast tehingisest draakoni ja olid ise oma tulemusega rahul. Ma olen rohkem kui selle põdraga oleks saanud kindlasti, eks see meie tänane rannaksin. Tarbekunstimuuseumis ei ole ka nagu pisut ebamaine. Igapäevasest argielust ja Argyaskeldustest ja kiirustamistest oleme me nagu välja rebitud. Käime siin keset imekauneid vaipu ja klaase ja vaase ja nahka ja muudkui püüame mõelda, mis seal taga kõik olla võiks. Me kõik loodame siin, eks ole, et meie kuulaja ei pane pahaks. Et siin võis päris palju kuulata meie tänase jutu jooksul sinu, vaadake siia. Vaadake sinna, see kõik oli ju tegelikult räägitud selleks, et kuulaja ka siiapoole oma sammud seaks. Jah, ikkagi arendab inimest, kindlasti tuleme veel tagasi klassiga ja üksi muind oma mõtteid.