Arstid, kes on pruunid, sälgud, flokson ammu roostes ruugeraanits rõõmsalt, selgub kooli poole joostes. Piinal kolksub killa-kolla, asfal paitab bäkki küllandi. Tähtis tunne olla õpilane äkki koolis tundma. Ma õpid, õde teab mis hea, mis pahahoovis õpilase õde nukralt vaatab maha. Kooliteel meist igaüks kord sammub, koolide on kümneid aastaid pik-koolikotis pliiatsid ja kumman all aabits pärast lugemik, koolikotis, pliiatsid, jagumon, kummiga saab kustutada vead. Korralikul lapsel taskus ka mann kommiga, ta kammib omapead. Kooliteel on isad-emad sammunud. Neile nüüd see tee on minevik. Mõled, nende õpetaja, tammu käivad teed, vil nimeks igavik. Vana valge maja siiski püsib. Endiselt on selles majas kuul, keegi tänaseni vastab, küsib numbreid, nüüd on rohkem ajalool. Seda kummi ikka veel ei ole. Mis teeks olematuks kõikme veod. Koolipoisile kuulatale õpetaja soovib ainult head. Kui lähed kooli, saad kaasa laeka, mis on nii kaval meistriteos et tema sisse mahub maailm. Kuid ise on ta sinu Geos. Sul hoiulonzes laekas mara, mis enam haljast hõbedast, mis kallim kumisevast kullast mis parem, kõige paremast. Kuigi õige õhukene on sellel Aecakese kaas. Ja kuigi eestlal puudub tabalukk ja riivjahaaki aas ei võta seda varavaras ei riku roostekoi ei see ei kõige kõige tugevamgi. Sul seda laegast puruks? Kõige ilusam asi on õlarihmade ja läikiva plekk peeglikes haka kooliranits. Kui ma selle peale hingeõhku puhul Traanid higiseks siis pool hingeõhku Plett peeglikese peale kuma linnas käies ikka nägi, kuidas ranits kaupmehel seina peal buss tuli see mul uneski silma, et meil sai pühadeks ranitsa. Ta laskis mul selle sisse vaadata. Seal on aabits, aritmeetika, õpik, tahvel koos käsnaga ja Grifel, mis üleni kaetud värvilise paberiga. Pannaldabil kais ranits kinni lahti. Minu Alpoun ei rõõmusta mind enam, seda ei saa sulgeda. Üleaedse poisid kooli lähevad, Yahopust mängivad. Siis kostab nende nahkronitsatest niisugust Timbsumist, nagu seda teeb bow hobune. Kui mina endale nahk ranitsa saan, siis mängin sellega hommikust õhtuni. Nuusutan seda ja puhul tema peale hingeõhku. Puhun hingeõhku tema Plepeeglikese peale. Ärkan varahommikul ja lähen kooli. Mis sa külvad kevadel, seda laikad sügisel, mis sa õpid? Noores eas seisab eluaeg sul peas. Külma õpin külma, püüan hästi ikke kuulu pähe, proovin õige ära süüa. Järjepanu kõik tähed, ananassi, apelsin, pubert, pluss banaan, biskviidid, raps on seal ja datelsiin eukalüpti kamm, kus veebid greip, pruut tahab suhkrut lisaks. Seal pole ka halvaga iiris isu kisub lisaks. Jäätisest võib jagu saada. Keedis hambanahka pani limonaade kõhuvalu, meelamiidia, martsipani, nätsu, närin ühtevalu, oravadki nosi, pirni, Pugin proovin ploomi. Riisipuding suhkrurosin siirup, kohus pole ruumi, šokolaad ei söö võõrtähti tordist poole, võtku rotid, orjok korja, kus sinna Ki vahvlivaher käit kompatis. Õun, kus kohta seen mahub äädikat, ma palun pisut. Võiks anda suhkrust rahu. Ühe soolasilguisu tekib tähestiku peale, halb on läestiku heale. Oli katki. Sain kaja aastaseks kingituseks teie elamule klotsid meelanid tähed peal. Vanaemaga koos hakkasime Plotides maju ehitama. Maju ehitasime nii et rohelised tähed heidete poole. Vanaema õpetas mulle neid tähti. Hiljem aga hakkas ta paber ja trükitähtedega sõnu kirjutama. Need olid ema, rahu, leib. Lugesin sõnad kokku. Lugeda sain ka ühest vanast aabitsast, millest oli õppinud isegi minu vanaema. Kui olin kolmeaastane, saatis tädi Signe mulle trükitähtedega kirjutatud näärikaardi. Esimene raamat, mida ise lugesin, oli muna. Praegu on minu armsaim raamat Astrid Lindgreni kirjutatud Meisterdetektiiv Blomkvist ja armsaim kirjanik Ellen Niit. Õpi õpi, väikemees, tarkus väiksed suureks teeb ära tühja tõttle enne vae ja mõtle. Õnn ongi armas kaduma, kui sa oled, aruta. Ent kui suudad teda mõista, oskad võtmed kätte võita. Eeessis pääsul särav lahti kuldne värav. Täna, mu emo tuli tee peale vastu pihlaad, Punoosid, puus tänama, Emage kõrval astun kooli alguse kuus. Täna mu emal naeratus silmades äkitselt särama lõi. Koolist mu ilusa ümara. Viie Emone kujud Art tormas koolist koju, tahtis uksest sisse minna, kuid ei mahtunud ta kraavis küll, nii, küll naa. Ka ikkagi jäi ukseava väikeseks. Imestunult küsis isa. Mart poiss, mis sind nii suureks on paisutanud. Sain täna viie uhkustas markia, lõi enne selle rusikaga vastu rinda. Möödus hulk hulk aega, enne kui tähtsusest ülisuur poiss. Tavaliseks poisiks muutus. Mõtle, et sa pead lugema. Loe, et sa võiksid mõtelda. Ja istud käed kuulavooliga. Lugesin kõlka püksist, tema ei viitsinud tööd teha ja lootis laias maailmas õnne leida. Hiljem said aru, et õnn peitub töös. Mulle meeldis see, et kõlka püks tahtis koju minna vanaks läinud isa ja ema aitama. Mina mõtlen, et teen ka kord nii, kui ema ja isa vanad on. Emad ju aitavad praegu mind. Minu õpetaja on hea õpetaja, tore. Kui ma pärast haigust kooli tulin, siis paitas õpetaja minu pead. Ta on ilus. Tal on alati ilus soeng peos, õpetaja, siis heas tujus, kui me õpime kõik hästi ära. Kui keegi jätab koduse töö tegemata. Ando kurb. Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu, laskem. Kõnelda on kergem kirjutada, raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu laskem kirjutada, kergem, rehkendada, raskem. Ärgem sellepärast pead veel norgu, laskem. Mõtelda on mõnus. Kuidas kõik on raske, ärgem sellepärast mõnu möödalaske. EP joonistada jagaja, kes sõi ja järsku ta kari kepsu lõi. EP joonistas koera just nagu päris ja kutsikas epu voileiba näris. EP joonistas kassile saba ja vurrud ja kuula see, kas pepule nurru. EP joonistas lippudes linna ja ise läks marssima. Simm. Üks, pliiats, Eston, harilik, teine värviline kass, näib see mulle imelik või hoopis imeline. Kas kõik on tõesti harilik, mis pole värviline? Kas must, võib-olla murelik või lihtsalt tavaline? Oh, kallis, armas harilik. Sind hädasti on vaja. Ei läbi ilma siluta saa ükski joonistaja. Kui paberi ees, siis teadegi ei käsi paigal püsi. Kuid harilik ei värise, et lühemaks jääb süsi. Palju meistreid, neist lugu, Me peame paljukest, aga nende töödest. Me teame, Eigo rätikut, Rätsep ei sepikut. Küpseta sepp, kapten ka idee meile kappe ega vapper vorbivate ega pleksse plekke. Tee tindiplekk nii sünnib, ilma et ei vaja meistri silma. Elas kord, tüdruk, kelle nimi oli kli, tulid väga kummaline tüdruk, sest kui ta midagi tegi, läks see asi tal alati untsu. Oli suvi. Ema isa viisid Triinu maale. Ühel päeval leidis tüdruk vanaema kuurist jalgratta triiv, puhastas ratta ja proovis sõita. Aga see ei tulnud tal välja. Tüdruk sai vihaseks, et jalgratas tema sõna ei kuula. Vanaema tuli välja ja vaatas, mis Triinuga juhtunud. Vanaema ütles, et keelne tuleb harjutada ja aitas Triinu jalgrattale. Nii harjutasid nad iga päev Triewakas jalgrattasõit üha libedamalt minema. Lõpuks sai Triin sõidu täiesti selgeks, keda kinkis vanaemale lilli. Sellest ajast peale õpitriin hoolega kõiki asju. Hakkar meistriks kõik tennise keeruka ja keerulisem. Kas või poole ööni uuril maadlen mõne kruviga. Täna näe, saenja puuri ikka suure huviga. Saangi meistriks kõik tennise keeruka aja keerulise. Kõlab jälle neil ei toonud, aga sellist. Üks. Iga. Teab, miks täna ma vaatasin moonide sisse. Olen näinud tuhandeid moone. Aga nüüd läksin maailma imelisse, 100. silmisse, sadasid toone. Nägin tolmukais õrna ja peenikest sepist. Hoidsin peos valkjas rohelist Vartma. Paistsid kroonlehed olevat punases Krepist. Nii õrnad, et hakka või kartma. Nägin lehtede peeni elusaid sooni. Kuidas varem ei märganud neid maa kuini. Palju on kummalist väikeses smoonis miskiks suures maailmas võib leida? Uus esimene raamat peos on tuttav teilegi, see teos, tal pildid sees on kirevad ja sõnad ehtsad, eredad ta kõigile abimees, nii õpingutes kui ka töö on enne mind ju miljon last teed alustanud aabitsas. Kooliteel meist igaüks kord sammub, koolide on kümneid aastaid pikk koolikotis pliiatsid ja kumman all aabits pärast lugemik, koolikotis, pliiatsid, jagumon, kummiga saab kustutada vead, korralikul lapsel taskus gamman kommiga, ta kammib oma pead kooli, teil on isad-emad sammunud. Meile nüüd see tee on minevik. Mõled, nende õpetaja tammu käivad teeg, vil nimeks igavik. Munavalge maja siiski püsib, endiselt on selles majas kuul, keegi tänaseni vastab, küsib numbreid, nüüd on rohkem ajalool. Seda kummi ikka veel ei ole. Mis teeks olematuks kõikne veod koolipoisile kuulatale. Õpetaja soovib ainult head.