Pravda on saamas 50 aastaseks. Kui ajavahemik on 50 aastat olnud vägagi muutliku sisuga. Sest mõtelge ise, ennevanasti märkasid 50 aasta jooksul olulisi muutusi, vaevalt midagi peale enda hallinemise. Nii aegamisi voolas ümbritsev elu hällist hauani. Nüüd aga viimase 50 aasta jooksul kui lastavaid kõige pöördelise matelgi sündmustel kujutluses mööduda. Oktoober 1917. Võit hitlerismi üle. Kolonialism surmakrampides. Kosmoseajastu algusprogramm, kommunismi. Ning kui hakata otsima toimunud tormiliste muutuste põhjusi möödunud poole sajandi raamest, siis tooksidki niidid ka peatse sünnipäevalapse Pravda juurde. Kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal on nii Pravdast kui ka tema eesti võitluskaaslasest kiirest juba palju juttu olnud. Mida saaksime meie raadiokuulajale veel lisaks anda? Sisulist ja ülevaatliku kindlasti mitte. See tähendaks taotleda raadiosaatega raamatu ülevaatlikkust ja sisurikkust. Anda võiksime vast värvi, see tähendab, pakkuda teile kuulamiseks Pravda ja kiire hälliaegsete vahetuid mälestusi. Seda teed me püüdsimegi minna. Siin aga näed jällegi, et 50 aastat on pikk aeg ja vähe on jäänud järele inimesi, kes võiksid sellest oma vahetuid muljeid vesta. Ometi elas Peterburis 50 aastat tagasi tuhandeid eestlasi. Siiski üks meist, Maria eder, 16 aastase tütarlapsena lahkus ta Pärnust Peterburi tööd otsima. Pärnus oli selleks vähe lootusi. Mässaja, õde öeldi. Tõsi, Maria vend Heinrich Klaas oli Pärna sandarmeerial suurim vihaalune kui 1905. aasta revolutsioonist aktiivne osavõtt ja, ja Pärnu töölisliikumise energilise maid juhte. Peterburg aga on suurlinn, seal on ka paljud Heinrichi võitluskaaslased Pärnust ning mis lootusi veelgi tõstis. Haridust oli Marial lihtrahva lapse kohta küllaltki palju, tervelt neli klassi. Peterburis otsis Maria Heather peagi üles venna vanad tuttavad. Perekond Jakobsonile, korter Žukovski tänaval sai tavaliseks kohtumispaigaks. Siia jõudsidki ka Pravda esimesed numbrid. Ma olin juba parteis mitu nädalid, ennem kui ma esimest Pravda Nummert nägin ja pean ütlema, et mina hakkasin Pravdat lugema, mitte esimesest numbrist, aga teisest, teisest Pravda numbrist hakkasime juba kollektiivselt lugema ja mikspärast kollektiivselt, sellepärast et paljud eesti töölised ei oskanud Veneegilt nii ladusalt lugeda ja kui Nadki oskasid lugeda, siis poliitilised artiklid Pravdas oli, ei saanud igaüks nii hästi aru ja sellepärast võtsime Moomas gruppi kui ja juba lugesime Pravdat kollektiivselt, seltsimehed tegid minule siis ülesandeks, et mina Pravdat loeks ja siis alla kriipsutan need artiklid, mis meil tuleks kollektiivselt lugeda ja kui nüüd ajalehelugemisest rääkida, kas teil on veel meeles, kas ta varem ütleme teisi lehti, kalugese? Esimene ajaleht, mis mina süstemaatiliselt lugema hakkasin, oli Pravda ja Pravda on kuni tänapäevani alati minu ajaleht olnud, mis mina ikka tellin ükskõik kus linnas või olin ma välismaal või ikka Pravda Pravda jääd minu leheks ja siis teatavasti Pravdalusal toetust organiseeriti lõõgast meie eestlased, ka seda. Ja kui meil oli juba käes teine, teine nummer Pravda siis tegime otsuse, et igaüks, kui paljud tahab, võib nüüd praegust, vot koha peal, kus me koos olime, andab Pravda toetuseks ja saatsime seltsimehega Pravdasse ja hiljem see sealt hiljem siis me tegime süstemaatiliselt korjandusi Pravda heaks. Esiteks tegime meie oma seltsi, palgatööliste sõnul põhikiri olevat põhiasi, on põhikiri, seda peterburi, eesti palgateenijate vastastikku abiandmise seltsi põhjuski, põhjuski, vot selle selle seltsi lipu all me tegime kõik pidud ja kontserdid selle heaks, et Pravdat ja pärast siis meie ajalehte kiir toetada, kui kontserte ja pidusid korraldasite, kas seal oma inimestest veel seal ka kõige esines? Kõige rohkem tähendab poliitilisi teemadest, rääkis Viktor Kingissepp ja Heinrich klaasveerem, minu vend ja eestlastest oli, kes astusid ülesse kunstilist sõnaga ja laulmisega, see oli Karl Ots, kes tol ajal Peterburis elas ja konservatooriumis õppis ja teine oli siis mari mölder, kes oma jutustustega Prada heaks kokku ja aku ja nii tegid vene seltsimehed, kes niisama ja jagasid selle summa, mis nemad pidudest ja kontsertidest ja õhtutest loengutest said ka niisama kiire ja siis Pravda heaks ja nende pidudega ega niisama lihtne ei olnud, rõivast keelati ära viidud ja keelati ära siis, kui meie kava riigimeeste meele järgi ei olnud mitte, siis tuli meil tagasi võtta see ja teha uus kava ja muidugi niisuguse sõnadega, et neil see ära meelejärg oli ja siis peale seda tuli ka neile maksa altkäe maksusi kergemini kergemini loa saaks ja nimelt nimelt just see altkäemaks oli see suurem mõju. Kava võib-olla ehk ei olnud ja kui see raha oli liiga väikene summa, siis, siis siis võis karta, et täna ehk ei saagi luua. Aga kui teadsite, et sul on taskus suurem summa, siis olid kindel, et see saab kinnitatud ja kui kavas ei olnud, et vot räägime streigi liikumisest, kui seda muidugi ei sellest, oi sellest ei tohtinud rääkida, aga sellest räägiti siis pärast see see sandarmi esindaja, kes istus seal eesti keelest, aru ei saanud, kui tal oligi tõlk, see tõlk võib-olla ehk selles ka makstud ja see tõlkis niiviisi nagu paremini paremini. Ja nii et igatahes ei olnud niisugust asja. Pidul olles sai pidu keelatud seepärast, et me olime juba nii hästi ära õpetatud, et me teadsime juba, mis, mis neile meestele meeldis ja mis mitte, ei meeldinud, aga muidugi Ma ei taha ütelda, et me kõik tegime nende meele järgi, aga me tegime seda nii kavalasti, et nemad, et nad ja nad olid üldiselt rumalad kogu selles mõttes, sõnas, et nad üldiselt ei taibanud, milles asi seisab. Nagu kuulsite, oli juttu ka kiire toetamisest. Tõsi, Pravda kõrval tõusis see küsimus kiiresti päevakorda, sest kiir hakkas Narvas ilmuma ainult veidi rohkem kui üks kuu hiljem, 15. juunil 1912. aastal. Tema ilmumise Prada kõrval muutis hädavajalikuks Venemaa paljurahvuselise riigina. Kirjatoimetuses töötasid eri aegadel Jaan Anvelt, Villem Pukk, Jaan Käspert, Otto Rästas, August Koni ja teised. Et töölistele lehte vaja oli, seda tõendas August Koni arvates kas või kirjasaatjate rohkuski. Tegelikult kaastöölisi oli palju, oli seal Kingissepp, klaasia teeselt ja igas linnas Narvas, Tartus, Tallinnas ja Helsingis, isegi Pöögelmanni New Yorgist, aga siis otsekohe toimetuses oli ainult kolm-neli inimest. Kui mina sinna toimetusse tuli, asustama pisikeses toas, ees oli endise poeruum. See oli kontori all ja taga oli siis kahes toas, elas Käsportamina. Ajalehed olid, töölised toetasid ja mitte ainult Peterburi töölised, vaid tõeliselt üle kogu Venemaa, sealhulgas ka Eestis. Kuidas aga ajalehte levitati? Algusel Pravdat toimetati juhuslikult ja muidugi Pravda oli ka legaalne lehti võistuda, lugeda ja tellida ja osta ja, aga, aga siiski, aga siiski iga iga partei liige pidi ettevaatlikud, lugema seda ja, ja oma korteri peale õige tihti Nemad ei tellinud, et mitte kahtlust äratada. Aga 13. aasta lõpul, kui mind viidi üle butiiluvi haigekassa töötajaks, siis Tallinn ja Narva said süstemaatiliselt ajalehe Pravda sellepärast et minule anti ülesandeks meie parteiorganisatsiooni poolt, et mina saaks IGA PÄEV. Need ajalehed Balti vaksalis ja teadis ka seda inimest, kelle kätte ta annab, ja see inimene teadis, kelle kätte ta viib juba Tallinnasse ja Narva ja teil oli siis pelk mandriga alati kokkulepitud, kõige rohkem meil oli kokku lepitud ikka tänavate kuskil tänavate peal, et mitte kodu viia neid numbreid, sellepärast see ei olnud mitte üks, number aga 50 60, see oli juba kahtlane. Nii palju numbrid kodu viia ja kas teil õnnestus ja niisuguseid juhtumeid ka oli, kus tegelikult Pravda number kuulus konfiskeerimise aga siiski ja neid numbreid, kas oli niisugused ja niisugust olid õiged tihti olid nii, et kui oli konfiskeeritud, aga ennem seda ametlikku konfiskatsiooni said juba töölised ära tuua ja kõige, kõige rohkem, kuhu nad tõid, olid haigekassad ja nii saime meie enne numbrit kätte ja õhtul ära viia. Pravda ilmus Petrogradis sellest rukkikohas, kus politsei sai ta korraga kätte. Kuigi, nagu ma 14. aastal Pravda toimetus Leningradis käisin, siis trupi kohas salaja oli üks osa ikkagi 40000-st paar 1000 põranda alla lastud sinna sel juhul, kui ära konfiskeeritakse, ikka saaksid. Prantas konfiskeeriti kahe aasta jooksul ja trahviti teda 41 korda ja 36 korda istusid toimenda türmis ja Pravda ilmus uue nime all 200 kordab liiga narvagi otsekohe rahalised trahvid oli 32 korda ja kiirnimetas endid uuesti ümber viis korda Narva kiirtöö ajal ja nii edasi, aga mis puudus kiiresse siis, selle kiire konfiskeerimine ei takistanud peaaegu laialisaatmist, sest kiir saadeti Jamburi kreisi Jamburi linna ja seal hakati teda eesti keelest vene keelde ümber vanemat kuberner strahviks ja see kestis paar nädalat, seinaleht kõik laiali läinud ja isegi na need kontoris veetsid seal tingimata mõnikümmend eksemplari. Nii et siis, kui tuntakse konfiskeerima, ikka midagi on, võiksin tuua, teeleb niiskase. Näituse kiires ilmus Villem Buki laul lühidalt. Kui tööline saaks töö eest täielis tasu, siis peremehel polekski temast midagi kasu. Ja sandarmi valitsusse tsensuur nõudsipas, streigile kutsumine ei ole seal otse strateegilist kutsumist ei olnud ja siis oli igaüks omamoodi teda ümber pannud ja siis vaiasid ligi kuu aega, kas trahvida vannita ajalehtede vahele, meest oli ammu painanud ja kas need trahvid olid siis nii suured, et jõudnud ära maksta? Rahatrahv oli siis kas 200 500 rubla kaks-kolm kuud vastutava toimandajat tünniistumise kavanglas, jah, ta nagu raha ära ei maksa. Et sarnase kõrger trahvide maksmiseks kiire raha ei olnud, siis mõnikord istus kaks, kolm vastutavat toimandajad korraga vanglas. Tsaarivalitsuse ajal loeti lehe väljaandmine eraettevõtteks nii nagu poe avamine ja kus oli üks vastutav isik ja see vastutus selleks oli võetud peaasjalikult Kreenholmi töölised ei anna, teadsite, et nendel tuleb kinni istuda, üleüldse oli, sai kannatada selle kahe aasta jooksul kiirel 19 korda vastutavad toimendused, niisamuti oli ka Pravdal istusid suur hulk inimesi kinni, kes ei olnud mitte otsekohe lehed, vormiliselt oja. Ja oli niisugune juhtumine üks haru naisterahvas, Kreenholmi tööline, talle 19 aastane läks pärast oli ta 14. aastal isegi kiirelt toimetuses läks, palus enesele võimalust kah vastutavaks toonandaks saada. Sandarmi valitsus ütles, et meil selle vastu ei ole, kuid vangimaja, selle naisterahvast, selle erakorterit või ruumi, sellepärast me ei saa teda kinnitada. Nii ülbed olid siis ja, ja siis oli seal üks Narva tööline, vanamees, see oli tige, kui ta läks kinni vanema, siis ta ütles, et ma ei oska kirjutada, need tegid hiiglakisa siis, et kuidas võib inimene lehe toimendaja olla ja kirjaoskamatu. Ta ütleb, et minule loeti ette ja siis ma ütlesin, mis ja Kalbu. Kui töölisajalehte anti välja kõiki takistusi ületades, siis pidi see ikkagi ääretult vajalik olema. Millist mõju avaldas lehtede ilmumine näiteks Peterburi eestlastest tööliste. Kui juba ajaleht Pravda ajaleht kiir ilmusid, siis see juba kasvatas inimesi nii palju, et ühes sellega kasvas ka meie parteiorganisatsioon ja kas sa seda suure regiooni organisatsiooniks, kellel oli ka juba luba oma esitajat saata Peterburi komiteesse, kas võib-olla mõningaid mälestusi selle kohta võiks olla kus mingisuguse praktilise küsimuse lahendamisel või seda ma veel mitu küsimus, esiteks haigekassade küsimus, kindlustus, küsimus, vot seda me saime ju kõik ajalehtede kaudu teada siis sõjaküsimus oli ju niisugune küsimus, mis paljud, paljud ka meie kommunistid ei, ei saanud õigesti aru. Kas me peame toetama, kas me peame, kuidas me peame ennast üleval pidama siis sõjaaegseid, organiseeritud niisugust organisatsioonid linnade, linnadevaheline organisatsioon, sayuscaradov, vot see, see oli ju just selles mõttes organiseeritud, et toetada sõda. Ja muidugi kodanlased organiseeris seda, aga nemad tahtsid ka töölised seda toetavat nendes küsimustes. Meie saime lõplikult teada seda ajalehtedesse kõige rohkem eestlast said teada kiires ja ei võtnud osa kõik need küsimused nagu tuumaküsimus, sõjaküsimus, et kõik need kõik need küsimustelt õige rasked aru saada töölistele, kes olid küll tublid revolutsionäärid, akad, juriidilised küsimused ja niisugused poliitilised probleemid, neil olid õige raske aru saada ja seda lahendasid meie heaks Pravda ja kiir. Ja sellepärast muidugi ka kindlasti. Töölised tundsid nii suurt huvi siiski selle vastu, et ta Pravda või ka kiirilmuks ja sellepärast olid valmis kohvritaks. Töölised olid nii huvitud, et mehi või praegust tähendab need seltsimehed, kes praegused noored ei või omale ette kujutada, kuidas nemad hoolitsesid. Pravda ja kiires igas koosolek, kus olid päevakorras iga kord kiire küsimus iga kord ei olnud mitte ühtegi koosolekut, kus kiirid toetamise küsimus oli nii kõrvale jäetud ja kõrvale jäetud. Nii suhtlesid ajalehtedesse töölised, aga vaenlased. Kõige tigedam avad olid kiire väljaandmise vastu luteri usu kiriku töötajad, kes olid kümned kaebused kirjutanud, sinna politseisse kiir kinni pannakse, sest kiir astus ka usu vastu välja. Ja nii samatega kodandised lehed, mõned ignoreerisid, kuid teised. Siin olite otsekohe tema vaenlased, sest nad said aru, mis tähendab bolševistliku ajaleht võitluses sotsialistliku korra eest. Kas viis vaen ka toimetuse tegelike liikmete eemaldamise katseteni? Mina tulin Tallinnasse 1000 913. aastal märtsikuus põrandaaluse bolševikkide koosolekule ja keegi provokaator andis meid ära ja meid pandi 14 inimest kinni, sealhulgas Otto Rästas ja teesiat. Istusin siis Paksu Margareeta vanglas. Ja nad ei saanud kindlaks teha, meil hoidsid küll ja igasugused luuletusi ei saanud kutseka kohtu kätte, ante anti politsei valve alla, sellega ma Narva tagasisõit tähendab saanud. Sõitsin 13. aasta lõpult, kirjutades kiirele kut juba Leningradist. Repressioone toimus veel hulgaliselt teisigi kuid kõigest hoolimata jõudsid Pravdoja kiire sütitavad sõnad töölisteni. Ja kui hinnata nüüd tagantjärele Pravda ja kiire tähtsust töölisliikumisele, siis mida võiks öelda? Pravda oli muidugi juhtivleht ja Pravda mõjus ka kiire peale nii oma oma bolševistliku suunaga, et sellest õppis palju kiir. Sel ajal mina saatsin ühes Anvelti ja Käspartiga Eesti tööliste raskes olukorda mitukümmend artiklit ja tõlkisin sel ajal Pravdast ümber Eesti keelde kiires avaldamiseks kirjutusi, nende hulgas ka Lenini põhimõttelisi arti. Kleid eestlasi oli siis umbes 25000 Peterburis töölisi oma peredega ja muidugi kui meil ei oleks mitte ajalehte kiirt olnud, siis me ei oleks suutnud organiseerida nii suurt massi. Aga et meil tähendab peale Pravdat vil ilmus Narvas meie tööliste ajaleht Kiir ja sellest ajast saadik oli see meie ja tähendab Peterburi tööliste seas kui üks kõige suurem organisaator kiir kas on kasvatanud terve põlvkonna revolutsionääri ja tänu kiirele Eesti töölised viisid oktoobrirevolutsiooni Eestis läbi. Brauda rajas Lenini õpetusele võidutee kogu maailmas ja selle hulgas ka kiiraitas kindla alus panna võitluses Eesti bolševike idel vähem laste ja teiste kodanlaste parteide vastu, kes katsusid tööliste liikumist Lenini õpetust sotsiaalse revolutsiooni ajal moonutama.