Midagi siis teeme ühe pildi, tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne supp, modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, head perepildi sõbrad. Täna viib meid külla Andres Noormets perele, kellega perepilt on juba vana tuttav, sest oleme oma saadetega jälginud nende elu ja pereks kasvamist läbi mitme aasta. Kui Marja Kaupo esimest korda perepildis olid, siis nad alles rääkisid lapseootusest ja sellest, millised nad lapsevanematena võiksid olla. Järgmisel korral oli neil sündinud esimene laps, siis juba teine laps ja nüüd on aastake veel edasi läinud ja kohe kuulete, milline elune n. Mulle tundub, et täna on tööpäeva õhtu ja mul on tunne, et minu tunne ei peta mind. Ja enne seda, kui jutu juurde minna, mõtlesin ma autos sõites niisuguseid asju, et kas meie maailm ongi korduste peale üles ehitatud. Inimene on ka korduste peale üles ehitatud. Ja tihtipeale inimese mõtlemine on samamoodi korduste peal toimiv. Ja mingisugused asjad meile saavadki selgeks ainult siis, kui see mingil kombel korduses on. Öö ja päev on korduses kuu taastaja, et Maa pöörlemine, pöörlemine ümber maa, maa pöörlemine ümber päikese ja nii edasi. Ja täpselt nagu kuu pöörleb ümber niisuguse korrapära, aga olen mina võtnud tahtmiseks käia igal hooajal korra külas ühes samas kohas, et saada aru, kuidas need inimesed oma perekonnaga oma teed pidi edasi liiguvad. No kes on terasemalt perepilti varemalt kuulanud, siis nad saavad aru, et ma olen tulnud külla Maryleja Kaupole ja Asserile ja Mirtelile. Ja ma tahan teada, kuidas nemad selle viimase aastaga edasi liikunud on oma mõtetes, oma tegudes ja magasvamistes. Kaupa, sina oled peremees, mis siis on toimunud sinu peres? Selle viimase aasta jooksul alustame nii, nagu kordus on, tavaliselt ma olen jälle mõne kilo maha võtnud. Ei ole võimalik, see ei paista välja, varsti oled nagu päkapikk, aga ma praegu vist on need ikka rohkem mõttelised kilod meil ei ole, kunagi oli vist mingi kokkulepe siin saates, et meil on kolmas laps, siis kummist, mingid kilod maha võtad, eks ole, liigun järjest, ole ainult, see mõte muutub kuidagi imelikumaks Mariasse kahe vahelt. See kolmas sealt tuleb. Oi, meil on kaks mõistusega inimest juurde tulnud, selle aastaga asteroid palju suuremaks saanud ja mõtlesin, enne kui sa tulid, et kuidas seda nagu öeldud, siis nad reageerivad lausete ja sõnade käskude peale. Kui ennem pidid ise neid ühest toast teise viima, siis nad suurem osa jaost juba saavad arvamused tegema, peavad tuletame lihtsalt meelde. Mirtel on nelja aastane ja Asser, kui vana sina oled Assert Maria abiga tas kahted ja kahte silma tähendab kaheaastane ja seal on kahe aastane siis on meil siin korteris mitu osa veel tapeet ilusasti ära värvitud, vahepeale siis sisse löödud üks ukseklaas taas. See on alles äsja sinu laser juhtusse või temal juhtus ja kuidas tubli poiss, ta teatab seda ise kohe, kui ta midagi teeb. Millega ta jooksis meist toas ringi. Paberkäterätihoidja tagurpidi pihku ja lõi nagu haamriga kops, kops, aga Ethani tugev poiss meil siis ta lõi väga tugevasti kops, kops ja enne, kui me jaole jõudsime, oligi juba klaas katki. No mis siis juhtub, kui läheb ukse klaas katki, kas keegi saab pahandada ka või kuidas niisugune asi laheneb? Ei, vastupidi, see annab meil võimaluse tellida sinna sisse uus stiilsem värviline klaas, me võtsime lastetoa ukse eest, panime oma magamistuppa ja nüüd meil on tohutult kunsti ideid, milline klaas sinna panna, aga praegu on seal auk ja lapsed saavad seal peal mõnusasti kiikuda, stes uksega kinni lahti. Igast purunemisest on kasu igatepidi, meil ongi niimoodi, et kui midagi katki läheb, siis alguses hoiame neid katkiseid asju, et äkki tuleb mõni hea idee, kuidas nendega mängida, kuidas nendest uus mänguasi sellest uksest oligi? Meil oli hästi ja lastetuppa minna. Me kõndisime läbi ukse, ei pidanud ust lahti tegema, vabastama ja liiguvad seal peal, praegu aga lihtsalt kohe ei hakka klaasi hakanud vahetama, et Praatori kiirem, et me panime lihtsalt teise ukse sinna ette, et nad õhtul magama lähevad ja meie vähe kauem üleval oleme koperdama sinna kolistama, et siis nad saavad paremini tuttu jääda. Tegelikult me pahandasime ikka ka, et nad saaks aru, et noh, asi on tõsine, et kuigi me pärast võib-olla nendega koos kiigume ja naljatame, et see ei tähenda, et võikski ukseklaasi lõhkuda. Päris ohtlik oli tegelikult poiss ajas kohe näpud sinna terava ääre alla, aga noh, ei juhtunud õnneks midagi. Aga see on pisiasi, see kuulub asja juurde, et ega siis laps tervena pahansime, mina tahan sind päris paljudega. Tassisin ta ei ole päris täpne. Kaupo möire. Aitäh, nii, kes on jõudnud kätte need ajad, kui peab hakkama niisugust kõvemat häält tegema majas ja nad ei kuula mind eriti palju, sest mina vat püüan küll hea ja kurjaga vaest magus, aga magusaga tavaliselt siis saab tehtud. Aga siis tuleb mari, tuleb täiesti teisest kohast sisse, kui toimub kaklus ja oma paari lausega võtab nad niimoodi ilusti rajalt maha. Nii et kui mina näiteks hommikul need lasteaed, hakkasin riide panema ja olid, leidsin 15, et mööda maja taga ajanud Marilgi omad asjatoimetused ja siis mari näeb, et see asi ikka vist päris hästi välja ei tule, et ma olen kolm korda juba kisanud nende peale ja küll neil šokolaadiga, kui ta veel teinud. Ja siis ta tuleb, lihtsalt ütleb, et kullakesed, tulge siia, ma paneme need püksikesed jalga, püksid lähevadki jalga. Aga minuga nagu põrandal, sinna mitte kuhugi ei liigu. Vähe sellest, tänane lasteaeda ei lähe ja mõlema suust. Miks see siis niimoodi on? Ei tea, mis seal. Aga nüüd tuli see lasteaed juba siia jutu sisse, et sa küsid, mis on uut, meie peres on uus see, et Mirtel läks sügisel lasteaeda ja jaanuarist läks kaasser sõimerühma. No see on ikka päris suur muutus pressist, noh, see on tohutu, ma ei tea, kas ma alustan sellest, kuidas ta mõjub lastele või kuidas ta minule kaupale mõjunud. Räägi alguses, kuidas lastele ja siis pärast saab kurta ja halada. No tegelikult läks täpselt nii, nagu arvasime. Mirtel oli kolme pooleaastane. Kas see on juba piisavalt suur lapsed, mingit sellist klassikalist ema särgi sabas järgi lohisemist ei olnud. Aga mõlemad lapsed on harjunud täpselt nii, nagu nende temperament on. Nii nagu ma eeldasin, et nad harjuvad. Mirtel võtab aeglaselt roomaks, teisi lapsi ei suhtle, te kõigepealt vaatleb. Assar oli juba teisel nädalal astus uksest sisse, ise ise link lahti juba, mingid poisid hüüdsid talle seal. Tere, Assar juba mingil kolmandal päeval ei tahtnud kohe lasteaiast ära tulla, vaid natuke Jewel mängis mõne asjaga. Amirtelile näeme teistmoodi, ta väga ootab ja tal on suur pingelangus, kui ma saabun talle järgi hästi õnnelik, kui ta koju saab. Et tema jaoks on see massi sees olemine, selline suur eneseületus, tõhus ja pidev enda kokku võtmine. Asser on rahvamees, temal meeldib. Ja siis hommikuti on lastele omavahel selline dialoog. Mirtel ütleb. Ma ei taha lasteaeda minna, see nõme lasteaeda. Assar esimese hooga ütleb järgi nõme lasteaed, ma pudikeeles ja siis hakkab veenma mõõde. Lähme ikka paneme riidesse. Ja no siis niimoodi. Ja tegelikult sellest hetkest, kui Assar lasteaeda läks, läks ka Virtelil kergemaks, mingi tohutu kriis oli tema jaoks see, et tema pidi üksi käima, mina jäin poisiga koju, et noh, kallid inimesed, emme ja venna on kodused nagu loogikaviga oli kuskil. Aga ma ei tahtnud poissi panna sügisel kohe tal ikka natuke liiga väike veel. Ja niimoodi kuidagi see pool aastat läks meil väga raskelt, aga nüüd on kõik tõusvas joones. No nii, aga millised on need vanemlikud läbielamised siis? No tegelikult lihtsalt see, et mina olen neli aastat kodus olnud ja ma olen küll pidanud mõnikord tõusma periooditi hommikul kell kuus lapsega, aga samas ma olen võinud käsutada 10-ni. Nüüd on iga päev pool üheksa on lasteaias, lastel hommikusöök ja kui sinna ikka hilined, ega siis pead ikka hästi nii alandlik olema, et et saaks veel lapselt midagi, noh, et ikkagi peab kella peale minema, neil on seal omad tegevused. Mõistetav loomulikult siis Meil on põhiprobleem on see, et me ei suuda Kaupoga õigel ajal ärgata ja seetõttu ka meie lapsed hilinevad pidevalt lasteaeda. Seetõttu palju mõistva nüüd nende perede suhtes, kelle lapsed kooli hilinesid jäiga juhi lapsi süüdistada. Sellest niisuguses hilinemise asjas võib süüdi olla see pisiasi, et see lasteaed on teil nii lähedal, et on selline tunne, et noh, see ei võta ju mitte mingisugust aega. Minek on vist kaks minutit. Talvel on hea, kelkude peal saab jälle kiiresti lohistada kohale. Noh, millised on kaupasinu kella elamised seoses sellega, et lapsed on lasteaeda läinud? Jah, kui nüüd sügise poole Mirtel läks, siis mul on stress nagu tavaliselt uute asjadega ja kuna all Mirtel ei lasteaeda viimine ju ühel hetkel ju kõik minu peale, siis mulle kohe mäletan esimest korda ma kohe mäletan, kui ma läksin teda üksi viima, muidu Marioni õpetas tegema. Ma harjutasin alguses hiirtele ise käisin temaga koos ja siis mingeid teise nädala poole pealt, siis hakkas kaupa üksi viima. Mulle tunduski, et kaup oli rohkem närvis kui Virtel sellel hommikul. Ja aga see närv läks ruttu maakonnale sisse, astusin ja seal oli minu endine kasvataja. Nii et palju tervisi talled ja ta ruttu sain aru, kuidas temaga seal käituda ja aga kuna tegelikult ikkagi kipub olema see, et isa tegutseb, käib hommikul, läheb tööle ja õhtul tagasi, siis see lasteaiaviimine oli minuga Mirteliga hommikut ja päris tore, sest nõmmikut räägime ka tee peal. Noh, mis me teeme ja kuidas on, eks ma siis mingitel aegadel veenan teda kogu aeg, et miks me lasteaias lähme siis räägime, toredad kasvatajad seal, mis seal teha, saada. No minu jaoks oli see päris raske ja mulle hakkas meenuma, et kui mina lasteaeda läksin, siis ma olin ise samasugune nagu Mirter, et meil on vist ennem ka rääkinud, et Mirtel on rohkem nagu minu-tüüpi asteroid nagu mari tüüpi. Et mina olen selline põdejaja muretseja ja kui näiteks mari ütles eile Mirtalile, et Mirtel natukene haiget sa homme lasteaeda ei lähe, mille peale Mertil igatahes piinliku pinge ära Pealt jäi kohe magama. Mulle nii tuttav tunne, milline raskus tegelikult ta pealt ära rõngas, ma mäletan täpselt seda Viima. Nurru vask taga kliinid, hilio, väikesed vurrud, pruunid. Taaspakendid riiulile ja minule EMI koodhedada. Punakad Bonyydio habemes, kitsed, Kuljuset Uudliga šnitsel renull kui ka need on lendavas reas. Minule, EMI kottena. Tüdrokkade kaal, kes nad näivad kui nuku, kui lumekäiveid Murrips meile kuku mööda. Vihmade Kraasil ning kiisule Nurdru vastadabeedilisad äikesed vurrud pruunikad. Kuna ta oli Pulli. Aga kui palju te pidite tegema niisugust kodust ettevalmistust enne seda, kui lõpuks esimene lasteaeda mineku kord käes oli? Me varakult hakkasime rääkima juba me rääkisime juba kevadel, et Mirtel, et sa lähed sügisel lasteaeda ja me kõndisime lasteaiast mööda ja näitasime talle seda, milline see lasteaed on siis hästi, huvitav oli see, et ta teadis, et ta läheb päikesekiire rühma, siis see päikesekiire rühmade teadis täpselt, korrutas mullale, et ilusasti. Et see oli selline vaikselt kogu aeg, iga päev me arutasime sellest pisut, kuni see kohale jõudis ja noh, alguses oli ikka natukene võõrastav, aga lapsed ju on ju sellised, kes väga kiiresti harjuvad kõigega. Järgmine laps on üles tõusnud. Mirtel tuligi unest üles. Mirtel. Basserile on tulnud väike kurbus. Nii. Vot nüüd uuesti jonni igapäevane jonn on basseini Jann pärast seda, kui me pühajärve ujumas esimene nendega, ta tahab sinna iga päev minna. Ja see võib päris kaua kesta, 10 minutit kesta. No aga seal normaalne, mis lapsed need ilma väikese lapse jonnitan, see polegi nagu normaalne, kui seda üldse ei oleks, siis hakkad mõtlema, et mis tal viga on. Jah, sellel aastal hange olnud hästi raske Assariga, sest temal algas teine eluaasta ja tal see jonnituurid on ikka päris kõvahäälsed olnud. Sõidu alguses teine eluaasta, kas see tähendab, et kuskil sellel ajal on siis lapsel mingisugune esimene murde igavesi? No öeldakse, et teine eluaasta on selline mina kujunemine jonni aastaid, temal on nüüd kaks täis, et see aasta, mis nüüd on eelnenud siis postilt hakkas pealases jube jonnimine soniga emale paras selline psühholoogiline pinge, sest kõige rohkem ta ju elab ennast välja ikka ema peal, aga nüüd ma olen nagu pääsenud või kuidagi. No kuidas neid asju lahendad, kui tuleb niisugune jonnituur või kas seda peab lahendama või peab selle ära ootama, lihtsalt ta ära käiks või kuidas sellega on? No alguses ma ikka lasen natuke jonni taga, kui ise üle ei lähe, siis ma jah, kasutan seda mingi tähelepanu muule. Selle juhtimise taktikat Emme Upasse on tavaliselt võlurohi. Kahest ega tuleb veel toime, aga mõned on, inimesed on veel kahekümneselt või, või 50 kaheselt jonnivad, siis on vist juba raske. Jah, ära nüüd hirmuta mind, ma loodan, et see läheb üle. Mirtel on küll väga, tema on vanem laps, temal peab olema tubli. See on paratamatult niimoodi. Vanemad lapsed hakkavad nii käituma ja ta on ka tubli. Siin on veel uni, silmas istub siin ema süles ja väikene haigusepisik on ka. Need leidis mari üles jonni, rohu ja ma saan aru, et aster võtab ühe jonni rohu just parajasti sisse. See on näha kuidas toime tulla. Vaid ütlemisse jonnirohi on aga, et lihtsalt on üks asi, mis, nagu need teinekord töötab niimoodi lapsi toimima, aga näed juba ravis ära korras? No muidugi need asjandide ravivad, millega pole varemalt kokku saanud, see annab sulle motivatsiooni tempot vahetada. Ma tahtsin veel küsida lasteaeda mineku kohta, küsin sinu käest ka, Marie, on see siis pikk ja tõsine töö, lapse lasteaeda minekuks ettevalmistamine? Tegelikult ei, ma ei tea, oleneb sellest, kas ema peab kohe minema tööle, kui kiire tal sellega on. Minu jaoks ei olnud üldse probleem, sest mina olin ise kodune. Harjutasin rahulikult Mirtalit jooksvalt. Ma umbkaudu teadsin ka juba enne, mida tal vaja on, selles mõttes, et asju võib olla, no alati peab mingeid asju ostma. Ostmise surve on kogu aeg, aga mul läks kuidagi libedalt, ma sain igalt poolt jälle asju ja siis. Ja harjutamisega mul oli aega harjutada. Kõige esimestel päevadel oli see, et kuhu panna Asser. Et noh, siis me jälle kaupa emalt palusime abi, aga pärast oli väga mõnus. Viisin lapse hommikul ära, jätsin natukeseks sinna, siis tulin vahepeal poisi juurde. Siis läksin kahe lapsega õue, mängisime seal kolmekesi kõik. Asser muidugi arvas ka, et tema käib ka nüüd lasteaias ja see oligi kõige suurem probleem oli see, kuidas poisile selgeks teha, et tema veel ei käi lasteaias, et ainult nirtel tohib seal olla. Umbes poolteist nädalat oli kõige raskem aeg. Mirtel oli väga huvitav mõtte nüüd, et plikad käivad enne lasteaiast, kui poisid oli niuke mõtteaha. Meie peres oli tõesti niimoodi, kõigepealt läks plika lasteaeda ja siis poiss Aga kui Asser pidi hakkama lasteaeda minema, kas siis tema oli selleks ajaks juba näinud, kuidas Mirtel käibes seal mingisugust ettevalmistust ei olnud või oli seda siiski vaja teha? Harjutada ikka, et seal selle ruumiga inimestega kohane, eks siis ma alguses ikka. Ma tegin ikka nii, nagu Pedas õpetati, et ütled lapsele, et me hakkame koos lasteaias käima, siis kui oled juba temaga seal tükk aega olnud, siis ma käin korraks ära ja siis lihtsalt pikendad seda korraks ära, käimis lõpuks terve päevani, aga lapsel säilib ikka tunne, et ta käib koos vanemaga või oma emmega koos lasteaias ja minu arust minu poisil ongi niisugune tule, sest ta räägibki niimoodi, et, et lähme lasteaeda, kas sa tuled mulle pärast järgi ka mingi selline loogika? Jah, ikka harjutasin teda ka alguses ma jäta magama ja siis jätsin magama sinna. Tasapisi, aga mul oli aega jällegi, et ma arvan, et kui see emal tuleb see töölemineku aeg endale peale ta jõuab piisavalt pikka aega seal rahulikus tempos seda teha, siis on, siis on stressirohke. Ja muidugi mina ise nüüd veel tööle ei ole, mina olen nüüd puhkusel. Ma lõpetasin lapsehoolduspuhkuse eksitava nimega puhkuse ja läksin puhkusele, mis mul oli välja võtmata. Ja nüüd ma olen kodus ja Ma arvasingi, et alguses tuleb neid haigusi ja põdemisi palju. Täpselt nii ongi olnud. Et nüüd ma reedel olin kahega kodus täna ja kohe ma ütleks, et ma olen väga väsinud, olen paar nädalat saanud puhata, neist vana elu juurde tagasipöördumine on väga keeruline. Ikka väsitav on kahe sellise juba teatud heas jõmmiga kodus olla, sest koos ütlevad ju palju rumalusi välja ja moodustavad ühisrinde minu vastu. Niisugust asja on ka vaja olnud, et ütleme, lapsed on lasteaias ja ja keegi, ütleme lastest helistab, et tule nüüd appi, et meil on mingisugust, noh, et keegi tahab koju tulla või nii edasi, sa oled nii lähedal. Niimoodi ma leppisingi kokkukasvatajatega kohe alguses, et jätan sinna, kui mingi kriis puhkeb, siis nad helistavad. Ja kui ei, puhkesiis läheb sujuvalt ja ikka jah, kutsusid mind, aga mul oligi kõik, meil on siin niimoodi minu kodu, minu töökoht ja lasteaed, need on kõik niimoodi üksteisest paarisaja meetri kaugusel, et ma läksin seniks koolimajja mingeid dokumente täitmisele ja siis helistatigi, jooksin kohe appi. See on superluks olukord, kus tõepoolest, mis stressi siis seal tekkida saab, kui sa tead, et sa oledki sellest nii-öelda võimalikust pingekoldest kahe minuti kaugusel. Ja see oligi selline kord, et ta oli pandud juba voodisse, aga ta nuttis nii hirmsasti ja siis ma läksin sinna, istusin voodi kõrvale, vaidlesin natuke, siis ootasin, kuni ta magama jäi, siis hiilisin minema ise ja läksin siis nagu ärkamisajaks. Väga armas, minu arust teeb hästi tore niimoodi, et lapse seisukohalt selline muinasjutumaailm, et nutan ja emme tulebki ja Äiutab ise mu magama lasteaias ja siis. Aga huvitav, kuidas see asi siis käib, kui isa-ema ongi tööl ja nad ei saa kohale minna. Mis niisugustes kriisidest siis toimub, huvitav, olete neid pealt näinud? Ma julgen spekuleerida, kasvatajad on ikka väga profid, nad võtavad nii hästi seal pinge maha. Ega ma ei tea, mis nende kasvatajate arvamust tegelikult üldse ilusti järjest on, et ma seal nii palju siblasin, et võib-olla kõik ema või paljud emad teevad nii, võib-olla teevad nii väga vähesed ma neilt küsinud, ega ma ei tea, mina olen mõlema lapsega nii teinud ja keegi mind ära ka pole ajanud või öelnud, et noh, nad on muidugi öelnud mingil hetkel, et mulle tundub, et nüüd on laps juba harjunud, võite vähem tulla ja ma olengi väga rõõmus selle üle, ega siis mina ei tahagi ju lasteaias käia. Ma olen ikka lapsele mõelnud ja hästi mõnus tunne on see, kui võib niimoodi. No tegelikult jah, minu südamest ka esika jõnks läbi, kui ma lükkasin Assariselt üle ukse, siis ta hakkas esimese hetkega nutma. Et mingil päeval me leppisime kasvatajatega kokku, et me proovime, nii et see on niisugune jonninutt, noh, proovime kuidagi. Siis ma ise kuulasin koridorist mitu sekundit, 10 sekundit nutt lakkas, aga 10 sekundit ikka süda muretses. Kuidas siin teie lasteaias on, kas seal on väiksed omavahel suured omavahel või on kaasaegselt segamini nad kõik? Meil on hästi väikelasteaeda ainult viis rühma ja meil on kõik liitrühmad. Lihtsalt osades on on kaks vanusegruppi, mõnesaja, näiteks neli vanusegrupid tõesti kõik aastad esindatud, aga siin ei ole see mõeldav, et ühe vanuselist rühmad teha lihtsalt lastearvudega. Aga sõimekad on muidugi eraldi, poolteist kuni kolm on ikka ainult omavahel, neid ei panda mujale. Siis tähendab, et Assar ja Mirtel on erinevates rühmades Ja, ja see oli ka meil suur probleem siin alguses, kuidas Merkelile selgeks teha tasseri tule tema rühma, see uudistõrje tossav tuleb lasteaeda ja Mirtel ütles kohe. Noh, väga hea, minu lauas ongi üks koht tühi. Et rühmas on nii palju lapsi, et kui juust tuleb, siis tuleb talle kohta leida vä. Sa oled küll suure tarkuse selgeks õppinud. Ära ta lillekapsas homme sööb sind. Asser, kas sina tead, oled ka niisugust asja kuulnud? Seda brigaadi brigadiri on sul luuletasasse Ladza mulle. A aga on sul mõni teine luuletus veest. Dmitri vastasel järeldavad. Väga hea luuletuse natuke läks loopima, aga vägev. Bladnerte läks. Väga hea luuletusete aplausi koht. Ilmselt see lasteaiavärk ongi teil selle aasta vist kõige suurem niisugune töö ja tegemine. Aga lähme natuke veel ajas tagasi, me proovisime ka see suvi ära, et kuidas kahe lapsega reisida on? Vaat seda ma tahan kuulda, käisime Muumimaal Movima Talle oma loo rääkida, et mismeelsed see, mida me ootasime, ei olnud ja kui me siis läksime, siis me läksime kõigepealt oma sõbra, lapsed võtsime ka kaasa ja sõbra ka. Ööbisime siis Mustamäe alguses ja siis hakkasime hommikul vara Tallinnast Helsingisse sõitma. Kõik oli väga hea, minnes ei olnud midagi hullu, tegime peatusi ja lapsed jäid magama ja oli suht rahulik, aga tagasi tulles kogu see tee, mis sealt Naantalist Helsingi nii oli, et Assar lihtsalt röökis. Nõmme tegimegi seda asja küll. Me püüdsime hea ja kurjaga ja arutlesime omavahel, et kuidas Vaidsaks. Teatasime auto kinni ja siis ta jäi teemaga vait, käisime õues ära, tegime kõndisime, vaatasime natukene ringi, mängisime, hakkasime uuesti sõitma, jälle hakkas karjuma. Päris huvitav. Ja see kolm tundilisused, sõitsime kogu aeg 10, panime muusika kõvaks ja ei aita, ta oli väsinud, tal olid mingid emotsioonid ja ta ei jäänudki vait. Selle loo lõpetuseks olgu öeldud, et hoolimata sellest, et meil see esimene kahe lapsega reis niimoodi läks, suvatsime suvel sõita horvaat. Kes ja kuidas te seda siis teete, autosse ja minema. Kui Riiani vastu peame, siis lähme edasi? Ei täna plaanid tehtud ja kuna Eesti suvi eelmine aasta oli selline külm ja jahe, siis mõtlesime, sõidame ise suvele järgi, kuna Mirtel on reisil teil käinud palju, siis täna ma arvutan, et astraal siis pool aastat vanem, kui me läheme, et siis ta on juba päris mõistlik. Ma loodan, et sellist sulla virinat küll ei tule, nagu need siin oli. Suvel aga sellest muumimaast, kas sa seda tead, et muumid ei räägi? Ei tea ja muumid seal ei räägi, muumid ainult kallistavad ja patsutavad, teevad kukerpalle, räägib väike müü, nuuskmõmmik räägib ka, see oli minule oli see täiesti midagi uut. Ma natuke uurisin ka, et miks siis lastega nad ei räägigi ühtegi sõna. Ta ongi sellepärast, et iidol võib lapsele kuidagi valesti midagi öelda ja laps võib valesti aru saada. Kõnnivad need vaikivad muumid ja nad lehvitavad Jabatsutavad. Nüüd saab katsuda ka ja meie viibis kolm tundi seal kogu selle saare peal, lapsed väsisid lihtsalt ära, et seda on ikka pisikesed, teisel sõbral natuke suuremad lapsed, emad olid kauem, aga meie jalutasime seal ringi ja ega sellistel nelja aastastele kahe aastastel seal eriti midagi teha pole paljuski. Ja ka see oli tore, et sai ära käidud, muumimajas käisime ka ja muumimajas juhtus niisugune asi. Jaa, Eeemmelgadus, Assar ära, mina olin õues ja ma tundsin õues, et magan nagu järgi neile sinna majja minema. Oh imet, poole trepi peal kõndis alla Asser. Kusjuures seal tohutult inimesi muudkui läks järjest rohkem üles üles üles, keegi ei pannud tähele, et mingi väike poiss lihtsalt kõnnid trepist allapoole, vastassuunas kuigi suund pidi olema vastupidi. Ja, ja siis, kui ma selle ema leidsin, see emal tuuseldas mööda muumimaja ringi ja putka, kus mu laps pastorit olete näinud kuskil, kui ta mind nägi, küll siis oli ikka pidu ja pillerkaar. Kus ta seal väikses majas meil ikka läks seal, aga nad tegelikult on ja keeruline küll, niisugune umbes kaheaastane laps ära kaob. Kas te olete talle õpetanud selgeks, mida ta ütleb, kui ta peaks ära kaduma? Ma arvan, ei oska midagi öelda, tuleb stress, pinge pead, et ühtegi sõna. Aga see ärajooksmise asi, see juhtus mustamäel. Me mängisime jälle sõbra lastega, olime mustamäel väikeses selles aedikus, mis seal suurte majade vahel on. Vot siis aster pani ajama. Vot see oli, ära jooksis, mäletad, olime seal Margareti juures. Ja siis ma mõtlesin, et kui te nüüd sinna teise maja nurga taha jõuab, siis ma ei näe kana, mis siis saab, kui tema mind ei näe? Oi, see ikka oli täitsa, kuna me siin elame siin hoopis väikses kohas, siis sellist muret ei ole, et kui ta plagama paneb, et aga seal lõi küll kohe jahedaks, aga õnneks tuli üks vanem naisterahvas ja ta nägi, et ma olen, mul oli siis kokku neli last. Siis ma püüdsin neid kolme, kes maha olid jäänud, neid kuidagi ära organiseerida ja seda neljandat püüdsingi taga ajada. Et see oli päris marumilt, siis ma sain aru nagu, et selles mustamäel elamise probleemist, mis võib-olla seda tunnet, mis läheb välja, kui me siin täna lapsed ütlen, et mine siit uksest välja, oodake õues, siis vot mustamäel võib-olla seda tunnet küll niimoodi ei oleks, seal ma tundsin seda stressi kohe, kuidas laps läheb välja. Muretsesin muidugi Assar seppani Kogaksid väravast minema tagasi tooma, niikaua kui teised veel olid aias sees, aga noh, rünnak läks pärast astreid suurimaks hakkasid kõik sealt välja tulema, sest mänguaiast vot sellepärast vist on maailmas nendes suurtes miljonilinnades, et ta on ikkagi rajoone, kus praktiliselt lapsi näha ei ole, sellepärast et on ülimalt lihtne nad lihtsalt ära kaotada ja see võib olla ikkagi jumala eest ei taha siit edasi mõeldagi, kuidas siis käituda, kui see niimoodi juhtub, kui ta ise veel ei oska öelda, kes ta on, kust ta tuleb ja nii edasi. Kas sina, Mirtel, tead, mis sa ütled, kui sa peaksid kuskile ära kaduma, oskad sa öelda, kust sa tuled ja kes sa oled? Nojaa, aga kui sa seda räägid, siis võib-olla äkki need onud tädid ei saa aru, kust ta täpselt pärit oled, kas sa niimodi oskad öelda, et keegi küsib, et oota, kes sa nüüd oled, kuidas sa siin oled, siis sa ütled, minu nimi on Mirtel ja mina tahan minna koju, ma olen kadunud. See nimi on teine nimi. Mis emme nimi on? Nimi, mis vanaema nimi on? Memme nimi. No siit juba tuletaks küll välja, see enam ei ole niimoodi, et nagu sa ütled, et sa oled päiksekiire rühmast, siis ma arvan, et Eestis me leiame umbes 100 sarnast päikesekiirt. Me rääkisime sellest, kuidas lapsed nagu mõnikord kipuvad ära kaduma. Jah, see oli küll hirmus lugu, kuidas ma kaotasin muumimaja tasseri ära. Aga ma üldiselt see ongi vist mingi iseloomustav omadus, sest ma kaotasin Mirtel ükskord ju seal sanatooriumis ära, ta pani lifti ja kohe nupule ja oligi mul läinud. Aga õnneks on igal pool toredaid soome tädisid, kes kadunud lapsi kohe märkavate kinni püüda ja vanematele tagastada? Ei siiski. Ma olen täheldanud jah, et meie ühiskonnas võib-olla kuidagi lastakse lapsel joosta ka mujal maailmas on küll see, et kui kuskil mingi pisike põnn püksi tuleb, siis kõik täiskasvanud kohe reageerivad normaalsed täiskasvanud Muumimaal oli nagu täitsa teistmoodi ja see on niisugune turistikas. Ilmselt see oli määrav, et keegi saanudki üldse aru, et ta üksi uitas. Aga muidu mulle tundub, et mujal riikides on küll, kui me olime Barcelonas sky Mirteliga, siis oli ka näha ikka, et kohe nagu ta meist natuke kaugemale läks, siis siis kohe mingid täiskasvanud vaatasid o üksik laps, kriisiolukord või noh, hakkasid otsima kohe, kus vanemad on. No see vist natukene võib-olla nendel lõunapoolsetel maadel ka eripäraks, et ma olen kuulnud ka Itaalias on niimoodi, et kui ikkagi on mingisugused perekondlikud koosolemised ja seal on väikeseid lapsi, siis nemad on automaatselt tähelepanu keskpunktis. Et võib-olla on see kogu ühiskonnas niimoodi? Jah, seda küll, jah. Vaata näiteks bootis. No ma olen ka rääkinud siin, kui sa lähed poodi kahe lapsega, üks jookseb ühele poole, teine teisele poole, sa püüad neid seal koos hoida, samal ajal süüa osta ja siis kassa juures on pikk järjekord, mitte keegi siin siin ette ei lase, seisad seal kassajärjekorras, siis templer nendega seal, eks vaatavad sind imelikult, et mida sa kempleb. Andke siis mulle nagu vaba tee, et see on kihvt, vaata kui Barcelona, selline, kuidas terve pikk järjekord lihtsalt sammu eemale. Öeldi, et tule, tule, nooriza, surev laps, osta oma vorstid ära, et seda ei ole Eestis juhtunud ja seda väga paljud sõbrad räägivad, kes välismaalt külas käinud. Et meil nagu siin, eestlastel on see komme kuidagi kuskilt kadunud, et see laps ja ema on, tegelikult peaksid olema pühad leht, väiksed lapsed ja pere. Briti, tegelikult nimetabki isegi kaupluses kõige lihtsamas kaupluses keegi hinda. Huvitav, miks see niimoodi on? No ma ei tea jah, millest see on tegelikult väga lihtne oleks aidata üksikut ema, kes on kahe lapsega tulnud poodi, sest minul on küll iga jäänud väga palju asju ostmata, sest et Nasser muutub nii võimatuks. Ma kiiresti vaatan, et ma piima ja leiva saaks koti ja, ja minekut sealt. Stassar hakkab jooksma igale poole kõiki asju katsuma. Samas seisab seal alati mõni turvamees, kelle ülesanne kärusid tagasi panna, et noh, mis oleks talle häda korraks hakata sõbralikult selle lapsega rääkima. Saks, võib-olla pooleks minutiks minutiks ta tähelepanu, see oleks just paras aeg, tema saab kõik asjad kotti ja autovõtme näppu minekut, et meil ei ole sellist, ma ei tea inimlikku tähelepanu väga. Võib-olla nad lihtsalt ei tule selle peale, et neid on koolitatud selleks, et avastada, seal pahategusid. Aga neile pole öeldud, et kui parajasti pahategusid ei ole, siis pöörake tähelepanu sellele, et saaks mõne heateo teha sinna vahel. No inimesed tihtipeale on noh, nagu öeldakse, et eestlased tahavad täpselt ja korralikult kõiki asju teha ja mõnikord isegi liiga korralikult teinekord keerabki see noh, mingisuguse asja mõtte pea peale teist. Nonii kaks asja ma olen teada saanud, mis on teile olulised, annad lasteaed ja reisimas käimine, aga kas midagi on veel? No minu jaoks muidugi on, nüüd on uus etapp palganud, minu jaoks saab nüüd läbi see lastega kodus olemise periood. Mina lähen jälle tööle tagasi. Kas see on järgmisel nädalal, järgmisel kuul või kui lähedal seal? See on märtsi lõpus, lähen, aga see on siiski see on raske, et võib-olla inimene, kes ise ei ole olnud niimoodi pikalt töölt kõrval, ta ei kujutagi ette, mis tähendab, kas sealt neli aastat mõni karjääri tegev inimene, kas ta kujutaks ette, et on neli aastat lihtsalt kodust ei tee oma tööd ja siis päevapealt tagasi minema. Et mul on ka ikka mingid hirmud, et kuidas ma nagu saan, kuidas ma kohanen, sa käid harjutamas, kuidagi? Ei käi? Ei, ma ei ole selline. Noh, ma olen küll kohusetundlik ja põhjalik inimene, aga ma nii äärmuslik siiski ei ole. Mõeldakse, kui on hirm, siis tuleb talle otsa vaadata. Üks väike tüdruk meile just õpetas hiljuti seda. Ja ma ikka muidugi ma käin koolimajas läbi, aitan mingite projektidega, just aitasin õppealajuhatajate. Jah, muidugi, käin ikka ette enda nägu teistele meelde tuletada ja ise ka mäletaks veel, kus ei leidnud kunstiklassi võtit võtmekapist üles, siis nad naersid mind. Kuidas sa ei mäleta, mitmes konksu on, siis ma tõesti ei mäleta. Neli aastat on möödas. Kuidas sinule, Kaupo tundub, see mari staatuse vahetus loomulikult mariga arutanud, seda, et neli aastat kodus olnud hunt kodu korras kindlasti minut vajab harjumist, sel hetkel mari tööle läheb. Et kes selle prügikastis päevasel tühjaks tegi või või nõudekappi pani. Söök on õhtuti alati kodus valmis olla, tegelikult kui ma olen tundnud, et see on suur muutus. Aga mul tuli meelde see, et muide, enne kui sa koju jäid, tegin mina kogu aeg süüa õhtuti ehk siis tuleb see aeg tagasi jälle süüa, teen mina ja hariduselt kuskilt hiljem kindlasti see huvitav ka natuke teistmoodi elu jälle kui pikad need tööpäevad hakkavad olema teadsa. No suveni väga lühikesed, Ma võtan väiksema koormuse, aga siis sügisest tavaline Mis sa arvad, kas pead sina ka oma päevaplaanis või oma töötegemistes mingisuguseid muutusid siis konkreetselt tegema? No kindlasti, üks asi on hommikul lastega lasteaeda minek, sest ega väed on ikkagi väga mugav olnud, on ju päevi olnud, kus ikka viime koos lasteaeda, et mina lähen Mirteliga mari läheb Assariga aga on vääri, kus mul lihtsalt vara tööle minema siis mari, aga kui me võtame nüüd mari töö ja minu töö, siis mina saan natukene hommikul veel siin niimoodi timmida, seda aega ka maritööõpetaja seadla timmida, mitte midagi ei saa. Pigem kõike hakata olema niimoodi, et ma talente nendega seda lasteaeda võimelda, mu pehmeks vahepeal rääkinud, tagasi koju, nendega tulnud või mis iganes teinud kõikide juhtuda. Mart, saame hakkama, ikka ei ole midagi selles, ma ei kahtlegi teid vaadates, et sellega hakkama ei saaks. Mulle tundub, et te saate üldse väga hästi hakkama kõikide asjadega, sellepärast et kui kuulata kasvõi seda juttu, et kuidas reisimas käite, siis vot see ongi selline. See ongi väga hea näide hakkamasaamisest lihtsalt tulebki minna ja püüda hakkama saada selle teise ja kolmanda asjaga. Ja ma arvan, et see ongi väga hästi. Kui inimesed niimoodi mõtlevad, et ma saan asjaga hakkama, siis nad saavadki kõikide asjadega. Tulime ootama, lastes nii basseini minna, sai jah, ainult vannis käiakse paljalt, aga kuna tema tahtis basseinis, siis ma panin talle püksid jalga ja siis oligi juba jonn lõppenud ja niikaua kui me siin rääkisime, olulisi asju oli lihtsalt basseinis ja veekeskuses, sest ujukad olid jalas. Aga see kaklises marjaehitis? See on Bullerby Cap, sest siin on kolmust ja kõik ju teavad, et Bullerby son põhja talu vahedaluja lõunat. Me just Mirteliga lugesime seda raamatut ja siis ta ütles kohe, et see on Pullerdis, ei ole nukumaja. Nüüd niimoodi ongi kõik nukud, kelle nimed olid enne pihlaamirtel Piibe ja nii edasi ristiti ümber Britaks annakse Liisaksja Kerstiniks. Ja siin elavadki, siis ma näen, kapiuksed tulid lahti, siin tõepoolest ongi nukutoad sees. Buss, poiss. Siin emmell liinil. Tüütud tuba. Autode tuba, peres all, tohe väita on päris, see alleegitaadub. Sul on kõikse Cap tube täis, ma saan aru, et need ei ole riiulid, need kõik kantoad siin on kõik lukud ja nendel on voodid ja lauad ja väga vägev on see. Aga kes selle maja siis sisse seadis, alguses oli riiulia Cap ja nüüd järsku on niisugune maja hoopis maride. Minu töö muidugi, sest et ma ei saa ju ainult hommikust õhtuni koristada. Süüa teha, ma ei suudaks pulbitsev, tohutu loov energia, mis otsib mingit kanalit ja vot siin on niimoodi peal kirjeldama seda üks valgega, mis on umbes üks meeter kõrge, üks meeter lai. Ja siin on üleval on kolm niisugust surematust ja siis on vahepeal on kaks riiulit all, on veel üks kolm väiksematust ja kõikide nende uste tagant tulevad välja tassekesid kumust kestma ikka võtan sealt, kus midagi on. Ma sain siin mingisuguse vägeva kala ja kõikide nende uste taga ongi nukutoad. Siin on kõik, mida oskab ette kujutada. Kes tahab seda näha, siis Facebookis mari mängude all on lehekülg, kus pilt sellest, kas sa oled ise selle mööbli teinud? Ei, kõik ei ole, osad on minu lapsepõlvest, ma isa pööningult tõin, et asjad ma tegin ise poroloonist ja sokkidest ja osad asjad, ma kamandasin Kaupo tegema, mul oli joonis ja tema oli siis saemees ja naelamees, aga riided nukkude seljas, haavot heegeldama, sundiski. Mirtel, sest ma rumala peaga ühele nukule heegeldasin kleidi ja siis kõik ülejäänud. Tiit tahtsid ju ka, siis on näha, mida siis emad kodus vot tegema, kui nad on justkui just niisama noh, nagu lastekasvatuse puhkusel see tähendab seda, et see on üks suur sisestus ja töö vungi imestanud, et mitte millestki mitmed asjad teinud seal. Kui sa vaatad, seal on ühes kaaslasele lamp aega, mõtlesin, kuidas ta selle sinna panid selle akutrelliga jamps, siis see oli ikka päris korralikult. Ja siis ma läksin vaatama tungi päris lamp. Katsusime näpuga, et kuidas lehtedes plastiliini niiti, mis seal seal kõik olid. See on ülivägev. Lepime nüüd niimoodi kokku, et ma tulen umbes aasta pärast uuesti ja siis ma vaatan, kuidas ta selle asjaga olete hakkama saanud, siis käib mari juba tööl. Siis on Asser juba jutumees, ma arvan, täiesti kõva, kuigi ta oli juba täna seda, siis me saame veel täpselt teada, kuidas Mirtel kõikidele nendele asjadele vaatab, et tal juba kooliminekut. Saate tegid Andres Noormets, Tiina Vilu ja Virve Pulver. Kirjutage meile perepilte TRUE kõike head ja kuulmiseni nädalal.