Vanarahva kaks kuu. Ongi üks aasta jälle meil selja taga oleme jõudnud jälle uue aasta algusesse, jaanuarikuusse. Eks see oli vanarahval, ma asun selline hinge tõmbamise aeg rohkem koduste tegemiste aeg. Aga mida tõi vanarahvakalender? Kaasa endaga, meil on täna siin stuudios peale hinga ka etnograaf Lauri Vahtre. Nüüd kuu järgi ei saagi väga hästi mõõta neid uusi asju, mis tulevad sellepärast, et rahvakalender on rahvale omaseks saanud sel ajal, kui kalendrikuu ei olnud eriline aja mõõtmise ühik ja see, et ta nüüd hiljem on muutunud tähtsaks, see on viimaste sajandite asi, üldiselt nimetatakse seda ka näärikuuks nääripäevast, siis tähendab taastatud uue aasta kuu ja aga vanemat usundi ajaarvamise kihistust näitab see, et meie aasta vast kõige tähtsamatki pühad jõulud ulatuvad läbi kahe kuu. Nii et jaanuaris nad meil siin veel lõppesid kolmekuningapäevaga ja sellega see jõuluaeg ümber. Sellega oli siis nagu see pimeduse talvepimeduse aja süda möödas. Aga talve jaotati mitut Moody pooleks, üks asi oli see väikese järgi ja sinna väikese madalseisu langesid siis jõulud on teine asi oli see, et talumehel oli tarvis jagada seda nõndanimetatud majandus talve pooleks, see langes siis juba jaanuarisse. Selle oluline asi talupidamise jaoks oli see, et talumees pidi vaatama, kas tal on piisavalt loomasööta ja inimeste toitu nüüd ikka kevadeni välja tulla, sellepärast on siis üks kõige tähtsamaid päevi jaanuaris Tõnise päev seitsmeteistkümnes jaanuar. Selle kohta on niisugune ütlemine, et selleks ajaks peab alles olema pool loomatoitu ja kaks kolmandik inimese toitu, siis tuleb välja. Siin ei ole mitte selles asi, et inimesed oleks nagu tähtsamad kui loomad, vaid loom hakkas oma toitu varem saama. Kui rohi juba lendama hakkas, siis uudseviljana jäi veel natuke aega. Mainisite ka ära siin seda kolmekuningapäeva. Me teame seda, et skandaalsete nagu kiriklik püha, rohkem kolmekuningapäev, aga kas ta kuidagi seostus ka vanarahval mingisuguste traditsioonide või kommetega? On kiriklikud, on nad ühte otsa pidi ju kõik, nii jõulude algus, toomapäev, jõulud, ise, Kristuse sünnipäev, siis uus aasta on juba Kristuse-ga seotud püha ja samuti kolmekuningapäev legendi järgi siis see päev, mil hommikumaa targad Jeesus-last kummardamas käisid. See ei muuda üldse selle püha olemust olemuselt jõulu pühad on varem tuntud olnud muidugi mitte siis Kristuse sünnipäevana, vaid just talvepimeduse pühadena ja see, et nad nüüd kokku langesid ristiusupühadega ei muuda suurt asja sisu. Jõulud olid niisugune pikk pühade periood. Ei olnud ainult üks päev. Ja selle tõttu on siis jõulude kombestikuga seostuv aitäh päevi palju, iseenesest on nad kõik sarnased, need kombed, mida tehakse jõuluõhtul, vana-aasta õhtul ja kolmekuningapäeval. Me võtame lahti rahvaluulekogud, siis me leiame sealt enam-vähem sama kolmekuningapäeval ka toodi veel õled tuppa nüüd uuemal ajal, kui kuusk olime juba moodi läinud, siis pandi veel küünlaid kuuse peale, seitsmendal jaanuaril siis viidi välja ja valati ka veel õnne. Söödi veel jõulutoitu. Jällegi uuemal ajal lauldi veel jõululaule. Ja sellega olid need pühad siis ümber. Nii et me ei saa siin üle tähtsustada kumbagi poolt, et nüüd seda kristlikku tähendust justkui üldse ei olnud. Eks teda oli ikka, mida anda edasi, seda rohkem, seda rohkem see kristliku moraaliõpetus ikkagi tungis meie rahva hinge armuõpetus, halastus, ausus, mis on need suured ja kaunid ideaalid. Ja see on väga hea, et ta tungis, me peame siin siiski kristlusele väga tänulikud olema, võib-olla me ei oleks muidu olnud nende rahvaste hulgas Armeeniale möödunud aastal tuge pakkusid ja teisest küljest väga ilus, et taga ei hüljanud neid vanu kombeid, vaid nii kenasti kokku sulatatud. Jaanuarikuu on meie lastele ikka olnud see koolivaheaja kuu tea mille poolest see jaanuar vanasti lastele meelepärane kooli. See on nüüd siis see päris tall siiski ehkki talvekuu nime kannab meil november, aga see tähendab vast rohkem seda seal talvetulemise kuu. Ja võib siis ka seda talverõõmu nii palju, kui teda astaval aastal jälle antud on. Ja kas või meenutame tõde õigust, kuidas lapsed olid reheahju peal soojas ja siis käisid lumehange hüppamas minu pärast, meenutagem kas või seda, sest et muud rõõmud, vastlapäeva ja need asjad, need olid veel ees, langesid veebruari-märtsi. Moody niukene vaikuse ja rahuhetk, rohkem muidugi küll suurtele inimestele uue majandusaasta mured veel olnud peale hakanud. Vanasid ka enam ei olnud, oli siis aasta läinud nii, kuidas ta oli puhkus praegu oli ta nii või teisiti ja võib-olla siis kuidagimoodi kajastus ka laste elus. No igal juhul oli ta üks omamoodi päris suur lootuste kuu uue aasta algus ja aga Ingase enne lugesid veel midagi, mida vanasti jaanuarikuu kohta öeldi. Koerus ja Räpinas on levinud teadmine taanuarali surmakuu Diaadist Räpina, seda eriti see, et olid aastas on kaks surmakuud, on jaanuar-oktoober ja siis veel tihtipeale nimetati neid surma Gustase ja mulla-Madise kuudeks. Päris surmkindlalt seda kommenteerida ei oskagi, no oktoobriga on asi selge, see seostub nende hingedeajaga. Aga jaanuari kohta võib-olla teha sellise oletused, just see aeg oli surnud selles mõttes, et seisis pisut. Möödunud aasta oli möödas ja tulevalle seest tulevat aastat hakati lugema rohkem küünlapäevast, see on siis juba veebruarist. Võib-olla selles mõttes aga on üks teine võimalus ka, millest selline põgusalt tuntud. Muide, see surmakuu nimi paaril ei ole kaugeltki üldine, see peab olema mõni üksik teada. Ta võib-olla tulnud sellest, et möödunud sajandi lõpu laeti kaks täht päevassegi kogemata trükikalendrites tähendab, õieti võeti üks varem tehtud viga juba mitmesaja aastane viga ja paljundab ja võimendab seda. Ja nii läksid vahetusse meil taliharjapäev ja korjusepäev. Õige õiged kuupäevad on neil niimoodi, et taliharjapäev on 14, Anvar korjused päev on 13, märts, aga neid hakati valet pidi trükkima ja siis võib-olla tehti sellest tagurpidi. Järeldus rahva hulgas, et kui jaanuaris korrusel päev, siis ja siis on ka surnukuu, kusjuures ja korjus ei tule üldsegi mitte sellest sõnast, et surnukeha vaid see on püha, gregooriuse tähtpäev, siis märtsi täht Gregorius on lühenenud korjuseks ja siis sealt rändama hakanud. Aga see, et talihari oli 14 jaan see nõuab ka väikest selgitust, sest et üldiselt, nagu siin sai ka räägitud, talve keskpaik oli eelkõige ikkagi Tõnise päev. Ja see, et 14. jaanuaril selleks on ka peetud see on Skandinaavia mõju ja see on ka hästi vähe olnud levinud võib-olla ainult saartel ja Lääne-Eestis, võib-olla Põhja-Eestis ka mingil määral. Ja see on niisugune Skandinaavia rahvapärane aastajaotuse viis, mis jagas teatavasti täpselt neljaks ja seal olid siis järelikult ka neli sõlmpunkti, üks neist oli 14. jaanuar. Eesti rahvakalendrisse tuli ta tali harjana ja nüüd on ka täitsa selge, et siin on hästi vana tagapõhi, et kuskil umbes sel ajal seda talveharja või keskpaika loeti ja nüüd võib-olla Araabiast tuli siis üks võimalus teda jaotada. Võib-olla siis Tõnisepäeva andis teise võimalus, nii et kuidas kuskil siin nagu ilmselt väga täpsete, väga üldist süsteemi ei olnudki. Aga-Läänemaal nimetati veel talve keskpaigaks Paavlipäeva, mis oli 25. jaanuaril. No see näitab lihtsalt seda, et uskumused sama vormel võib-olla tuntud väga mitme erineva tähtpäeva kohta ja erineda piirkonniti. Ja kui me arvestame ka seda, et Eesti on praktiliselt väga mitmepalgeline ühel väikesel, suhteliselt väikesel maal on meil looduse kalender on kohe lausa mitu nädalat erinev rannikul ja Lõuna-Eestis siis on see ka täiesti loomulik, et uskumused sellised loodusekohased uskumused on tuntud kohe tervel real lähestikku asetsevate tähtpäevadel, see on ka sügise poole näiteks millal külm kivi merre lisatakse, see tähendab, millal hakkab meri jahtuma, seal on terve suur hulk erinevaid tähtpäevi, mille kohta seda on usutud. Jällegi see asi, et ühte ja õiget ei ole ja õige on just selles piirkonnas nii nagu usuti. Ja kui seda ilmajuttusid jätkata, siis teaks vanasti olidki need talved ilusamad, aga ikka kui lugeda või kuulata mõnda vana ja talvekirjeldust, siis manatakse silmad ette. Niisugune imega ronis parajalt karge talveilm, mõni metsatukk ja kindlasti liiguvad seal rahulikult paar-kolm mets loomane üksiku kauni talu ümbruses. Tõnisepäeval pidi tavaliselt karu teist külge keerama võtma teise käpa endale imemiseks, aga mina alasteriga Tõnise päev sigadele hea päev. Sigade pühakse ütelda isegi nimetada, jah, siga on üldiselt üks väga tähtis loom olnud meie elukorralduses ja nagu iroonia märgiks on ta seda ka praegu uuesti väga palju kõne all, tähendab põhiline lihaloom ja teised olid rohkem põllutöö jaoks ja selle tõttu oli siis ka seotud tähtpäevadega palju tugevam kui teistel loomadel. On talveselline sigade püha tuntud ka teistele rahvastele ja seda on siis niimoodi oletatud, et võib-olla asi selles, et varematel sajanditel, kui sead olid rohkem oma pead, nad olid nagu kodulooma metsloom, vahe pealsedki, siis nende sigimine käis niimoodi tsüklite kaupa ja tavaliselt siis keset talve langes nende väga aktiivse paljunemise aeg. Võib-olla selle tõttu. Asi on see, et tavaliselt siis Tõnisepäeval tapeti siga, ohverdati ka kas seapea või pool seapead. Antonius selle Tõnisepäeva nimi, pühak, pääsu oma nimegi saanud on sigade peab muuseas ka mujal Euroopas, nii et see meile mingisugune ürgne Eesti eripära nüüd ei ole. Aga oli ta siis tapetud ja järgnevad tähtpäevad läbi kogu kevade. Ikka mingil määral jällegi puudutavad sigade head käekäiku, kuna meenutame kasvõi lõpuks kasvõi vastlaid kus on seajalakondist, tehakse seda vurri, aga see on teistel päevadel ka noh, siin võib-olla ka üsna lihtne selgitus, kui ta oli kord tapetud sinna tünni pandud, siis oli see peotoit nüüd iga kord võtta, kuni siis selle viimase sabaotsa niiviisi härra söödi. Ja siis tuli juba uudsevilja ootama hakata. Aga, aga nii ta paraku oli, jah, siin on see Tõnisepäeva on selles mõttes üldse huvitav, et esiteks on jah, see sigade püha, teiseks on ta Se talve poolite, sest et ega see karukäpa teise käpa suhu panek ju ka ei tähenda mitte midagi muud, kui ka seda, et on nüüd pool talve läbi. Ja lõpuks veel see, et ilmaennustustest üks hästi levinud niisugune tüüpne ennustused tuleb hea vilja või heinaaasta, kui on niigi palju päikest. Et mees hobuse selga jõuab hüpata, see on siis noh, me kujutame ette, seda on vaja ainult mõni sekund, tähendab, et kui päike ennast kasvõi korraks näitaks see Tõnise päevane päike oli ka väga oluline ja seda nüüd välja selgitama hakata, milles see just oli, ongi võib-olla praegu võimatu. Noh, väga udused, hüpoteesid siin Lennart Meri on seostanud seakultust ka päikese või isegi Kaali meteoriidiga mingil moel kokku viinud. See on kõik nii, nagu ta on, meil ei ole otseseid kinnitusi, aga otseseid vastu väiteid. Aga vähemalt antud päeva puhul jah, selline seos on täiesti olemas, et päike oli oluline just sigade tähtpäeval. Aga mida te selle kohta ütlete, tööd Tõnisepäeval ei tehtud, piitse kombe kohaselt võisid sulased siis kasi valgeni magada. Töökeeld tähtsamatel pühadel on üldse tüüpiline, seda me kohtame praktiliselt kõigi kalendri tähtpäevade juures ja on niimoodi, et näiteks suviti, kui on väga kibe heinaaeg või koristusaeg, siis töökeelud on kohe tunda, kuidas sajandite jooksul see vanakeeld on hakanud nagu ära kaduma teda on, ikka rõhutatakse, et ei tohiks nagu teha, aga on tunda, et et rahvas siiski, mida aeg edasi, seda vähem uskudes nendesse keeldudesse on asunud seda tööd tegema või teine võimalus, kui on väga lõbusalt tähtpäevad, siis seda keeldu ei rõhutataks jaanipäev, mihklipäev, sest et siis igaüks niikuinii puhkas. Ega sel päeval keegi nii loll ei olnud, et ta tööd oleks hakanud tegema, aga siis on niisuguseid vahepealsed tähtpäevad nagu seda on just ütleme, Tõnise päev veebruari madisepäev. Töökeelud on hästi teravad ja selged ja kohe on tugevalt tunda seal selline vana taga põhison. Iga tähtpäeva mõistes läheb ka see, et tegemist on pühaajaga ja püha aeg on alati niisugune ohtlik aeg kus on kõige targem olla. Tegevusetult võib muidu teha väga palju kurja nii teisele kui endale ja teine asi on, mis neid töökeeld on kindlasti tugevdanud, juhul kui nad on vanemad, kui ristiusk ja ilmselt on, siis on see katoliiklus. Katoliku ajal olid nendel päevadel töö tegemist üsna rangelt keelatud, vähemalt missa ajal. Hiljem luterluse ajal on need töökäsud hakanud ka kiriku poolt kaduma aga mälestusrahva hulgas säilis ja on tulnud siis niimoodi möödunud ja isegi käesolevasse sajandisse välja. Võib-olla nii palju jah, et keelud. Tõnise päevaseid seostasid tavaliselt ka sigadega, näiteks ketramise keeld oli selle põhjendusega, et muidu hakata sigadel pea ringi käima. Tänapäeva maailmas suured riigid jätavad isegi sõdimise katki jõulude ajal ja kuulutavad välja jõulurahu. Ja ma just mõtlesingi sel aastal, et huvitav, kuidas meil nüüd õnnestub, me ei ole jõule pidanud nii kaua avalikult ja üldrahvalikult, ainult õhtu on jäänud kinniseks oma perepühaks. Ja sellest on tegelikult vähe, me peame oskama püha pidada rohkem kui see üks õhtu, eks see käib siis nii Tõnisega päeva kui, kui üldse kõikide tähtpäevade kohta. Ega see ei tähenda, et me peaksime praegusel ajal hakkama pidama pühana kõiki rahvakalendri tähtpäevi. Need on ka täiesti küllaltki palju, aga tõsi on ka see, et püha tuleb vahel osata küll pidada. Nii et see, kuidas töökeelud ära unustatud reapäevade puhul see on niisugune asi, mida ei saa üksipidiselt heaks hinnata. Ja üksipidiselt muidugi ka halvaks. Sellesse tuleb niimoodi jälle mõtlikult suhtuda ja vaadata, et see näiteks praegugi on suviti majandites ei ole päeva ja ka äripäeva vahet nädalate kaupa. Tekib küsimus, milleks me siis oleme ehitanud kõik need masinad ja mõelnud välja need kõik need väetisid. Kui meil ei ole aega enam pühapäevagi pidada. Kas me oleme siis võitnud või kaotanud selle suure progressiga. Möödunud sajandil kõndis sulane pühapäeval kaks kätt taskus ringi ja mitte üks vägi ei ajanud teda põllule. Pere mesiselt tahtis võista sinna minna. Tavaliselt Elent peremees ka. Ja see on küll niimoodi tänapäeva sekeldustesse kiirusega läheb paljudel meelest ära ja pidevalt ainult mõtled selle peale, kuidas Sovski kiiremini tehtud ja kuidas saaks kõige paremini kõik tehtud, niisugune oli siis jaanuari ehk näärikuu saade vanarahva 12 kuud. Järgmine kord saame kokku veebruaris, ütleme siis. Kohtumiseni. Kohtumiseni tühjad.