Selle saate panin kokku kolme külaskäigu põhjal kolme kunstniku juurde. Need on Nõukogude Eesti preemia kandidaadid, Lepo Mikko, Viive Tolli ja Evald Okas. Esile tõstetud teostest tahan targu vaikides mööda minna. Ja kui need žürii vaadelda ja hinnata Või mida oskad sa nende kohta ütelda pärast nimekate kunstiteadlaste sõnavõtte? Või mida tihkaksid neist rääkida, autorid? Preemia ootel? Läksin lihtsalt külla. Huvitusin, mida kunstnikud parajasti teevad ja püüdsin päästaga teoksil olevate tööde juurde. Nii palju, kui seda lubas kellelegi ateljee kodukord. Oli muidugi mõttetus, minna leppanikut otsima ateljeest nüüd heina hakul. Teda tulnuks otsida kohe Haapsalust, sest seal on Läänemaa kaunimad vaated ja kunstiinstituudi suvebaas. Mändide alune kihas ja lõkerdas. Otsite oli seal aga mitte peategelane peo ja tulid suvepäevaliste käes. Alles siis, kui jalad jänkast väsinud, tuldi lõkkele lähemale kunsti juttu kuulama. Üliõpilased valgustasid instituuti astumise tingimusi ja õppimisvõimalusi. Tööd on kõvasti pidudel seevastu lainetavat põrand nagu kuue pallise tormi käes. Praegu on aga haapsalu õpilastööde näitus tulda, kui vaatama. Lepo Mikko silmitseb neid, kes on oma kunstnikutee hakul. Evaikib, mõtleb, millest. Ja kui siin selles Haapsalu paraleparannal seda meelde tuletada, siis see on omamoodi nii väga kauge istoria. Ja Ma pean ütlema, et ega ma ei kavatsenudki vist kunstnikuks hakata oma nii nooruspõlves. Tegin küll nii akvarell pilte, no mis tol ajal akvarellid, need olid lastele kooli värvid ümarad, pappkarbi sees ja, ja siis huvi oli, rohkem, võib olla seotud kirjandusega ja ma siis soperdasin nii-öelda luuletusi ja nii ikka mõtlesin hoopis ei tea, kuidas ja mis tulevikus tuleb. Aga neil oli algkoolis niisugune väikene ringkond, kes kah armastasid joonistustunnis teha. Vesivärvipilte. Muidugi kasutati tol korral piltpostkaarte ja nende järele, siis muidugi tehti siis natukene suuremalt kogusi, joonistusplokk oli. Aga mind see ei huvitanud suurt ja siis ma võtsin kord kätte ja tegin unisuse joonistuspaberi peal ikas pool joonistus poogenud akvarell Is meie kodukoha seal metsast ühe motiivi. Kuidas ma sellele tulin, seda ma isegi ei oska nii meelde tuletada. Ju ma ikka siis kuidagi nii olin kokku puutunud kas või talu perenaise kaantel olevate nende piltide ja mõnikord nende kunstnike tutvustamise nii-öelda lühikeste lugudega. Et ma hakkasin siis iseseisvalt nii mõtlema. Ja siis ma Ma mäletan, et ma tegin kaks kivi, hakkaks kuusk niimoodi keset niisugust metsalagendiku oli seal tiigiga motiiv, see oli siis hiljem õpilastööde näitusel ja selle töö võib olla põhjal teatud määral, ehk mind siis nii nagu soovitas kunstialale meie klassijuhataja ja õpetaja. Tema vana pensionär, aga tuhanonis tähendab seal toana algkoolis käisin ja ja ta tuletas mulle hiljuti meelde just seda, et vaat et tema mäletab seda tööd ja see on umbes 27, kui ma tulin juba Tallinnasse, siis riigi kunsttööstuskooli Sellest on ikka tükk aegamööda. Meil oli meie naabrusesse Juhan muks, tema oli varem lõpetanud Pallase ja siis ta oli juba Pariisis ja ta käis korra seal kodukohas ja ta siis natukene vaatas minu töid üle ja andis need esimesi siis näpunäiteid selle kunstitegemise valdkonnas, kuidas vanemad suhtusid sellesse harrastusse soosivalt, ei, vanemate poolt ei olnud mul erilist nii selles osas õnnelik õnnelik olukord vähemalt vastu ei olnud ja kuna riigi kunsttööstuskool ega tema ei olnud nii-öelda peris, kunstikool seal ikkagi noh nagu tööstusega oli tegemist, nagu nimi ütleb, et siis nii mõeldikadeks küllap ikka selle elukutsega võib nii, aga kunsti alal õppimine see muidugi võib-olla ei oleks kõne alla tulnud, sest tol korral ikka neid peeti joonisest näljavarest, eks. Kes siis ikka ise, sest nii nagu see joonmuks tol korral, kui ta oli maal, siis ikka rahvas vaatas tema peale kui nii, noh, niisugusele taevavargale, kes ei viitsi tööd teha ja lihtsalt tead, raiskab sind aega ja priileivasööja, ühesõnaga Tallinna riigi kunsttööstuskooli just see nimi, see tööstus ja muu kõik selle juures. Siis võib-olla kõlas paremini, selle tõttu ei olnud mul mingisugust vastu, et külapoisiga mõne ameti seal äranuia ja sealt tulidki välja, mina sain igatahes juba maalriselli paberid kätte, kui ma seal kolm aastat käinud. Ja siis ma võisin ka juba tähendab nii kuskil maalri juures abi tööjõuna töötada ja katuseid värvida ja muud teist, niiet tuli raha teenida juba selle sellegialaga. Ja hiljem siis. Ma siiski arvasin, et see maalritöö on ikka vähene. Ja siis ma läksin sealt ära Tartusse ja kuidagi ma selle kooli nii-öelda terve selle. Olukorraga kuidagi ei jäänud rahule sest see oli nii vaja võib-olla nii ära elanud juba süsteemide ja meetoditega ja aga nagu noortel ikka on, et taheti siis natukene saadanist vabamaid tuuli tiibadesse ja siis kolisin ära Tartusse. Ma ei kahetse seda, sest tõesti kontrast tuli. Meie ei kahetse, ammugi mitte. Olen alati pisut pettunud, lahkudes näituselt leidmata ainsatki Mika maastikku. Ta ei pruugi teiste kõrval olla silmatorkavalt suur. Harilikult ei olegi nad seda. Kuid nendest metsa tukkadest, lahesoppidest ja põllusiiludest õhkub niisugust kodust soojust. Et see soojendab kasinad. Olime pool päeva kõndinud ja kõnelnud peatunud, kuulanud linnulaulu ja jälle astunud edasi metsateed. Ning kuidagi ei saanud ma lahti tundest, et kõrvalkõndijat miski vaevab. Aimasin need olid kolm valget lõuendit kunstniku öö korteri seina ääres. Kui otsid teinekord motiivi, siis ei leiagi teda, tuled isegi tagasi lõuendi ja puhtaks. Ja kogu võib-olla kõik ümbrus on täis ilusaid motiive, aga vaata midagi ikka nagu kisub edasi ja vaatad, et võib-olla ikka sealt on parem ja nii, nii võib käia ära ja tulla tagasi samale paigale kust alguses nii-öelda nagu ei tahtnud teha midagi. Kas praktika praktikajuhendajale on mahavisatud aeg? Ei ole. Seda nii-öelda siis praktika aeg, mina olen, kasutan seda tihti niimoodi ära, et ma olen Ma ise midagi katsunud teha. Ja mõnikord üsnagi nii kaaluva osa aasta Taanist olen täitnud just praktika ajal ja nii need peamiselt nüüd minu maastikusarjad, need pisemad ongi tekkinud Otepääl, ma tegin niisamuti, olgugi et ma sinna jäin siseseks nädalapäevadeks jäin. Nii on sündinud Otepää maastikud Hiiumaa ja Viljandi vaated. Ja nüüd siis Lääne-Eesti. Sügisel seisad jälle näitusel ja küsid, kuidas saab ühele väiksele maastikupildile kanda nõnda palju koduarmastust, et jätkub sullegi. Kuidas küll? Mina ei tea küll siin erilist võtet mingit ja ei ole vist ka ise selle üle mõtlenud, et oleks taotlenud niisuguste mõjukust. Ja mina pean ütlema, et ma ise armastan maad väga. Ja küllap see võib-olla siis kuidagi nagu kajastub selles, kui tunne võib tekkida, sest mina ikka olen kasvanud maal ja ja maal ja ütleme looduses ma tunnen ennast palju vabamana, palju loomuliku muna ja nii isegi võib-olla tervemana, kui ta linna see elu on mulle kuidagi olnud algusest peale ikka natukene võõram ja ja eriti tain, aga ma olen raskelt harjunud ära ja selle tõttu, et ma võib-olla isegi teisalt pole harjunud asusingi kosele sinna ikka loodusesse. Tema kunst on käeulatuses, teil kõigil ja minul samuti. Sirutage vaid käsi ja võtke raamatute reast Anna Haava nõmmelill või Prometi roosa kübar või Ellen Niidu luulekogu maa on täis leidmist või August Jakobsoni puujalaga katki ja teised muinasjutud võib Pille-Riinu lood illustreerinud Viive Tolli. Aus olles ma ei teadnud siiamaani, kui palju peitub selle sõnakese taga. Paljut ei mõistma praegugi, kuid miski sundis uuesti ulatama nende illustratsioonide järele, kui olin näinud ateljeed, kust nad pärit. Oli üks neid selle suve harvu ilusaid ilmu. Ja jutu alguseks ei tulnud muud paremat pähe kui küsida, mida kunstnik niisukese ilmaga teeb. Momendil raamatut, aga teised vistivat veel näitused õitsesid, viimane zürii on olemata küll raamat ilmub järgmisena Viive Tolli illustratsioonidega. Mul on ärilugu, mille August Annist on kokku korjanud rahvalauludest, nagu August Annist kirjutab üks kangelaslugu vanast ori ajast. Siis on lugu ühest vaesest lapsest, kes, kelle ema suri ära ja ja nii nagu ikka juhtub, isa võttis võõrasema ja ja mari läks siis võõrsile tööle. Mõisatööd on seal ja rike ja kohtas ühte meest metsas, kes oli võidelnud sakslaste vastu ja näete, siin on sellest, eks illustratsioon seal esimene positsioon siis vaesed, teine laps, mani hiilusseerinud nagu otseselt seda raamatut, tegevust vaid illustreerisin nagu viit teemat, mis selles teemat õigemises raamatus jookseb. Esimene teemaks oleks siis vaene laps. Ja teiseks siis kohtamine metsast nõmme, poeg, nii nagu August Annist on sellele peatükile nimeks pannud. Kui laps on kiriku või kabeli juures. On saha Kaderson kabel, mis on siin Tallinna lõigel lähedal ja siis tõesti on väga ilus ilus kabelia, ilus koht ja millest ma siiamaani midagi ei teadnud, ja nüüd seoses selle raamatuga ta saagabelimatiivimas kasutasin selle vaese lapse juures. Illustratsioon on siis institutsioon, nõmmepoeg, see on siis kohtamisel kahe noore inimese kohtamine. Ja see on natukene vast heitlustatiivsem ja siin me näeme tulla ajastu riietust. Suuri sulgi ja naised, buss õpet külje peal ja nõela tuppe nagu hiiu rahvarõivaste juures praegu on näha ja samuti ka rõhunud olevat sellel ajal üle Eestimaa kantud, kuigi need nüansid Juusatel kantaks pääle kanti peas ja põhiliselt telekatete jah, tuledalistid, mõni kulmas tüüma. Kolmas teema on lapse sünd, see on siis mari, sünnitas pojarikka peremehe hobusetallis. Ja siis hakkab tal seal rändamise edu peale, koos pojaga ta siiski mõisas tööle. Kasvatab poega siis edasi tuleb siis üks peatükk sellest, kuidas Mari kaotas oma poja, tähendab pöördlaskodund ära, Ämari otsis teda ja aastas ja aastas kuule ja päikesele ja tähtedele. Siis ongi üks ahastuse pilt, tegevus toimub ilmselt Põhja-Eestis kõike, siis kasutasin siis kivist maade kivist aed. Siis on mõisad, kui ma nii seal on, sellest palju juttu sellest raskest ööst. Leheraamatusse kujutlesin mõisatöölist, viljapõllul panite luised sirbiga lõikama? Jah, naised, tiga lõik. Viimane on siis laulud Marise Märjamaa vanas eas. Nii nagu August Annist kirjutab rahvatõbede Rabiya ja sünnitusabi ja, ja seejuures ka lauluemaks, kes laulis ütlemata palju laule, keda noorukeid kuulamas auema. Olimegi üheskoos trükipildid üle vaadanud. Kuus väikest lehte lauluema mari loost jõuavad nüüd ükskord raamatukaante vahele. Pühendab lugeja neile keskeltläbi sama palju aega kui meie asja. Mis te arvate, kui palju aega võttis nende valmistamine? Märtsist hakkasin asja tõsiselt võtma, kuigi raamat oli tükk aega ennem käes. Ja nüüd siis juuni lõpus, siis andsin valmine. Märtsist juulini on neli kuud kuus väikest lehte mis oli esimene töö. Kõigepealt muidugi raamatu läbilugemine ja siis tähelugemine ja siis veel kord raamatu lugemine ja ja nii edasi, kunstnikul siis tuleb, missuguse tehnikaga näiteks oli? Noh, see kujuneb pikale mööda raamatu lugemise juures ning tekib mingisugune aimdus, missugune tehnika sellele raamatule võiks sobida ja siis tuleb muidugi vahepealse tähelugemine teada saada, kas seda tehnikat sinna raamatusse saab toppida. Tehnikamarile. Noh, mina võtsin selleks sügavtrükitehnika, kas see nüüd just selleks kõige paremini sobis? Eks seda siis hiljem kuuleb. Aga esialgu ja mulle tundus, et see on niisugune 16.-st sajandist küllalt detailne lugu oleks nagu natuke jäme joonistus, natuke nagu vaene ja siis kehnika. Kas ajastu amine, esitus tõi teisigi probleeme ja ma arvan, et see oli kõige raskem selle raamatu juures ja kõige raskem oli lahti saada Anna Haavaperioodist? Viimase raamatuna tegin just Anna Haava luuletusi. Ja mul on selline tunne, et ma sellest päris lahti ei saanudki ja võib-olla oleks pidanud see vahe pikem olema nendega raamatu vahel, et et oleks suutnud seda teist sajandit sisse elada. Natuke tuli küsida ühelt ja teiselt nõu, et missugust riiet kandsid sellel ajal eestlased ja missugused olid ehted, mis nad kandsid ja niisugune ornamendi detail sellesse ajastusse sobib ja seda tuleb küsida ja kas ma siis lõpuks väikeni lõpuni ära tarvitasin, seda ei teagi. Vähemalt hea, et ma pidi mitte väga rängalt eksida. Me rääkisime rohkemastki õhtutest, mis kulunud täheruumide lugemisele mõttevaevast, mis raisatud illustratsioonidega sobiva koha leidmiseks, kirja otsimisest. Kas see oli raske küsimus, sest mis kirjast või kirjatundmisest võis maarahva hulgas juttu olla? 16. sajandil? Rääkisime muuseumis veedetud tundidest etnograafidele arheoloogidele kunstiteadlastele esitatud küsimustest ja selgus, et neli kuud oli hirmus lühike aeg. Arvatavasti panite ennist tähele kellalööke. Need pildus meie jutu sekka vanamoeline maalitud sihverplaadiga seinakell mille taoline harva veel mõnes talutares pererahvast teenib. Tema truudeks naabriteks on auväärt vanuses kirjadega pesukurikas kollektsioon kohvikann ja külameistri tehtud nöör, põhjaga tool. Vana tool, see on minu tädi tool, haige, vanatädi tool. Vanaisa õetool, see on Muhu saarelt. Vanad peaksidki igas peres aus pidama ka, muidugi mõnes peres jälle ihaldatakse moodsaid asju ja vanad panax päris kõrvale visatakse, sellest on kahju, siis võiksite raibe ära kinkida. Aeg on siiski rohkem läinud kui neli kuud. Kui aga illustratsioonide tegemine algas, siis kuhjunud töölaud igasugust materjali nõnda täis, et töö sai teinekord tehtud põlve otsas. No neid on kuus plaati, aga vast kokku olen maja rikkunud. Neli viis 12 ringi ära rikutud. Kas just rikutega 12 on tehtud, ära kasuta ära kasutatud plaate, kindlasti räägime muidugi kavandi kavandeid, need on ja muidugi neid Sart veidike sappelis hulka tehtud enne. Seal sees on kuus väikest lehte. Otsinguid katsetusi teadlase põhjalikkusega tehtud uurimust ei ole nendel näha. Nende jutustus on kirgas, värske eposlik ja tabav. Nad on kui mustrikiri rahvarõivas. Eesti kaasaegsete kunstnike hulgas on küllap suurim rännumees Evald Okas. Tema matkasarjad üllatasid mitmeti. Muljete uudsusega mõtte tuumakusega. Et väikestelgi lehtedel võib olla ruumi suurteks üldistusteks. Et turismimatkal võib kaasa tuua muudki kui pinnapealseid mulje terveid. Kui kunstniku kõrval käib juurdlev sotsiaalne vaatleja. Tema silmadega oleme näinud Hollandit, Belgiat, Luksemburgi, Itaaliat, Pariisi ja viimati Jaapanit. Ja siin on nendest töödest, mis mulle jaapanis tehtud, osa välja pandud, sellepärast et ma tegelen praegu selle suure maaliga Hiroshima ja neid on siis nii vahepeal hea vaadata ja meelde tuletada võib neid kasutada ka neid tüüpe, uhked jaapani soengud ja noh, siin on eriti suveniirid ja see on nii-öelda ennast niimoodi hästi üles sättinud ka turistide jaoks, sest mulle meeldiks foon. Foon on väiksed puu, nupukesed, kõik need on eriti huvitavad just jaapanipärased nukud, mina tõin mõned kaasaga seal vitriinis, võite näha Ozeni kingitusteks. Neljas küsimus, see on jaapani pruut. Lon Eriks jaapanlanna voodikohta on siin 2000 siidi, teine tädi on siin. Ja need on kohapeal maalitud. See oli huvitav. Me sattusime Kyotos parajasti pulmatseremooniale ja seal oli, kuidas pruuti ehiti. Nii aegluubis vaikselt liikus ja peitmes käis. Kikivarvul ümber pildistas kogu aeg edasi, te näete terve rea igasugust mitmelt poolt tehtud Kyotost Nikost ja Hirosiimast. Seal on Hiroshimas Londonist süngeid pilte. Hiroshimas on see üks invaliid, kirjakastiga. Taan tegelikult pime ja sinna ette käed on proteesid. Mu sammud mõõtsid kobamisi astmeid kitsas trepikojas. Tõus võttis aega, kuigi trepi olnud pikk. Kuid ta viis mööda võõraste linnade paeluvaist vaateist Hongkongi luksuskvartalites ja määrdunud Šonkidest sogases jõel ja kerjavast sõjas andist ja pulmapeoks ehtinud jaapani pruudist ja hulgast kinnise ilmega idamaa inimestest. See trepp viis rahvakunstnik Eewaldoka ateljeesse. Astmelisest Ida tennise sisse. Ma pean vabandama linnapoolse kunstniku ateljee on, ega ta tegelikult on muidugi alati ettekujutus, et see on niisugune tore, puhas ruum ja ja, aga siin on muidugi nõrgu, näete täitsa töökoda värvi täis ja ise ma olen ka värvine kittel seljas ja balletid ja pintslid kõik laiali siin ja muidugi Detüüdid on loobitud siia põrandale, hea oli, et laudade peale, sellepärast et selle maali juures ma saan neid hästi kasutada. Katri ja aknad on mere poole, tegelikult seal on seal on see õhtu või hommikupäikesel õhtu õhtupäike alati parem on ikka õhtupoole juba sellepärast, et see valgus on parem, kuna päikesega ehk jälle, no nüüd ongi niisugune paras aeg, eila näiteks 100. vihma, siis ma ei saanud hästi maalida. Aga täna on hea valgus ja täna on võimalik maalida. Ja sellepärast ongi minul see maalimine käib nii perioodiliselt suve poole ja kevade sügisema maalini, aga talvel siis neil rohkem graafikat. See on siis ka nii nagu uuesti värske jõuga saab jällegi tööle asuda. Mis kell hommikul selles ateljees tööpäev algab? Olen võrdlemisi varajane hommik on hiigelpahasti siis kell seitse pool kaheksa. Nii kuidas jõuab hommikul? Muidugi käin jalutamas kõigepealt mul on niisugune päevaga harilikult olnud, et kõigepealt jalutan. Stroomi rand ei ole kaugele, see mets on ka ilus mets. Nii nagu natuke sisse elan, siis kogun mõtteid ja ja asun tööle ja mitu tundi üks selline seanss kestab? No ma teen ikka nii, maalin järsku nii üks järjest nii üks-kaks-kolm tundi ja vast natuke vähem kui kolmepingest ja siis uuesti jalutan. Nii, natukene lahutan meelt ja muidugi, eks minul on see asi, et mul on palju ühiskondlikke kohustusi ja instituut võtab oma. No praegu muidugi instituut ei tööta, vaheaeg siis ma pean muidugi arvestama sellega nii, et umbes kella ühe ajal pean minema instituudi tavaliselt ehk siis on muud koosolekud, kõige suuremate aeg on garantiiaeg, oligi arengut, hommiku ja puhkepäevad. Need on minu tööpäevadest siis ma seal hommikust õhtuni teha. Nõnda on saanud täis kõik ateljee seinad ja trepi kodagi. Paljude aastate joonistused täidavad lademena kõrgeid kappe riiulitel kunstialane kirjandus, reisi suveniirid. Ega olnudki ateljee, nii pilla-palla nagu kunstnik uksepakul vabandas. Visandid eskiisid, piirasid vaid käsilolevat tööd, kuid seda vaatama asusime hiljem. Enne jõudsime rääkida kunstniku esimesest ateljeest. Esimene ateljee asunud tühjades kaupluse ruumides. Ja sinna tulnud kunstnik peaaegu paljakäsi. Kujunes ju nii, et Evald Okas läks kunstikoolist otse sõtta. See oli esialgu kunstile täielikult kaduma läinud aeg. Pataljonikaaslased ei teadnudki ettakunstnikuna. Tallinnast lahkudes ei saanud suurt joonistamistarbeid kaasa võtta, oli blokk ja paar pliiatsit, niipalju kui seljakoti mahtus. Oli üks plokis ja mõned värvipliiatsid ja vist ei olnudki muud midagi, eriti niipalju kui seljakoti mahtus seal muu asjade juurde, nii et mul eriti midagi kaasa ei olnud võetud, aga no siis juba rooslaagris, seal sai siis täie hooga ikka tööle hakkad, seal sai muretsetud õlivärvid ja materjalid ja seal oli võimalus, oli meil ateljee, üks endine äriruum, anti, kus oli Ühisati, liia töötasid muidugi teised kunstnikud, täpselt nii nagu Sagrits, Adamson, Erik ja nende, noh, nemad olid juba nii teatud staažikad, mina olin esinenud vähe näitusele alles ja seal siis koos hakkasime, tööle. Hakkasin muidugi siis, kui rindejoonistaja voos Einmaniga vastiseks arvitse koos käisime rindel joonistamas, tõin sealt materjali ja siis kasutasin hiljem neid, muuseas, sinu isegi kast veel maali kastmisMul on võetud Isamaasõjast kogu aeg rännanud kaasa naisele uhke ja see on nagu. Ja noh, see ongi lagi kaetud, aga siis ei ole mitte mina ei ole üksi maalinud peale, vaid siin on peamiselt just teised rindekunstnikud peale teinud minule vastuseks nii-öelda kelle signatuuri me võime leida, siin on reverse. Oi, tre on siin, siin on heinmann, siin on Adamson-Eric maalinud peale, siin on terve rida ja siis on neid kunstnikke veel nagu Tooma poeg on surnud, siis on Lotman karikaturist, tema on terve rea siia karikatuure peale teinud. Tema on ka langenud rindel. Muidugi, kõik on siia peale kas midagi kirjutanud või või siis joonistanud ja nüüd näete, omapärane niisugune kast saanud. Ja isegi saapanaelad on tal alla löödud, Läks siia ja mittesesse seest on, kui avame nüüd ütleme seest avaminete, siis näidati, siin on kõik vanad komandeeringuid, komandeerimis, tunnistused, igasugusest ajalehe väljalõiked toiduga kaardid, sel terve rin, mardid ja mitmesugused, siin on isegi näha, näete, kuidas sakslased Saksa vangid tuuakse läbi Moskva fotod ja kõik niisugune, noh, see on omamoodi väike mälestus sellest kogusest rindeteest. Siin viimane muidugi rindel käik oli selle maalikastiga Narva all. Tagasi tulles ma joonistasin ühe lendlehe visati muidugi Eestisse Tartusse okupeeritud Eestis, see tähendab Alutaguse metsadesse sealt muidugi leitise ja käest kätte, kuni jõudis minu kodustesse koduste käte seal abikaasa lõpuks sai kätte, sai teada muidugi, et ma ikka elus ja terve olen ja seal minu nimi oli seal seal. See oli siis esimene kiri, esimene tõesti esimene kiri, Jahniskine pilt sai piltkiri nii-öelda sai kätte. Niisamuti on näiteks paljud joonistused, mis ma tegin just sõja ajal kaasvõitlejatest sõduritest ja lammutan, kinkisin, ja need on seljakotis rännanud Eestisse kõik sõja läbi teinud ja nüüd on huvitav tihtipeale kohata inimestega, kes näitavad mulle niukseid, joonistasin, mida ma ise ei mäleta, käijad ehk on kuskile kodudes raamitud seinale. Nukrad rinde teed, kesksurnud maastikku, vigaseks lastud puid ja mahajäetud kodusid. Tulekahjude lõõgja, plahvatuste kaos, need sõjaaegsed, visandid ümbritsevat kunstnikku uue teose loomisel. Maalimisraamil seisis kompositsioon Hiroshima. Sisemaal kujutab ees protestimeeleolus jaapanlasi ja taga on siis aatomipommiohvrite mälestussammas ja taustaks on aatomitulest laastatud linn. Ja kui te näete seal üksikud näod on seal sees ja need on kõik minu aatomi tulles põlevad inimest ja mul on nii mõeldud niisugune kahes osasse maal tegelikult esiplaan oleks nagu pühapäev ja ja keskel te näete seda vana naist Hiroshimas, mis mul on eraldi maalitud aatomitulest kustunud silmadeta, põlenud nägu ja siis protesti Ros käed rusikas seisab siin ees. Üldiselt on ju pilt punases koloriidis rohekas kimono see tõstatuda nagu sealt vastandvärv tõstada sealt punaselt taustalt välja. Nii et ja siis muidugi näoilmest, just siin oleks siis niuke viha, valu ja kõik sees. Muidugi katsenades, vana jaapani naine tähendab jaapani emadena, Jayne, siin on innova, isegi need on tema lähedal sinipoeg või näete siin taga sõjainvaliid, mis on nii konkreetne kuju, see on nagu tema poeg seal tema selja taga. See kuju on muidugi üldistus, üldistus üldiselt ma olen sarnast inimest näinud seal ja ma tegin sellest etüüd iga, aga ma töötasin ta ümber, andsin talle siis oma portfelli juurde, seda, mis ma mõtlesin. Ja kõrval on siis mitmesugused teised jaapani tüübid, emad tütarlapsed ja kui te nüüd vaatate siin seda paremal pool tütarlast siin, siis see on võrdlemisi peetne kuju. Sagaio asi, mooto, kellest ma tegin Hiroshima haiglas. Maalietüüdi. Marie tüüdan siin, te näete hallikas toonis. Laps oli voodis, istus ja paistis nimed, mis elurõõmus, siis kirjutas üksurferion kirsaiks ohver ja ja nüüd oli muidugi noorem, nüüd ta ise seda plahvatust sündis peale pommi plahvatust ja ja nüüd, kui ma tulin tagasi Tallinna sõitsin, siis selgus, et mõned kuud tagasi oli see tütarlaps juba surnud. Peale selle ma kasutasin seda mees siin veel. See mees on ka üks, kellega ma. Me ajasime juttu muidugi, tõlgi kaudu ja tema siis rääkis just sellest plahvatuse momendist. Ta oli umbes kaks kilomeeter epitsentrist eemal ja töötas aias parajasti sel momendil. Ja kui see plahvatus käis, siis olin olevanis koraasikas sinakas, ta ütles, niuke valgus. Ja Ta paisati maha, haaras aga endale kuklast käte kinni seletatud, pääses eluga, ta pea ei saanud kannatada, kuna käed olid aga täiesti põletushaavadesse üleni. Ja muidugi maja põles maha, perekond hävines, ära, sai surma ja nii et tema oli aastal vist kuus aastat, oli isegi haiglas. Ja nüüd on muidugi raskete põletushaavadega ja see kohutav tulekahju ja, ja niisugune kuumus ja loom ja seda ma kujutasin ette sellest nendest kohapealsetest inimeste jutustustest, kes mulle jutustasid külas on muidugi väga hästi on ju kujutanud iiri Marokia tosinkond, ehkki seda aatomipommiplahvatust ja Iroziimad. Neid maalida oli võimalik näha mõned aastad tagasi Moskvas. Ja see jättis mulle juba siis suure elamusi, aga nüüd ise käies seal Hiroshimas ja nähes neid seda kogu Hirosiimad taastatud Iroziimad samuti ka osa säilinud Iroziimast andis mulle nagu uue tõuke selle teema juurde ka tulla. Mis ajaks te tahate selle töö valmis jõuda? Nüüd tuleb vabariigi aastapäeva puhul juubeliaastapäeva puhul ollakse näitus ja tegelikult see näitus avatakse vist arvatavasti juba seitsmendal juulil, nii et selleks ajaks ma pean valmis jõudma maad teeniga, pikendatud päevate kogu aeg, nii et loodan, et jõuan valmis. Evald Okas töötab, sügisel avatakse kunstniku personaalnäitus, selle päevani on veel aega, eks siis näe. Kuid kindlasti leidub küsijaid, millal ta kõik need tööd tegi. On ju tihti imeteldud tema harukordset töövõimet, viljakust, kiirust. Mäletate evalt okkaateljees on kõige suuremad tööpäevad puhkepäevad. Siis saab maalida hommikust õhtuni. Evald Okas töötab töötab sellise innuga, nagu tahaks ta ikka veel tasa teha sõtta sõitnud nooruki kaotatud aega.