Päevakeskne probleemne aktuaal teema vikerraadios ning ajakirjanikutööd tegemas Jaana Padrik. Hoolimata äärmuslikuks paisunud sotsiaalsetest ja majanduslikest pingetest õigusjärgsetele omanikele tagastatud üürimajades ning omanike üürnike suhetes ei ole tänaseni otsuse või seaduse tasandil ei riigikogus ega valitsuses vastu võetud ühtki konstruktiivset lahendit mis selles valdkonnas ometi kord lahendusteed. Kas valdkonnas, mis sotsiaalselt ülioluline, Jani, riigi majanduslikku ja õiguslikku edasi arengu kui ka kogu omandireformi seisukohalt üks ilmselt prioriteetne valdkond. Üürnike ühendused üle vabariigi koguvad allkirju ja valmistuvad neid üle andma pikettide ja protestiaktsioonide saatel Toompeal. Samavõrd koondub rahulolematus õigusjärgsete omanike seas kes ei saa kasutada oma omandit ega hooldada oma elumaju. Nii üürnike ühendused kui samavõrd ka õigusjärgsete omanike liit on püstitanud riigivastutuse nõude antud olukorra eest ning mitmete riiklike lahendite nõuded. Range kontroll vabanevate korterite üle, korterituru käivitamine riikliku ja munitsipaalelamuehituse ning soodsate elamuehituslaenude kaudu. Läbimõeldud eluasemepoliitika käivitamine ning täpne seadusandlik regulatsioon omanike üürnike suhetele. Kas üürnike ja omanike suhete reguleerimiseks ellu kutsutud valitsuskomisjon on varjusurmas? Kuidas hindab õiguskantsler põhiseaduslike inimja eluasemeõiguste paikapidavust Eesti riigis mida pakuvad majanduslikult läbimõtlemata ja ilma regulatsioonimehhanismid ta käivitatud elumajade tagastamisest tekkinud pingetest väljapääsuks endised ja praegused ministrid ning riigikogu liikmed. Nii üürnike kui õigusjärgsete omanike esindajad. Läinud nädala lõpul kogunesid Üürnike ühendused nii Viljandis, Pärnus kui Tallinnas kogutakse allkirju pöördumistele tagastatud majade üürnike olukorra otsustavaks teadvustamiseks ja oma nõudmiste esitamiseks. Tallinna Üürnike ühenduse liikmed Vello Pohla ja Peeter Tedre. Tallinna Üürnike Ühendus võttis hiljuti vastu otsuse hakata korjama allkirju oma nõudmiste toetamiseks. Need nõudmised. Me esitasime resolutsioonis, mis võeti vastu meie üldkogul. Allkirjade kogumine on käivitanud Tallinnas ka Pärnus, Viljandis, Tartus, Haapsalus ja alates esimesest märtsist on kõigil võimalik allkiri Tallinna Üürnike ühenduse nõudmiste toetamiseks. Lai tänav üks seal nukuteatri kassa eesruumis teisipäevast reedeni kella 11-st 16-ni, laupäeval ja pühapäeval kella 11-st 13-ni. Esmaspäeval seal allkirja anda. Allkirjad tuleb muidugi, kui on pikem, Toompeale antakse tavaliselt üle need allkirjad, aga ega meil erilist lootust midagi selles suhtes ei ole, me nägime, kuidas skulptuuri inimestesse suhtuti aga need allkirjad on ja kogumine kõigepealt ette nähtud selleks, et inimesi aktiviseerida, teadvustada nende tegelikku olukorda ja inimestes levitada meie argumente, mis me oleme vastu võtnud. Sest praegu on üürnike liikumise see aeg, kus tuleb teha selline psühholoogiline murrang või kus inimesed tõesti ei jää enam ootama, et keegi nende eest seisaksid, vaid nad ise hakkaksid võitlema enda eest. Kuna on teada, et justiitsministeeriumi vastav komisjon valmistas ette seaduse eelnõu omandireformi aluste seaduste parandamiseks mis pidi valmis saama esimeseks märtsiks ja mis siis arvatavasti märtsi lõpupoole aprillis pidi tulema Riigikogusse arutamisele, mis me tahaksime kavandada nii, et me need allkirjad koos vastava massiüritusega Sanna Mülleri kogule Niisiis tähelepanuks üürnikele Tallinnas saab Üürnike ühenduse koostatud nõudmiste allkirju anda laial tänaval nukuteatri fuajees. Tallinna Üürnike ühenduse üldkogu resolutsioonis on püstitatud põhiseaduslike õiguste nõue eluasemele ja kodule ning nõue seadusjärgselt erastada korter üldistel alustel EVP-de eest. Ka õigusjärgsed omanikud olid täna hommikul ja on terve selle nädala jooksul igal hommikul poole 10-st poole 11-ni Toompea lossi platsil piketeerimas. Tõsi, nõudmiste põhirõhk on suunatud rohkem maareformile, kuid samavõrd rahulolematud on õigusjärgsed omanikud. Tagastatud üürimajade olukorraga. Õigusjärgsete omanike liidu juhatuse esimees Harri Leppik ning liikmeti Tulas ja Raivo Salumäe. Omandireformi seadus sisuliselt koostati veel sotsialismi rüpes. Omandireformi seaduses on juba niisugused väga olulised omanikule kahjulikud sätted sees mis väga lihtsate vahenditega võimaldab omandit jätta omandi praegusele kasutajale. Õigusjärgsete omanike liit, tänase päeva seisuga eksisteerid juba üks kuu rohkem kui kaks aastat. On vaja riiklikult hakata arvestama, et me töötame mitte ainult omanike huvides vaid ka nende inimeste huvides, kes omanike majades elavad. Ja me sooviksime, et saaks see töö vajaliku riiklikku toetust. Et inimestel oleks ka mingisugune materiaalne baas, millele oma tegevust rajada praktiliselt. Puuduvad ju seadused, mis reguleeriksid tagastatud omandi kasutamist ja majandamist peale selle, et seatud omanikule üüri piirmäära, mida ta oma üürnikute tohib võtta. Samal ajal on katteta kogu vara majandamine ja parendamine, nii et tõepoolest riik on jätnud täielikult unarusse kaks põhivaldkonda, milleks üldse riik on seatud. See on siis esiteks on riigi funktsioon õiguskord ja teine funktsioon on siis sotsiaalprobleemid. Kui õiguskorra üks aluseid on omanud siis sotsiaalprobleemide alus on kindlasti eluaseme küsimus, ei ole väärtustatud omandit riigi alustan õiguskorda ja püütud selle arvel siis lahendada siis sotsiaalprobleeme, kuid see on väga lühinägelik, sest antud juhul on see riigi funktsioone riigi huvi, et üürnikud omaksid eluaset. Kuid kui riik ei kindlusta seda, siis see eluase varem või hiljem kaob kas või sellega, et maja kukub kokku. Restitutsioon oma olemuselt ei olnud ei hea ega halb tähendab, nagu praegu väidab, väidetakse, et oleksime restitutsiooni tegemata jäetud, siis oleksime olukorrast väljas. Reformi põhiline häda on see, et riik ei võta omale tasakaalustavaid abinõusid ka mis tahes reform, ka kõige progressiivsem tekitab alati ühiskonnas pingeid ja selleks peab riik rakendama omapoolseid abinõusid. Praegu ei ole tõepoolest valitsus ühtegi vastutavat isikut, kes vastutaks omandireformi pärast seal. Kurioosne seetõttu, et teatavasti on valitsus kuulutanud omandireformi üheks prioriteetseks valdkonnaks ja see tekitab tõesti hea küsimärke. Samu märksõnu kasutavad ka üürnikud, vastutus või õigemini vastutuse puudumine omandireformi vigade ja tegematajätmiste eest nii riigikogu kui valitsuse tasandil. Vello Pohla, Peeter Tedre Seadus võeti vastu, saadi aru, et seadus on vigane ja seda isegi tunnistatakse mingil määral ja nii mitte mingisugust vastutust, mitte kellelegi poolt, kõik on käed puhtaks pesnud, kõik tunnevad ennast hästi. Ja vastutust ei ole mitte midagi. Nüüd, kui vastutusest räägime, siis segama. Ma arvan, siit süüdlasi otseselt otsida on küllaltki raske, süüdlased oleme me ju kõik. Me väärime oma juht teha oma saadikud. Me oleme need valinud, valime ka edasi. Nii et siin ei maksa nüüd süüdlasi otsida, see on meie kõigi ühine häda ja mure praegu, mis meil on, mida me peame lahendama. Ja see ei ole, et nüüd Üürnike liikumine praegu on nüüd justkui niimodi hakkab ebaõiglaselt midagi nõudma või see on nüüd see suur probleem, mis Eesti riigi ees kerkib, et Need otsused, mis tehti poliitilisel kujul viis aastat tagasi ja peale seda, need olid poliitiliselt nendel ei olnud, ei majanduslikku arvestust, ei, ei rahandusrahaarvestus, mitte midagi. Nüüd need probleemid hakkavad tulema. Esimene tõsine on praegu kokkupõrge üürnikega ja nende nende inimõigustega eluasemeõigusega. Väga palju on tulnud reaktsioone ka Eesti raadiosse, kui meil mõnes saates kõneleb härra Vello Pohla. Inimesed nimetavad, et ka teie olite siis ülemnõukogus. Sel hetkel ei olnud üldse mõeldavgi, et oleks inimesed hääletanud sellele vastu. Sellepärast oli justkui hääletamine vabaduse poolt Eesti riigi järjepidevuse poolt, see oli kõik ühesõnaga sellises revolutsioonilises meeleolus vastu võeti, see on kahetsusväärne ja iga ülemnõukogu saadik, kes seda vastu võttis, loomulikult seda kahetseb, kuid, kuid see oli nii-öelda paratamatus. Tol hetkel. Ja kui lauluväljakul oli üks kolmandik eesti rahvast ja kui Balti ketist võttis osa ka väga-väga palju inimesi, siis nad kõik lõõtsid paremini ja kõik hääletasid poolt ja kõik uskusid et tõesti, elu läheb ikkagi paremaks. Keegi ei osanud arvata, tavaline inimene, tema ei oska analüüsi, tema ei tee neid seadusi. Seadusi võtsid vastu targad inimesed ja nemad peavad vastama sellest, mida nad kokku on kiitnud. Niisiis, kuidas hindavad olukorda tagastatud üürimajade teemas need persoonid, kes on olnud omandireformi seaduste ettevalmistamise juures. Nüüdne justiitsminister Paul Varul on seisukohal, et kuigi praegu on parandamisel täiendamisel ja kui omandireformi aluste seadus peab lähtealuseks siiski jääma see, et olulisi alus postulaate, mis said paika 91. aastal ei saa muuta ning reformi ei ole võimalik tagasi keerata. Paul Varul. Mis puudutab üürnike ja majaomanikke vahelist probleeme, see on tõepoolest üks valusam koht ja siin ma pean kahjuks ütlema seda, et seadusandja on läinud seda teed, et on muutnud esialgu saavutatud kokkulepet, sellepärast mäletan väga hästi ka ise seda aegade 991. aasta kevadel, kui oli tolleaegses ülemnõukogus arutlusel kolm alternatiive, mis puudutas seda küsimust, esimene alternatiiv oli selline, et maju, kus on, üürnikud, ei tagastata, teine alternatiiv oli siis see tagastatakse ainult kui üürnikud on uus ja kolmas oli siis niimoodi tagastatakse. Üürnikele tagatakse kõik nende õigused ja kohustused sellisel kujul, nagu nad olid selle seaduse vastuvõtmise ajal. Ja valiti see kolmas alternatiiv just sel lihtsalt põhjusel, et üürnike olukorda tagastamine ei mõju tolleaegse kokkuleppe kohaselt, üürnik oli, oli tagatud need õigused, mis olid meil siis, see tähendab seda, et meil oli eluaegse elamise õigus. Hiljem kahjuks nendest põhimõtetest loobuti elamuseadusandluse arendamise käigus, ka nendes tagastatavas majades olevad üürnikud pandi nüüd ütleme piltlikult öeldes ühte patta kõigi teiste üürnikega seda lahendust. Ma ei saa heaks kiita, sellepärast et minu arvates on siin tegemist noh, mõnevõrra isegi üürnike ootuste petmiseks ja nüüd tekib küsimus, kas on võimalik siis olukord tagasi pöörata öelda taevas õigluse huvides aga ilmselt mitte siiski poole peal ei saa jälle reegleid omakorda muuta, sellepärast et ka need omanikud on ju tagasi võtnud oma maja sellise teadmisega siiski üürnikud ei ole sinna kinnistatud ja selles mõttes üürnike jaoks. Kindlusetuse Tunne kindlustunde puudumine on üheks keskseks probleemiks selle pärast siiski noh, elamispind on niisugune asi, mis, mis peab andma inimesele turvalisuse tunde. Niisiis tõdes justiitsminister Paul Varul, et elamuseaduste muutmise käigus on üürnike õigusi oma kodu säilimisele kitsendatud. Võrreldes 91. aasta seisukohtadega. Omanike üürnike probleemid tagastatud elumajades on jõudnud õiguskantsleri tasandini, mis iseenesest on märk riiklike lahendite puudulikkusest sest ei peaks ju õiguskantsler tegelema elamumajanduse valdkonnaga. Kuid õiguskantsleri nõunik Edgar Mikiver tegeleb kodanike vastuvõtuga ning ta nimetas, et möödunud aastal saabunud ligi 300-st avaldusest kokku juba ligi 30 protsendi ringis moodustavad nii üürnike kui omanike probleemid. Viimasel ajal on aktiviseerunud üürnikud, õiguskantsleri nõunik Edgar Mikiver loetleb õiguskantslerini jõudnud probleemide valdkonnad. Probleem, kui selline on olemas. Ta on kujunenud psühholoogiliselt küllaltki teravaks. Muidugi, esimene probleem on, et soovitakse erastada seda elamispinda, mida nad kasutavad. Teiseks taotletakse konsultatsiooni, selgitust, millised on need õigused sellel pinnal, mis kuulub tagastamisele endistele omanikele. Siis on taotletud, et kontrollitakse, kas konkreetsed majad on tagastatud seaduspäraselt omanikele. Üürnikel on tekkinud siis kahtlus, kas tagastamine on toimunud seaduspäraselt. Viimaseks oluliseks probleemiks oleks see, et soovitakse üürnikele heastatakse nende poolt maja säilitamiseks ja parendamiseks tehtud kulutused. Õiguskantslerile on kokkuvõtva pöördumise saatnud ka Eesti Üürnike ühenduste liit. Selles nähakse, et omandireformi teostamisel on rikutud üürnike põhiseaduslikke ja inimõigusi ning eluasemeõigust. Põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kedagi ei tohi diskrimineerida sotsiaalse ega majandusliku seisundi tõttu ning põhiseadus sätestab ka, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Ometi on tagastatud majade üürnikud jäetud ilma ühest seaduslikkust põhivõimalusest erastada oma kodu üldistel alustel kollase kaardiga. Kuid õiguskantsleri vastus Eesti Üürnike ühenduste liidule ei anna vastupidiselt ootustele üürnike seisukohtadele tuge. Vastuse on koostanud õiguskantsleri nõunik Maret Liivak. Ma ei ütleks jah, et siin diskrimineerimisega tegemist on, kui nüüd vaadata seda juriidilisest küljest, siis ei ole ju antud õigust erastada eluruumi just sellise õigusena ja seda ei saa käsitleda mingi inimõigusena. Meil on olemas õigus erastada riigivara riigi- ja munitsipaalvara omandireformi käigus. Ja nüüd osa inimesi on jäänud ilma sellest väga soodsast võimalusest ostueesõigusega erastada eluruumi. Ja seda nad tajuvad väga suure üle kohtuna. Samas aga ei saa öelda, et siin oleks rikutud nende ela eluasemeõigust. Kuna ja eluasemeõigus ei seisne selles, et üürnik võiks teise isiku omandis oleval pinnal tähtajatult ja riigi poolt fikseeritud kindlatel tingimustel, mis on siis üürnikule soodsad. Et võiks lõpmata kaua niimoodi püsida. Siin ikkagi on vaja arvestada ka elamu omaniku õiguste ja huvidega. Kokkuvõttes õiguskantsleri pikka vastust Eesti Üürnike ühenduste liidu püstitatud mitmetele küsimustele tuleb tõdeda, et õiguskantsler ei näe nagu väljendusnõunik Maret Liivak mingeid üürnike seaduslike õiguste rikkumisi. Õiguskantsleri vastus sedastab. Tsiteerin välja võtteliselt. Nõustuda ei saa väitega, et omandireformi läbiviimisel rikutakse inimõigusi ja põhivabadusi üürnikku õigus olla üürnik on kaitstud. Eluruumi erastamise õigus inimõiguste hulka ei kuulu. Võrdsuse põhimõttest ei tulene, et riigi- ja munitsipaalvara erastamisel tuleks vara kõigi vahel võrdselt jagada. Eluasemeõigus ei võrdu eluruumi erastamise õigusega ega eluaegse kasutusõigusega. Eluasemeõigust võib tagada välja tõstetavale isikule teise eluruumi andmise teel. Küll aga on õiguskantsleri nõunik Marek Liivak seisukohal, et tagastatud majade üürnikud on sattunud objektiivselt ebasoodsas seisvumis vajab lahendite otsimist ja soodsaid võimalusi vara erastamisel kollase kaardiga ning samuti vajab täiendavat regulatsiooni seadusandlus taas õiguskantsleri vastusest. Õiguskantsler on seisukohal, et üürniku ja üürileandja suhted vajavad täiendavat õiguslikku reguleerimist, et tagada üürilepingust tulenevate kohustuste mõlemapoolne täitmine ja teisele lepingupoolele tekitatud kahju hüvitamine. Kuid Üürnike ühenduste esindajad õiguskantsleri lähenemisega rahul ei ole. Vello Pohla. Õiguskantsleri vastus on, me alles saime praegu kätte. Me oleme sügavalt teda analüüsinud, kuid esimesel pilgul on näha, et õiguskantsler lihtsalt seda vastust ei ole teinud. Õigusliku analüüsi praktika alusel või üldse õigusteaduse alusel, see on mingisugune poliitiline kiri, mis püüab nüüd meie dokumente ümber lükata. Poliitiline, see ei ole enam, neid ei põhine õiguslikul analüüsil. Ja see ei ole mitte esimene kord neid kirju. Me oleme saatnud õiguskantslerile juba õigusliku tasakaal on kaks korda saatnud neid kirju ja need vastused on kõik kogu aeg ühesugused olnud. Poliitilised ei ütlemised meile mitte. Aga tegelik asja sisuanalüüs. Õiguskantsleri nõunik Marek Liivak omakorda peab võimatuks, et õiguskantsleri vastus saaks lähtuda poliitilistest lähtealustest. See on siin kuiv juriidiline Alaris. Nii et jaa, Seagi endale sellist ülesannet, et need välja pakkuda. Võib-olla üürnike advokaadina neile sobivaid lahendusi. Sarnasel seisukohal, et üürnikud on tänaste seadustega piisavalt kaitstud ja seda sootuks rohkem kui õigusjärgsed omanikud on ka endine reformiminister, Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni liige Liia Hänni. Liia Hänni leiab, et kogu üürnike poolt kuumaks köetud asjad taas teema ümber on asjata, sest ka üürilepingute lõppedes 97. aastal ei saa, kui seadusi jälgida, omanikud suures osas üürnikke välja tõsta. Liia Hänni sõnul ei ole resoluutseid ja kiireid muudatusi vaja teha. Mul on tõesti väga kahju sellest, et praegu Üürnike organisatsioonid on, on võtnud endale sellise räige tooni, kus ei räägita enam mitte asjast, vaid väljendatakse emotsioone. Praegune seadusandlus ei võimalda ühtegi inimest välja tõsta tema praegusest korterist, kui ta täidab üürilepingut ka nii-öelda põõsal inimest panna. See on juba 92. aastal vastu võetud elamus seadusega reguleeritud, et juhul kui üürileping lõpetatakse sel põhjusel, et omanik tahab elama asuda oma majja, kuna teil pole kusagil mujal elada siis on kohalik omavalitsus kohustatud inimesele vasta andma samaväärse korteri. Praegu on olukord siis selline, et kui maja tagastatakse kolm aastat, on jõusse sama üürileping. Peale selle tähtaja möödumist on üürnikul eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks, millest omanik saab keelduda ainult siis, kui ta tõesti ise või tema pere vajab elamispinda ja see vajadus on veel kohtulikult tõendatud. Võib arvata, et Eesti vabariigis ei ole mitte palju neid omanikke, kes neid ise elaks põõsa all ja nõuaks üürnike väljatõstmist või saaks seda nõuda kohtu kaudu. Nii et praktiliselt on garanteeritud iiri lepingu jätkamine ka peale kolmeaastast perioodi. Kui aga juhtub tõesti selline olukord, et omanik ise vajab elamispinda, siis jah, kohaliku omavalitsus peab inimesele vasta andma samaväärse elamispinna. Ja siit nüüd küsimus, kas kohalik omavalitsus seda suudab ja probleem taandubki sellele, et leida kohalikele omavalitsustele vahendeid eluruumide erastamiseks ja tagada see, et kõik vabad korterid lähevad just tagastatavate majade üürnike kasutusse. Tahaks veel teatud, mida inimesed on avaldanud, aga mis siis, kui kui omanik saab maja tagasi ja tahab selle ümber ehitada näiteks kontorihooneks ja tõstab mind sel põhjusel välja. Ka see juhtum on seadusega reguleeritud nii, et üürnik ei peaks kartma. Nimelt ümberehituseks on vaja saada kohaliku omavalitsuse luba ja kui kohalik omavalitsus sellise nõusoleku annab, kasukad emal kohustus inimesele vastu anda samaväärne elamispind. Nii et faktiliselt on kõigi olukordade jaoks praegu tagatud, et üürniku välja tõsta ei saa. Aga loomulikult selles olukorras, kus inimesed praegu on, kus ootamatult konnad sattunud teise inimese üürnikuks tuleb arvestada ka neid psühholoogilisi pingeid, mis sellest tekivad. Ja siit tuleb tulenebki vajadus luua riiklikult laenu saamise võimalused, aga ka elamispinna ehitamine täiendavalt. Seda ei peaks küll tegema niivõrd riik, kuivõrd kohalikud omavalitsused, kes samuti vajavad vahendeid. Aga kui jälgida praegu neid, neid pingeid, siis on minul küll noh, selline tunne, et me kõik peaksime varuma veidi kannatust, sest kasvõi näiteks laenu võtmine maailmapangalt elamuehituseks võtab ju aega läbirääkimised. Ja, ja enne kui kogu see bürokraatia masinavärk hakkama saab oma otsustega, nii et me oleme neid asju ajanud ju vähemalt nii selle aja, kui, kui mina olin minister, olisi kogujad mul päevakorral võib-olla sellest ei räägitud nii palju, kui, kui sellest vaja oleks, aga seda öelda, et keegi pole muretsenud selle pärast, kellel kõigil on see ükskõik olnud, nii see ei ole olnud, ainult et mingit imerohtu mingit väga lihtsat lahendust kas või seaduse vastuvõtmise kujul lihtsalt ei ole olemas. Peame ikkagi lahendust otsima selles, et praegu inimestele, kes elavad sellistes majades, leevendada nende olukorda seadustega leevendada seda sel moel, et, et anda soodustatud tingimustel laenu ja ka elamuehitusega nii palju, et need suured sotsiaalsed pinged maha võtta. Praegu meil on üürnikud teatavas protestilaines, kas te ei karda mõne aja möödudes teatavate omanike protestikasvu selles mõttes, et kui me räägime siin, et meil on vaja ajafaktor siiski ära oodata, et kõik ei käi nii kiiresti, samal ajal puhtpraktiliselt ikkagi on see olukord, et seega see õigusjärgne omanik jääb olukorda, kus ta ei saa oma majaga toimida tasakesi lahti. Üüri piirmäär on kaada, tähendab, ta ei saa nagu seda maja majandada ja ta leiavad kohustused, millega ta ometi nagu hakkama. Omanikel on põhjust samamoodi nuriseda, et nendel on omandiga seotud piirangut, üüri piirmäär, et nendel on kohustused omandikorrashoiuks, mida nad ei suuda täita. Ja kui püüde objektiivselt seadusandlust uurida ja analüüsida, siis pigem on omanike õigusi, et praegu vähem kaitstud kui üürnike õigused. Ja oli selge, et riik on pannud omanikele kanda tegelikult sotsiaalkohustused. Need korterid on muudetud sotsiaalkorteriteks, kus kehtib üüri piirmäär ja kaua ei saa see niimoodi olla. Seadusandlust tuleb muuta ka selles suunas, et kui riik kehtestab omanikele kitsendused, et siis ta ka omalt poolt peab appi tulema ja aitama neid kohustusi kanda. Aga veel kord, kõik see nõuab teatud aega, nõuab teatud poliitilise aru saama tekkimist, konsensust, teatud ühiskondlik kokkulepe, mille me peame saavutama. Tõepoolest, nii nagu üürnikud, nii ka õigusjärgsed omanikud ei nõus tulija Hänniga selles, et olukord ei olegi katastroofilähedane. Kuulakem nüüd taas õigusjärgsete omanikepoolseid probleemiasetusi saate tegija poolt taaskord olulisena, rõhutades, et pange tähele, õigusjärgsed omanikud nõuavad paljuski samu riiklikke lahendeid, mis üürnikud. Alates sellest, et Eesti riigil puudub läbimõeldud eluasemepoliitika. Õigusjärgsete omanike liidu juhatuse liikmed Harri Leppik, Tiit Tulas ja Raivo Salumäe. Elamupoliitika peabki seisnema eeskätt abinõude loomises inimeste kindlustamiseks eluasemega ja selleks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Kõigepealt muidugi olemasoleva elamufondi parandamine ja arendamine, mis antud olukorras ilma riigi toetuseta peale viitekümmet aastat ilma kapitalite loomulikult ei ole võimalik. Ja teiseks leida lisaelamispinda, tähendab, esiteks algab see elamispinna väga täpsest arvestusest elanike paigutamisest sobivale elamispinnale. Siin peab olema ikkagi riigi aktiivne poliitika taga, sest muidu ei sünni midagi. Samuti tuleb alustada viivitamatult, oleks ammu pidanud toimuma juba elamuehitus ja, ja mitte üks nendest kolmest ei ole siin imerohi, vaid kompleksselt ja seda paraku nagu näha tehtud ei ole. Seetõttu saabki väita, et sisuliselt elamupoliitikat kui sellist Eesti vabariigis ei ole. Elamuehitus, kuidas teie näete, te olete teinud ka ettepanekud ka valitsuskomisjonis? Meie oleme seisukohal, et vahendit, et meie rahaline väärtus, mis tuleks iga aasta suunata elamuehitusse, peaks võrduma ligikaudu kahe protsendiga riigieelarves mis tähendaks umbes 200 kuni 250 miljoni krooni rakendamist rakendamist elamu elamuehitusse. See eeldaks, nagu me oleme arvestanud. Nonii, parajalt Mugava kortereid, umbes 800 tükki aastas. Kuidas te mõtlete siia juurde, kas riik peaks andma need inimestele siis nii-öelda noh, tasuta või siis kollase kaardi eest peaks siin olema võimalus ikkagi erastada neid? Patareid see on väga tähtis sotsiaalne probleem ja sellepärast meie arvame üürnikele, kui nad saavad munitsipaalkorteri, tähendab munitsipaalelamuehitus tuleks teha, et need peaksid olema ka erastatava siin siin teist väljapääsu tõepoolest tõepoolest meile meile ei ole. Nõnda, et sellest on vähe, kui me käivitame soodsad pikaajalised laenud, see on ainult üks variant, nagu te ütlesite, peab olema kompleks ja see on siiski vastuvõetav ainult neile, kellel on võimalik laenu võtta sellega, kas siis ehitada või see ei päästa mitte kõiki ja see ei tohiks jääda ainsaks abinõuks. On oht, et me anname laenu, teeme selle võimalikuks ja jälle sulab kõik. Inimeste majanduslik olukord praeguses Eesti vabariigis on selline, et vähemalt 10 aasta jooksul ükski keskmisel tasustatav tööline või teenistuja ei suuda võtta laenu ka pikaajalist laenu suhteliselt madalate protsentidega omale eluasemeehitamiseks. Ta ei suuda seda laenu tagastada vajaliku aja jooksul, kuna tema palk on sedavõrd madal. Kas riiklik või eraelamuehitust? Kui igaüks hakkab otsima võimalusi Insaalsel, et lahendada oma elamuprobleemi, kujuneb see Eesti riigile ja rahvale palju kulukamaks, kui see oleks viidud ellu riikliku programmiga, kus oleksid taga odavad laenud, kus ei oleks vahendajaid ja kus oleks aktiivselt riigi poolt kujundatud vastav organisatsioon, mis ei pruugi olla vahetult riiklikaga. Riik peab seda igal juhul koordineerima ja reguleerima ja mõjutama. Et see oleks Eesti inimeste huvides. Siin ei ole tegelikult ju küsimus milleski muus kui esiteks kõigepealt siis riigi aktiivses poliitikas aktiivses tegevuses selles suunas ja siis vastavate vahendite leidmises. Teiseks ja vastavad vahendid on võimalik leida. Elamumajandust on alati laeva peal ehitatud ja seda tuleb teha ka võimalikult asuvalt. Ma ei näe nagu probleemi, et ei saaks rahvusvahelises plaanis selliseid laene. Tähendab, nad ei peagi ennast kohe ära tasuma, tagasi viie aasta jooksul saama makstud, vaid probleem on inimestes, tähendab nende eluasemega kindlustamisest siin ei saa teha, tähendab väga selliseid võrdseid valikuid nüüd, kas nüüd arendada nüüd näiteks mingisugust muud valdkonda või, või elamumajandust veel ei ole valida ja need vahendid tuleb leida? See ei tähenda sugugi, et omanikud ise ei saaks ja ei pruugiks võtta laenu kuid meil ei ole võimalik normaalse protsendiga üldse saada pikaajalist laenu. See on üks põhjus ja selleks on nähtavasti ka teine oluline põhjus, kuna maareformi venimise tõttu ei ole meil tekkinud terviklikke kinnistuid, mille vastu või nii-öelda hüpoteeke, mille vastu pangad pikaajalist laenu saaksid anda. Nii et kaks tõsist probleemi on riigis veel praegu käivitamata hüpoteeklaenude süsteem ja, ja teine väga oluline asi on ikkagi need rahalised vahendid, mida pikaajalise laenu näol rahvale suhteliselt madalama protsendi eest võidakse ant. Kontroll olemasolevate korterite üles kohalike omavalitsuste juures on see vahend. See on minu meelest hädavajalik, sest et on üks teine sugune reservabinõu, me oleme võib-olla teatava reservi juba lihtsalt niisama maha mänginud, sest tõepoolest, kui Vene armee Eestist lahkus, siis jäid ikkagi väga tuhanded ja tuhanded korterid vabaks, aga need kuidagi tähelepandamatult läksid kuule või kuidas seda öelda ja ma ei kasutanud seda ära lihtsalt ja praegugi. Me no kui, kui lugeda, lugeda neid andmeid, palju Eestist lahkub igal aastal inimesi, siis need on ikka tuhandetes, eks ole, ja need korterid peavad ka kusagil ei jää, võib-olla osa jääb siia sugulastele, aga teate, osa kindlasti nendest vabaneb, aga nendest ei ole mitte midagi kuulda ja minu meelest on päris tõenäone, et ja on ka niisuguseid andmeid, et omavalitsus suhtub täiesti vastutustundetult nendes asjades, et need reservid oleksid palju-palju suuremad ja ma tahaks hajutada ühte müüti, tähendab, on niisugune müüt, et öeldakse, et on vaja kümneid tuhandeid kortereid kohe, aga neid ei ole vaja. Seda, et omanikud on nõus ka selle seisukohaga, et esialgu vähemalt esimestel aastatel, kui korteriturg ei ole veel täiesti vallandunud, ehk siis omanike vajadust piirata tõepoolest ainult selle vajadusega, mis omanik ise tahab oma perekonna vajadusteks. Kas oma noortele peredele elu iseendale? Probleem on läinud tõesti kontrolli alt välja selles mõttes, et praktiliselt vajaksid kõik amortiseerunud elamispinnad vabastamist, et neid oleks võimalik hakata renoveerima. Kuid praktiliselt on see muidugi võimatu. Ja et astuda esimene samm, tuleks taas jõustuda või kehtestada või vastu võtta. Ilmar Pärtel poja seadus, mis juba õiguspärase ootuse printsiibi järgi peaks olema kehtiv omanikele, kellel oli põhjust loota siiski sealt omale oma probleemile mõningaid lahendusi. See nägi siis ette eelkõige seda, et omanikul eelkõige enda korterit või siis enda eramaja või siis muudel põhjendatud spetsiifilistele juhtudel saada kohe üürnik välja. Ja see oleks eeskätt vajalik saada surnud seisust üle. Probleem hakkaks liikuma, ta vähemalt sunnib selle süsteemi välja töötama. Sellises olukorras, kus ootused lahenduste järele, ootused korteri turu käivitamiseks vabade pindade kontrolli ja elamuehituse väikeseski osas käivitamise kaudu on ühe võrra kõrgeid nii üürnike kui omanike seas ja samas olukorras, kus kogu see süsteem on täiesti praktilise käivituseta. Selles olukorras on õigustatud küsimine, mida oodatakse valitsuses ja vastutavate ministeeriumides. Probleemiga peaks tegelema nii justiits- kui majandusministeeriumis ja hiljaaegu oli selleteemaline nõupidamine peaminister Tiit Vähi juures. Kuid ikka ei ole ei hädas olevad omanikud ei üürnikud kuulnud ühestki vastu võetud otsusest. Eelmise aasta sügisest peaks tegutsema omanike ja üürnike probleemide lahendamiseks loodud valitsuskomisjon mille esimeheks on peale majandusminister Liina Tõnissoni lahkumist majandusminister Andres Lipstok. Miks on üürnike ootus tused valitsuskomisjoni osas pessimistlikud? Vello Pohla. See komisjon on ikka nagu komisjon, mis moodustatakse sel puhul, kui asja ei taheta või ei suudeta lahendada, see on lihtsalt nii-öelda auru väljalaskmiseks ja seal komisjonilt ei looda mitte midagi. Komisjoni tahtis oma nimes aluseks selle, et lahendatakse üürnike ja omanike vahelisi nii-öelda probleeme. See ei ole nende probleem, see on, see on riigi omamoodi nii-öelda ummikseis, mida riik peab lahendama kõige kõrgemal tasandil ja seadusandlikul tasandil. Ja jällegi tähendusrikkaks kõrvutuseks, et valitsuskomisjoni senise tööga ei ole rahul ka õigusjärgsed omanikud. Valitsuskomisjoni liige Tiitulas. Me alguses muidugi lootsime, et sellel komisjonil võiks olla positiivne roll aga ma tõepoolest viimasel ajal hakkan kahtlema, et kas seda on. Selle komisjoni esimees on härra Lipstok majandusminister. Aga sellest viiest kuuest istungist on, mis on senini toimunud, ei ole tema sisuliselt osa võtnud, eks ole. Kui ta muude näiteks näitab teatavad teatavad ala alahindamist. Esmakordselt said valitsuskomisjoni liikmed komisjoni esimeest Andres Lipstoki komisjoni istungit juhatamas näha läinud nädala reede hommikul. Ometi on ka komisjoni liige, Riigikogu Keskerakonna liige ja kauaaegne üürnike probleemidega tegeleja Aino Runge seisukohal, et kogu komisjoni töö peab muutuma senisest sootuks tõhusamaks. Aino Runge. Kahjuks see tundus nii, võib-olla ma eksin, kuid me siiski täiskäiku sellele komisjonile sisse ei saanud. Ja miks ma seda niimoodi ütlen, ma pean üheks üürnikute ja omanikevaheliste suhete reguleerimise mooduseks siiski seadusandlust ja selleks on igal pool Euroopas olemas üüriseadused ja ma oletan seda nii, et see ei oleks mitte ainult üürnikupoolne, vaid siin on väga oluline ka omanikepoolne nõusolek, sellel komisjonil on ju ka omanike esindajad ja sellepärast ma nägingi ette, et see komisjon võiks Ühed nii-öelda tööna ära teha selle üüriseaduse, millega omanikud olid nõus ja siis ma kuulsin hämmelduseks seda, et kui see tuleks komisjoni, siis siin peaks olema poliitiline otsus. Ja siis mul tekkiski küsimus, milleks see komisjon üldse moodustati. Kui isegi sellist küsimust nagu ei saa komisjonile anda. Aino Runge avaldas nördimust, et komisjonist mööda minnes ja komisjonis arutamata on elamuamet esitanud valitsusele seaduseelnõu paranduste sisseviimiseks elamuseadusse see tähendab tervikliku üüriseaduse vastuvõtmise asemel minnakse kergema vastupanu teed ja tehakse elamuseadusele kosmeetikat. Aino Runge. See ei rahulda neid küsimusi, mis praegu on üürnike ja omanike vahel elamuseadusele kosmeetikat teha, see on vähe, me peame jõudma ikkagi selleni, et meie üürnikud ja omanikud, nende vahekord oleks reguleeritud seadusandlusega. Niisiis ei ole valitsuskomisjon siiani komisjoni seisukohtadena esitanud ühtegi konstruktiivset lahendit. Küll aga on Aino Runge riigikogu liikmena esitanud riigikogule seaduseelnõusid. Aino Runge parandusettepanek. Erastamisest laekuvate rahade kasutamise seadusesse on, et 15 protsenti erastamisest tulevast rahast võiks minna laenu andmiseks noortele peredele eluaseme soetamiseks ning mis oluline, seda laenu saaks katta kollaste kaartidega. See säte leevendaks veidigi tagastatud majade üürnike võimalusi oma kollaseid kaarte eluaseme muretsemiseks siiski kasutada. Ja sellest samast erastamisest saadud rahade fondist näeb Aino Runge parandusettepanek ette, et 10 protsenti sellest rahast läheks kohalikele omavalitsustele munitsipaalelamuehituseks. Aino Runge on ka selle riigikogule esitatud seaduseelnõu üks autoreid, mis näeb ette 97. aasta üürilepingute lõppemise tähtaja edasilükkamist paari aasta võrra. Aino Runge toonitab, et see saab toimida ainult koos kaasa tuleva regulatsiooni mehhanismiga. Seega siis selle tähtaja edasilükkamise ajal tuleb leida võimalused üürnikele eluasemetagamiseks. Autorit mõtlesid seda nii, et sellel ajal jooksul me peame leidma lahendi elamuehituse käivitamine, seda ideeni lihtsalt teine asi, üüriseadus, ka see vajab vaagimist, vajab tegemist, see, ma arvan, et ta on üks aasta küsimus. Järelikult, kui me praegu võtame nende lepingute kaitse üürnikutelt ära, kui nendel ei ole vastu mitte midagi anda. Ei korterit, ei üüriseadust. Et selle aja jooksul peab ju midagi juhtuma. Ma arvan, et kõik mõistavad Eesti vabariigis koos valitsuse ja riigikoguga, et midagi peab hakkama jutama. Üürnike omanike suhete valitsuskomisjonis on valitsuse esindatud lausa kolme ministriga. Sotsiaalminister Toomas Vilosius, majandusminister Andres Lipstoki ja kultuuriminister Jaak Allik. Kas tõesti ei suuda niisuguses esinduses ja spetsiaalselt selleks loodud valitsuskomisjon tagastatud majade valdkonnale lahendeid anda? Nii omanike kui üürnike ootused jäävad teravalt üles. Ja nagu ka hiljaaegu tehtud eelmise saate selsamal teemal lõpetan ka tänase saate valitsuskomisjoni liikme kultuuriminister Jaak Alliku seisukohtadega et anda rahvale võimalus jälgida, kas valitsuse esindajad teevad jätkuvalt vaid sõnu või suudavad siiski oma lubadused ka ellu viia. Jaak Allik. No valitsuskomisjon peaks tegema märtsi algul ettepanekud minu jaoks, kui me nüüd võtame maha kogu emotsioonid probleemi ümber ja võtame maha võib-olla need nõudmised, mida ilmselt teha ei saa maailma omandireformi tühistamata, kui me ei räägi omandireformi õiglusest või ebaõiglusest, vaid räägime sellest, mida praegu tuleks teha, siis minu meelest taandub kogu asi kolmele momendile. Esiteks kahtlemata selles, ma olen täiesti veendunud, et, et praegune vabariigi valitsus ja ka riigikogu ei lase tõsta kedagi kuuse alla ja siin on kaks lahendusteed. Üks on siis lükata tähtaega edasi, aga minu jaoks lihtsalt lükkab probleeme edasi ja ei ole kasulik ei omanikele, üürnikele. Minu jaoks on tee siiski see, et tähendab, praegune seadusandlus näeb ette, seal on auk, võimaluse, et kui kolme aasta möödumisel pärast tagastamist suudab omanik kohtus tõestada, et see korter või maja on vajalik temale või tema perekonnaliikmele elamiseks, siis kohus võib välja tõsta üürnikku ilma elamispinda vastu andmata. Vot see juhtum tuleb likvideerida ainuvõimalus, vähemalt minu nähes selle likvideerimiseks on see, et kohalikul omavalitsusel on praegu kohus anda vastu võrdväärne pind, kui väljatõstmine on riigivõimelist sperteedi majast, järelikult tuleb see laiendada Veromadi puhuda. Kohalik omavalitsus peab andma võrdväärse pinna vastu või siis omanik teiselt poolt tahaks monteerida seadusse ka selle, et kuivõrdväärset pinda on pakutud siis üürnik ei saa sellest keelduda, see oleks nagu omaniku kaitse. Eks praegu on tõesti seaduses ka see punkt, et kohaliku omavalitsuse neil juhtumitel võib taotleda riigilt raha pinna ehitamiseks. Probleemi lahendus on siiski munitsipaalse elamispinnaehituse taasalustamises. Tähendab, siin on vaja mingisugune riigi omavalitsuse poolne süstet, tekiks tõesti korteriturg. Et tekiksid reaalsed hinnad. Eriline pinge on tekkinud, ütleme Tallinna võib-olla ka Tartu kesklinnas, kus on omanikel huvi isegi mitte leida niivõrd nüüd kalleid, uusi rikkaid üürnikke, neid ei ole lõputult kui seda pinda anda välja äri või bürooruumideks, sealt lähtub kõige suurem pinge. Ja kui me siin suudame mingi korterituru tekitada, leevendada siis ma arvan, probleem hakkab lahenema, aga, aga põhimõtteline küsimus on muidugi see, et see psühholoogiline hirm, et kedagi hakatakse aasta pärast kuuse alla tõstma, mida mõned mõned halva halva usklikud omanikud psühholoogiliselt rõhutavad, see tuleb maha võtta ja seda tahavad. Keda näiteks selles komisjonis, kus on omanike esindaja härra ulasta on täiesti realistlik ratsionaalsetele positsioonidele ja ma arvan näiteks, et see omanikest ja üürnikest koosnev komisjon saab esitada valitsuse täiesti ühised ettepanekud, mitte üksteisele kontole. Ettepanekud.