Vanarahva 12 kuud. Vihm hooti peksab siia-sinna ja kaselehti lennutab. Mu käes on kuhjas seenekorvid, juuksed märjalt tilguvad. Kui jaga jõuab hilissügis ja sõnajalad koltuvad maiaslilled, matan kinni ja harjaid kuuski, kummardan. Inga luges meile saate hakatuseks Minni nurme sügis, luuletuse. Olude sunnil sai seekordne saade lindistatud ühe tihedama liiklusega linna tänava vahetus läheduses. Ja pole midagi parata. Ta autode busside rõhututest liikumishelidest saigi sedaviisi meie omapärane taustmuusika. Aga kui aega saate, sõitke selle sama auto või bussiga linnast välja. Ja te näete imeilusat pilti. Kahel pool teed on kõikvõimalikes värvitoonides kirevad puud. Loodus näitab oma võrratut sügise maalingut ja see justkui korvab teadmise, et ega vanarahval oktoobrikuus teab, mis suuri tähtpäevi polnudki. Või mida ütleb etnograaf Lauri Vahtre. Nii see tõesti on, ei ole meil suuri rahvakalendri tähtpäevi, seal on kohe päris tühi, aga seda ei maksa mingisuguse eri erilise tähendusliku sõna võtta, sest et ega vanemad kalendrikuudega eriti aega ei mõõtnud ja see, et nüüd oktoobrikuu peaaegu täiesti tühjaks jäi, see on puhas juhus. On mõningad väikesed päevad, nüüd on ja sellega, mis te äsja ütlesite, haakub hästi üks tähtpäev, nimelt kolletamispäev 14. oktoobril. Ja tegu on sellise päevaga, mis on ka tänapäeval mõningates kalendrites ära trükitud. Aga temaga on asi natuke keerulisem kui muude tähtpäevad, ega ta ei ole nii, võib öelda rahvakalendris aktiivselt kasutusel olnud vähemalt viimaste sajandite jooksul ja võib-olla ka varem tunti teda ainult piirkondlikult Lääne-Eestis ja ta on sellisel kujul skandinaaviamõjuline. Aga nagu me nimest näeme, kolletamispäev on tal ilus eestikeelne nimi olemas. Järelikult vähemalt mõnedes kohtades ta oli tuntud ülemöödunud sajandi lõpus tunda igatahes üles kirjutatud huupelli poolt. Ja päeval on niisugune tähendus, nüüd kajastab aasta neljaks haldamise süsteemi, mis oli levinud Skandinaavias ja selle neljase süsteemi sõlmpunktid olid 14. jaanuar kah põgusalt oli tuntud taliharjapäevana siis 14. aprill, meil tuntud künnipäevana, edasi 14 10. juuli, sellel päeval otseselt meil midagi ei ole. Ühel päeval 13. juuli on Mareta päev ning lõpuks siis 14. Oktoober. Kolletamispäev ja huvitav on see, et eesti puugalendritessegi on tunginud ka Skandinaavia päritoluga märk selle päeva juurde, mis kujutab longus okstega puu, tähendab, see on siis väga kujundlik. Kui künnipäeval aprillikuisel piiri pääl kõrval on märgiks ülespoole sirutavad okstega puu siis kolletamispäeval on jah, puu, mis on langetanud oksad või täpsemalt öeldes siis langetama oma lehti. Tal on ka kirglik tagapõhi, on pühendatud pühale Kalixtusele, Skandinaaviast teatakse seda päevaga talistuse nime järgi, aga meie rahvakultuuris, nagu ma ütlesin, on ta isegi kolletamispäevana väga vähetuntud. Ammugi siis veel teha me aga tähelepanu väärne on ta siiski, sest et minu arvates iseloomustab ta nüüd kõige paremini selle oktoobrikuu olemust, eks ta on üks kolletamise kuu kah kõik kõige ilusam sügiskuu. Jah, oktoobrit võib öelda küll, et on ilus kuu käega välja vaadates, kus on need puud, on alles alles värvi hakanud muutma, aga tavaliselt eelmistest aastatest on ikka jäänud meelde oktoober, kus sa niimoodi pidevalt ladistab vihma, aleviku tänavad, ise vaatad, kuidas saab kuiva jalaga kuumlemine segavad võib öelda, et meil on praegu ilus oktoober. Nii palju võiks veel lisada, et rahva ajaarvamine käsitleb kahte põhilist aasta aega, see on suvi ja talv ning kevad ja sügis on ainult üleminekuajad, millel nagu omaette aasta aia väärtust ei ole. Ja selle tõttu on ka seletatav võib-olla miks skandinaavia neljaks jagamise süsteem meil eriti levinud ei olnud ja see hakkab nüüd meie oktoobrikuu jutuga ka üsna oluliselt nimelt oktoobri lõpus, 28. kuupäeval. Kuna päev, mis isenesest tähtpäevana on vähetähtis, aga oluline on see, et on säilinud küllaltki palju variante sellisest noh, võiks teda nimetada isegi vanasõnaks vormeliks kokku sügisesed ja talve alguse tähtpäevad niisugusse ühte lausesse. Ja algab või sisendab, kuidas juhtub sellist märkustensiimun teeb sillad, see tähendab siis, et hakkab juba jäetama, arvestama nüüd, et möödunud sajandil veel oli vana kalender ka ja nüüd ta oli peaaegu kaks nädalat vaata ajast meie praegusest ajast maas varasematel sajanditel vähem, aga siiski nii, et need külmad juba meil nüüdki kipuvad. Miks siis mitte veel kuu lõpus. Ja edasi läheb see vormel üle teiste tähtpäevade mart matab, kadri katab, tähendab, see on siis lumesajust juba edasi läheb ta detsembris välja. Nigul needib uuesti sissejäetav lõplikult kinni. Ja seal on paljud lood sina, päev, Andres päev on kõik siis toodud kuni jõuludeni välja. Viimane jõulueelne õieti juba jõulualguse tähtpäev toomas, tuiskab taga täis. See tähendab seda, et ilus sügistalumees mõtles juba talve peale jälgis väga tähelepanelikult talve saabumise aega, see on siis just seal nüüd oktoobrist detsembrini. Kuna selle talle saabumise aeg määras üksikteraga talve enda, aga tald määras jällegi ära järgmise aasta viljasaagi. Nii et haavli mure oli raamatut üsna kaugele ette ja nende tähtpäevade. Niisugustes vanasõnalaadsetes ütlustesse peegeldub üsna hästi talupojatöösse ja loodusesse suhtumine. Ja tänava rügina seal ahina seal kõik vanarahva tarkus, et selle koha pealt ära unustatud mingi momente juba tuleb kellelegi meelde, et vot et see oli see tähtpäev, et selle järgi vaadata seda aga põhiliselt minu arust annab tiik küll niimoodi ära kadunud, sedavõrd et, et ega põllumees enam neid ei jälgi. Mis puutub vanade tähtpäevade meenutamise ja kommete tähelepanu, mis siis ei tohi siin asja lihtsustada, meil ei ole mõtet praegu võtta, et vanu uskumusi ja siis hakata nende järgi otseselt toimima sest et meie elame teises keskkonnas ja see on nii kurb, kui see ka ei ole, väga suures osas võõrkeha. Praegu kindlasti on targem künda ja külvata ikka nüüd nii, nagu ütleb meile põllumajandusteadus ja agrotehnika, aga mida sellest rahvakalendrist tuleb tingimata õppida, on see suhtumine loodusesse see püüd elada loodusega harmoonias ja seda ei ole meil mitte kunagi ükskõik millise formatsiooni tingimustes üleliia ega ei lähe see meil mööda külgi maha, sest et mitte kunagi ei hakka inimene elama väljaspool seda maad maailma ja loodust. Suhtumine on väga palju muutunud Yarost eelkõige muidugi siin kõva tööd teinud roheliste liikumine, millest paljud noored osa võtavad. Ja, aga muidugi kurb asi on see, et nad räägivad sellest ja mõne koha peal täiesti jälgitakse seda, aga samas elementaarseid asju kipume ära unustama, kasvõi meie tänava ja pargi korraldatud sai, viskab prahti sinna prügikasti kõrvale või siis lausa prügikasti visata. Lihtsad asjad kiputakse ära unustama nende suhtesõnade kõrval. Tegu looduse heaks võib teha mitmel tasandil ja ma olen sellest isegi kuskil kirjutanud, et armastab, seostus looduse vastu, loomulikult peab igaühe jaoks algama sellest, et ta ise austab iga üksikutki taime ja rohulible ja lille ei kaksada teda ilmaasjata eile seent jalaga. Aga see on nüüd see külg, millele meil siin eriti rõhutakse, üksikuid puid maha võtta ja tuleb neid istutada. Aga see on tegelikult kõik lapsemäng selle kõrval, mis meie loodusega tehakse nii suurtes mahtudes. Ja see oleks, ma ei tea, kui paljude tuhandete puude istutamise vääriline, kui me läheksime üks kord tehase ümber, võtaksime kätest kinni ja ei laseks sealt mitte kedagi sisse ega välja, kuni tehase ükskord lihtsalt seisma jääks. Hirmust tasu rebasesaba sealt korstnakohalt ära kaoks. Vaat see oleks tegu ja sellest Tänaksid tõesti meid, meie järeltulijad. Meie vanarahvakalendri täht päevade saade on nüüd väga kaasaegsete teemade peale läinud, aga Nonii meil mõeldud oligi, et läbi vanarahvatööde ja tegemiste ja uskumuste ja väärtuste jõuame tänaste muredega vilja. Ega jah, vanarahvas vist tõesti osanud arvata, et mis mured kõik nende kunagisi järeltulijaid hakkavad kummitama, sest et nendel oli õnn elada ikka. Nojah, kes teab, kas nad oleksidki oma elusid muutma hakanud, kui nad oleks teadnud, mis tuleb kuigi ma arvan, et küllap ikkagi oleksid, nad elasid puhtas looduses, see on tõsi. Aga igapäevaselt elasid nemad näiteks paksu suitsuvingu sees oma suitsutares mis oli kahtlemata veel hullemgi. Praegune gaasi hind, mida me sisse hingame. Nii et ühe puuga, nagu ma jälle näen, ma siin midagi mõõta ei saa. Ja elati tol ajal siiski lühemat aega, eks see näitab ka, et elutingimused olid raskemad. Iseasi on see, mida sai inimese hing. Ja võib-olla Nabelit ja tõenäoliselt kindlasti olid psüühiliselt tervemad, kui meie oleme. See on nüüd üks tervis, mida me nagu tunnistame tema olemasolu, aga tänapäeval ikka nagu häbenema seda räägime jah, keskmise eluea pikenemisest, aga psüühilist tervist jälle nii lihtsalt võimalik mõõta ja selline harmoonia taotlus loodusega on psüühilise tervise pant, seda näitavad meile kõik loodusrahvad ja nende kogemus. Kooskõla looduse ja inimese vahel väljendub paljudes asjades muuhulgas ka näiteks selles, et kui saadi sügisel kätte saak, siis peeti selleks lõikuspüha ja tänupüha. Hiljem muidugi valatise ristiusuvormi ja tänati issandat, aga on üsna kindel, et enne ristiusku peeti samuti tänu sellele loodusele, kes on selle video andnud ja mis Reaalse püha just oli, seda me ka ei tea enne ristiusu tulekut päris hallil ajal, sest me ei saa teda ka kuupäevaliselt välja uurida. Vaevalt et eestlased dolla selliseid kalendri, kuid kasutasid üsna kindlasti mitte isegi. Aga kunagi teda peeti ja enamus selle lõikuspüha joontest kandus nüüd siis juba möödunud kuusse jäävale mihklipäevale 29, september. Aga miskisugusel moel peeti tänupüha lõikuspüha või ka põimub üha edasi. Möödunud sajandi kalendrites on ta märgitud korduvalt oktoobrikuu esimesele pühapäevale. Siin nüüd viimase kirikukalendrites on ta ka sisse märgitud teisele pühapäevale, ükskõik nüüd see polegi oluline. Igatahes anda kusagil rota oktoobris sellel ajal osta nagu loogiliselt olema peaks, kui on, saaks saadud. Ja polegi nagu suurt olulist vähemalt esialgu teha, kui valmistuda talvedast, miks pärast ta meile ainult kirikukalendris kirjas on? See on jällegi üks torge meie maise ilmaliku asjaajamise pihta, sest selline püha on inimlik ja humaanne, et seda ei tohiks küll nüüd ainult kirikukalendris olla. Tänapäevased kalendersepad peaksid siin nagu paljude muudegi asjadega õppust võtma targemate pealt ja mitte neid lihtsalt maha tegema. Nii suuri oluline eluliselt vajalik tegu on ju tehtud hele vanasti kibedamal heinaajal peeti kindlasti pühapäeva päeval ei saa põllumees silmagi sügada. Mida rohkem on meil masinaid ja mehhaniseerimis tuleb välja, seda vähem on inimesel aega, kuigi need võimsused ja see teadus arenenud peaksid just tootva inimesele. Aga mis on teatavasti ühiskonna üks kõige suuremaid väärtusi, kui inimestel on aega? Kaugeks vanarahval oli kogu aeg, kui mittetegevust, siis pea mõtteid ja muresid täis, kuidas edasi minna novembrisse ja talvele vastu ja nii see aastani. Käis nii sellele ei ole ja ühtegi niisugust punkti, mis oleks iseseisev ja mis ei oleks mingisuguse uue algus. Et pidevalt oli pilk nii minevikus kui tulevikus kuskilt tuldi kuskilt kasvasse aeg välja ja sünnitas pidevalt uut. Ja mis puutub nüüd sellesse loodusesse menetlusse, siis mina ei tea niisugust aega, millal tema minu hinge ei kasutaks. Ikka ma püüan seal olla ka Paul-Eerik ilmaasjata ei räägi sellest, kuidas eestlane läheb seenemetsade sekka nagu Musulmann meka niisumile tõesti. Aga maarahvast aidata? Ma pean, on meil võimalik siiski mitte ainult mõttes vaid ikkagi eelkõige teos ka otseselt appi minnes põllule, aga veel tähtsam on meie tegu linnainimesel teona, sest et ega ei saa ju niimoodi öelda, et maa toidab linna ja linn ilma maata ära ei ela. Ega nüüd maailma linnata ka päriselt ära ei ela, selge, on see, seal linnas tehakse, tuleb ka otsapidi maale jälle tagasi ja maainimesele kasuks, iseasi, et see praegu on meil korraldatud, olen halvasti, et maainimene petta saab. Aga kui see õiglaselt korraldada, siis tegelikult ei tohiks keegi kellelegi võlgu olla, igaüks tehku oma tööd ja see on meile kõigile vaja. Niimoodi arutasid siis täna Lauri Vahtre ja politsei truck kinga vanarahva 12 kuu saates, mis oli sedapuhku pühendatud küll oktoobrikuule, aga Ingal on lõpetuseks üks hästi tilluke luuletus valitud. Kas ta oleks soovinud meie tänasele saatele punkti panna sügis, sügissaju Taklasse? Tuul, Prammivust, pilvede ajujaht?