Täna räägime siis Armeenia kirjandusest, Armeenia laste- ja noorsookirjandusest. Armeenia kirjandus teatavasti on jätnud maailma kultuurivaramusse oma esimesed jäljed juba viiendal sajandil. Kohe pärast seda, kui Messorop Mazdots oli 1405. aastal välja töötanud 36-st tähest koosneva tähestiku mida hakati nimetama krabariks. Ja sellest hetkest peale hakkas arenema Armeenias kõigepealt tõlkekirjandus, siis hakati kirjutama kroonikaid ja lõpuks loomulikult jõuti siis ka ilukirjanduse juurde luuletuste juurde, ennekõike valmide juurde ka proosa valmide juurde. Ja loomulikult üks kõige tähtsamaid teemasid, mis alati una Armeeniat kirjanduses olnud. See on kodumaa teema. Sest et kodumaa on armeenlaste jaoks midagi väga püha. Ja midagi niisugust, mida tuleb hoida ja säilitada ja mida nad on ka teinud. Need aastatuhanded sellest ajast peale, millal me armeenlasi üldse oleme ajalooraamatu lehekülgedel hakanud. Kohtama mis on siis kodumaa igatsus, mis sind võõrsil piinlemas käib ning mis sul lõppude lõpuks käekõrval koju toob. Allikas, mis õue alt läbi käib ja mille karget vett igaüks meeleldi joob. Lapsepõlvesõbrad, kellega kunagi koos sai sisse loobitud naabritel aknaid. Ema õpetussõnad, siis tundus, et neid ei lähegi vaja. Armastatud tüdruk kes tingimata elab naabermajas ja püha emakeel, mis kunagi avas terve maailma su teel. Armeenia ta on tõesti püha emakeel avanud terve maailma ja armeenlane oma püha emakeelega. On avanud paljudele maailma rahvastele ka maailma. Sest tuletage meelde matena taraan Jerevanis on ju ainukene niisugune käsikirjade hoidla, kus üsna paljud algselt kaduma läinud tekstid on armeeniakeelses tõlkes ainsana olemas. Ja Armeenia keele kaudu võime me siis lõpuks siiski teada saada, mida iidsetel aegadel mõeldi, millest kirjutati, mida üle elati. Armeenlane on muidugi nagu juba öeldud, üle elanud palju sõdasid palju vaeva ja valu. Need sõjad, need sõjakäigud on teda tabanud tema olemise ajast alguse ajast pihta kuni selle sajandini välja armeenlaste jaoks. On see sajand olnud väga raske sajand. Selles siin on olnud 1915. aasta 24. aprill kus ühe ööga hävitati kõik Armeenia kultuuri ja ühiskonnategelased. Ja need, kes pääsesid õnnekombel minema. Nendest paljud surid nälga, põgenedes oma kodumaalt. Paljud läksid hulluks. Neid jubedaid pilte meenutades. Ja paljud jõudsid siiski kaugele eemale oma kodumaast, kandes oma turjal. Neid suuri käsikirju, ilusaid ilusaid käsikirju, mida armeenia rahvas, Armeenia kroonikud olid aastate sajandite pikku kirjutanud. See oli 1915. aasta. Aga suur isamaasõda tõi samuti palju kannatusi Armeenia rahvale. Ja Needki kannatused on leidnud kajastamist mitte ainult ajaloo raamatutes, aga ka kirjanduses. See võis olla uni või muinasjutt. Aga võis olla ka sulatõsi. Et minu isa tuli sõjast koju. Ta seisis, vaikis väsinult ja nukralt haigest silmast pisara ning vaatas meid igatseval pilgul. Aga ema palus tal minna ja võtta sõduripluus seljast. Ta naeratas mõistvalt, pöördus ümber ning läks. Tema ütles meile ta läinud teisi riideid selga panema. Möödus päevi ja aastaid möödus. Aga isa pole ikka veel sõduripluusi seljast saanud. Niisiis see oli juba rahuaeg. Ja meil räägiti väga palju, räägitakse praegugi rahust, aga ometi. Räägime et rahu. See on isad-emad-lapsed. Neisse mahub palju hellust, armastust ja headust. Miks siis rääkijad nii tihti unustavad ise, et just rahu? See on isad-emad-lapsed? Rahu, see on muidugi ka meie õnnelik lapsepõlv. Ja rahu, see on see, kui me saame vaadata mägede harjadele ja sealt kiiskab meile vastu valge lumi. Kui me saame vaadata nõlvadele ja sealt, vaatavad meile vastu viinamarjaväljad ja nisupõllud. Ja rahu, see on see, kui me võime vaadata ka Ararati orgu rahulikku orgu mis kaob uduvinesse ja rahu siis me leiame, et see tõesti on olemas. Ja sellest on võimalik kirjutada ka teist. Moody sirbi tera tummalt lõikab lillede vartelt. Ja kui midagi on kuulda siis on see piimahääl. Mesilane tummalt lendab kaugusesse. Ja kui midagi on kuulda siis on see tähehääl. Puna Vubin tummalt kukub oksalt alla. Ja kui midagi on kuulda, siis on see kahe südame hääl. Inimene tummalt klopib aja ukse taga. Ja kui midagi on kuulda siis on see maa enda hääl. Ja maa on see mida me peame hoidma ja kaitsma. Sest kui ei oleks maad, ei oleks ju ka meid enam kusagil siin olemas. Kui ei oleks koduma maad, siis ei oleks Meidsin kusagil olemas. Nii kirjutavad armeenia luuletajad. Ja kui meil on see kodumaa, siis tuleks meil seda kodumad hoida. Ja laulda temast ikka ja jälle hümne. Nii nagu tänases saates seda tegid Levon Sakarian, Juri Sahaki, Ann ja Edward Meriton, Jan aga siiski veel kord üksin kodumaale. Minu kodu iidseil seintel püsivad mu isa selged sõrmejäljed. Lähen surun ennast nende seinte ligi. Minu kolde kuumas tuhas püsib minu ema hingeõhusoojus. Lähen kummardan nüüd selle tuha üle tee, kuid lendleb minu õlal, meelitab ja kutsub enesega kaasa. Ma ei lähe. Minu koht on nende seinte vahel. Keset seda tuhmi tuhka. Oma elu, jätan nende seinte alla. Südame, ma panen selle tuha sisse. Tee. Las leiab mõne teise, keda meelitada enesega kaasa.