Meie saatesarja üldnimi on tea ja tunne. Me ei püüa täna mitte minna niivõrd seda teed, mis meid viib teadmistele. Vaid. Me läheme välja saate pealdise teisest poolest tunne ja sellepärast me ei räägi mitte Nõukogude Liidu rahvaste muusikast ülevaadet mida me niikuinii põgusalt ei saaks teha, vaid ma püüan vahendada ühte elamust, mille kaudu mina, olles juba seda ainet õppinud, äkki taipasin, mida tähendab väga paljude rahvaste väga suur erinevus nende kunstilises eneseavalduses läbi aegade. See üritus toimus 1971. aastal Moskvas põhiliselt ametiühingute sammas, kui keegi seal käinud on ja sellest võtsid osa riigi eri rahvuste delegatsioonid. Eestist tuli näiteks kuus inimest ja esinemas Tallinna kammerkoor ja setu naised. Ja väga palju külalisi igalt poolt maailmast üle maailma nimekaid professoreid ja ürituse nimi oli rahvusvahelise muusikanõukogu kongress. See nõukogu töötas ja töötab. Unesco juures algaski ta piduliku avamisega, kus kõlas selle suure organisatsiooni presidendi soovitus ja kus rääkis üks maailma kuulsamaid vanu viiuldajaid, Yehudi Menuhin, selle muusikaorganisatsiooni president, kes selleks ka pärast valimist jäi ja kõlasid kontserdid, kammerkontserdid, kus muuhulgas rahvuslikust muusikast välja arendatud uudisteoste esiettekandeid nagu näiteks Otar Tagdakišvili kantaat, Buuria laulud Ja avaistungil tervitas tervet kongressi ja liigutas meid südamepõhjani eesti muusika nimelt kõlas Tallinna kammerkoori esituses Eduard Oja üldtuntud kanga kudumise laul. Ja siis räägiti sektsioonides, räägiti päevade ja tundide kaupa sellest, kas muusika on või ei ole rahvusvaheline keel. Kas võib ühendada eri süsteeme ja nii edasi, aga see, mis meile südamesse läks, see oli Tšaikovski nimelises kontserdisaalis rahvuskultuuride esinduskontsert. See tähendab esinesid rahvalaulikud rahvamuusikud üle terve nõukogude liidu olid nad kokku sõitnud. Ja igaüks neist pakkus omas laadis sügavat läbi aegade tulnut tihti virtuoosliku kokku. Ja ta ei esitanud seda mitte sihukese kontsert interpreedi teatud sunnitusega, vaid suure valmisolekuga suure valmisolekuga anda. Vaat niisugune ma olen. Ja nüüd see tuli niimoodi mitu tundi reast. See hämmastas meid, see rikastas meid ja meie kuulajad väga erinevas eas, väga erinevatelt maadelt. Olime täitsa rabatud, mis kõik elab meie kõrval, eri rahvaid, eri väljenduslaade, kui palju? Mitte ilmaasjata Hatšhaturjan tookordne juhtivaid nõukogude heliloojaid ei öelnud, et siin kõlab maailmahäälte polüfoonia ja et esimene kord on planeedi eri muusikakultuurid ühinenud kohtumiseks. Nimelt ei kuulunud sellesse suurde organisatsiooni sinnamaani veel Nõukogude Liit. Just seekord 71. aastal ta liikmeks astuski. Sellel kongressil kutsuti avardama muusikalist ruumi. Paar sõna meie helilooja Veljo Tormise sõnavõtust sellel kongressil kus ta ütleb, et maailmas on palju kõige erinevamaid kultuuri ja kunstinähtusi. Kui me tulime kord ühest Kesk-Aasia vabariigis tagasi, ütles üks meie literaate, et kogu Euroopa muusika näib talle nüüd kirvega raiutuna. Olin tollal šokeeritud ja alles hiljem mõistsin, milles on asi. Kõik sõltub materjalist. Kui puu raiumiseks sobib kirves kõige paremini, siis kivi nõuab teist tööriista. Kui aga materjaliks on vaha või hõbe, on vajalik hoopis erinev tehnika. Ma kaitsen teesi, et iga rahvas võib anda oma osa üldinimliku kultuuri kõneldes, vaid oma keeles kõneldes. Iseenesest aga me lõpetame väikese katkega setu naiste laulust, nii nagu nemad tookord seal kontserdil esinesid. Me kartsime väga nende pärast, et nad jäävad varju kogu selle kireva ja lööva muu seltskonna ees. Aga ega nad jäänudki.