Luxury tähendan kuulda praegu lähtesuminat, algab etendus. Ja ajast aega on ikka olnud neid lapsi, kes nukuteatrisse soovinud, väga tulla, sellepärast et siin olevat ikka need väikesed imed peidus. Olete teie, Rein, Agur, kes te siin selles teatris peanäitejuht, olete veendunud, et need imed just siin nukuteatris ikka peidus on? Minu arvates nukuteatris ei ole need sugugi rohkem kui igal pool mujal. Et nukuteater on vanalinnas, siis selles mõttes vanalinnamajades, Kööningutel, keldrites ja, ja üldse vanalinna seinte vahel on rohkem imesid kui nendes uutes linnades. Seal olid vähem. Vaata aeg ei ole veel neid imesid sinna oma põlvkondadega toonud. Nad on veel vabrikuhõngulised ja inimesed on ainult ühe põlvkonna seal elanud. Seal on veel väga vähe imesid. Aga nukuteatrimaja on vana ja tema on oma ajalooga kogunud siia sisse tõesti palju, noh, sellega üksinda veel ei saaks teatrit teha. Aga neid imesid müürides peab oskama ehk või suutma või tahtma, tabada. Niisama nagu iseendas peab suutma neid tabada. Ega mina ei tea, mis elu maa enne seda elu elasin, päris täpselt aimatama või ja veel raskem on aimata, mida ma enne enne seda elu elas. Ja kui me nüüd kõik, kes me siin nukuteatris oleme, koguneme, kokku jäävad, kõigil on need küsimused suures osas vastamata küsimused, aga nad on olemas. Mõni ei oska veel endale seda küsimust isegi esitada. Ja niikuinii see kõik on olemas, nii et kui meil tegelikult koguneme siia kokku näitlejad omal COWI kogunemisega, aga siis, kui see etendus on valmis ja koguneb juba publik siis igaüks toob kaasa oma väga paljud imed. Ja kui need kõik imed saalis koosnevad, siis tekibki see uurime. Ja nüüd on igaühe oma valida, tajuda tegelikult seda pärisin ja vot selle momendi, mida tema nüüd tema antennid nüüd just parajasti välja võtavad. Ja vot see on siis see, see nukuteatriime Kes veel usu vanu laule, tunne ette ja seda kuulata, kiida suu suu juurest, kui ka vähik seest. Aegne naer, janu, targad mõtte hetkel myyd kava, kõik on kokku muinaasi. See, kes mõista, võta õppust vana põlveluudest, mõeldes õnnelikust lõpust, kõike, peame lugu sees, headus või kurjus, kaota ja ei õitse. Ela hõnn. Muinasjutulaegas ta sasipäine, lapsepõnn, Loeb jagu la sirgu, ruttu. Niikui teema eest, kas me veidi seda muinasjuttu elab ikka veel see. On ju nii, et ajapikku nii luu justkui kao. Aga muinasjutt jääb ikka uueks uutele aste. Oo. Muidugi, ma ütlesin, et müürides on, meis on see kõik, on teine ime, mis nüüd siis need meie imed kõik kokku toob, on see, mis siis üks kirjanik on meile kätte andnud näidend tekkivat nüüd see näidend on siis nii nagu üks see mootor, mis käivitab helide ja mõtete ja värvide ringi, see ring hakkab toimima see anne algul pisikene, siis ta laienev, temas toimuvad kõik muutused ja siis ta haarabki kõik kokku. Nende imed, kes saalis istuvad. Võib-olla ma räägin liiga palju sõnast ime tegelikult see on energiataon veel rohkem, ta on veel meie elamise energia. Me ju elame kusagilt saadud algtõukega ja nüüd me kogume endasse jõudu, kes veel kasvab, kes juba ei kasva, kes hakkab kahanema. Aga see on mingi jõud, kogu aeg. Seal nagu iga ümber on meil oma, vaat see rind, mis lavalt algab. Ja need ka meie oma ringid, need energiaringi kogu aeg paisuvad või kahanevad, muutuvad, puudutavad igal juhul. Et kui me saalis oleme, siis me nimetame seda imeks, tegelikult see on tohutu nisugune, üht rütmi mõtlemine, hingamine ja tajumine. See toob selle vajaliku hetke meisse. Misele toidab meid edasi, kui me siit oleme ära läinud. Tähendab, siis on jälle niimoodi ratsionaalselt öeldes. Me hakkasime millelegi muule mõtlema kui millelegi muule mõtleme. Me kogume jälle mingisugust imevõimalust endale. Aga nüüd hoopis läheme jutuga sinna, kui teie tulite siia nukuteatrisse. Ega te juhuslikult kooli ajal ei tegelenud näitemängu või nukumeisterdamisega? Kuuendas klassis ma mängisin kooli teatrisse viiendas-kuuendas ikka koolipidudel mängisid, mitte on oma mäletamist tükkis seal kuuendas klassis, aga pärast seda häbenesin maha, üldiselt olid ikka vaatama just aktiivselt tegelenud, aga ma läksin Leningradi pärast, et ma tahtsin minna hoopis Tartusse ajalugu õppima. Aga mind ei lastud eksamitele vale elulugu ja siis ma mõtlesin, et kui ma Eestis õppida, ma lähen siis Leningradi ja juhtus niimoodi, et muidugi teate, mind huvitas ja ma käisin väga usinasti teatrites ja kontsertidele, niimoodi see mind huvitas, tõesti. Ma tean, mõisaga tegi teatrit kooli juhatajana kooliteatrit ja siis lapsevanemad mängisid ja tema tegi sealsamas operetis kaasa ja ja, aga ma ei olnud üldsegi kindel, mus on näitlejad midagi, et ma oleks keegi mulle öelnud, et sa oled vot milleni õppi keegi mulle ei öelnud. Ma arvasin, et ehk on. Mingi intuitsioon muidugi vedas. Aga muidugi see oli ka suur vedamine, et ma üldse sattusin, kuna mul oli siin nukuteatris mõned tuttavad ja Leningradi loodi 59. aastal nukuteatri kateeder sinna instituudi juurde ja seal näiteks Leningradi lavastaja käis siin Tallinnas nukuteatris soovijaid üle vaatamas, et üks välja valida Leningradi. Ja meid oli siin, ma mäleta kuus-seitse inimest ja me tegime siin nii nagu ikka, etüüdi mina siin esimest korda teada, mis asi on need tibid? Mina ei teadnud sellest mitte midagi. Ja, ja siis tuttav ütles, et tule siis proovi ja mina siis tulin ja proovisin ja valiti välja. Hirmus. Miks ma nüüd läksin, mitte draamasse. Võib-olla on seal üks moment ka seda, et ma ei lootnud üldse draamasse sisse saada, aga ega ma ei teadnud ka, mis tingimused on nukunäitlejana ma tõesti teadmisel. Tihtilugu kujutatakse ette, et ah, mis selle nukuga siis ikka mängida on. See on valed, on tegelikult head etendust vaadates, tähendab tsirkuses aga ka pianisti jälgides head viiuldajat, jälgi üldse head kunsti jälgedes, kaob ju ärase raskuse taju, et kui raske see on seal siis kõiki väga lihtne baleriin tantsib ja ega sa ei näe, et tal on meeletult valus varvastel ja higi ja väsimus ja kõik see, mis on hästi tehtud, see tundub terve olevat. Ja nukuteatriga on sama lugu, mis selle lugu ka mängida, on kogukond tohutult raske mängida. Nukk toob tohutu lisaraskuse füüsilise ja veel kõige suurema raskused. Tegelikult ta toob kunsti poole pealt. Draamanäitleja on harjunud rollis sees olema. Mina kannan seda rolli, mind on näha minu iga liigutus, hingetõmme, minul muutus näos minu silmis kõik see mina. Aga nüüd nukunäitleja peab selle kõik panevat sinna nuku sisse ja kõik selle läbi nuku tooma. Nukk alati tõrgub nukunäitleja peab leidma veel kõik avaldused, et suurendada seda mina siis ära peita läbi nuku, panema. Teeks sellega hakkama ei saa, see imetide jah, nukk on käesega ikkagi imet ei ole. Nii et ma olen väga rahul, kui inimesed, need, kes ütlevad, mis on väga lihtne siis nad on näinud väga hea näitlejatöö. Halva näitlejatöö juures saavad kõik aru kurask tulevatele kaasa. Riigis kus ju son Seitsme Saidvemer Tajaga tulgu sui, lubja päige maaga on Riga. Kuima ilm kaugu. Instituudi ajal ma käisin juba siin suvel raha teenimas ja proovisin mängida kedagi, asendasin näiteks Oskar liigandil oli kinos roll ja siis mina teda seal jälle nukulaval asendasin. Et ma olen siin natuke kauem siis, kui 62.-st aastast. Ja selle aja jooksul või Eestis on nii palju muutunud. Et nukuteater see aeg tagasi on erinev sellest, mis praegu kunsti ja elu muutumisel, noh paraku ka etendused erinevad 10 aastat tagasi seesama materjal nüüd on loomulikult teises esteetikas ja muutunud esteetikas. Kas ta on parem või halvem? Seda ei tohi vist kunagi öelda, elu viib nii, nagu elu läheb ja nii nagu kunstnikud elu mõistavad. Aga olgu need ajad missugused tahes, lapsed on ikka lapsed ja kõik lapsed ootavad ilusat, muinasjutulist, hella, midagi huvitavat, midagi säravat, natukene natukene õudset, mõnikord mingi võdinakaks üle selja jooksma ja ja ikka oodatakse seda ilusat lõpuni, et tegelikult lapsed tulevad ikka minu meelest. Ühe sooviga teatrisse näha midagi sellist, mida te näinud ei ole. Ja seda ilmselt ei oska arvata, mida Sid nüüd endaga kaasa võtta. See selgub hiljem. Nojah, ma arvan, et me peakski äratama mõtteid ja mõtete kaudu tundeid hakka vastupidi, tunnete kaudu mõtteid. Vot see, et peaks olema mõnes etenduses nii-öelda hirmutunnet ja, ja ei saa kaasatundmise tunnet ja nii-öelda emotsionaalselt lahenduse ja kõik, see peab olema täiesti nõus. Ma olen ka sellega täiesti nõus, et iga laps nüüd hobuse aastal alustab oma elu just täpselt nii nagu 10 aastat tagasi laps alustas nii-öelda maailmatulek on ikka ühtemoodi, kuidas maailm vastu ta võtab, see pisut nüüd erineb, eks ole. Aga lapsed alustavad ikka jah, muinasjutu kaudu ja, ja sealt edasi. Sellega ma olen täiesti nõus, sellepärast meil ei kao ka oma repertuaaris nii-öelda need vanad klassikalised muinasjutud, Andersen ja Krimm ja lapsed seda mitte tahavad, nad nähtavasti kohe vajavad seda. Ja see teeb meie eluteatris ka huvitavamaks. Teater on üks salapärane paik. Siin on kõik pisut teisiti kui teistes kohtades näiteks kinos või trammis või kodu. Siin on kõik mängult. Ja päriselt näiteks valgus on teatris nagu ikka, valgus. Ja pimedus on magu ikka pimedus. Aga teatrist saab valgust värvida näiteks punaseks või siniseks või kollaseks saab ka mitut värvi kokku panna ja hääled on teatris saladuslikud. Näiteks mina avade nähtamatut ust. Ka mina saan kuulda loomi ja linde, keda tegelikult siin ei ole. Kes siis kõige rohkem ootab nukuteatrit vaid selles mõttes ootab? Teie olete ka selline rahvas, kes väga palju ringi reisinud. Tallinnas on üks ring perekondi, kellel on pidev pretensioon meile, et miks me nii vähe uuslavastusi teeme, nemad jõuavad kiiresti kõik ära vaadata ja ootavad uut, aga me ei jõua paljudega. Nii, see on nii-öelda meie tõeliste sõprade ring. Siis on vanemaid, kes mitte kunagi ka ise teatris ei tooge oma lapsi teatrisse, sellepärast me teeme neljapäeva hommikusi etendusi, et lasteaiad saaksid tulla meile, siis saavad ka need lapsed tulla, keda vanemad ei doosi. See, kus on teatris käimise vajaduse traditsioon peres, seal võetakse lavalt tulevat vastu palju sügavamalt palju mõistvamalt. Siis näiteks Lõuna-Eesti koolid, keda me harva külastame, nende vastuvõtlikkus on palju siiram paljud vahendid, palju südamlikum, nende vastuvõtt aitab suuresti kaasa näitlejale mängule, näitleja tajub seda. Siin tekib niisugune kahe energia kokkusaamine, mis annab näitlejale jõudu. Ja saali, näitleja mõistavad 11, seal on nagu oleks, teine tõmbaks teist käest. Ja seal näitleja tunneb ennast väga hästi. Ta teab, et kõik, mis ta teeb, on vajalik teda nagu toetatakse isegi nagu, nagu füüsiliselt toetatakse veel, lisaks näitlejad on sinna väga oodatud ja tundub küll. Aga on kohti, kus suhtutakse etendusse kui vabaks lastud tundi ja seal on väga halb nii näitlejal. Ja, ja me ei saa neid lapsi süüdistada ei saa, nad ei ole kuulnud, et nad ei ole sellega saanud ka tajuda seda hetke, mis tähendab mõtete kokkulangevust, tunnete kokkulangevus, vaimsuse, niisugune jõuduandev momente. Aga kas ei ole ka niisugust arvamust ikka veel et nukuteater on ikka väikeste lasteteater ja kui ei ole teatris käinud ei ole ühelgi etendusel varem käinud, siis võib-olla on mõnel lapsel natuke piinlik minna nukulavastust vaatama? Mina olen mõnikord mõelnud küll niimoodi, et väga paljud ei teagi üldse, et nukuteatril ei ole sugugi mitte titeteater. Tõesti on väga palju inimesi, kes noh, lihtsalt automaatselt, et nukuteater, tähendab, see ei ole temale, kuna temal ei ole veel väikest last kaasa võtta siia teatrisse. Aga me anname inimestele andeks. Nad on ennast mõnes asjas ilma jätnud, mõnel ei olegi võib-olla seda teatrit vaja, miks mitte, on ballett ja ooper ja muu draama ja kõik on olemas pantomiimi, kõik on olemas, aga kõik ei peagi nukuteatris käima, aga me tegutseme ikka nimed oma ringi ikkagi suurendame ja küllap ta suureneb kindlasti suurem siis, kui me hakkasime mängima õhtuseid, täiskasvanute etendusi. Meid tuldi alguses noh, niimoodi suure umbusuga meile õhtul kell seitse, et no mis te siin nukuteater, mis näiteks Expyriga teete. Või just nimelt 13 14 12 tulid nimelt demonstratiivselt võttes luti suhu, et noh, et me tulime nukuteatris me oleme seda kõike ja see oli väga lõbus ja oli ka väga lõbus näha mõtlemise muutust ja selle omaks võtan võtmise protsessi, mis publikuga on siiski toimunud. See, et nukk on lastele mõeldud, see ei ole üldse õige. Väikesele lapsele võib nukuteatri isegi väga keeruline olla. Algselt ta ei olegi nukuteatri sünd siin sajandeid ja mitmeid kümneid sajandeid tagasi, see ei olnud üldse lastele. Me oleme teda lastele viimastel sajanditel andnud, sobitanud igal juhul nukkudega võib väga palju hingel ära öelda. Minu arust praegu ongi rohkem hingele mõistusele vaja häbenema seda ja, ja ei häbene me nähtavasti sellepärast, et vähe teda on. Me oleme kalestunud küll. Kõige kurvem on vaadata neid ori seitsmenda, kaheksanda ja nii edasi klassidest, kes ei oska oma aega kusagile panna ja, ja kõlguvad treppidel ja trepikodades ja ja ümbert prügikastide ja mõtlevad, mida teha. Harilikult nad ei suuda midagi mõistlikku välja mõelda, vaatlikes raiskab oma aja ära sellepärast et ei tea, mis selle ajaga teha ja kellel ei ole enam üks koht on kindlasti diaator. Kuidas oma aega tulusalt siiski ja mõnusalt ja meeldivalt ära kulutada, kinos käiakse nagu automaat, teatrisse ei tulda nii iseenesestmõistetavalt, seal peab natukene nagu harjumust tekitama ja vot minu arvates sellele rahvale on suurepäraselt sobivad meie õhtused etendused nagu imeline imik. Shakespeare'i suveöö unenägu läheb suurepäraselt, neil ja ninasarvik. Täiesti kindel igav ei hakka ja mõtlemise materjali peaks ka leiduma küll. Üheteist 12 kolmeteistaastane ei vaja enam, et keegi võtaks käe kõrvale, tooks. Kas minu arvates küll, jah, sõber sõbranna küll jah, seda küll, aga et oodata nüüd ainult vanematega ja ma usun, et see rahvas isegi ei tahagi koos isa-emaga käia ja miks mitte, kui ei ole perekond nii liitunud, peagi siis kahju küll, aga tähtis on, et oskaks oma aega kasulikult. Noor inimene ei mõista, et aeg lendab mööda. Noorel inimesel on sageli igav seal, kus peaks mõtlema, et varsti on hilja. Nojah, nukuteater muidugi on üks minu arvates, kes muidugi täiesti vajalik komponent elamiseks, aga muidugi mitte ainult nukuteater. Hea raamat, hea sõber, hea ümbrus, head vanemad ja naaber, teadushead, vaat see on kõik see headus ja seadustubleda igal pool hea kapiuks sisaldab ka headust ja sellepärast, et võib-olla mürgitatud kapiuks. Meie praeguses tehnoloogias täiesti igapäevane nähtus. Pealt ilus, aga sellist mürgid. Ja teiselt poolt võib jälle vaidlustada sõna headus. Et suhteline on see kõik, mis seadus. Ja nüüd, kui mõni ei saanud aru, mis see on, siis küllap elus tuleb see päev, kui saab ka aru, mis see on, see halb headus. Oi ei saa võib-olla elust kuigi palju teada, elades elu läbi elu lõpuni. Elu on nii keeruline. Elu sisaldab nii palju, et nähtavasti igas inimeses on oma maailma sõna otseses mõttes. Ta erineb teise inimese oma maailmast. Ja kui me kõik kokku võtame, kui palju meid on, kui palju maa ilmusid. Ja kui erinevad nad on minust, sest teatril on üks hea omadus. Ta arendab isiksust selle igaühe oma maailma. Hea teater seda teeb. Kunst üldse teeb seda. Ja mida isikupärasemad me, igaüks oleme, seda keerulisemaks maailm muutub. Aga võib-olla sellega seoses, kas elekteerub lõpuks välja see, see on see tõeline seadus. Ja veel neile, kes ei tea, mida pakub nukuteater 12 13 14 aastasele? Tuglase Toome helbed mis on kaks aastat vana etendusest, Jon Tuglas, see on juba see garanteerib mõtteid ja teine pool veel selles, et omamoodi ootamatus ka. Publik kuule, et ka nii võib inimhingele läheneda ja, ja teda teda mõistetavaks ja, ja küsimusi püstitada. Noh, need, mis me teeme uuesti. Illimari meie jaoks on hirmus oluline, et Tuglas oleks meie repertuaaris. Ma juba mõtlen, mis edasi, tuga, seal on palju materjali. Kui me ise ikkagi suudame, et üleval hoida, neid järjestada, siis me ei tunnegi erilist vajadust. Ekstraealises aadressis kirjutatud dramaturgi allmaailm on väga head materjali täis joon ja imesid täis kui me neid ise otsime välja meie näitlejate oma töö praktiliselt ei ole mina sinna üldse sekkunud. Näitlejad on ise teinud nüüd juba teist korda teinud meie hiir, hiir, hiir, mina alati naudinguga seda vaatad, nemad on nüüd käinud sellega Gentiskendis, nad mängisid seda kolmes keeles eesti, inglise ja prantsuse keeles, et ennast mõistetavaks teha. Seal igaüks oskab mingit keelt natukene ja siis ma vaatasin teda puhtas eesti keeles tõsialitavastid toredat. Hea mõte on selles etenduses ja istud saalis ja naudid ja lendav hollandlane, norra autor ja huvitav on see etendus veel oma lahenduselt. No ja siis on meil üks leedu näidend tuhapart. Samamoodi see on Leedu lavastaja tehtud ja mütoloogiline materjal ja minu jaoks on see selles mõttes väga. Tema suhtes on muidugi ilmselt igasuguseid arvamusi ja õigustatud igalühel omamoodi, aga see on leedu oma maitse tahaks veel tuleval hooajal saada ühe Leedu lavastaja ja leedu materjaliga siia praegu. Meie jälgime igal juhul, et meil oleks väga mitmekesine repertuaar ja minu arvates sellega me teenime ikkagi eesti kultuur ja eesti inimese arengut. Nii et kes siia tuleb üllatusi otsima, siis ikka leiab neid siit, kui ainult see soov ja avatus on iseendas. Jah, ikka peab ise soovima, ei saa selle peale nagu vana kuri anekdoot, kuna karikatuur kunagi kunagises lehest vaatasin, et mulk tuli diaatris ja istus mugavalt tooli ja ütles, et noh, ma maksin, näita nüüd mulle misse, osk. Raamatutega on ju ka niimoodi, üks ütleb väga huvitava raamatu kohta. See oli mitte midagi. Teine sellesama raamatu kohta jätab eluks ajaks minek, ment. Käime mööda tänavat, mõni ei näe mitte midagi, teine pant. Jaak Sooääre juures ei tohi või linn. Vaata kus maailma suure sa saad. Seega tõi elan. Ida- ja. Nakatunud.