Nonii selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta. Pere perepildi sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Tänane saade on lugu sellest, kui erakordselt habras meie elu on. Elu toob ootamatusi, milleks me ei saagi valmis olla aga neist olukordadest tuleb välja tulla. Takkajärgi võime ennastki üllatada, kui uskumatult tugevad me suudame olla ja millega hakkama saada. Ma olen täna külas peres, kus elu muutus päevapealt ema südamerikke tõttu. Kuid vaatamata kõigele on meie kohtumine rõõmsameelne ja vürtsitatud huumoriga. Head kuulamist. Küpsise palun värki, aga ma ei tea, kuidas välja tulid. Rohkem. On selline karge talvine hommikupoolik ja mina olen tulnud külla korinile ja ergile. Istume laua ääres nõmmel ja meiega koos on kuueaastane Norra õues akna taga magab keegi veel Karingis õues vankris magab. Õues magab üheksa kuune Mette Mari, kes on meie väike imelaps. Ühesõnaga, meil on aken praokil ka, et kui mete mari häält teeb, siis keegi peab jooksma ja vaatama, mis selle mete mariga seal vankris siis on, et kas ta tahab tulla meie juurde või tahab ta edasi magada, kuidagi teistmoodi? Meil on siin selline mõnus olemine, et Karin on teinud küpsiseid ja mulle pakutakse teed päev noorel ka, sest Noora sai täna lasteaiast koju jääda. Miks sa lasteaiast norra koju jäid? Tahtsin jääda, kuna ma rääkisin ka vaatajate, mida te siin räägite? Naat ja meil ongi plaanis teha ja ei midagi muud kui juttu rääkida. Karin ja Erki on pealtnäha selline täiesti tavaline, tore rõõmsameelne eesti pere. Aga see toimetamine siin mede marja Nooraga käib peres natukene teistmoodi. Ehkki Karin võiks olla kodune ema ja ongi kodune. Ema, kuna me tema oli, on ju alles üheksa kuune, on see nii, et Karin, sina ei tohigi mete mariga väga toimetada, sa ei tohi teda tõsta. No parem oleks, kui ma ennast tahan hoida, sest et sünnituse ajal minuga juhtus nii üht koma teist, et lapsel oli sünnitusilus, aga minule oli see väga raske. Ja ollakse kõigepealt lõppenud kõige kurvema stsenaariumiga, aga õnneks läks kõik hästi ja nüüd minna spetsiifilisemaks, siis mul oli ordi aneurüsm, ehk siis minu loomulik ilu sünnitas, mis ma kõik olin planeerinud, lõppes sellega, et mu Ort pea Ortmis südamest tuleb, ei pidanud sellele vastu ja põhimõtteliselt rebenes ja laienes lõpuni välja. Ja oli mingi millimeetrite küsimus, et oleks lihtsalt lõhki läinud. Et õnneks toimus erakorraline operatsioon ja kuu aja pärast teine operatsioon alumise ordiga. Ja nüüd ma olen nagu proteese täis ja et midagi ei juhtuks ja üks osa, mis on nüüd opereerimata, see nüüd ei laieneks rohkem, et temaga midagi ei juhtuks. Siis ei tohi raskusi tõsta ja peab olema väga ettevaatlik. Ja noh, üleüldse üle pingutada ja kas või närvi minna, stressi tunda, elama sellist vati sees, elu, lihtsalt pidevalt hoidma ennast ja see on nagu ühest küljest tüütu ja võtab harjumist, et sa oled nii abitu ja jube raske on sellega leppida, kui ma olen eluaeg olnud väga, just selline ise ma tahan kõike ise teha. Ja teiste usaldamise õppetund, et ma pean hakkama laskma teistel ennast aidata. Alguses oli see väga raske, et delegeerida nendele ülesandeid, et seal ikka tahaks ikka ise kõike teha, aga ei saa. Jah, et mida raskemaks beebi saab, seda keerulisem on, et ma tunnen, vahel ikka on vaja võtta, kui ma üksinda kodus olen sülle kas või korraks et röökiv laps, kuidas ma jätan teda niimoodi maha, siis ma kuidagi puusa peale ruttu tõstan ta ja et ma tunnen, et ega see õige ei ole, aga järgi, et ma loodan, et hakkab vara käima, siis mul on lihtsam. Nüüd roomab ja siis on ka palju lihtsam, et ma lihtsalt kutsundada, kui mul on vaja teise tuppa teda saadata. Mete mari, tule viiest, kuulen kuidas kärts, plärts plärts. Et harjuks ära sellega, et mina ei saa teda kogu aeg passida. Kui Erki on kodus, siis tal on nagu need õnnelikud hetked siis issi tassib teda kogu aeg süles ja siis ma naerangi, et, et ta harjub sellega ära ja siis minut eeldab mina ja ma arvan, et ta ikkagi siis saab aru, et meil on erinevad rollid ja ta ei ootagi seda minut varsti. Aga läheme tagasi sinna üheksa kuu tagusesse aega ja Erki püüa sina natuke kirjeldada, et mismoodi teie elu siis sellest hetkest täiesti muutus. Noor pere õnnelik, et kohe tuleb teine laps ja mis siis edasi sai, kui Kariniga juhtus see, et süda oli täiesti katki? Ma mäletan väga hästi seda päeva või isegi ööd või õhtut, kui ma sain aru, et nüüd ei ole enam mitte miski nii, nagu oli varem see oli siis, kui juba peale sünnitust olime mõned päevad kodus ja Karenile olid ikka meeletud valud ja keegi ei saanud aru, millest need on täis, on sirgekski ennast ajada. Siis võtsime veebi ja Karini sõitsime haiglasse ja seal tehti mingeid uuringuid ja siis öeldi nii. Nüüd me viime ta kiirabi haiglasse, hakkame opereerima, sest et muidu muidu võib see kõik väga kurvalt lõppeda. Ja ta viidi ära ja me jäime selleks ajaks kolme päeva päevase beebiga siis sinna krinoloogia naisteosakonda mõtlen ma olin vist seal läbi aastate üks, üks väheseid, et mitte öelda ainus veebiga mees, kes, kes veetis siis öösel günekoloogia osakonnas ja noh, sinnamaani me mõtlesime, et Karin hakkab rinnaga toitma ja kasvab selline heas mõttes korralik beebi, aga aga siis oli see, et krin viidi ära. Ta veel kiiruga enne kanderaami peale pani, veel üritas pumbata veel mingisugust pudelitäit piima, meil ei olnud siis lutti ega midagi, kuna noor oli niisugune, mitte lutilaps, siis ma mõtlesin, et kas elab siin ilmselt ilma lutita. Ja siis, kui Karin oli ära sõitnud, siis kali juba mingisugune pool tundi möödas, kui see beebi ärkas, siis hakkas nutma, siis mul oli küll paanika, et mis siis nüüd ja külma, otsisin kuskilt sealt rünnakule, Loogia osakond ei tegele küll beebidega, nad leidsid õnneks mulle mingeid lutipudeli ja siis nad leidsid mulle mingisuguse luti ja siis ma andsin siis see piim sai mingi hetk otsa, siis ma sain aru, et beebi nutab mõisa temaga koju sõita, öeldi, et te võite siin ööbida, aga siis ma hakkasin nagu kiiresti omale ema rolli üle võtma, et appi, mis ma siis nüüd teen, siis kutsuti mingisugune, mis nõustaja mulle siis ma hakkasin seal ennast kurssi viima igasuguste beebi nende piimade ja toitudega ja ühesõnaga see öö oli nagunii keeruline, kus Karin saatis sõnumeid, et mismoodi ta nüüd kõiki armastab ja mis, mismoodi need kohe öeldi ära, et see operatsioon on nii keeruline, et ei tea üldse, kuidas see võib minna, kuigi jah, tol hetkel isegi üritasin mitte mingisuguseid negatiivseid stsenaariume mõelda. Ühesõnaga, kui me järgmine läheb sealt lõpuks minema, saime sealt haiglast kui nuttev beebi lõpuks magama ja siis ma hakkasin küll mõtlema hoopis teisiti, et tulin koju siis muidu meil oli ka ju Karenio pani rikk mingit beebiriided ühte sahtlisse teise ma ei hakanud isegi küsima, kus seal midagi on, et noh, ema juurde paremini, siis ma hakkasin ototot, mis asja, kus ta siis oli, loomulikult oli veel mingi pühapäeva hommik, raadiot, kus poest ma nüüd missuguseid beebitoitu ostan ja kuidas ma nüüd. Et see tuli nagu niukse niukse raksuga, tuli kogu see elukorralduse muutus kaela, et pluss veel nahtide kuklas see teadmine, et Reiman veel operatsioonil, mis öeldi kohe, et kes tahab oma kaheksa tundi, et jah, siukene hästi ühest küljest tõesti raske, teisest küljest nagu tormakas aeg peale, mida meie, see kogu eluolu tõesti nagu väga kõvasti muutus. Noora, mis sina sellest ajast ja sündmusest märelt vaimu keha mäletate, oli väga armas ja ta õigis koge kinnisilmi Beltsi neid lahti suutnud teha, kes siis nüüd emme või need? Kuidas teil siin, kus see olukord oli, mis sul meeles on? Ema oli haiglas ja isale siis sinu ja väikse õega, mis sa mõtlesid või tundsid, tundsid ikkagi, et. Kas sa kartsid midagi? Natukene kartsin. Eks see periood nüüd oli, kui te olite teadmatuses, et mis Kariniga edasi saama hakkab ja sina siin isa kahe lapsega. Klassis oli see periood, kus Karenina veel testis operatsioon ära, siis ta jäi veel sinna haiglasse kuningas seal toibus, siis on muidugi kõige keerulisem oli see, et kui tehakse operatsioon noorele emale, José noorel emal on kõik need instinktid ja olemas, et kui sul kolmepäevane beebi jääb kuskile koju, siis iga päev viisin seda beebit sinna intensiivpalatisse, kuigi seda vist ametlikult ei tohtinud teha ja aga õnneks olid siin veel ka vanaemad abiks, et noh, mul lisaks sellele beebipalavikule siin olid ju igasugused muud tööd ja tegemised, mis olid veel pooleli, siis oli nagu sihukene hirmus jooksmine, aga kõige hullem oli see, et kui see kuu möödus nii, et juba tekkis mingi selline enam-vähem rutiin, et neid ära tuled, koju võtad, lapsed, sviit Kareni juurde ta seal hakkab, siis tuled jälle tagasi. Ja siis nii päevast päeva. Kõige hullem oli see, et kui see kuu oli möödas, siis Karin jõudis vist paar päeva kodus olla ja siis tuli kiirabi välja kutsuda, sest siis öeldi, et tuleb veel üks analoogne või veel keerulisem operatsioon teha, et siis tundus, et see ilmselt ikkagi ei lõppegi kunagi ei tekigi sellist momenti, kus need kogupere koos ja me ei pea kogu aeg põdema ja mõtlema mingeid asju, sellepärast et seal olid jah, need kolm või neli kuud olid seal täiesti täiesti sellised kaootilised, et ei osanud mingit seisukohta võtta. Ühest küljest pidid kogu aeg ühte väikest inimeste toitma, katma, kasima teisest küljest teisele väiksele inimesele kogu aeg seletama, et kõik on korras ja kõik läheb mööda ja kolmandast küljest pidid kogu aeg noorde oma turgutama haiglas, et kuule, kuule, kõik läheb hästi. Erkki, mis sind tõrgutes? Ei no mis siin ikka toovutab, see on aidatud elule üks väike inimene ja selles mõttes. Ma isegi ei mõeldud ka mingeid siukseid mustist baarium, et ma kogu aeg kuidagi üritasime mõelda positiivselt, et et see kõik on ajutine, ükskõik kui otusetusega ei paistaks, et see ikkagi kõik on ajutine ja see kestab mingiaeg ja ja lõpeb, et mind Torgutaski see teadmine, et et me ikkagi liigume selles suunas, et et kõik muutub paremuse poole, enam hullemaks minna ei saa. Ja kokkuvõttes noh, kõik algas küll sellistest aktiivsetest juhtumistest, aga kokkuvõttes oli see üks selline positiivsete õnnestumiste rida, sest et noh, me võime ju mõelda siin, et oleks võinud ju kordades hullemini tavaliselt minna, aga kokkuvõttes meil ikkagi õnnestus sellest asjast läbi närida. Karin, kas te olete rääkinud Erkiga takkajärgi ka, et missugune aegse siin tema ja kodu jaoks oli, kui sina olid haiglas? Ta tuli mind haiglasse vaatama, siis iga kord ta istus tükk aega niimoodi lihtsalt teise voodi peal, mul toodi sinna teine voodi, et ma saaksin beebid sinna toetada midagi, arstid ja õed olid väga-väga mõistvad ja vastutulelikud seal Perthis. Erki istus seal ja siis on see aeg möödub nagu padja sees, et ma ei saa mitte millestki aru ja et ta tööd ka ja meil olid meie mõlema emad olid. Abiksin kordamööda, et Erki ema kuu aega. Ja siis teine kuu teise opi ajal oli minu ema talle siin abiks. Aga ta ütles ikka aind, pidev magamatuse tunne, see, et mis tööd teha, ta ei suutnud nagu oma mõtteid koondada, et ka tööd teha, et keegi peab ju raha ka teenima. Tal oli vaja just kirjutada ühte projekti, oli, et siis ütles, et selline ühest küljest hea, et ta sai ennast välja lülitada, et sinna teise maailma minna. Lisaks sellele ei mõtle, ma unistasin sellest, et nüüd kogu seda maailmaraskuste endale ei võtaks, samas muidugi lihtne, aga ju siis oli tema mingi õppetund. Ma arvan, et see kõik juhtus millegipärast ja me peame saama sellest lihtsalt targemaks. Nii mina, ERKI kui teised meie lähedased, kõik midagi õppisid sellest, see juhtunud niisama. Kuidas sina ennast seal tundsid? Sa oled vastsünnitanud oma kauaoodatud väikse armsa, teise tütre ja ja sa oled rivitaja, ei tea, mis sinust üldse saab, mis mõtted sul läbi pea käisid? No esiteks, ma olen alati Erkile kindel olnud, et ta on hästi tugev aga sellistel hetkedel mul oli tunne, et ka temal on mingi piir, et see taluvuse piir, et hooaeg või kui suur koormata jaksab tassida ja mulle üldse ei meeldi haletseda inimest või nüüd tagantjärgi vaesekene. Aga sellisel hetkel, kui mõtlesin, et see kõik on tema kanda, see kodune elu, vot siis mul oli küll see mõte, et samasse mure minu pärast, et kuidas ta vastu peab, sest mina olen jälle inimene, kes on harjunud Erkile kõike kurtma. Ta nägime nii palju minu pisaraid, ma halasin, mul oli ka oma nõrkusehetked. Kui mul oli vaja nutta, siis ma nutsin, rääkisin jo Erkile, kellele siis veel vaatama tuli, siis ma olin ka seal hea või halb päev, kui heli hea päev, siis ma võtsin suure naeruga nad vastu ja ma olin nii õnnelik. Ja kui oli nutune päev, siis nii, kui nad uksest sisse tulid, hakkasin nutma õnnest jälle seda Tibu väikest näha, see oli nii eriline hetk, see oli minu jaoks loomulikult raskem, see on nagu kõigile Ki selgelt, see oli mulle raske, aga just kõige raskem oli see, et nende ema instentidega või oma hormoonidega hakkama saada. Pidevad tujumuutused. Kõik oli nii hästi organiseeritud, et arstid kohe muretsesid, sellepärast et mul oli günekoloog, tuli mind vaatama, psühholoog käis minuga rääkimas üle päeva vähemalt. Et see tugisüsteem oli nii hästi läbi mõeldud, et see kõik ütlesid, et see on väga uskumatu, selline uus. Ja et meil ei ole varem äsja sünnitanud naisi niimoodi siia sattunud. Et nad olid kõik tagajalgadel ja nad tohutult hoolivad, olid. Aga vot kui mulle pakuti siin antidepressante või midagi, siis ma leidsin, et seda ei ole vaja. Siis kokkuvõttes ma olin nii kohutavalt õnnelik. Oli küll jube raskeid aegu, aga õnnelik, et sai veel olla lastega koos. Kõik need hetked, mil ma lapsi nägin, nii noored ka muidugi mitte ainult mete Mori. Kuidas see mõte sellises olukorras liigub, et kas pigemini ta kaldub täitsa sinna ärat? Ei, nüüd on kõik ja, ja ma ei tea, mis minust üldse saab, vaid pigemini on ta seal, et see läheb mööda. Me oleme lastega koos ja, ja kõik saab korda. Seda ma endale kogu aeg raiusin ja õppisin mediteerima ja mõtlema ainult positiivselt endale peegli ees kinnitama, et ma olen terve oma, armastan ennast ja oma lähedasi, minuga on kõik hästi ükskõik hullud valud või mis mul oli. Aga see võttis nagu aega, sest et oli ka, mõtlen neid langus, momente, kus ma võisin lihtsalt ennast tühjaks nutta ja siis arstid ütlevad jälle, et ära nuta, mõjub halvasti su vererõhule ja ma ütlesin, aga ma tundsin, et ma pean, ma pean, ma olen selline inimene, et ja ma leian, et ka teised inimesed peaksid, kui on ikkagi see negatiivne tunne, siis tuleb ta lahti lasta ja siis ta läheb ära ja tuleb öeldagi endale, ma olen hetkel kurb, siis tunne ise muutub. Jätkame juttu Karini ja Erki peres, kus elu muutus täielikult Karini südamerikke tõttu. Kuidas Noora sellesse olukorda suhtusid, kuidas tema käituse oli? Noor, aga oli selline lugu, et lasteaiaõpetaja, kui ma juba tulin haiglast koju, siis ütles, et esimesed viis päeva, mis peale esimest operatsiooni roniali ütles, ütelda ta tajus mingit muutust, et lapsele kuidagi segaduses natuke niuke, vaikne ja üksi, et meil oli kodus, Erkki rääkis, et siin oli hullumaja ja et kõik lähisugulased olid siin kõik operatsioonitundidel meie koduvale inimesi, näis, et kõik lähedased tulid kokku ja hoidsid pöialt. Et siis laps tajub ka, et midagi toimub, et ta teadis, et ma olen haiglas, aga võib-olla ta ei saanud aru, kui tõsine asi on, laps ei maksa nagu kurnata ka selle infoga, et miskit toimub. Aga ta tajub seda väga hästi ja ta oli lasteaias olnud nagu õpetaja ütles, et üpris stressis ja kui ta mind nägi haiglasse Erkki üritas ta võimalikult vara, kuigi ma olen seal juhtmete alla tuua, et näidata, et kõik läks hästi. Ja peale seda, kui nägi, siis õpetaja ütles, et tal järgmine päev lasteaias hoopis teine laps. Et lapsele tuleks noh, ausalt alati ära rääkida, aga mitte muidugi detailidesse laskudes, et ohud võiksid olla rääkida, et ei oleks šokk, on ju. Kui ta mind vaatama tuli, siis andis mulle hästi palju energiat. Rääkis oma tavalistest asjadest, mis lapsel on, käisin õues või jalgrattaga sõitmas ja et ma unustasin ka selle, need oma muremõtted ja oma haiguse ja siis see andis mulle hästi palju energiat, et kuulata, mis kodus toimub, kes mida teeb, kuidas neil oli siin organiseerib magamine, kes beebit toidab, kuidas nad toidavad, sest et alguses oli see teema minu jaoks täiesti võõras, et kui ma lõpuks peale kahte pool kuud nagu sain koju ja hakkasin ennast kurssi viima, siis ma tundsin ennast nagu tõelise äpuna, et mitte nagu ema, et vaata, kuidas ja kui palju te seda vett panete, kui palju seda pulbrit pannakse, vaata mitu korda päevastuse. Ja see kaka tavaliselt tuleb mitu korda öösel ärkab või? Kõige sellega pidin ennast kurssi viima, et kõik teised olid minust targemad ja see oli väga suur muutus, aga see õnneks läks kiiresti, ma sain sellele rütmile, noh, kõikidel lastel on oma rütm ja selle rütmiga ma sain nagu üpris kiiresti nagu sinaks, aga mis oli nagu võib-olla teistele lähedastele inimestele harjumatu, et kui mina tulin haiglast siis ma olin väga armuga teha, et siis ma tundsin, et kõik see aeg, mis ma pidin olema oma väiksest eemal, nüüd ma teen selle tagasi ja siis tulin ja tõesti magasin on nii, et beebi oli mul süles rinnavastase, mida ta teeb siiamaani. Et ma hoidsin teda süles istudes muidugi, et ma ei tahtnud, et keegi teine talle tähelepanu pöörab, välja arvatud Erki. Aga kas need, need olid jälle need hormoonid, mis ma olin endas pidanud alla suruma ja ma elasin nii endast välja ja mulle läks hingelähedased näiteks ei saanud sellest aru kohe, et võtsid seda külvamisena või hinge, kui mina oma tingimused esitasin, et nüüd, kui ma kodus olen, hakkab asi käima nii. Aga see on väga oluline minu jaoks. Haiglas mõtlesin kõik läbi, kuidas ma seda ütlen, et oleks võimalikult viisakas ja see oli nendele alguses šokeeriv. Seda ma võin küll öelda. Aga nendesse solvumistest mina ei tohi lasta ennast heidutada, seda ma olen aru saanud, et see on minu elu ja see oli selleks hetkeks vajalik. Ma tahtsin veel öelda selle noore kohta, et kui nüüd tõesti Karin oli ära ja kui siin vahepeal oli tõesti see periood, et olid siin vanaemad ja Karini õde, siis oli tohutu naistekarja, kõik siin tegelesid beebiga ja beebisid toitmise ja kõik see palavik oli tahes-tahtmata sellise vastsündinu peal ja ja tajusin, et ma arvan, et sellest fookusest välja, siis me käisime taga linna asja kuskil muuseumites kinos, et ma sain aru, et tal ei ole sellist aega või võimalust viieaastast last peab ka keegi hellitama ja kaisutame, siis ma mõtlesin, et ma olen sellise ema ja, ja nagu koondkuju, kes üritab ka temale pühendada tohutult aega, et mingil perioodil tekkis tuli teda jällegi fookusesse tõsta. Aga mina olen kuueaastane laps, mitte viias. Olid viie, nüüd oled midagi kuuene. Noora mõnuleb seal mõnusasti ERKIs. No nüüd on kõigest sellest jupp aega möödas, aastat veel, päris mitte. Erki ja Karin, kuidas teie elu nüüd korraldatud on? No kui need esimesed neli kuud, kui seal Karin oli haiglates, siis ja ja vahepeal ta ju seal ei saanud käia ja ei saanud liigutada ja siis oli põhiline mure, mis ta kurtis, et laps võrdub temast ja ta on rohkem vanaemade ja minuga, ta tahab teda süles hoida ja kaisutada ja miskit muud. Siis alates sellest hetkest, kui ta nüüd koju tulid, noh, kas ta on nüüd see, et tahab seda kõike tasa teha, aga Need neli kuud, mis ta lapsest eemal Tal olid, ma arvan, et nüüd tegelikult tõid selle lapse ja mitte ainult selle lapse, vaid ütleme, Noora meile jälle oluliselt lähemale, sest et juba see teadmine või see või see oht, et sa võid kõigest sellest ilma jääda või oled kõige nii hapral jääl käisid juba, see tekitab selle tunde, et kui sul on ikkagi võimalus selle kõige keskel jätkata, siis sa vaatad sellele asjale hoopis teisiti. Enda järgi mõtlen, et varem oli ikka see, et kui need mingeid asju võivad kuskile minema ja siis mõtlen, et noh, mul on vaja teha mingeid asju, vaja minema, et siis te saate ise hakkama. Nüüd on see, et on vaja kuskile minna, pean tegema, aga te ju ei saa ise hakkama, et siis noh, üks asi, see, et ma hindan oma mingisuguseid olmelisi või tööalaseid asju ümber, et enam ei käi see niimoodi paralleelselt pereelu ja tööelu, et need on ikkagi, see teravik on läinud rohkem perekeskseks, noh kas või alates sellest, et ma sätin selle järgi, et kuhu ma kuskile lähemegi töötajaga ma võtan lapsed hinda õue. Sest et Karin seda teha ei saa või siis üritan vahepeal jõuda koju, et võtta laps vankrist ja tuua jälle tuppa või siis see, et ma ei saa kuskile teise linn, mina ennast planeerida, sest et muidu Karin ei jaksa teda õhtul üles oma voodisse, et ma vähemalt, et lapse magamise paneku ajaks jõuan koju või no kasvõi see, et Karin ei jaksa ka poodi minna mingite, et võtta seda enam ta nagunii saa lapsega minna, aga aga ta ei saa lihtsalt võtta, laduda kilekott asju täis. Et siis poeskäigud jäävad minu peale. Neid siukseid asju nagu koguneb rohkem. Ma ei ütle, et nüüd see asi muudab kuidagi keerulisemaks elu, aga kindlasti on, on ta sootuks teistsugune paremuse naljakal kombel see mõtlemine muutub üsna kiiresti. Teil on nüüd väga täpne tiimitöö, nagu ma aru saan, et teil on kellaajalise täpsusega tõeline meeskonnatöökari, mida sina teha saad? No mina teen kodus ikka neid samu perenaisi asju, et süüa pesen pesu koristan aga näiteks, aga ma enam ei saa teha, sest see mulle nagu füüsiliselt koormav sellistel hetkedel jälle tuleb. Erki appi, meil on väga omasüsteem välja kujunenud, et selleks ajaks ERKI kupatab meid õue ja siis me jalutame, kuni tema teeb tolmuimejaga. Aga üldiselt ma jällegi õnnelikum kui kunagi varem ja väärtustan seda pereelu palju rohkem. Niisugune tunne on hetkel, et ma ei tahakski tööle minna, et see oligi see eesmärk, miks ma nii-öelda tagasi tulin, et kui see elutahe oli, miks ma üldse võitlesin. Et lapsed tuleb suureks kasvatada ja nagu see positiivne viha, et me oleme valmis teda maha jätma ja ma ei ole valmis mitte kuhugi minema? See on minu peal ja see vastutus on nii suur, et ühesõnaga, et ma naudin seda kodust elujaama pigem kui ma varem tahtsin hästi palju vabadust ja lihtsalt käia kuskil siis praegu, mida raske kodust välja saada. Sest ma naudin iga hetke, kui nad on mõlemad kodus, Noraja metamari. Ja ma jätan isegi noorete tihemini lasteaiast koju kui varem. Noorest on nii palju abi, et ta toob mulle ette mari süles siia kööki, ma saaksin ta tooli tõsta, et süüa anda või niuksed väiksed asjad, et toob vannituppa, et ma saaksin talle hakkad pesta või mida iganes. Noora räägi, kuidas sa saad aidata emmet-issit mõnikord näiteks, et kui palju täbi Lähku tuua need märile või kui ta põrandale midagi pakad Iklas andis väidetega. Kõrk, kui enne aga keetsid, lase ja tuul hoidjad tõsta, mida meedee mari juba teha oskab, ma ei tea, kas minul õnnestub temaga täna silmast silma kohtuda, võib-olla ta magab, mu külaskäigud täitsa mõnusasti seal õues vankris ära, aga kirjelda natukene, kui neil üks puu on, siin juba seda oskab sild, kui ta välja Ines lillega kooke teinud, seda ta oskab. Oskab juba roomata, kas kõndidega kõndida ei oska, püstides ka teiste koos selle diivani edu ehk siis oskakkav püsti seista üks korda kas ühe käega? Teda kinni, et kukuks. Ja ma võiks veel lisada positiivsetest asja nendest, mis mis on Karinil on noh, üks asi on see, et nüüd on meil alati kaine autojuht, Karin ei tohi enam alkoholi juua, varem oli milised pidimegi liisku tõmbama, kes selle pokaali veini võib juua, aga teine asi on see ikka Karinil, aeg-ajalt on see ette. Kui ta natuke liiga ennast üle koormab või siis lihtsalt tähtede seisust on see, et vahepeal kaob pilt ära ja ta peab pikali viskama või maha istuma seoses sellega näiteks tähise teha pikkasid šoppamise tuur, et ta võib päevas mine ainult ühte ostukeskusesse ja kohe ruttu koju tagasi, siis ta on juba väsinud. Varem oli see, et ta võis tundide viisi kammida kõiki poode läbi, et et see on mõnes mõttes ja teisest küljest on, on jah alati see oht, et kui ma kuskil oleneb, siis vahest Karin helistab. Kuule, mul hakkas paha, Ma olen praegu pikali, siis ma vaatan, kas ma pean startima kiiresti koju või siis läheb see hootalle. See oli väga hirmus, kui ma olen beebiga kahekesi kodus ja mul kaob pilt eest ära, minestustunne jalad lähevad süldiks all ja ma pean ennast ükskõik mis andma, pean ennast pikali viskama, isegi kui ma oleks õues. Tean, et see laps on seal kuskile, röögib parasjagu teises toas elutoas vaiba peal. Mul on kogu aeg mobiil, ükskõik mis mul seljas on kuskil siin keha läheduses, et ma saaksin kasvõi kiiresti selle üks, üks kaks vajutada, et see hirm oli vahepeal nii suur, aga ma olen sellest tundest lahti saanud jälle, et jah, et kahekesi temaga kodus olla, samal ajal see minu seisni nii habras, nii habras ja üldse elu on kõikidel inimestel nii habras. Ja sellepärast ma vist nauding iga hetke, mis ma saan nende kolmega koos olla. Ja, ja nüüd ma olen nagu hakanud väärtustama õitsema, ütlesin enne ka pere. Minule sai selgeks see, et pere koosneb nendest lähedasematest inimestest lapsed, mees, teised on juba teise ringi perekond, aga see on oluline mitmes aspektist, et ma ei lase teistel enam oma elu dikteerida. Ja kuidagi, ma ei tea, kas ma olen nagu istlikumaks või vastupidi muutunud kaitsmaks oma pere suhtes võime ma peretunne on, et Eestil ei ole õigus meie perre sekkuda väikeste asjadega, et miks te teete nii või miks te teete naa. Me osalt olemegi seda juba rääkinud, aga ma küsin täpsemalt, et kuidas selline väga erakordne Sündmus muudab ellusuhtumist ja mõtlemist, minu jaoks on kõige põhilisem see, et noh, niisugune filosoofiline küsimus, et muidu ikka mõtled, et seda jõuab teha või noh, see on niisugune tulevikuvärk või seda ei hakka nüüd praegu küll mõtlema. Planeerima siis siis üks asi, mis selline sündmus muudab, on see, et tegelikult on kõik nii habras ja ei ole mõtet edasi lükata mingisuguseid asju, mida saab teha nüüd või ei ole, ei ole mõtet ennast distantseeruda selle perspektiiviga, et noh küll jõuab küll, selleks on aega, et kõik võib muutuda päevapealt. Seesama karpedjeem, et päeva, et ei ole mõtet seda kaunist hetke näha selles valguses, et see kestab igavesti. Kaunis hetk on käes, siis tulebki temast võtta maksimum. Kui on mingisugune päev, mis on täis võimalusi, siis tulebki neid kasutada, et noh, sest sedasama, et ma nüüd ei taha öelda, et nüüd on meil tohutu kiirusega, nüüd siin kroonomeeter tiksub, et pigem tuleb mõelda seda, et et võimalus midagi teha ja kui sa tunned, et seda võiks teha, siis tuleb neid asju võimalikult kiiresti taha, ei ole mõtet seda kuskile kaugusesse edasi lükata. Karin jah, seesama asi, et ei tasu elada minevikus ega tulevikus vaid olevikus praegu. Ja ma olen ka, hakkan vähem muretsema, mis saab või mis mu elu eesmärk on või? No alguses olid mul igasuguseid küsimusi peadelt. No miks mina olin välja valitud, miks mina mulle anti, teine võimalus, mis on huvitav minu sees siht või mis, mu teejuht ütleks, et mis ma nüüd tegema pean, et mul on see vastus siinsamas kodus, ongi need lapsed, laste kasvatamine, senior suurinud, mis üldse teha töö ja hobi käsikäes ja ma arvan, et see tuleb jälle see olevikus elamine, kui see õige aeg on käes, siis ma tunnen ära, et usaldan oma lapsi ka teistele. Ma selle etapi elasin üle, et ma nüüd olen väga klammerdunud praegu, seda ma võin öelda. Tahangi juba uut väljundit ja see tuleb ise minu juurde, et ma enam niimoodi ei pabista ja ei mõtle üle, et mida ma nüüd teen, kolme aasta pärast, ma pole kunagi, on selline inimene, ma olen alati elanud hetkes, kõik tööpakkumised või mida iganes on minu ellu tulnud täpselt nii, et ma tunnen, et see on õige, siis, siis ma lähen, aga ma pole keerinud oma elu ja nüüd seda enam tunne, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet, et tulebki elada. Noora, kas sa oskad natukene võrrelda, mismoodi teie elu pärast seda on muutunud, kui enne süda katki läks? Siin on ka teine väga tähtis muutus, et eksju, õde beebi tuli majja, aga, aga kas ema on kuidagi muuta? Natukene on kui talent, siuksed, suured haavad ja pälvida käte vahel taha järsku, et kunagi tal ei olnud, aga nüüd on. Aga kas on veel midagi teistmoodi, kas isa on näiteks kuidagi muutunud näiteks ta nüüd tihti leebeeemmari süles sagedamini kui enne? Mis sina sellest? Ma arvan, et kui inimesel juhtub, vot selline tõsine tervisemure ja elu väga äkki muutunud, et kuidas siis hakkama saada, mis inimene siis tegema peab? Tegelikult ma arvan, lihtsalt haiglasse sääma ja roht mingi mide arsti Plakkuvadel, mida peab võtma, kui need kive siis ikkagi võtmete ei tohi vastu. Arstid. Karinal udu peatab ja kaks korda päevas võtma neid verd, vedeldavaid tabletti, siis mis asi seal ja mingi doos olid, ta pidi mingit tabletti võtma, 0,5. Karin läks. Ta võttis mingi 0,5 asemel 50. Ühesõnaga kümnekordse doosi võttis ühesõnaga ajas segamini. Noh et see juba see näitab, et tegelikult inimene harjub kõigega ära, noh, tingimused muutuvad või oled juba harjunud, et võtad rutiinselt kogu aeg mingisuguseid tablette. Aga sa ikkagi suhtud endasse ka sama udupäiselt, et paned lusika asemel 15 lusikat suhkrut. No Karin, seda suudab teha, aga aga noh, et, et ega inimese muss ei muutu sellest. Missugused tingimused on tema ümber. Need tingimused muutsidega, inimene oma olemuselt jääb ikkagi samaks. Küll aga muutuvad seal mingisugune vastutustunne või mingi selline üleüldine eluhoiak ja, ja see üleüldine eluhoiakus on noh, nagu nagu ühiskonnas oli sotsialistlik riik ja mingi hetk on kapitalistlik me sujuvalt võtsime selle kapitalismi üle, et samamoodi ka meilt oli üks selline pererutiin, nüüd ta vaikselt muutus. Me oleme harjunud selle teisega, et meile tundub see täiesti normaalne, mis siin siis. Mis siin siis nii väga naljakal kombel jäime kõik täpselt samaks, aga, aga mingisuguseid vaatad mingitele asjadele. Meil muutusid, et jah, selles mõttes oleks tõesti huvitav ennast jälgida siin 10 kuud tagasi ja vestelda siis endaga, et mida ma siis asjadest arvasin? Praegu ma arvan küll, et väga paljud teemad, mis mind siis üldse ei huvitanud, isegi need puudutavad ju siin mingit esoteerikat ja usku ja, ja saatust ja muud, mis ka tegelikult alateadlikult on meil siin ajudesse jõudnud ja meid kokkuvõttes muutnud. Kas sa oskad midagi lühidalt selles osas välja tuua, et mis on nagu teisiti, millele sa vaatad teisiti millest me veel ei ole rääkinud? Näiteks nüüd ma vaatan teisiti sellele, et varem ma ei uskunud, et mõttel on niisugune jõud, varem ma ikka arvasin, et kõik on meie enda käes, et noh, kui midagi tahan, siis ma teen, ei sõltu sellest mida mina või teised mõtlevad või et kas minu mõtetel on mingit sellist kaalu, aga kui just nüüd Karin sattus sellisesse olukorda, kus ma tundsin, et ma isegi, kui ma väga tahaks kuidagi füüsiliselt aidata, ma ei saaks ainus, millega ma sain teda siis seal haiglas toetada, olised puhtmoraalselt. Et nüüd ma saan sellest aru, ma ei tea, kas võib seda öelda, et ma nüüd arvan, et usul on palju tugevam jõud, kui ma seda ennist arvasin. Kõik tegelikult ongi meie mõttejõu taga, et just sellistes olukordades, kus sinu igasugune füüsiline jõud või vastupanu on nullilähedane, siis jääbki vaat see see miski seletamatu energia või jõud, et see on olemas, seda ma usun ja kui see veel ühineb kuidagi inimestel noh, kasvõi peresiseselt, et siis siis on see niisugune väga-väga huvitav asi, mis mind nagu testi akad huvitama, noh, nimetame siis saatus, mis kulgeb meist väljaspoolpagan, ma ei rääkinud lühemalt. Kui inimesel on selline erakordne sündmus, et mis teda aitab hakkama saada. Karin, kas sa tahad siia lisada EKi ja noor hajutudele? Ma olen Erkiga nõus, et usk mitte, et ma oleksin tohutult usklikuks hakanud, aga usk millessegi kõrgemasse, sest ma pole elu sees nii palju reaalselt palvetanud ja lihtsalt soovinud kõrgemalt abi. Ja nüüd ma usun inglitesse lugenud nii palju kirjandust selle kohta. Ma usun, et mul on kaitseingel, kes meil kõigil on oma kaitseingel, kes armastab meid tingimusteta, jah. Ja mina usun veel, et enne meie sündi on igal hingel juba stsenaarium paigas ja ju siis mul oli kokkulepe oma lähedastega ka see oli paigas, mis hinge tulevad minu ellu selles elus. Jah, usk millessegi. Noora, emme ja issi rääkisid sellest, kuidas sündmus natuke muutis nende mõtlemist elule ja asjadele. Mis sinu jaoks elus kõige olulisem on, mis sulle tundub, mis need kõige tähtsamad asjad on siis linna oleks terve ja rõõmus, et mina oleks kõik hästi enne muidugi, aga veel. Mis sa arvad elus üldse? Sellised tähtsad? Olulised asjad on? Hea öelda nisse, aga. Mis sa arvad, mis on inimeste jaoks väga tähtsad tänavad? Enne tuleks elus ja terved. Vaid harv köida. Ei ma arvan, et noored tahaks öelda, armastas. Sest hetkel ei ole ühtegi õhtut. Hommikut, kui me ütleks lastele, et ma armastan teid. Seda on küll, et ükski päev ei näeks alati mööda noore ise ka mulle seda kogu aeg ütleb. Ütleme seda rohkem kui varem, on ju nii tsensuur, maks. Karin, sa ütlesid üsna jutu alguses, et see oli sinu arvates ka väga oluline õppetund sulle ja kogu perele. Kas sa oled aru saanud, mida? Tema pidid, esiteks ma pidin õppima kannatlikkust ennast muutma oma südame häält kuulma, südamehaigused ja südametšakra on puhtalt emotsioon konide ja tunnete tšakra ja kui midagi seal juhtub, siis tõenäoliselt ma olen valesti mõelnud või elanud, aga samas vigu pole olemas, annan kogemused, see selleks, et ma tegin omale kindlasti ise ka, olen teinud elus liiga, et see osa minust haigestus. Et ma jumala käest ära meie suru ühtegi emotsiooni maha, kõik tuleb välja elada. Ja ma olen ka oma lähedastele on öelnud, et kui ma olen muutunud kuidagi närvilisemaks ja mul tuleb mingi tunde pank kodus et siis ärge võtke isiklikult, ma pean selle välja saama, sest enda, seda ei tohi koormata, seda väga hoidma, armastama. Ma olen õppinud mediteerima, sinna matma ja hingama südamesse, teistesse organitesse, mida sa tahad hoida valgust, et sellesse ma usun. Ja ma olen hästi palju hakanud endaga tegelema ja oma sisehäält kuulma mida ma ka võib-olla enne ei teinud, et mõtted ja kõik segasid, et nüüd ma, kui mul on mingi asja suhtes vale tunne, siis ma seda ei tee. Ja ka inimeste suhtes mulle miski enam kellelegi juures ei meeldi, siis mina ei tea enda tervist. Kahjustame sellega, et ma suhtlen inimesega, kes on näiteks energiavampiirina, kuidagi mõjub mulle halvasti. Ma olen võib-olla valivaks muutunud, keda oma ellu lase, sest elu on nii üürike. Ja tuleb oma aeg ja energia kinkida nendele, kes seda tahavad, kes seda austavad, kes mind armastavad. Vot üks suur asi, mis ma olen õppinud ennast austama ja ennast armastama, mitte laskma teistel ennast kõigutada igast asjast, et ma olen eluaeg olnud üpris põre ja muretseja teeb. Ja nüüd see, ma tunnen. Ma näen palju enesekindlamaks muutunud. Erki, kas sina oled ka aru saanud, et mis õppetunnid sinule seeläbi, et Kariniga selline asi juhtus osaks on saanud? No kõige lihtsam või kõige praktilisem on see, et kui varem oli ikkagi see, et minu ülesanne või päev või aeg ikkagi koosnes sellest mida ma teen, ise ajan mingeid mingeid asju ja siis ma üritan sealt näpistada aega ka ka mingite pereasjade ajamiseks. Praegu on see vahekord muutunud, et pigem on see, et mul on need mingisugused perekondlikud ülesanded, mida pean ajama siis see aeg, mis seal vahepeal on, siis see nüüd jääb selle enda ja kõige muu jaoks. 10 kuud tagasi ma poleks kuidagi mulle see asi pähe mahtunud, aga see ongi seesama kuidagi sujuvalt ja märkamatult vaatan, aga miks mitte, et ma olen jäänud täpselt samaks inimeseks, muud prioriteedid on, on muutunud ja põhimõtteliselt see süsteem ikkagi toimib, et varem ma kartsin, et kui rõhk jääb selliseks põhiteravik on pereasjadele mingid rutiinsed, ülesanded ja siis see väike aeg, mis sealt üle jääb, jääks siis minu tööalastes asjades, et siis ma tunneks ennast väga halvasti, aga praegu ma saan aru, et tegelikult ei ole minu enesetundes sugugi midagi muutnud, kuigi sõjalised proportsioonid on hoopis teised. Et nüüd see aeg aeg enda ja oma mingite ja arendamise või täiendamisi asjadeks ja jääb oluliselt vähemaks, aga, aga selle arvelt on segapalju intensiivsem aeg. Märkamatult on mul need väärtushinnangud muutunud seoses nende vajadustega, aga kokkuvõttes ma ei saa öelda, et oleks midagi kaotanud, pigem võitnud. Noh, siin on jällegi, see võib olla labane, traditsiooniline lause, et et needsamad hetked laste verega, kes annavad oluliselt rohkem kui need hetked, mida sa oled lastest ja perest eemal ja mõtled, et neid hetki võiks olla. Karin pani tee uuesti käima, üks kannutäis on meil juba tühjaks joodud. Mis edasi, kas te mõtlete väga pikalt ette või üldse? Ei mõtle, ongi see, et päev korraga ja hetk. Näiteks ma kogu aeg ütlen Karinil, et ta peab uurima oma raviarstidega, kuidas nende lennukisõitudega on, kas ta nüüd tohib lennukiga sõita või, või ei tohi, sest üks asi on see, et ta kindlasti ei tohi sõita kuhugi kuumale maale, kus on 40 kraadi kuuma, sest see oleks äärmiselt suur risk. Võib-olla ta tohib lennata, sõita kuskile maale, kus on enam-vähem sama soe kui Eestis, kuigi noh, selles mõttes ma arvan, et see aasta kindlasti headmine, siuksed, kauged reisid ära. Jah, üks muutus on see, et me peame mõtlema jah, et kuidas saaks kuhugi nüüd kodunt väljapoole minna. Aga muudes asjades, kuidas sa, Karin, kujutad ette, sa tahaksid, et see elu üles korraldatud saab. Ma ei ole sellele mõelnud. Aga ma ise vaikselt mõtlen ka, et kui tita hakkab käima, siis minu elu muutub natuke kergemaks ja mõtted on selle poole läinud, et nüüd õpiks midagi ära, millest ma olen unistanud varem, mida ma olen nagu kogu aeg edasi lükanud. Ega ma suurelt ei ole nüüd mõelnud, tõesti, mis nüüd hakkab olema. Aga no pereasjadest ma mõtlesin selle peale ka, et noh, reisida tahaks seda me saame küll noorele, et kasvõi tema jaoks on suur vaheldus, kui me läheksime kuskile spaasse siinsamas Eestis. See on ka väga hea puhkus ja ükskõik mis ilmaga saab minna ja ka suve tahaks ikka Eestis nautida ja, ja Eesti ringreisi, ma olen ka väga pikalt unistanud, et sõita niimoodi lihtsalt linnast linna külast külla ja sellise sõidu tahaks ära teha, nüüd aga arstide soovitusel. Nad ütlevad, et väga hea, et ma elasin nõmmel, et kuna haigla lähedal näiteks kõik, mis on, et ma saaksin minna vastu võtta, kui mul hakkab paha, sellepärast ma nagu ei julge, kuigi unistasin vahepeal, et võiks kuskil natuke kaugemal Tallinnast elada, siis see mõte on nüüd maha maetud ja ma ei taha seda, et pigem siin Tallinna piiridesse jääda ja tulevikus ka sellele ma olen mõelnud. Aga vaat millest unistan, on tõesti oma maja, oma aed, see on mulle tähtis lihtsalt et see privaatsust. Noora, kas sul on ka mõned plaanid või unistused, mida sa tahaksid, et perega koos teeksite? Ei läheks kuskile, puhkeala nagu Helme rääkis ja näiteks kuskil käia ikkagi autoga sõita, vaadata maju, põhi yldiselt, vaadata ringi käsi ja mina tänan teid jutuajamise eest ja soovin, et, et kõik läheks siis sellises rahulikus ja rõõmsas rütmis iga hetke ja igapäevakasutades. Ja äkki õnnestub meil teiega aasta pärast uuesti kohtuda ja juttu rääkida, et kuidas siis on. Aitäh teile, aitäh. Minu lahkumisel palusid Karina Erki südamele panna, et hoitleja kontrollige oma tervist ning tervisehädade korral ärge kõhelge, vaid paluge arstidelt abi, vajadusel kasvõi nõudke. Ja see jutuajamine paneb taas mõtlema, kes meie voodi kõrval istub, kui me juhtume haigeks jääma ja kes meid aitab, kui me hädas oleme. Tegid Tiina vilu ja Maristomba, olge terved, kõike head ja kuulmiseni nädala pärast, laupäeval.