Kõlab aksin Alisa tee muusika. Teatud on rahvasõnu lauldakse mägedest nõndanimetatud ka tsükli esimest osa. Me kuulsime naishäälte ümisevat fooni ja sellel rahuliku ja aeglase teksti. Me ei tea, mis need sõnad tähendavad. Aga me võime aimata ta, et tegemist on mägede rahuga mägede atmosfääriga, järgmisest palast, mägede kaja. Võib-olla oleksime oodanud meie Euroopa traditsiooni järgi forte ja piano valju, särava ja vaikse kajana vastava muusika vaheldumist. Aga siin te kuulete, kuidas helilooja on kajaks vaheldusse pannud naise mees, vihmad kooris. Aga laul ise on kiire, energiline, palju korduvat. Küllap see siis teksti mõttes kaja ongi. Mäed muusikas on midagi samuti lõputut Kindlaks määramatud nagu ehk merimuusikas. Mõlematest on palju kirjutatud, kui me mõtleme Eesti muusikale ja Eesti loodusele. Ja tuletame meelde seda, kuidas Karl August Hermann laulab. Kui siit pilvepiirilt alla vaatan siis meie jaoks on see kõrge ja võimas. Ja koduma paistab kaunina sealt. Aga omal ajal, kui sai mägedes matkamas käidud, kohtasime kord kuskil Elbruse kõrvalgurule, tõustes vana lambakarjust, kes seltsi pärast meiega kaasa tuli, meile oma suurepärast binoklit vaadata pakkus. Ja muuhulgas küsis, kas meil ka mägesid on ja meie ütlesime, et on üks niisugune 300. Janne küll. Ja tema arvates, et me kehvasti vene keelt oskama ja 3000 on muidugi päris kõrge mägi. Ja meie naeratasime ja tundsime nii allajäämist kui rõõmu selle pärast, mis meil on. Sest et meie oma ütleksime ehk jutumärkides tipu näeme alati. Nemad oma tõepoolest vägevaid tippe väga tihti ei näe, nad on udus ja pilvede varjus. Ja ülevalt kurult Kaukaasias Kesk-Aasias alla vaadates väga tihti orgu ei näegi. Aga Meie mäed näitavad meile meie maad lahkesti kätte. Kõik suured loodusnähtused kipuvad kutsuma kõrvu mingisugust muusikat. Mõnikord on see päris kindel muusika tükk. Mõnikord lihtsalt hakkab südames helisema nagu ütleksime, võib-olla mägede ümin. Ega me seda muidu ei kuule, kui me ise ei lähe, seljakott seljas ja vaeva ei näe. Bussiga kuru alla sõites ei ole seda rõõmu, kuigi pole olnud ka vaeva. Õnn tuleb ju ikka ainult läbi higistamise ja selle kirume ise kitsa vaeva ette oled võtnud. Me tahame täna kuulatada muusikas mägede kaja, kuulakem, kuidas kuuled mägesid, eestlane, mitte meie mahedaid künkaid, aga kaugeid mägesid, Kuldar Sink. Oma 1979. aastal lindistatud klaveri sonaadis, teises osas triloogiast mäed ja inimesed. Võib-olla see tundub teile kummaline muusika olevat, sest et klaverit mängitakse, aga dismängib, mängib Kalle Randalu klaverit, mängitakse kuidagi kummaliselt, koputused, kaja, klaverit mängitakse tema äärtelt, mitte nii palju keskelt, kus kõige mugavam mängida. Kõrged helisevad, säravad virvendavad helid vahelduvad ja liituvad sügavate passidega. Ja väga lihtne ja sammuv ägeneb kiiresti. Kontrastid on suured ja tihti lööb päris kuivalt kõlanud muusika äkki suure kajana kõmisema. Hea meelega kuuletaksime selle muusika kõrvale ka midagi, mis on pärit mägedest enestest. Tagdakišvili on kirjutanud klaverikontserdi segannab numbrid kaks mis on samuti seotud mõtetega mägedest. Seda esitab meie tänapäeva üks nimekamaid Nõukogude pianistide Elizzo virtsalaadse. Ja Me kuuleme katkendeid sellest muusikast, mis on väga Gruusia likult äge, ründav tuline mille temperament, lahtisem kui meie oma ja väljendusviis. Ehk kohati ehmatav Ki.