Tere hommikust, märtsikuu teatrikuu on alanud ja jutusaade teeb sellele kuule teatri reaalse sissejuhatuse, mina olen Margit Kilumets ja minu tänaseks külaliseks on näitleja Tõnu Oja. Tere hommikust, Tõnu. Tere hommikust. Sa oled üks hõivatumaid meesnäitlejaid Eestis. Ütle, kas kevadeks on selline väsimus ja tühjaks saamise tunne ka tavalised asjad. Nad ei ole väga tavalised, need on mind hakanud jälitama küll, viimastel aastatel ei ole mitte kevadeks väsinud, sest kevad annab nii palju. Nii palju jõudu ja tahtmist juurde, aga ma tavaliselt olen küll aasta lõpuks väga väsinud. Ja nii ka see aasta isegi rohkem kui ei kunagi varem. Et sai õnneks ära käidud suusatamas, et see andis. See andis nüüd jõudu jälle vastu pidada. Sa lähed jälle suusatama, ega sa ei tee seda mitte ainult üks kordades kohe mitu korda aastas. Jah, Nonii kujunes sel aastal harva, saab et siis võtame veel niikaua, kuni jalad kannavad. Kuna mina armastan ka suusatada, siis ma luban nüüd endale seda, et ma pühendan mõned minutid suusatamisele, enne kui me teatri ja näitlemise ja kõige muu juurde läheme. Mis sinu elus on ju loomulikult peatähtis. Mis suusatamise võlu sinu jaoks on, see õppisid selle ära üsna hilja, eks ju. Tegelikult siis, kui, siis kui poisid olid selles eas, et rohkem oli nendega tore minna kuskile sinna imasele ja vaadata, kuidas neil see asi edeneb. Ja selle kõrvalt ise ka. Ega palju meil seda võimalust, eks ole. Meie noorusest Põltki suurt võimalust. Me peame silmas seda mägedes tuhisemist. Ma ütlen kuulajatele mitte seda mööda lauskmaad nühkimist, aga just seda, kui sa tuled alla ja tuul vilistab kõrvus. Jah, just nimelt seda ja ja see kiirus mulle millegipärast see läheb mulle, see mulle sobib, teised tahavad keerutada jalgadega, mina tahan ikkagi saada suurt kiirust sisse. Kiirlaskumise On ta siis, no ütleme jah, nii palju kui, kui nüüd seda kiirlaskumiseks saab ikka nimetada, aga, aga no nii, et enda võimet panen igale proovile. Kas sa vahel ei mõtle igasugustele murtud luudele ja sellele, mis võib kõik tegelikult juhtuda, et kondid ei ole ju enam nii väga painduvad ja pehmed? Ja kogu aeg, mõtlen, ma vahepeal jäigi poolteist aastat vahele. Siis kui ma olin seal kuskil paar korda Soomes ära käinud, ma mõtlesin, ma oskan nüüd kõike. Ja siis läksin ainult munamäele. Ja siis mõtlesin, et nüüd ma hakkan siin proovima hüppeid teha suhteliselt, kuna vahepeal neliõpet teha niimoodi tüüpe. Täna siis sõitsin teise peale hüppasin ja see tähendas muidugi seda, et neljanda hüppega ma panin otsehüppetorni nii-öelda sisse. See tähendab seda, et kui ma maast üles tõusis, ma hakkasin mäest üles minema ja ei saanud millestki aru, käed olid trippuja. Siis jäi vahele poolteist aastat. Aga naine ei noomi sind selliste asjade eest. Mise paanika on selle ajaga ära õppinud, et ega see minu puhul ei aita, mis ta ikka tüli üles kisub tühjast. Aga selle väsimuse juurde korraks tagasi tulles see, kui tuleb kevad ja kui tuleb hooaja lõpp ja tegelikult ikkagi, kui suvelavastust mitte võtta, siis saab suvel päris palju puhata, aga see on see, mis praegu sind hoiab ärksana. Ma ei tea, ma ei oska öelda, aga, aga ju ma selles mõttes põhjamaine inimene olemas. See, et mul päikesest puudu jääb, see tunne tekkis mul ka mingi 15 aastat tagasi, kui ma, ma kui ma linnateatrist lahkusin ja siis ma, ma ei olnudki üldse näitleja, vaid ma olin, ma olin, ütleme puutöömeistrimees, siis ma töötasin ühes keldris kus ma läksin hommikul tööle, siis kui oli veel pime ja tulid õhtul töölt ära siis kui oli juba pime. Ja siis ma füüsiliselt tajusin, mida tähendab päikese puudus. Ja sellest ajast on mul meeles ja ja see, kui sügisel läheb ikkagi pimedaks ilm, siis, siis tuleb kohe laviinina peale raske. Ma käisin möödunud pühapäeval ka Kuutsemäel, see oli minu vabariigi aastapäev. Sellest ajast peale krõbiseb. Aga korraks juba puudutasime seda eesootavat suve, et tegelikult on nii, et väga palju sõltub ikkagi näitleja enda tahtest, et kas ta võtab suvetükis kaasa teha või eelistab vabadust ja puhkust, kuidas sellel suvel olema saab? Ma mängin sel suvel üle-eelmise suvetüki ja eelmise suvetüki tasandike helinaid seal Kasterpalu juures. Läänemaal Martnas. See oli nii hea kogemus ja, ja mul on väga hea meel, et me seda sel aastal uuesti mängima. Muidugi loodan, et see aasta ei tule samamoodi nagu kaks eelmist suve tulnud, et et esimene nädal mängime pooltühjale saalile ja siis viimasel nädalal peavad inimesed tagasi minema. See tükk on võrdlemisi iseennast reklaaminud niimoodi, et kus inimeste teadvusse on jõudnud, siis nad on ikka kohale tulnud. Tänavastavad peavad kohe tulema kohale esimesel nädalal, sellepärast et teist nädalat ei tule. Sel suvel. Mul paar filmi suts on suvel aga. Aga suve tekkima tõesti ei tee esimest korda üle ma ei tea, mitme aasta uuteqi. Mis nendest tasandike helinates niisugust on, mille pärast sa julged inimestele öelda, et nad võiksid tulla. Ja minu arvates eeskätt muidugi sellest, et ta räägib sellest, mis Eesti mark praegu on, mitte sellest, ainult, kuidas külad tühjaks jooksevad, aga tegelikult ka sellest, kuidas Eestimaa tühjaks jookseb ja ja kui kurb sellest on, aga samas kui helgelt kurb. Nii et ta ei ole, ta ei olegi must masendus ja vaid ta on, ta on ikkagi, seal on lootust olemas ja see läheb inimestele korda. Sa oled selline sotsiaalselt tundlik inimene, mida sa ise sellest Eestimaa tühjaks jooksmisest arvad? Täiesti isiklikult. See see, see, see on kõige jubedam asi, mis üldse on. Mis üldse Eestimaal on praegu, see on kõige kohutavam asi. See on, see on nii hirmus, et et ma ei tea, mis sellega peale hakata. Aga ma ei tea väljapääsu, muidugi ma ei saa siiamaani aru, miks Eestimaa ei ole, otsib endale eesmärki, otsib endale, et neil ei ole kuskile, mis Euroopa Liitu ja NATOsse, mis asi? Jumal hoia Eesti elanikkond aegade suurimaks? No ma käisin loosungi välja läbi mõelnud, aga siin peab ettevaatlikult sõnastama, ei tohi öelda, et eestlaste arv ja ja tuleb tuleb, aga tuleb see, minu meelest tuleb see riiklikult. Ta kohe Mei loosunute loosungiks jumala pärast mitte loosungiks eesmärgiks. Ja kui me selle oleme võtnud, siis tulevad kõik muud asjad järele, no näiteks kas või see, et, et see kõige ebaõiglust põlistavam seadus Eestimaal ehk emapalgaseadust muudetakse ja seesama raha, mis on, see jagatakse õiglaselt aga ei tõmmata jälle lõhesid ja kõik nii edasi. Lõpus lasteaiad ehitatakse korda. Et tõstetakse kolme lapsega, emad ausse. Kõik peaksid järgnema. Hüva, mu positiivne programm, on ta juba öeldud. Aga sul on endal kaks poega, täiskasvanud juba mõlemad, kas nemad ei ole kunagi mõelnud Eestist äraminemise peale või olete te pidanud selliseid samasuguseid tuliseid debatte nagu sa praegu oma loosungiga siin esinesid? KUI POLE VAJA? Ei, eks me räägime nendega muidugi ja, ja ja, ja on vanem poeg tahtnudki minna näiteks magistrikraadi välismaale tegema, aga, aga noh, ta kuulub ikkagi Isamaa parteisse ja peale kõigi oma kampsunite hulka. Mitte sellesse IRLi. Mis tänapäeval ei ole enam mitte midagi. Ja, ja ma, ma ei julge muidugi küsida otse, ma julge küsida, sest ma kardan, et, et see võib juhtuda, näed, mu vennapojad on ju mõlemad välismaal. Aga nad tulevad tagasi. Küll nad tulevad, ei, ära peab käima, ära peab käima, kindlasti ei tohi pimedalt siia jääda, et et tuleb tahta tagasi tulla, tuleb tehase koht selliseks, et inimesi ei tahaks ära minna. Näiteks ei tohi, ei tohi mitte mingil juhul uuesti tõstatada loosinguid. Et talendid koju. Andke andeks, kui mina seda esimest korda kuulsin, siis mina ehmatasin, sest ma arvan, et ma olen võrdlemisi selles mõttes eestlane nagu. Selline no ükskõik mis omadussõna, mis ei anname, aga mina ehmatasin, sest minul oli see tunne, et kuhu mina siis peab minema, kui talendid siia tulevad. Kas mind ei olegi enam vaja, ega siis ma polegi andekas? Jah, ei, see oli lihtsalt tegelikult füüsiline ehmatus, sest mulle tõesti see tunne, et siis ei ole mind Ojala, talendid, nad ajavad siin asja. Neid, keda lastakse ligi. Kas sul on endal muide ka kampsun seljas, kas see vihjab millelegi või on sul selline poliitiline soodumus või partei, mida sa armastad või mille põhimõtted sulle callida? Ja jah, ma olen selles mõttes. Ma olen küll olnud nii-öelda sotside valija ikka juba Mõõdukate ajast selles mõttes pojaga erinevas parteis. Jah, jah, ma olen, sest see on, see on küll. Aga jumala pärast mu partei istuda ei taha, sellepärast et, et on ka nende puhul asju, millega ma tahan mitte nõus olla ja siis ma ei taha alluda. Siis ma tahan olla eriarvamusel, sest see partei istumine, see, see tähendab nii nagu nõukogude ajalgi, kui sa kuulusid kommunistlikusse parteisse, siis tähendab su kommunistlikud ideaalid olid ikkagi mandunud. Nii, nii kipub see ka Eestimaal olema. Kas, kas Keskerakonna valijad on keskklassi kuuluvat? Taevas hoia? Ma ei tea ühtegi neist, kas Reformierakonda kuuluvad inimesed on, on reformimeelsed või? Need, kes takistavad näiteks haldusreformi läbiviimist ja nii edasi. Kas Isamaa parteisse kuuluvad inimesed? Õnneks ta on IRL, mitte Isama. Müüvad kalli raha eest elamislubasid, see on hirmus hirmus ja tore. Sotside puhul mitte midagi niisugust eto ehita otseselt ei ole, aga ta on vahel saamatud olnud mõnes asjas. Aga saamatuse võib andeks anda. Kas teatrisse oled sa viimasel ajal ise teinud või näinud midagi, mis peale nüüd nendesamade tasandikud helinate, mis puudutab konkreetselt, et Eesti elu ja seda noh, mille pärast võiks südant valutada või kuidas võiks edasi minna, et kas on selline sotsiaalselt tundlik tükk ka olemas, praegu mängukavas kuskil? Küllap on, aga palun väga vabandust, aga, aga mul on tõesti üle ühe päeva etendus, ma mängin tõesti palju. Mängiks hea meelega vähem. Ma tihtipeale panen endale kirja, et nüüd seda lähen vaatama ja kui see vaba õhtu on, mitte miski ei aja mind sinna teatrisse. Ei aja. No miks sa nii palju mänginud, Tõnu, kui sa ütled, et tegelikult tahaksid vähem mängida, on see raha? Ei. See on, see on, see tähendab ikkagi kõhna rahakotti, kui sa palju mängid, neid, ma ei saa aru? Ei, see tähendab seda, et ega mul on põhivalk teataksega. Ma ma etenduste mängimise eest. Seal on küll mingi kerge lisatasu. Aga ega see ei kata neid kulusid, mis tähendab seda etendust kohale minna ja seda mängida, see, see võib ikka rohkem välja. Selles mõttes on see natuke ebaõiglane ja minu arvates võiks ta olla teistmoodi. Näitlejal võiks olla mingisugune põhipalk, hüva, aga siis etenduste pealt stimuleeriks, sest ega ega mul ega mul motivatsiooni vahel õhtuti jääb väheseks. Kui ma ei oleks nii kohusetundlik inimene ei vaataks eesriideaugust, et oi, neid inimesi on saalis peab ikka pingutama. Siis ma ei tea, mis teine sti, iga kord vaatad ikka augustit. Mina vaatan tavaliselt, kas mängin hästi, mängin all. Vaata, see oli, see oli kujundlik, ei vaata, ma ei tea, kas, millised auku ongi, aga, aga no ideena see tunne küll, et, et need on saalist ei tohi. Aga ikka vahel läheb, ikka läheb natuke. Aga sa mängid siis sellepärast palju lihtsalt, et sul on palju tööd, et lavastajad näevad sind oma tükkides, jah. Et ma olen sattunud sellistesse tükkidesse, mida mängitakse palju. Ei ma ei arva, et üldse minu teene on. Mitte no näiteks augustikuuni, mis mul pole seal tegelikult ju palju teha ja ega see minule on ka väike pingutus, tüki mängimine, aga aga, aga kuivõrd ma seal tükis olen, siis ma pean seda, noh ma pean kogu aeg olema. No nii on lihtsalt kujunenud praegu, aga, aga noh, ega ma nüüd nii halvas vormis ei ole ka, kutsutakse ikka ka. Ma ma rääkisin eelmisel nädalal ühe teatri taustajõuga, ütleme nii, sinu teatri taustajõuga draamateatri omaga ja ta ütles, et, et tead, Margit, kui kurb on kõrvalt vaadata, kui väsinud on tegelikult näitlejad. Et kui palju nad, et noh, rabavad siin ja seal ja teevad neid lollakaid reklaame, aga neil jäägi lihtsalt midagi muud üle, sest nad peavad kuidagi oma pere ära toitma ja noh, tahavad ju ka vot suusatamas käia, mõnikord eks ju, ja ja pere viia kuskile nädalalõppu veetma, et, et neil ei jäägi mitte midagi muud üle, et kas on siis nii. No see on ka, muidugi, pole otseselt Jutega kedagi, mu palk on ikkagi ikkagi üle Eesti keskmise ja ma tean väga palju ka meie oma teatris inimesi, kes saavad vähem palka ka. Ja saavad ka omadega hakkama ja ei virise midagi, on väsinud ja. Hüva, me oleme kogu aeg publiku silme all ja meile tuntakse kaasa, nii et, et meie elu on ikka suhteliselt ikkagi lihtsam. Ja, ja meil on ka see kõrvaltöö ja, ja tead, ega reklaami ei peaks tegema. Aga, aga kui ikka see raha sulle kandikul ette tuuakse, sa teed püüad küll teha selliseid asju, mis, millest sa vastutad, aga, aga selles mõttes selline enesepetmine käib ruttu, võtab kolm minutit. Leiad ikka mingi õigustus, et seda võib teha? Seda me oskame. Niiet pole häda midagi, aga muidugi see on, see on natukene demoraliseeriv, et et ma loen siin järjejuttu. Ma saan sellest maha ja siis vahepeal, kui sa lähed suitsu tegema, siis tuleb, eks ole, võtab nööbist kinni, et kuule, tule, loe, jooks, reklaam, sa lähed loed ja selle reklaamilugemise eest, mida sa tegid suitsupausi ajal, sa saad kaks korda rohkem raha kui terve selle järjejutu lugemise eest. Aga noh, nii saab leppida, nii on. Me oleme kapitalistlikud. Kui sa ise nüüd selle niidiotsa siia järjejutu lugemise juurde tõid, siis sa oled öelnud intervjuudes, et see on üks, mida sulle väga meeldib teha. Mis võlu selles järjejutu lugemisest siis näitleja jaoks peitub, sinu jaoks konkreetselt? Mina ei tea, minule meeldib teid, minul on meeldinud lapsepõlvest peale neid järjejutte kuulata. Ja ma juba lapsepõlves tahtsin neid väga lugeda, ma olin võrdlemisi vilets lugeja ja järjejutu võib isegi minu lugemiskoolitusena võtta, minul ei olnud see, kes ema luges mulle lugu ja siis emal ei olnud rohkem aega, siis ma võtsin raamatu ise kätte, õppisin lugema. Ei, minu puhul ei olnud nii. Minul järjejutt, luges lugu ja ma ei jõudnud, ütleme, järgmine päev ära oodata, mis sellest edasi saab, mõtlesin raamatu kätte ja lugesin edasi. Ei, see ei ole konkreetne neid, aga põhimõtteliselt ta nii on. Ja, ja ma hakkasin väga tahtma ise ka, et kas mina tõesti suudaksin kunagi lugeda, ma olin halb ettelugeja ja ma olen praegu ka eksinud, ma ei ole üldse Eli režissööridele mingi kingitus. Aga, aga mõtet maadelda? Ma usun mõtet, ma valdan ja ma suudan. Ma suudan lugu lugeda. Nii et see, kes näiteks autoga sõidab või kusagil päevitades seda kuulab, saab aru, et see mees teab, millest ta räägib. Jah, see on eesmärk ja, ja eks seal ole ka eksitusi vahepeal, aga, aga, aga, aga aga just täpselt, et nii oleks, siis oleks hästi. Kui sulle pakutakse järjejuttu, sa saad selle materjali kätte, kas on tulnud ette, et sa oled vaadanud ja öelnud, et ei, sõbrad, see ei lähe mitte, see on lihtsalt igav või möga või ma ei taha sellega, ma ei taha ennast siduda. Jah, jah, on olnud paaril korral jah, aga nad on must arusaamad otsinud mulle kohe järgmise. Ja sobiv ikka natuke saaks nalja ja et natuke oleks põnev. Natuke oleks kurb. Aga lihtsalt lihtsalt nende krimkade lugemine selles mõttes, et kes need mõrvar on, see mind ei huvita, seda ma ei viitsi kuulata, aga kunagi tegid päris palju, eksju. Ma kunagi lugesin, jah, krimkasid lugesin. Ega ma teadsin, et ma pean lugema õppima ja siis. Agatha Christie. Ma lugesin koolipõlves nii palju, kui seda eesti keeles alles kõik lugesin läbi. Aga siis siis ühel hetkel sain aru, et see pole minu asi, kes tappis see on mõttemäng ja see, see, see mõttemäng ei lähe kaugemale sellest loost. Seal üksik, aga teatris või üleüldse kunstis on tähtis, et oleks nii üksik kui üldine. Üksik hoiab meid selle loo juures. Üldine annab meile järelmõju või järelemõtlemise maa sinna taha. Mis seal teatris praegu teed huvitavat sellist, mida sa ise kuidagi oluliseks või tähtsaks pead, mida sulle väga meeldib teha. No ütleme nii, et kahe nädala pärast on esietendus külaline kus ma saan seltsimees direktoriga koos jälle mängida. Aga just just pole kaua saanud. Ei, ma usun, et see tuleb päris uhke asi. Aga mis see siis täpsemalt on, kes lavastab ja natukene telgitagustest? See on Eric-Emmanuel Schmitt. Tüki pealkiri on külaline. Minu tegelase nimi on tundmatu. Aga tegelikult on see täpselt sedasama, aga siis mingisugune müstiline külaline, kes kuu aega enne Freudi Viinist lahkumist 38. aastal tuleb tema kabinetti ja hakkab Froidlikest aru nõudma, et mis see siis on, mis elu sa oled elanud. Aga rohkem ma ei saa rääkida, mis see külaline on, ta, tal on seal kõik võimalused. Aga, aga tekst on ja, ja üldse mitte keeruline ja nalja saab ka seal. Lavastab Ingomar Ingomar. Igor on heas vormis praegu. Ta ei kiusa näitlejaid. See on üks väheseid lavastajaid, kes mul on eluaeg olnud raske olnud olnud, olla mõne lavastaja jünger. Aga aganad, lavastajad tavaliselt nõuavad seda. Ingomar seda ei nõua. Ja tead, kui palju on näitlejaid, kes ütlevad, et oh, oleks mul ometi selline lavastaja, kelle jünger ma saaksin olla. Tahavad olla, ta tahaksid, et neil oleks selline kuulu lavastaja, kelle jaoks nad on tähtsad ja kes ei teeks mitte ühtegi tükki ilma nendeta. See on päris paljude näitlejate unistus. Ja aga, ega minugi unistus ja antud eluhetkel olengi ma. Ingomar jünger. Ingomar ei nõua igal hommikul ja õhtul, et ma käiksin seda talle väljendamas, et ma käiksin, kukub klõbistama, ka pitsi konjakit joomas, ehkki mu laps on lasteaias, ma pean talle järele jooksma. Sain aru, sain aru, aga, aga veel mõned tööd, mis sulle praegu tähtsad on? Draamateatris? Mul on hirmus kahju, me tulime möödunud kevadel välja David heerisele vertikaaltunniga. Mis siis oli küll aitamise aeg. Nüüd õnneks on vertikaaltund? Nojah, ju ma saan aru, et see pealkiri kutsu inimesi teatrisse, aga aga vale pealkirjaga ei tohi ka kutsuda inimesi teatrisse. Selleta igaks juhuks korraks, et see ei ole üldse mingi matemaatiline termin, nagu inimesed arvavad, see tähendab hoopis midagi muud seal hoopis sõja termin kuidagi eks ju. Meditsiini. Tegelikult on see Dave Thierry enda mõeldud välja mõeldud termin, tegelikult on see see aitamise aeg ongi nagu, nagu selle natukene selle seletus, selle termini seletus, see on umbes niimoodi, et see on tund aega pärast seda, kui inimene on sõjaväljal haavata saanud siis kui kõik kanalid lahti, vertikaalsed kanalid, kus on võimalik teda veel aidata tagasi ütleme siia ellu. Nonii, ulmeil laval ei ole, et kedagi lastakse auklikuks, et ta peab siis sealt ära päästma, aga, aga teatud mõttes nende inimeste elude elule õigele rajale aitamine seal toimub, aga seal on suhted nii, nii huvitavad. Ja, ja me oleme sellega kevadel välja, me jõudsime seda kuus korda mängida. Ja siis sügisel jäi ka vahele, siis olid muud asjad, detsembrist hakkasime uuesti mängima ja meil ei ole publikut. Nii et kes praegu raadiot kuulab, siis kohe Hitleri tellin, ostan pileti vertikaaltund ja ma julgen seda, ma julgen seda soovitada küll, sest et tagasisidet nii palju, kui on olnud inimestele meeldib või see läheb korda. See läheb korda. Sa oled oma rolliga ka parima meespeaosalise tiitlile kandideerida. Oled nomineeritud, teatriauhindu hakatakse märtsi lõpus kätte andma. Kas see oli sulle üllatus, et sa seal reas seisad? See on üllatus küll, sest ma ei tea, kes seal žüriis on, kyll mina ei teadnud, kas need, kes seal üldse teatriski käisid, seal, kus nad seda näinud, seda nii vähe mänginud, siis on küll üllatus ja ma mõtlesin küll, et, et see on nagu täiesti väljaspool nagu meie enda asi olnud seal. Sest et nii vähe on veel publikut olnud, nende hulgast oleks žüriiliikmed ära näinud. Kui sa sealt august vaatadeks näed, kohe seal Jaak Allik istub esimeses reas. Ma ei tea, ma ei tea, ma lihtsalt praegu improviseerige. Jaak Allik vist oli küll seal esietendusel küll oli kohal ja ma ei teagi seal žüriis, et see on. See Merle karusoo lavastus, kas sa oled Merle karusoojünger ka? Merle Karusoo, minu õpetaja selle jünger ei saa olla siis või? Nad vist ei saa. Ma teen Merle Karusooga ju professionaalses teatris oma teist lavastust. See tähendab, et ma õppisin neli aastat. Tema juures õppisin kogu aeg, meil oli teisi õpetajaid, ka mina olin see, kes oli kogu aeg Merle karusoo juures. Ja siis me läksime koos teatrite siis. Siis asi jäi nii nagu jäi, nii et 30 aastat me ei teinud mitte midagi. Ja nüüd on see teine lavastus, mis ma temaga tegin. Nii et. No kuidas seda kogemust kirjeldada, seda õpilase ja õpetaja, lavastaja ja näitlejavahelise suhtekogemust. Eks, millega natuke ikkagi võitlema enese. Enese mina säilitamise eest ei ole väga lihtne, aga no kes ütleb, et peab lihtne olema? Tulemus, tulemus määrab? Ma suhtun temasse küll palju suurema lugupidamisega, kui ma vahel olen väljendanud. Nii et selles mõttes ma olen vahel kunagi kuskile pruukinud suud ja selle parasedki vabandada, sellepärast. Selles lavastuses mängib ka sinu poeg. Kas see on ka kuidagi põnev kogemus olla oma pojaga järgmise generatsiooniga ühes lavastuses kaasa teha? Ei, ei puutu siin laval üldse kokku. Me oleme erinevates stseenides ja kui sa seda küsinud, siis, siis see on tasandikud helinat, kust me puutume laval koos kokku ja mängime palju ja see on huvitav kogemus. See oli küll seal huvitav kogemus, muide, seda ei maksa üle tähtsustada. Mäletan kunagi kui me mängisime vennaga, mängisime orbe või, või, või praegu mängime külalistes koos, siis, siis noh, tegelikult ega laval sa suhtled ikkagi partneriga. Jaa, jaa, see on tegelikult väljaspool seda, seda, seda mängu ja kui ma olen ise laval ja suhtlen, siis ma suhtlen ikka rolliga. Muidugi, ega ma lähe silmist pimedaks ja ei unusta ära, et mul on inimene vastas ja kõik nii edasi ja kes mul vastas on, aga, aga ikkagi see, see käib ikkagi tüki raamesse, töö. Aga, aga ka seal tasandike linnas on, on meil väga erinevad stseenid paaris stseenis puudutama ka kokku, aga aga seal oli palju aega istuda saalis. Ja, ja vaadata, kuidas, kuidas üks noor inimene areneb, kuidas ta saab aru ja siis see oli võimas kogemus küll. Kas sa lähed ütlema ka midagi, kui sulle tundub, et tahaks öelda. No õnneks ma ise kartsin seda hirmsast diisel Ma kartsin sellest hirmsasti, kui me tasandike helinaid elasime seal kogu aeg ju koos. Et ma mul hakkab mingi asi nii nii kriipima ja ma lähen ja aga, aga kõik seal sujus nii hästi, Sass, Sass, Sass, päruga hea kontaktis. Aleksander Eelmaid tõlgime ka igaks juhuks, eks. Ja lavastaja või üldse selle tüki raames kuidagi sealt kõik sujus ja ja kõik läks ma peaaegu, et ei olegi elus sedavõrd konflektitut ühe eesmärgi poole liikumist ei mäletagi, kui selle tasandike Elinite puhul oli. Ma ma kartsin, et siin peab tulema mingisugune mingisugune auk vahele või mingisugune kari teele, aga aga natuke tuli ka. Aga, aga sellest sai üle. Sel nädalavahetusel sa mängid tegelikult välismaal ja mängida aabitsa kukeaabitsa kukk on ka täiesti omaette fenomen. On vaks vahet, eks kas mängida vertikaaltundi, kuues, seitsmes, üheksas kord või mängita aabitsa kuke monoetendust siis juba nüüd, kui mitmes kord, kas keegi loeb neid kordi? Ja tead, teatris loetakse midagi üle 250 on ametlikult no sinna võib 30 etendust umbes juurde arvestada, mis on nii-öelda mitteametlikud, aga, aga ka mitte mustad, ei, mitte mustad, nii et noh, ütleme 280 kuskile. Kas ikka veel lähed sellise hea tundega tegema, aabitsa kuke hakkab ikka väike tüdimus tulema, et lõpetaks ära, kui ainult antaks. Ja ei, enne etendust on küll, et oh jumal, jälle see tund 40, aga, aga, aga ega seal ei ole seal. Esiteks ta on ikkagi nii palju mulle selge tükk, et et ma ei pea. Ma ei pea kõiki oma närvikiude sinna panema, et ma ikkagi saan töötada nii-öelda tehniliselt seal, aga teine asi, see, et noh, et kui sa lähed, tulen publiku selja tagant, kui ma seda saalitäit näen, siis ega seal ei ole rohkem vaja, kui see 10 sekundit lavale minna, et ega inimesteni ostma pileti ja ega, ega see ei tähenda enese sundimist ja seal ei ole sul kellelegi loota või öelda, et ma täna ei viitsi. Ei, ei vaata ju otseselt seda täna ei tee, noh, kuidas ma tulen täna õhtul tulen Tõnu Ojaga intervjuud tegema, Kamaal baitlas räägib ise ikka paned kirja oma küsimused siia paberi peale. Aga aga selle aabitsakukega on ju see ka, eks, et hästi palju loeb see, mismoodi saal reageerib. Et kas on sellist muhedat ja mõnusat naeru mügistamist ja et kas nad nagu mõistavad siin sa sageli külalisetendustel ju teed seda inimeste jaoks, kes võib-olla ei ole eestikeelsesse ütleme maailmas kodus, kelle jaoks eesti keel ei olegi võib-olla emakeel, et nad peavad ka aru saama, mida sa öelda tahad. Et mis siis saab, kui nad, kui nad nagu ei reageeri üldse, kui ongi selline tuim plank, sein vastas? No ei ole, kui seal tõesti ikkagi eestlasi saalis nüüd ei ole, no siis peab tegema mingis muus keeles muidugi siin ilma ilma tekstist aru saamata on seda küll. Nagu raske soovitada inimestele aabitsa kuke Ameerikas oli küll ma kuulsin, järgmine hommik tuli üks ameeriklane mind õnnitlema toredaks, kui oli tal inglise keeles, ma ütlesin, et ei saanud midagi aru. Ei ma vaatasin, et huvitav nägu oli niisuguse, aga ei, ei siin peab ikka tekstist aru saama. Aga ei noh, selles mõttes väliseestlased on, on tegelikult nad lahtisem, rahvas tulevad kergemini kaasa. Siin Eestis võib pigem seda, seda Enese tagasihoidmist ikka rohkem esineda kui nii palju, kui ma välismaal seda mänginud olen. Ja seda vene keeles teinud ju mingitel festivalidel ja seal on ka väga lahtiselt läinud need asjad või? Ei ole viga. Aga selle etenduse puhul on ju mõlemad pooled olemas, ma tunnetan ära, kumba siin on ja, ja kuskil ma saan lõpuks saan ikka kätte, ega ei ole viga. Seal ei ole. Eks elavaid pilte käisid esietendusel vaatamas, nüüd me räägime juba kinofilmist. Hardi Volmeri värskest mängufilmist. Käisin küll, jah, käisin vaatamas küll, jah. Ma olin mingit musta läbi mängu küll varem ka näinud, noh, kus piltoris korraspärastest lõigati. Kuigi väga vähe lõigati veel lühemaks, seal mingisuguseid stseenide sabasid või. No viimasel ajal arvustustes on kirjutatud, et see peaks olema film, mida iga eestlane ikkagi nüüd sel kevadtalvel vaatama läheb. Et, et ta on just rahvuslikus plaanis ja meie ajaloo plaanis ikkagi tehtud, nii et ta võiks meil meist igaühele korda minna, kas sa oled nõus sellega? Muidugi mitte esiteks seda, et, et ei pea, kui kinos käia ei meeldi, siis ei pea ka seda filmi vaatama. Teiseks noh see, mis nii-öelda emotsioon reaalselt korda läheb läheb siinse võrdlemisi lihtne melodramaatiline lugu. Ja, ja see on küll, see on küll rahvusvaheline, siin ei ole midagi eestlasega nii-öelda pistmist. Aga noh, see milliste ajaloo sündmuste vahele või aega see on pandud, see on siis eestlaste asi. Ja noh, ei pea võib vaadata külma. Ma nagu vaadata seda filmi On see, et et peaaegu ei olegi häbi, aga muidu Eesti filmides ikka tuleb seda ette, et ikka oh jumal, kuidas. Seda küll, oi-oi-oi. Ikka vaatad sülle, mõnes kohas, aga siin nagu ei olnud seda. Kui ma nüüd osatan natukene haav, aga siiski, et kas seda viimast tuulepealse maa osa vaadates oli natukene selline tunne, et oi-oi või ei või või sa olid suusatamas, ei näinudki kindlasti. Vabariigi aasta. Selleks ajaks koju. Nii, aga vastus minu küsimusele, jah, ei, ma ei taha sulle. Selge. Sa oled mitmekülgne mees, ütle nüüd ei või jaa, eks ju, aga tegelikult ikkagi oled, sest peale selle, et sa näitlejad ja näitlejad nii filmis kui teatris ja oskad Puusepp oma tööd ja suusatada, sa näiteks oskad ka päris hästi kirjutada. Või vähemalt oskad kirjutada see ikkagi see kirjalik eneseväljendamise viis, see peab sulle mingit rõõmu pakkuma, sest muidu sa seda ju ei teeks. Pakub küll, pakub küll, ise mõtlen, et noh, et mis mind tõesti võiks erutada veel, et ma niimoodi, et tunneksin protsessist rõõmu, kui ma hakkaks tõesti mingit raamatut kirjutama. Arendama ühte telestsenaariumid juba viis aastat, osak sellega ükskord istuda selle taha maha. Aga see on ajapuudus, mis teid takistab lihtsalt seda valmis saama? Ma ei usu, ma ei usu. Ei, ei ole ajapuudus ei, ei aega on küll. See ei ole, ei ole, siin on ikka mingid muud asjad, aga ma arvan, et see võiks mulle. No siin on igasuguseid, ma, ma ei saa seda. Siin on. Siin on igasuguseid takistusi. Selge, kas sa teed seda Villuga või ei, ei, ei, ei, aga kellega siis ütle vähemalt. Neid tegijaid on idee ei ole üldse minu poolt olnud, aga. Ma ei saa sellest rääkida, tead, ma ei saa sellest rääkida. Aga ma kardan, et äkki sellest ei saagi midagi. Esimene osa valmis juba neli aastat tagasi, jaa, jaa. Ja siis. Aga see on asi, mida sulle nagu meeldiks teha, ma saan aru. Ja ma kujutan ette, et meeldiks, aga ma olen vist sedavõrd alalhoidlik. Samas ei saa öelda, et ma olen oma kirjutistega ikkagi nii-öelda nii saanud haiget mingite asjadega. Eriti kui ma, kui ma lähen mingi asjaga kaasa ja teen nii, nagu ma tahan, siis tavaliselt see ei meeldi paljudele. Kui ma mõtlen sellele publikule, kes seda loeb ja ma püüan meeldida, siis ma suudan mingisuguse asja seal teha ja. Aga, aga teen nii, nagu näiteks laulusõnu kirjutan, kui ma tõesti unustame ära see, kellele ma kirjutan ja ja kirjutan nii nagu tahan ja ja vot sellise laulu teksti siis mul oli suhteliselt hiljuti oli see kogemus, tegelikult eriti ei viitsinud seda teha. Kuulasin seda lugu, kuulasin, leidsin mingit paar leitmotiivi, need on head kolm neli kohta laulu sees ja siis panin ümberringi vett, panin, et ühest sellest kohast teisene teiseni ja siis tuli tagasiside olla. Kuule jumala adeks, võimas, kindlasti kuule ana vaata, need kohad ei kõlba, Need on need neli kohta, mille pärast ma seal laulu tegin, siis ma ei taha enam, siis ma löön käega ja mis sellest täis sellest laulust. Mingi põrgu, tehke, leidke uus, kes teeb teile keegi. Ja sinna jäigi, noh siis siis samas mul endal on hea meel, et ma tegin nii, nagu nagu ma jäid kindlaks ikkagi endale, eks ole ju. Ja loobusin tema selle kuskil ära kasutada. Me mängime muide, selle saate lõpus ka ühtelugu, mis on sinu tekstile tehtud Bonzo siis võttis selle need nii-öelda sulle kallid sõnad ka ikka omaks jah. Laulis ära, ei, ei tahtnud ainult seda vahtu ja vett võtta, mis seal ümber. Minu meelest minu meelest nüanss, ütlesin ise, Bonzolased laulis kunagi vend, lavastas Rakvere teatris. Siis nad tegid ühte. Ma ei mäleta, tüki nimi oli. Ja siis Rein ütles mulle, et ma teeksin sinna sõnad, Bonzo laulis seal lõpus ja see oli Tomboits. Ja siis sattusin Panso ütles, et kuule, et mul on veel üks. Ma ei mäleta, miks pärast see kunagi sai tehtud laulud tolle täitsa laula seda lugu ka. Mulle endale meeldib, et lauliski. Jah, selle mängime saate lõpetuseks, aga, aga enne veel tegelikult üsna vähe on aega jäänud, ma küsin veel mõned sellised Stam küsimused ka. Et kevad tuleb, eks ju, ja sa ei ela linnas, elad Vääna-Jõesuus kas see mullas siblimise ja asjade istutamise ja, ja selline asi on sulle ka oma, need sulle meeldib aias toimetada. Mitte ülemäära ei, meeldib küll, aga ma ei võta seda väga, et ma käin kalal, ma tea, naine kasvatab kasvatav tilli juurde, mina käin kalal, nad on kala koju, kus sa kalal käid? Kodurannas? Paadiga merele ja sealt ja mida praegu püütakse siis ka märtsikuusest? Ma tänavu aastal on korra käinud, siis sai ikka siiga ja sai, forelli on muidugi vähe mõlemaid üks ei ole koralli ei ole, muidugi ei näe, ma ei lähe ju neid. Aga suvel saab siin ahvenat ja headel ja ja lesta kogu aeg ja noh, mis veel, turska, emba kokre, räime, emakala, merivarblase, igasuguseid satuks nõrkuses. Kõike väänaste turn, on sul siis mõni selline sõber, mees, kellega sa käid kalal? Professionaalne kalur Eldur Eldriga, käin kogu aeg siis seal üksi, isa paadis peab olema alati kaks meest, aga muidu ei saanud. Ja siis ta annab oma võrgu otsast siis. Tegelikult me jõudsimegi juba selleni, ma oleks küsinud, et milline on üks mõnus kevadine pühapäev, kui sa mingil põhjusel ei pea õhtul teatrisse minema ja sul ongi täiesti priilt vaba päev käes. Et mida sa siis tahaksid teha, aga vastus vist juba kõlasest tahaks kalale minna, jah? Paadimatka mööda jõge ja nii, ja millised jõed on Eestis need, kuhu sa veel tahaksid minna, ka mina olen kevadine paadimatka, mistõttu mind huvitab kohe, mis see marsruut siis. Vaat see tänavu aasta kevadel, siis lõpuks toimub see, mida ma kuus aastat ma ei ole valgejõe peal käinud. Aiale ei ole käinud. Möödunud kevadel käisin veel vaatamas kõik see juba Porkuni ümber, et kõik oli. Porkuni järvest oleks võinud vabalt tulla, kõik oli kõik lohadelit, vett, täisvool oli nii vägev. Aga siis mingi kohustus tuli jälle vahele. Kas see käib ka siis, kui toominga täitsa? Kuidas juhtub? Kuidas juhtub, olen, käin küll Pärnu jõe peal, olen küll käinud niimoodi, et noh, et nii, et pea hakkab ringi käima. Eriti ülemjooksul, siis nad on seal ju suisa jõe peal ja aga muidu tavaliselt ma käin natukene hiljem, jah. Ma peaaegu et tundsin seda lõhna ja kuulsin vee mulinat kaes. Tegelikult on juba nii-nii lähedal, eks mul on, aga kuulame nüüd sedasama seda Bonzo lugu, millele sina oled sõnad kirjutanud. Mis selle loo pealkiri on ja kas sa mäletad ka, kuidas need sõnad sinu juurde tulid? Ei mäleta, unelm mais olen prii. Ma arvan, et see on tegelikult hästi, vana lugu on. Linnateatri pärast. Tätte Jaan, siis ta polnud üldse veel mingisugune Tätte, Jaan, siis ta oli lihtsalt ette Jaan, veel. Midagi sai plaani peetud seal, et võiks ka midagi siis ja võiks nii ja miks naa ja siis sai kuulatud ühte teist, et mis see on ja veits on väga hea ja kuulasime koos ja siis mul seal tegelikult täiesti ilma mingi vajaduseta tundus, et see on hea lugu, et selle võiks eesti keelde ümber panna. See oli jah veel see aeg, kui sai tehtud niimoodi, et polnud käsku, aga vajadust lihtsalt mingit asja toetada. Aga kuulame seda toredat lugu, aitäh Tõnu Oja saatesse tulemast ja ilusat teatrikuud teile kõikidele, minge siis vaatama vertikaaltundi, loodetavasti saad sa auhinna, võib-olla isegi saad kuu lõpus ja kellel ei ole aega Other teatrisse minna, siis suvel tasandikud helinaid, vaatame selle ühe loetud nädala jooksul, eks ju. Ma arvan, on kloun. Ja.