Tere õhtust, tänase keskööprogrammi veedame koos kunstnik Letoomikaga. Teda intervjueerib Martti Soosaar. Nii kaua kui mina mäletan, on Lepo Mikko alati olnud huvitav ja omanäoline ja püsinud ikka meie tugevamate maalijate hulgas. Öelda Mikkolik on võib-olla selgem kui kellelegi teisele. Me kunstis. Lepo Mikko maalide iseloomulikumad jooned, kindlasti ülesehituse selgus ja tasakaal. Meisterlik üldistamisoskus annab monumentaalsust. Vormikäsitlus on seotud koguteose struktuuriga lakoonilised pinnad, joonte võrk kaovad vaatajale suhteliselt kergesti. Teose rütmi. Lepo Mikko on kunstis asjade nähtuste sügavama olemuse uurija. Kogu tema käsitluslaad on sellega orgaaniliselt seotud. Siit siis ka tõsine. Mehine võiks öelda olemuselt põhjamainemaal mis on pigem tagasihoidlike väärikas kui pinnavirvendust uusi varjundeid või efekte otsiv. Lepo Mikko kõrge maalikultuuriga suur looming on andnud silmapaistvaid figuraalseid, kompositsioone, maastikke, natüürmort. Minule isiklikult on kõige mõjuvamaid olnud tema maastikud. Tundub, et siin on tal õnnestunud isikupärast sünteesivad taine käsitlust kõige loomulikumalt pühenduda elamuslikkusega tema, Lõuna-Eesti või Saaremaa maastikest on mitmed mulle lausa sümbolitena meelde jäänud. Viimastel aastatel on Lepo Mikko loomingus kesksel kohal olnud figuraalset kompositsioonid. Need sobivad tema üldistava monumentaalsust kalduva laadiga ehk kõige paremini. Ja need lasevad nähtavasti ilmekamalt väljendada elutarga meistri veendumusi, tema filosoofilisi tõekspidamisi. Kuid nüüd juba Lepo Mikko ise oma Pallase aastatest õpetajatest lemmikutest kunstis. Ainult veel mõned andmed. Näiteks mälu mängijaile, Lepo Mikko Nõukogude Eesti rahvakunstnik balti liiduvabariikide näitusel Moskvas oli temalt viis maali. Tema teoseid on eksponeeritud sageli välismaal, eeskätt sotsialismimaades. Mullu oli väike personaalnäitus ka Helsingis. Lepo Mikko on 62 aastane. Minu esimeseks juhendajaks võiks pidada Johan Muxi kes tol korral oli juba nimekas kunstnik ja oli Pariisis olnud. Ja kunagi suvel maal olles siis mind konsulteeris, see oli nii kolm, kolm, pool aastat ma käisin siin siis ma nagu selle Tallinna riigi kunsttööstuskooli suunaga ja õppemeetoditega ei olnud rahul ja ja just sel ajal õppis tainas ka Saagreid ja pidasime ühiselt niisugust nõue need minna üldse Tartusse. Tartus ma mäletan, oli Pallase nii, tolleaegne miljöö oli väga kodune ja ühtlasi ka ei olnud niisuguseid suuri vahesid õppejõudude ja, ja õpilaste käitumise, mina sattusin kõigepealt Meliku akti klassi. Mäletan Männiku niisugust ranget ranget konstrueerivad joonistuse, ülesehitust ja juurest. Mind viidi siis juba vormissonimaani klassi. Ormisson oli väga niisugune südamlik ja, ja arusaaja pedagoog, tema põhimõte oli värvikäsitlus maalis. Ta ise maalis hästi niisuguse lopsaka pintslilöögiga ja ka ühtlasi tema nõudis ikka nii pildi, maalilist lahendust ja see, mis meie seal maalisime, oli põhiliselt naturmordid ja portreed. Pallases oli nii süsteem, kuidas üliõpilane või õpilane arenes nii teda viidiga järgnevasse kõrgemasse tassi. Nii et siin ei olnud isegi tähtis, et oled semestri või vaid semestri keskel võidi ära viia. Järsku õppejõud tegi ettepaneku ja õpetajaskond nagu vaatas üle need asjad ja edutati siis nii edasi. Ja selle tõttu võis ballassest jõuda väga ruttu nii-öelda juba meister ateljeesse kes oli väga andekas muidugi, ja ka ühtlasi ka töökas, sest seal oli vabatahtlik töö, kuid minu teada seal puudumised olid haruldused, sest ikkagi meie tulime ennem juba tööruumi tund ei olnud algandvaid nii niikuiniisuguste kobistamist ja ajal ilmumist seda ei sallitud ja need, kes seda tegid, neid juba õpilased ise nagu kutsusid korrale, et nad segavad oma ühinemisega. Vot niisuguses miljöös ma siis point ka Triigi ateljees. Meil oli tol korral palases kaks ateljeed, riigija, Vabbe, maaliateljee, aga Sagris oli juba seal Triigi ateljees ja et me olime head tuttavad ja siis muidugi minul ei olnud kah teist valikut, kui läksin triigi juure. Triik laskis rohkem, võib-olla vabamalt ja iseseisvalt teha, kuna Wade nõudis rangemalt oma maalikontseptsiooni. Riik oli üldse napisõnaline, kui ta ütles, ütles midagi väga teravalt, ütles väga isegi irooniliselt. Ma mäletan, ükskord ta läks minu teest mööda ja ütles mal, naljamees, aga ma ei salli, nalja tehakse ja rohkem ta mulle ei ütlenud, et mis mul viga on teel või? Ma mäletan, see oli esimene töö, mis matemaatiline tegin, aga see juba, et ta nii ütles, pani mõtlema, et aga milles siis on pika ja oma töö analüüsimine? See võib-olla tegi asja palju selgemaks, kui nüüd mingisugune täpne, niisugune korrektuur, kus oleks detailideni see asi kõik mulle selgeks tehtud ja nii olid riigiga tihti, et riike rääkis klassis palju vähem, kui temaga koos olles või mina lõpuaastat elasin riigi juures, siis ta tihti öösel tuli millegiga niisugust, mida ta soovitas teha ja mis ta päeval oli tähele pannud töö juures ja ja tuli ja ütles, et vot nii, nii ma nägin, et seal võiks nii olla ja tõi tihtipeale pudeli, põhjas oli väikene tilk Tammar lakked, vaat seal oli sisse tõmmanud lakike seda homme või niisuguste nõuannetega ja minu arust see oli väga kodune, et ei olnud niisugust hirmu ega ka ühtlasi õppejõu türallijat, mida tihti tihti noored, nii nagu kardavad, et kui jällegi pean triiki meelde tuletama, siis mis tema õpetamise peamine peamine tähtsus oli, et ta pani mõtlema, ta oskas panna mõtlema üldse, mis on kunst, mis on kunstniku ülesanne ja kohustus. Ja ma pean siin ka teist nisust suurt nimed meelde tuletama, see on Kristjan raud. Ja kui ta kirjutas ühes Eesti kunsti aastaraamatus, et meie oleme nagu juba arengus jõudnud nii maailma kunsti tasemele või et siis nii nüüd peame nagu pöörduma tagasi enda juurde ja peame olema võimelised koukima kõik selle, mis meil endil on. Peame sellest oskama luua juba täitsa omanäose kunsti. Ja ma siin isegi raualoomingusse olen alati suhtunud suure lugupidamisega ja teda pidanud neil üheks suuremaks monumentaalkunsti rajajaks. Olgugi et neil tol ajal ei olnud võimalusi niukses monumentaalteoste loomiseks. Aga need eeldused, mis laual olid, need oleksid tõesti väärinud, et neid teemasid, mis ta kasvõi CVs ainult tegi väheselt, mis ta maalis, käsitlenud, et need oleks leidnud niisuguse suurema suurema seinal esitlemise sünteesis süst arhitektuuriga, nagu me seda tänapäeval taotlemine. Iseseisev loomingu aeg oli nii tol korral nagu perspektiivitu kunstniku ametit peeti näljaametiks ja ega siin vanemad ja targemad inimesed nõu andes ei soovitanud selle asjaga üldse tegeleda. Aga millegipärast oli noortel tol korral niisugune usk, materjal tuli endal muretseda, kõik muidugi ülevalpidamine, korterid ja muud see oli kõik muidugi küllaltki kulukas ja pajud jätsid pooleli ja ja paljud andekad valisid omale teise elukutse. Ja kui sinna iga aasta umbes 40 õpilast vastu võeti, siis lõpetad seal mõni aasta, kolm, neli, mõni aasta üks kaks, aga need, kes seal ikka lõpetasid, need on meie kunstis ka ikkagi tugevad kujud. Kes teie arvates aitasid kaasa peale need riigi peale selle õhkkonna, mis valitsust Pallases teie kujunemisele Vaat, sellesama, kui vahel kurdeti, et NUT riik ei käinud mõni nädal või üle haige, siis mäletan, et direktor oli tol korral Starkopf tark mees ütles, et teil pole peoleo tarviski, teil on tarvis keskkond, teil on tarvis mudel ja omavaheline konkurents ja minu arust see oligi üks niisugune, mis kasvatas väga iseseisvaks ja, ja trikki õpilased tulid nagu igaüks omanäoline ja nende ellulülitumine oli selle tõttu nagu juba nii loomulik. Te olete olnud palju aastaid kunstiinstituudi õppejõud ja täidan õpilasi väga paljudelt erialadelt nende hulgas maalijad alates Ilmar Malinist Malle Leisi, Kristiina Kaasiku ja tyyp pääsukeseni välja. Kas olete oma arvamus, tõsi ka neile suutnud kasvatada seda iseseisvust? Ja olen püüdnud, olen seda püüdnud nii palju, kui mulle on see õnnestunud. Ma olen üliõpilaselt nõudnud väga rangelt tee distsipliini ja ka töösse ausalt suhtumist, et mitte käia nime pärast ja temast ikkagi suure tööga tuleb. See, mis inimene suudab. Ja näed, lemmikud kunstis. Maailmakunstis. Ja see on jälle raske küsimus, lemmikud tulevad, lähvad teinekord ja võib juhtuda, et nooremast põlvest beat lugu mõnest mehest hiljem vaatad, et ta ei ole sind rahuldanud kunstnikule ja noorele eriti on tähtis, et tal oleks teatud lemmikud, Ta, nagu nende eeskujul kasvaks kiiremini. Kui ma mäletan omani õppimise aega, siis nagu ma juba ütlesin, maalt tuline kama polnud kunstist midagi ennem näinud ega kuulnud. Ja selle tõttu loomulikult mis tol korral oli kättesaadav, näiteks nagu taluperenaise kaanel ilmusid värvilised rebrod ja siis vaatasid, et väga mõrudat ja nii huvitavad pildid hiljem muidugi see ülekasvamine toimus juba aastatega ja ja ma mäletan veel, et Pallase algaastatel, aga mulle meeldis näiteks Tomiee meeldis mulle. Just Madalmaade kunstist maa võib-olla tol korral olin rohkem huvitatud Pallases oli omal ajal nagu niisugune suund just Madalmaade kunsti poole ja võib-olla isegi sellest tekkis ka see ainekäsitluse suunitlus, Pallase õpilased. Võib-olla hakkasid kõige nii järjekindlamalt tee motiivi käsitama ja igaüks võib-olla rohkem sellest piirkonnast, kust keegi oli nagu välja kasvanud. Hiljem vallase suunitlused muutusid. Viimastel aastatel oli väga moes juba matissi kool, Impressinistid omamoodi mõjutasid minule need Impressinistid, kunagi nagu ei olnud südamelähedased, mina ei oskanud nii peeni värved nii peenitoone leida ja nii kergelt maalida. Ja siin ma pean just jällegi nagu kontrastiks Elmar kitse, mainima kellega maga koos, lõpetasin. Väga vaba, väga kerge nagu puudutas pintsliga või nagu tal isegi halvustavalt vahel öeldi, et pühib pindselt vasta lõuendit. Minule niisugune laad ei sobinud ja minu, võib-olla nii hingelaadile oli omane rohkem Põhjamaadekuist, mongiga ekspeeessiivsem, võib-olla lähenemislaad, hiljem kasvas muidugi välja mulle omale niisugune lihtsam pinnalisem maalimislaad. Ja siin ma pean just võib-olla praki nimetama, kes mulle on andnud väga palju on kunstipõhimõtet oma lihtsate nisust kubistlik Kukepindade jaotusega. Ta on mulle olnud väga sümpaatne prantsuse kunstnik Udo, kes on äärmiselt lihtsalt maalinud just Baskin maastikke, niisuguse suure selguse ja pinna. Üle vaatama rikkusega, sest mina detailides pole jah, oskand kunagi olla veenev ja kui ma olen püüdnud ka ennast natuke selles suunas arendada, siis siis ei ole see just õnnestunud ja ma olen võib-olla nonii, kunstlikult lihtsalt katsetanud. Picasso varane periood samuti mulle oli vastuvõetav demanisuse klassitsistliku realismi summa tõttu, mis nüüd renessansist välja kasvas. Neil tegelikult komptsiooni õppimine Pallases oli võib-olla kõige nõrgemini organiseeritud. Ja üliõpilastel tuli seda ainet nagu ise ammendada, väga palju lugeda, väga palju raamatuid uurida ja kõiki nagu neid ise lahendada. Ja selles mõttes oligi renessansskunst pararenessansi ajal kõrgrenessanss niisuguseks õpetad baasiks, millest meie kompositsiooni ülesehitust ammendasime. Loomulikult muidugi tuli ka hiljem impressionistliku kompressiooni lahendus, laad mis seda eitas, seda niisugust väga ranged ranged kompressiooni ja tõi sisse vaba juhusliku kompositsiooni rakendamise. Emotsionaalsus ja intellektuaalsus kunstis on need tingimata vastandeid. Mulle tundub, et ega kunstnik ei saa oma ümbritsevast keskkonnast eemalduda. Kõik see, mis toimub, kõik need probleemid, millega tegeleb tänapäev need kajastuvad ka kunstniku loomingus kui kunstnikuna aktiivne ühiskonna liige, mina olen püüdnud ikka läbi elada neid sündmusi, mis toimuvad, mis paratamatult nagu jätavad mingi jälje, ärritavad sind ja selle tõttu on selles ikkagi põhiliselt nagu emotsionaalsus kasse loomingus tihtipeale kajastub. Vot siin on nüüd raskem niimoodi seda asja selgitada, sest intellektuaalselt iga kunstnik ju lahendab oma ülesande vastavalt oma karakteri, leia kunstilisele tõekspidamisele kui ma olen neid suuri kombinatsioone teinud. Ma ei ole nüüd siin võtnud teemat kui niisugust ei mingisugusel määral edevuse ega kuulsuse saavutamisena, vaid ma olen tundnud ikka nende vastu huvi ja olen püüdnud neid teostada siis ka vastavalt kohusetundega. Ja suuremat tööde juures on, kui seda pikemat aega teed, paratamatult tekib see rahulolematus, tahaks kõike ümber teha, tahaks kõike teha hoopis teisiti, kui ta lõpuks on. Ja sellest tekibki võib-olla niisugune korrektuuri enda korrigeerimine. Muide, see on ka üks viga õppejõule, et on harjunud liigapalju korrektuuri tegema üliõpilaste kallal ja siis oled nii nagu enda suhtes kraani. Minu arust see natukenegi viib selle asja liialt ehk mõistusepäraseks kaineks ja ja välistab siis seda otsest maalimist. On see võimalik, et mõni poliitiline sündmus otse sunnib pintsliga. Ja muidugi need on olnud neist üldinimlikud teemad, mis on nagu käibel millest teinekord isegi süda valutab või tekib mingisugune ärritus Tsiilis ja Vietnami sõja. See nagu tekitab niisuguse valusa sisetunde, et meie maailm ikkagi veel võitleb niisuguste võtetega. Ja sel juhul, kui meil oleks väga palju probleeme, millest tuleks ühiselt rahulikult leida väljapääsu, nagu nüüd me teame, et maailmas valitseb veel nälga Kesk-Aafrikas mitmeaastase põua tagajärjel inimesed surevad, surevad, surevad lihtsalt seetõttu, et neil ei ole süüa. Ja ometigi maailm võib-olla mõnes kandis sööb ennast haigeks. Jäävad need küsimused, kõik on nii nagu painajad ja need on omamoodi. Ma olen kavandanud ka need sündmusi, ma ei julgenud nendega eriti praegu välja tulla, et ma neid veel siiski pole suutnud nii läbi mõelda, et nad oleks ka ikkagi veenvat kunstiteosed. Kujutav kunst, muusika, vastastikune sümpaatia, mõjutused, helide värvide, värvide helistik, heliloojad loonud kunstiteoste ainetel ja kunstnikud muusika mõjul. Ja on neid kunstnikke, kes on maalikunstis ka püüdnud Värvides Eli kunstile omast tunnetust. Me räägime tihtipeale värvist ka kui helist, niisamuti kui muusikud räägivad Eli juures värvist. Ja minu arust see kõlavus, nagu me ütleme, lohet värvi, võimaliku laabus või tooni kõlavus või see omamoodi on ka tingitud üldisest nimetajast, aga siiski maalis on see spetsiifiline, samuti kui ta on muusikas omamoodi spetsiifiline. On väga palju jah, maalitud muusitseerimised, seene on isegi püütud anda niisugust muusikalainetust või, või õhu nagu vibreerumist. Loomulikult vastavate helidele vastavad ka värvid ja siin on kasutatud ka vastavalt siis kas koloriidis, sest me teame, mida tugevamad helid, seda tugevamad on maaliskatoonid sügavamad. Me räägime maalis ka sügavast toonist ja ja kergest värvist ja värv ei kanna niisama, nagu öeldakse, et heli ei kanna või aga just otseselt jah, et nüüd värvidega puhtalt musitseerida. Siin mina tean mõnda niisugust kunstnikku näiteks Leedut, siruli, joonist, kust just võib-olla Me kõigeni tüüpilisemalt näeme, et kunstnik on püüdnud oma teed üles ehitada puht niisuguse eli kunsti emotsioonide peale. Ja on väga palju kujutavat piltliku muusikat. Jah, seda küll, võib-olla siin isegi on heliloojate rohkem suutnud ära luua. Kui me neid pilte loodusest, mis nad on püüdnud edasi anda ja meeleolu, sellega on saavutatud väga suuri häid, häid heliteoseid, näiteks meil oli juttu impressionismi, siis TPS-i on siin täiesti ka läinud seda teed, et anda närvid, impressionistliku ripparatsioon, kõik nagu tol korral olid valgus, vibreeriv valgus moodustas esemed. Et tegelikult nagu nagu esemed iseendast ei ole olemas paid, valgus, kõik nad kujundab niisama, on ka see siis olnud tema muusikas. Ehk siis Mu Sorski pillid näituselt minu arust need on niisugused väga toredad ja väga lahendavad neid kahte kunstiliiki. Muidu on meil palju kunstnikke, kes ka musitseerivad ja kui me näiteks võtame meie vanameister võõransult Ta armastab improviseerida klaveril, tal on väga suurplaatide kogud, niisugune vajadus, minu arust peaks olema kõigil ette Kamaalijad rohkem harrastaksid. Kontsertitel käimist ja teatris käimist, aga tihtipeale meie erialadel koormatusele tunneb oma ennastki. Pean ütlema, et ma olen vähe saanud käia viimasel ajal teatris ja kontsertidel, kuna see, et ma olen õppejõud ja loominguline veel kunstnik röövib nii palju aega ja väsitab nii palju, et enam ei ole nagu suuteline. Aga ma mõtlen, et noorem sugupõlv on siin palju aktiivsem. Mulle tuleb meelde üks lugu, kui triik omal ajal oli Pariisis, seal oli siis terve niisugune grupp eesti kunstnikke ja nende hulgas oli tobias olnud. Aga ühel niisugusel toredal Õhtal oli see Pariisis siis mingisugune noorsookarneval või oli siis sinna õue, muide, kas mesipuus, kus nad peatusid kogunenud siis koos meie nende noorte kunstnikega ja Toby asega Pariisi üliõpilased, kes siis nii üle meelikussess olid Tobiase selle klaveri pianiino viinud puu otsa. Ja seal oli siis terve öö tobias andnud kontserti. Kuidas see oli võimalik, seda ma täpselt ei tea, aga puu otsas oli tobias mänginud siis sellele ja väga nii suure aplausiga ekse vastu võetud. Nüüd on Ahto tund, missugust muusikat sooviksite kuulata? No võib-olla on teil siin pakkuda just neid, mis nüüdne jutuga kuidagi on seoses ja ma mõtlen, et siin joo, sobiks ka Mozorskija depressiia. Mussarskel esinaga uues ülikonnas ansamblilt Emerson, Lake ja Palmer. Mis siis ikka, kas te olete romantilises meeleolus ka keskelt maalinud? Kunagi ma olen teinud ja mõned mõned pildid ka ikkagi, aga võib-olla see oli kani nooremal ajal, kui oli niisugust romantilist meeleolu rohkem ja aga viimasel ajal siiski 62. aastal ma tegin ühe õhtu ja see oli Otepää maastik, hakkasin ta lihtsalt nii ja kuuga isegi nii, et see on täiesti romantiline, selle valgkogusid pildi, ma tegin lihtsalt joonistuse õhta, tulin maal ja vaatasin, seesama motiiv oli nii. Ainult kiirelt märkisin üldise ülesehituse ja ta on ikka ateljees tehtud, aga otseselt loodusest maalinud ma olen mütsile ühe Otepää maastiku, lihtsalt õhtu läks juba pimedaks ja ma siis nii nagu tegin kida niiskuse, pimeda ähmase külma koloriidiga, minu mälestuse järele. Viidalepp teinud siin mõned mõned vähipüügile minejad ja küllap pillipoisid ja niisugused külavahelood maailmakunstis ja võib-olla siin, kui me võtame vene kunstis, on omal ajal maalitud siiski ka niisuguseid kuuvalgeid, öid ja röörich on näiteks teinud, siin võib olla ka niisuguse õnnestuma. Ja väga palju on muidugi saksa romantikut, niiskust. Päklyni ja teiste niisuguste võib-olla mitte eriti kunstiajaloos tähtsate meestetöödena olnud Valgokun kah maalinud õied linna motiivi ja need maastikud. Nii et see on omamoodi niisugune aine, mida meil on raske teha väljas. Siin mul oli hiljuti juttu kellegi kata, tegi ka nüüd niisuguse motiivi, aga ta märkis ainult samuti joonistusi. Ateljees teostas ainult muidugi kunstnik jätab jo mällu, ega mina ka viimasel ajal väga palju natuurist Emaaligi. Tänase keskööprogrammi kunstnik Lepo Mikko ost koostas Martti Soosaar. Muusikaliselt kujundas Silja Vahuri. Toimetas kera.