Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kohustusliku kirjanduse nimekiri muudkui täieneb ja laieneb. Raamat on kohustuslik, aga Madis kulgi jaoks. Head kuulamist. Tere, Madis Kolk, tere. Ma loen meie saate alustuseks ühe tsitaadi sellest sinu kohustuslikust raamatust. Eiei öeldis ei ole tsiteerimine, vaid austuseavaldus. Pole mul mingit austusavaldus tarvis, mind on tarvis lihtsalt rahule jätta, et ega mina süüdi ei ole, et ma veel elus olen. Aga võib-olla olen ka, ma olen 89 aastane ja ma olen haige inimene, oh sa mu meie. Nonii nüüd ma Madis Kolk, annan sulle kohe sõnajärje üle, et sa võiksid tutvustada, et kellega ja millega tegemist on. Minu kohustuslikuks kirjanduseks valitud raamat on siis Jaan Kruusvalli näidendi kogumit rabalinnuhõik kust siis kase katkenud pärines ja see koondab endas nelja näidendit. Ütlen ka nende nimed siis need on. Või Kõllane ö raba, linnuhõik, salaste laulupidu ja kustutage kuuvalgus, mis oma ilmumise hetkel kruusvall kirjutas, need tunduvalt. Kaante vahele jõudsid need 2003. aastal, kui tuvastamata näidendid me ju teame Kruusvalli kui sellise väga epohhiloova dramaturgina, kelle ma olen isegi nagu täheldanud või noh, see ei ole mingi eriline, eriline terav tähelepanek, aga aga nõukogude ajal, kui hakati juba välja andma teatriaastapreemiaid siis harva või noh, praktiliselt mitte kunagi ei pälvitud neid algupärandit eest, tähendab kui me räägime lavastaja preemiatest, et sellel on mitu põhjust, loomulikult juba see, et klassikasse annab alati põimida igasuguseid kaasajaviiteid ja nii edasi ja nii edasi, küll aga praktiliselt Kruusvall tegi nagu selle otsa lahti, et kruusvalli näidenditega hakkasid Need vastavad lavastused siis ka premeeritud saama, aga nüüdseks on neljast näidendist kolm juba lavastatud, niiet. Jah, ainult see rabalinnu hõikamist ainus, mis ei ole lavastatud, just. Aga Madis kõlk, miks sa selle raamatu valisid, miks, miks ta on sinu jaoks kohustuslik? Siin on mitu põhjust, et ma ei taha küll nagu enda isikut ülemäära üle tähtsustada, aga lihtsalt, et kui rääkida sellest, miks on miski kohustuslik, et et ühelt poolt loomulikult mul on nagu noh, teatav intellektuaalne ja erialane huvi Kruusvalli vastu, aga teisalt on ta kuidagi väga tugevalt mu enda lapsepõlvega samuti seotud. Ma ise olen küll kuidas öelda, mitte küll suurlinnapoiss, aga noh, Keila on piisavalt Tallinna embuses, et saada osa nagu Tallinna kultuurielust ja võida pidada ennast ka natukene nagu tallinlaseks. Aga noh, mulle on ka nagu mõlema vanema sünnikodude kaudu küllaltki lähedane see maaelu või minu suved möödusid ikkagi nagu seal maapiirkondades ja ja kogu see kolhooside ühelt poolt see kolhoosiaeg ise, teisalt see, mis sellest järele jäi, kui see süsteem lagunes. Siin ei ole vaja nagu hinnanguid anda, vaid lihtsalt see, mis toimus inimestega, see on mul nagu, nagu lapsepõlvest kuidagi hästi-hästi tuttav ühelt poolt, teisalt noh, mu vanemad olid mõlemad sellised hästi teatri armastajad, nii et loomulikult ma ei ole pilvede värve käinud, ise selle esietendub, mis hetkel teatris vaatamas küll, aga noh, nende pärastiste vestluste kaudu sain ma kuidagi nagu osa sellest, et see oli, see oli nagu selline hästi suursündmus, nii minu peres kui ka, nagu ma hiljem aru sain kogu Eesti rahva jaoks, et ja hiljem noh, et miks ma just selle raamatu siis valisin raba linnuhõik. Et ühelt poolt nagu kruusvall on selline hästi ühiskondlik kirjanik või tema puhul alati tahetakse rõhutada seda, kuidas tema puhul on kõige tähtsamad pausid, vaikus, et kuidas teda nagu ühiskond justkui, nagu üleüldse ei huvita. Teisalt olid just need tema esimesed näidendid, mis lavastusteks said just nagu sellise eriliselt terava sotsiaalse tähendusega ka tema ise noh, näiteks töötades Maalehe toimetajana kirjutas väga kuidas öelda, mitte teravaid, mitte selles mõttes teravaid, nagu me tänapäeval võib-olla ootaksime mingisuguselt ühiskonna vaatlejalt, kes nagunii-öelda, paneks ära või, või ütleks mingisuguseid kindlaid jah, ei sõnu, aga samas ka mitte nagu sellist ümmargust juttu, mida me samuti tänapäeval palju kohtame, mul näiteks meenuvad kasvõi sellised mõtisklused nagu Asso kommeri kohtuprotsessi ümber, tähendab Kruusvall vaatles ka selliseid, tõsi, mis olid väga konkreetselt ühiskonnaga seotud, aga see, mida ta nendest arvas, oli nagu selline jällegi mitte ambivalentne selles intellektuaalid öeldud tähenduses vaid just nimelt selles mõttes, et tema, see öeldu oli seal väga konkreetselt olemas. Aga Ta ta oli võib-olla nagu looritatud mingisugusesse, natukene keerukamasse kujundikeelde ja, ja seetõttu ma hakkasin just sellest raba linnu hõigu kogumikust huvituma seetõttu, et see on nagu kuidagi nagu paikneb seal vahepeal, et ta sisaldab nagu näidendeid mis nagu ühtpidi noh, temaatiliselt ulatavad käe sellele kaheksakümnendatel alguse saanud mitmed näidendid ongi seal sel ajal tegelikult sündinud sellele tollasele olustikule ja, ja sellele sotsiaalsele närvile ja teisalt on seal see vorm, see esteetika, see, mille tõttu me teinekord nagu tahame kruusvahelist rääkida kui absurdi Eestist või, või mingisugusest sellisest vaikuse poeedist, see rabalinu hõik nagu kätkeb võib-olla neid mõlemaid poolusi sellest raamatust alustades saab nagu harutada ka tema muid loomingulisi impulsse. Muidu on mul head närvid, magad nõnda raamatult. Kust sa tead? Käisin mitu kordamööda vähkresid justkui ikka. Üleüldse, mis tähendab, päeval magad öösel ei teaviskus, mis öösel öösel ei maga. Öösel oli äike. Müristas, mina ei kuulnud midagi. Öid enne magama minemist, mida ma jälg? Punsi sellepärast sina jäid ka minuga. Mina jõin vähe, mina ikka vähe. Mina kuulsin müristamist. Vaatasin välgulöömist pärast. Kuidas vihma ladistas nagu oavarrest tuli? Mina ei mäleta midagi, justkui poleks olnudki. Eks vaata õues maadeks märg olema. Küll sa oled jutukas. Ei ole mina jutukas, sina oled. Justkui poleks mitu kuud saanud kellegagi rääkida. Sina ei ole saanud, jah, sina minna. Robin, veel põhid ahju. Mitu päeva siin? Räägi uudiseid? Uudiseid? Pole? Uudiseid pole, pole uudiseid, pole? Mul ka, pole. Kuidas nüüd tervis on? Parem? Tunduvalt parem. Algul olid ikka väga nõrk. Eks see tuli vist sellest, et kraavist vett jõid pidaha. Algul olid ikka väga vilets, mina, sina, vaevalt püsisid jalul. Mina. Minul läheb uni varakult ära. Siis tõusen teil tule arhitesse. Vaja läheb ruttu külmaks. Voodis on soe, voodi soe ei ole. Kui mul hakkab parem, siis ma. Ei saa, läheb praegu kuhugi niipea. Kogu aeg mõtled ja mida sa oled välja mõelnud. Kas sa arvad, et, et et on võimalik midagi välja mõelda? Ei arva rohkem meenutama, mida, mida? Seda, mis oli ja mis oli. Oli see, mis olema Bibi? See, mis olema pidi. Aga küsi aga seda, mida olema ei pidanud ka, oli? Äi kuidas sa ei ole midagi niisugust, mida ei pidanud olema. Jätkame vestlust Madis Kolgiga, Jaan Kruusvalliraamatust raba linnu, kõik. Jah, mulle tundub ka see hästi huvitav, mis sellest välja tõid, et ta ühelt poolt nagu on sotsiaalne, aga samahästi võib öelda, Ta nendest tekstidest, mis siin kogumikus on, on ka juba Aasotsiaalne või noh, sotsiaalses seegi. Et, aga muidugi aeg, millest ta kirjutab, et noh, et kas siis noh, nõukogude aja lõpp taasiseseisvunud Eesti kuigi ta päris otseselt võib-olla mõnes näidendis remargis kirjutanud, mis on see aasta aga, aga noh, näiteks näidend seesama raba linnuhõik, sealt saab aru, et, et see on just taasiseseisvunud Eesti. See ajalugu on ka selline asi, mis on kruusvalli juures nagu alati hästi oluline olnud, et aga, aga mulle tundub, et ka see aeg, millest ta kirjutab, on kuidagi nagu hästi kitsas või et, et kas see on praeguseks juba nagu täielik ajalugu. Jah, seda küll, aga mind näiteks, kui ma seda kruusvalli nüüd niimoodi üle lugesin, mind näiteks hakkas sportlikult huvitama see, et mida näiteks kruusvall arvaks sellest mõni päev tagasi Tin Välliku poolt välja öeldud ideest, et et muudaks või, või vaikiks või, või lubaks ametlikult vaikida eesti hümni ühe salmi ajal. Et noh, see selleks, tähendab Kruusvall ei ole nüüd väga sügavalt religiooniteemasid kunagi käsitlenud, aga, aga lihtsalt see tema suhe igasuguste traditsioonidega tähendab Eesti hümni ei ole ju religioosne tekst vaid vaid pigem nagu kinnitab mingisugust meie identiteedi ja, ja traditsiooni. Kui me räägime sellest, et mis asi on Eesti kirjandus või eriti nagu viimasel ajal, kus kirjandust sünnib ju hästi palju ja me võime selles mõttes nagu hästi uhked olla, et et eesti kirjandus nagu õitseb. Aga samas me ka tajume seda mingisugust sellist isa maalisuse kriisi ja, ja olles nagu selline ühiskonna teemadele kaasamõtlev inimene on teinekord tunne, et kui me tahame mingisuguseid selliseid noh, niinimetatud ühiskondlikke püsiväärtusi kuidagi rõhutada, siis me saame seda teha ainult läbi mingisuguse sellise kõverpeegli või iroonia ja, ja samas tahtes seda teha kuidagi nagu siiralt ja üks-ühele siis sa mõjud nagu kuidagi nagu nakronistlikult Kruusvalli puhul on huvitav, see, et ta teeb nagu mõlemat, et nad üldse räägime kruusvalli retseptsioonist läbi kogu tema loometegevuse. Siis huvitav on see, et noh, temast on tegelikult üsna palju kirjutatud ja ma ei ole tegelikult kohanud tema puhul sellist eitavat või nega tiivset, võib põrmustavat kriitikat noh, oluliselt tema suhtes on alati mingisugune respekt. Ma ei tea, kas see respekt tuleneb alati siirast austusest või tuleneb semi ka mingist teatavast sellisest mõistmatuse, noh, et kui sa nagu päris täpselt kohe ei saa aru, millega sa silmitsi seisad, sa igaks juhuks võtad nagu mütsi maha. Aga üldiselt kruusvalli on alati nagu väga positiivselt kajastatud. Küll, aga siis jah, nagu ka alati eriti rõhutatud neid, tema selliseid ambivalentsus momente, seda, kuidas ta nagu justkui kunagi ei ütle midagi välja kuidas tema puhul mängivad alltekstid, pausid on meenutatud ka seda, kuidas noh, küllap see on tõsi. Et kuidas ta seal Moskva kirjandusinstituudis õppides nagu selle nii-öelda kirjutamise meetodi omandas pärast nagu sellist valgustushetke kahvaga kokkupuutumisel siis ta sai aru, kuidas peab kirjutama, kuidas peab reaalsust nagu kujundikeelde vormima, mis on vägagi põhjendatud tema puhul, sest et noh, Kafka ei ole nüüd ütleme absurd-ist, aga kogu see kirjandustraditsioon, mis sealt lähtuma, hakkas toredad märksõnad Kavkaalikus ka müülikus, absurdism, noh, kõiki neid on ju kasutatud kruusvalli puhul tohutult palju, et, et see on nagu ühelt poolt. Ma ei tea, kas tema kaitsekiht, aga mingis mõttes ka selline elutunnetuse, selline praktiline tööriist, aga teisalt on ta vastupidi väga otseütlev tähendab isegi tema nendes näidendites, mida me selles raba linnu hõigus saame lugeda, tähendab kõik need kõik need väid, et mida tänapäeval noh, oleks võib-olla natukene kuidagi. Ma ei taha siin rääkida poliit korrektsuse vastu eksimise eest, aga, aga lihtsalt, et sa võid ennast lolliks teha, kui sa selliseid asju nagu välja ütled. Tegelikult tema väidab alati, oli väga ausalt ja otse kuidas ta suhtub traditsioonidesse eestlusesse ja samas ta loob selle ümber mingi sellise tunnetuskihi, mis ongi nagu teatrile oluline ja omane. See, et me ju täpselt ei tea, kuidas need asjad on, et tähendab me just võib-olla tänapäeval isegi rohkem. Või noh, raske öelda. Halba kirjandust on alati olnud palju, aga, aga lihtsalt, et võib-olla tänapäeval, kus on eneseavaldamine kergem kui varem, Läheme me kohtame ka teatris rohkem selliseid lavastusi, aga ka näidendi tekste, mille puhul tahaks öelda, et noh, parem kui see näidendi tekstiks seal on kuskil, sest et see lavaelu ei anna talle midagi juurde. Kruusvall on ühelt poolt ju hästi ideoloogiline autor tegelikult kui nüüd ikkagi nagu sõna-sõnalt võtta. Aga teisalt tal on ikkagi see väga konkreetne oluline teatrispetsiifiline selline vahe filt Pervõi vooder, mis nagu võimaldab, noh, see on seesama, see, see paljuräägitud Tšehhovi likus. See ei ole mitte lihtsalt see, et on olemas alltekstid ja pausid ja pausid peavad kandma vaid on olemas mingisugune selline teatav kaitsekiht iga kujundi ümber, mida sa ei saa nagu paljakäsi näppima minna, sa ei saa seda lihtsalt niimoodi mustade kätega Pärdada või, või lihtsalt seda niimoodi lavale virutada pallina vaid sa pead sellest esmalt nagu enda jaoks mingisuguseid tõlke tegema. Ja kruusvall oma küllaltki sirgjoonelise tekstid, aga tegelikult pakub seda niivõrd osavalt, Etti lugejale jääb mulje tema tekstist domineerivat pausid. Noh, ei, ei domineeri midagi, ta on üsna otseütlev autor, tegelikult. Jah, see, mis sa ütled selle nii-öelda teksti lavale panemise või tõlkimise mõttes, siis tõepoolest see, et sa ütlesid välja selle märksõna absurdist noh minu jaoks ka natukene sai midagi selgemaks. Noh, konkreetselt neid tekstasid Raboline hõik neid näidendeid siis võibki võtta neid, et mis nad tegelikult on, et kas nad on kuidagi väga siirad, on see mingisugune noh, iroonia on see mingisugune absurd on see mingisugune iroonia noh, mingit selle aja kohta või mingite selliste asjade kohta või on see nagu kõike kokku, et kui näiteks seesama võimküllane öö on vist nagu kõige nagu sellise on nagu justkui minu jaoks arusaamatum tekst, et ta on nagu mingisugune selline noh, mingi selline nagu nõukogude aja tekst või võtta nagu sellises stiilis kirjutatud, et, et mis see nüüd on nagu on või et ja need suhted on kuidagi nii avali ja, ja ja noh, seal ei ole midagi nagu väga peent mängu või pigem nagu noh, ongi see nagu arusaamatu, et ka ja siis ma hakkasingi mõtlema, et kas see on nagu mingi iroonia või et kas ta on nii puhtalt kirjutatud stiilipuhtalt, et see on juba nagu väljapeetud iroonia. Madis Kolk, mida sina ütled selle peale? Ja see või Kõllane öö on selles mõttes küll hästi minu jaoks nagu just põnev näidend, et jah, tõepoolest ta mida sa ka ütlesid, et, et ta jätab sellise mulje, et ta on selline nõukogude aegne tekst või aga mis on selle puhul jah, just huvitav, et, et see on nagu võib-olla isegi kõige rohkem nagu selline kahe jalaga maas või ütleme siis nii, et ühe jalaga selles olustikutunnetuses ja teise jalaga selles tõlkelises esteetika spekst, et jällegi ma ei tea, võib-olla ma nagu mõtlen üle või, või teen ülekohut. Noorematele inimestele, aga, aga mulle aeg-ajalt tundub tänapäeva teatrit, et vaadates filmikunsti vähem filmikunstis on see mainstreami osa nii kandev, et see oma doosi saavad nii peavoolu austajad kui ka siis need väärtfilmi austajad, aga teatri ja kirjanduse puhul noh, kohtame nagu rohkem neid vaidlusi, et kuidagi see realistlik kaanon. Jällegi ma ei taha öelda, et see realistlik kaanon on kuidagi nagu üheselt aut tähendab ka meie tänapäeva eesti kirjanduses on ju on ju tohutult võimsaid selliseid realiste kes ei ole kuidagipidi suremas või nii, aga üldiselt, kui me nagu räägime sellest, siis siis alati nagu tundub, et, et seda peab kuidagi õigustama või, ja eriti juht teatada tri puhul, sest et teatri puhul me seostame kogu seda asja just nimelt selle, selle Tšehhovi, Stanislavski, koostööperioodiga ja ja meile kuidagi tundub, et päris asju me peame nagu tihti tõlk kima või näitleja puhul käib see ilmselt teistmoodi, näitleja ausus, aste. Näitleja peab materjali endale omaseks tegema, teisiti ta ei saaks, ükskõik mis esteetikas on lavastus, aga võib-olla just sellest kirjandusest ja teatrist rääkijate puhul me kuidagi nagu kohtame aeg-ajalt sellise realistliku kunsti puhul sellist möönduste tegemist või mingisugust sellist. Et noh, tal on ikka ka need ja need kvaliteedid teedide tegelikult Kruusvall on just hea näide sellest, kuidas realism kui selline on väga jõuline, väga elujõuline, väga ambivalentne või tähendab, et just nimelt see, millest ju tegelikult Tšehhov isegi rääkis, et see reaalsus ise on väga hoomamatu tabamatu reaalsuse enda eest tuleb aeg-ajalt nagu see müts maha võtta, et, et me noh, siin nüüd uuemal ajal kõikide nende, ma ei taha neid termineid enam nimetada uussiirus ja ja kõik need moodsad sõnad, aga tõepoolest on mingisugune sellistena nähtuste taasavastamine ja ma võin hiljem natukene kruusvalli puhul ka nagu mõned seosed tuua. Aga tõepoolest Kruusvall nagu näitab seda, kuidas selles eesti kirjanduses on kõik need teemad noh, kasvõi seesama jah või Kõllane ö. Noh, millest seal siis räägitakse, noh nagu kõik sotsiaalsed probleemid on kuidagi nagu üsna varjamatult alasti kistud, eks ju, see kolhoosielust ja kolhoositööst tuimaks muutunud pereema see Parema alkoholismi ohver, poeg siis mees Gerhard, kes igatseb oma isa kodu ja tahab noh, tahab üle kõige elus oma identiteeti kinnitada seeläbi, et teha seda talutööd ükskõik milliste vahenditega. Ja teisalt, kui me räägime tänapäeval, et mis on see Eesti kirjandus, mille järgi me tunneme seda eestlase identiteedi kujutamist, siis noh, sageli on just see, et Kivirähk, et vot et küll Kivirähkiga oskab hästi kujutada nii seda eestlase töökuld justkui ka neid muid fetišeid tegelikult seesama Gerhard on suhteliselt Kivirähki lik tegelane, aga selle Luutselt jah, ainult, et selle vahega, et tal ei ole kramplikult punnitatud mingisugust iroonia või sarkasmi maski ümber, vaid tähendab ta ongi selline ja, ja nii nagu kruusvall on kusagil öelnud. Tõsi küll, selle pereema kohta selliseid naisi on olemas ka mina oma lapsepõlve nendes kolhoosielu ja maaelu vaadeldes. Ma olen näinud mõlemat tüüpi inimesi nii, nii seda pereema tüüpi kui seda Gerhard tüüp ja need on tõepoolest olemas, sinna ei ole vaja mingisugust välja, vabandavad loori ümber luuletada, et et teeme sellest mingi iroonia, et äkki me siis saame seda kuidagi paremini kõverpeegeldada või enda üle naerda, et seame endale peegli ette, et me saaksime enda üle naerda, et no mis seal siis nüüd lõppude lõpuks naerda on see, et Kivirähk nagu naeruvääristab seda eestlase töökultust, et, et tähendab see, see selleks, annab see hoopis teine sõnum. Kui kruus valil aga, aga tähendab kruusfeline dramaturg ees on, on kõik needsamad tegelased olemas, keda võib-olla siis jah, põlvkond, hilisem autorkond saab kuidagi nagu kõverpeegeldada, aga see ei tähenda mingit esteetilist ümberlülitust. Ma tahan seda öelda, et kruusvalli realismis on seesama võti juba sees olemas. Kas teil tõesti pole sugulasi kusagil? Ei. Hea oleks, kui oleks Aga ei ole. Aga kus teie naine on? Ole üldse pole? Pole üldse olnud? Ei miks? Kuidas ei tea, siis jumal ei andnud? Ei tahtnud. Miks ta ei tahtnud? Tema teab, mina ei tea. Kas ei meeldinud naistele. Kas te jooksite nende järele? Loodusseadus mul tuli meelde, mis asi, see eilne õhtusöök siin ja allkorrusel. Seal laua taga istus üks noormees, noormees mustas ülikonnas. Ei jaa, ta õpib Ameerikas, mida ta on kammusik, praegudel mägi. Kust teie teate? Seal lauas öeldi, et ei mängi, et hoiab sõrmi mis ta mulle kordagi otsa ei vaadanud. Mina vaatasin talle otsa, aga tema ei vaadanud kordagi minu poole, vahtis maha. Ärkasite. Võib-olla on ta pime võib-olla nii ta ei näinudki mind, kes, kui ta pime on? Vast ei ole pime, ega meie ei tea. See nende maja. See loss. Gustav tapeti vanglas ära, mina kardan. Mind tapetakse haiglas. Selle pärast. Mispärast ma haiglasse pean minema? Mispärast me üldse kodunt ära pidin tulema? Miks teie ära tulite? Lähete? Kust kohast, kust ta pärit on? Ma ei tea, tema polnud ka kohalik. Me kohtusime olles seal, ta võttis mu naiseks. Viis aastat tagasi tulid sinna meie kanti. Kust sa tulid, kust ma tulin? Tulin. Tulin üle põllu üle, kõrrepõllutuled põlesid. Paistsid kaugele tulin otse tulede valguse peale. Sattusin heade inimeste hulka, need võtsid omaks. Võiks põllu, tulid sest maa oli külmanud. Hea kerge oli astuda. Mis on praegu teiega mööda teed ei käi, vaid otse üle aasade läbi metsade läheme, et saax rutem kohana. Üks, läbiv asi nendes tekstides on ka see noh, tõepoolest see Eesti ajalugu, mis, mis kruus oli, noh, nii nagu sa alguses ka Madis Kolk ütlesid et see on, see on hästi-hästi viib või kõik, need on kuidagi selles ajaloos kinni ja noh, kogu see noh, tema kujutlusviis kirjutamine, see on ikkagi üsna nagu pessimistlik või et, et seal ei ole mingit sellist noh, mingid helguse puhangud on, aga kõik see on ikkagi nagu, et seal justkui noh, ajalugu ise nagu hoiab nagu kinni või seab mingid piirid või et, et seal midagi, eks eksistentsi Salistliku, et, et kusagil on näinud midagi täiesti valesti ja seda enam nagu kuidagi parandada ei saa ja mulle tundub, et et see on just sealt ajaloost tulnud või. Jah, mingis mõttes küll see mulje süveneb veel, eriti ka siis, kui paralleelselt vaadelda seda Kruusvalli ajakirjaniku publitsisti tegevust ja ka tema neid proosapublikatsioone see pessimism on, on temast tõepoolest olemas, aga ka selles jällegi tuleb nagu selline paralleel Tšehhovi ka pähe. Ma ei ole nüüd kindel, kas kruusvalli ja Tšehhovi on kõige sobilikum kõrvutada, kuigi noh, selge see, et kõrvutada võib kõike ja ja kui me kruusvalli juba Tiia Kavkaga kõrvutame, siis siis Tšehhovi ammugi just see, mis mis on see Tšehhovi dramaturgia, see üks suuremaid, neid mõtlemise kohti, et et mida need inimesed siis nüüd tõepoolest nagu tahavad. Pidin nad kogu aeg igatsevad kuhugi ja, ja, ja tahavad kuhugi ära, kus on parem. Teisalt nad justkui nagu ei tee selle nimel midagi, noh eks seal on nagu erinevaid tegelasi. No üks asi, mis, mis Tšehhov võitja kruusvalli juba nagu kindlasti seob on see mingi teatav suhtumine oma kangelastest võiks öelda, et see on selline suhteliselt ilma empaatiata suhe, tähendab, see ei tähendanud seda, et see on küll huvitav. See, see ei tähenda tingimata mingit negatiivset või halvustavat suhet, aga see võib olla tähendab pigem seda, et autoril puudub selline konkreetne alter egod nagu mingis mõttes. Jällegi noh, ma ütlen, see võrdluste tee on väga libe. Aga mingis mõttes me võiksime ju kruusvalli võrrelda ka Jaan Tätte ka just nimelt selles mõttes, et see inimsuhete peegeldamine või see, kui me räägime natukene vähem sellistest sotsiaalsetest teemadest pigem nagu just nimelt sellisest kesk ealistest inimestest ja nende teineteise leidmisest ja mitte leidmistest. Jällegi selline omaaegne moe termin võõrandumine, noh eks siis esistentsialismiga kaasnenud selline termin kruusfalju ühes oma näidendis ühe oma tegelase suu läbi lausa ütleb, kuidas distantsi hoidmine on tegelikult nagunii-öelda ellujäämiseks või oma identne teedi kaitsmiseks lausa vajalik, just et see on selles mõttes nagu kuidagi huvitav selline dialoog sellise teoreetilise mõtestusega, noh, me leiame neid, neid kohti, kruus vallilt veelgi, on ju, on ju temal lausa selliseid konkreetseid tsitaate näiteks ioneesko kiilaspäiselt lauljanna alt ja et noh, ta on teadlik nendest absurdi viidetest, aga mis ma seletatav paralleeliga öelda tahtsin, on see, et mõlemad ju nagu selle olustikulise ja väga sügavalt psühholoogilise põhja pealt läbi tunnetatud inimsuhete puhul. Noh, tahavad nagu väljendada ju sellist teineteiseni mitte jõudmist, aga Tättel ma ei ütle seda, Tätte nagu, see ei ole mitte miinus lihtsalt tema eripära või tema kujundi omapära tema nagu viimasel hetkel loobub sellest lõpuni minekust või sellest pausist ja looritab selle mingisugusesse kujundisse, mis tema varasemates näidendites oli võib-olla natukene paremini peidetud hiljem nagu oli kuidagi natukene formaalsem ja ja natukene nagu jätab mulje, et teeb tema sõnumi Ühe plaanilisemaks. Kruusvall nagu pigem hoidub sellest ja, ja hoiab kogu oma seda kirjanduslikku teksti just nimelt selles tundes või selles selles impulsis endas. Aga see, mis empaatiasse puutub, et see ei ole jah, mitte mitte oma tegelaste kuidagi põlgamine, noh, me võime, noh, millest see üldse võib kirjaniku puhul väljenduda, Tšehhovi puhul näiteks selles, et ta nimetas ju suure osa oma näidendit müüdjateks, kuigi seal justkui nagu midagi naljakat ei ole lihtsalt see, mis on olukorras sees olijatele tragöödia on väljas olijatele komöödia ja, ja Tšehhov vaatles asja väljasolija vaatepunktist, et tegelikult ju ka Kruusvall vaatab oma tegelasi ikkagi distantsilt või me saame küll aru, et kogu see olustik, mida ta kirjeldab, on tema jaoks väga omane, väga tuttav ja see ei ole mingisugune selline kunstlik ja välja imetud pastakast. Aga ta ikkagi nägu, ei ta ei kiirusta ütlema, millisel tegelasel on õigus poolt ta isiklikult on, et, et pigem just seesama asi, mis teeb ju Tšehhovi igikestvaks või see, kuidas ka Tšehhov kui ta üldse kellelegi suhtes on emotsionaalne, siis nende tegelaste suhtes, kes justkui nagu kõike teavad, kuna realism teab, et elus me ei saa kõike teada, et ka kruusvalli pessimism on, on nagu kantud ühelt poolt nagu sellest, et ta ütleb nagu väga konkreetselt välja, mille pärast ta südant valutab, ta ei, ta ei hoia seda nagu enda teada ja samas taga nimodi Tšehhovi kombel, miks ma siis midagi ei tee oma olukorra muutmiseks, isegi sündmuse käsitlus on ju neil sarnane, see, et sündmused on kõik juba ära olnud, see, mida mina teen või ei tee, see ei muuda tegelikult nagu seda, mida minu kangelane järgmises episoodis taob, ütleb, et, et mis, mis on see minu motivatsioon, mida ma tahan saada suhtest teise tegelasega, et jõuda nagu sealt konfliktist mingisuguse lahenduseni. Sündmused kui sellised on ära olnud, see, mida me nendest arvame või ei arva, see ei muuda nagu iseenesest midagi, see, mida mina saan teha, on see, et nagu püüda säilitada oma identiteeti või isegi nagu see, see, mida tegutseja ütleks, et et see on passiivsus, see on noh, tegelikult võib-olla mingisugune aktiivne, oma identne dieedihoidmine. Vot see on see, mis ma enne tahtsin öelda, et ma ei taha, et see võrdlus mõjuks kuidagi väga kunstliku nahaga. Aga kui me juba tuleme nende tänapäeva mingisuguste märksõnade juurde, need uus siirused ja postmodernismijärgsus, et miks, miks Kruusvall ei ole sellises postmodernses või, või isegi vaata, et mõne arust postmodernismist väljuda, ürita vastavas kultuurikontekstis anakronistlik ja vanamoodne, et tema tegelastest on väga tugevalt tajutav see, mida performans dismi teoreetik Raoul Effhelman on ju sõnastanud just nimelt sellise sidusa subjektina. Et tõepoolest mõni teine autor, kes käsitleb selliseid nõukogude aegseid kolhoosi sündmusi ja, ja igatseb taga seda vana Eesti taluelu, ta võiks selle asja ju ideoloogiliseks keerata või taandadagi asja sõnumi pinnale. Nii et lavastajale ei tarvitseks kimbutama teha kui lihtsalt lava lava servalt see sõnum välja hõigata, aga kruusvallitegelased tegelevad aktiivselt selle oma subjekti sidususe hoidmisega selle oma identiteedi kinnitamisega sellega, et nad noh, kõik need nende mõtted. Karemargid, muide me võiksime ju öelda seda, et kruusvallitüüpi, näitekirjanik oma pausides ja, ja kõiges selles on kuidas öelda, et tema tekst, väljendubki nagu tegelaskõnes ja kõik muu, jätab ta selle võimaliku lavastaja hoolde. Aga tegelikult, kui me vaatame, kruus, vali remark, need on küllaltki ette kirjutavad. Tal on ikkagi väga oluline mis seal all tekstis toimub, ma ei oska hetkel konkreetselt öelda, kas näiteks Mikiver on väga täpselt tema remarki järginud või mitte, aga me näeme, et kruusvalli jaoks on see oluline ja see nagu näitab seda, kuidas tema tegelased nagu tegelevad oma identiteedi hoidmisega mitte mingisuguste selliste loosungite hõikumisega, mida võiks ju mõne teistsuguse lugemise puhul tema tegelaskonnast ju välja lugeda, sest et noh, nagu ma enne ütlesin, tegelikult ta tegelased ei, ei varja midagi oma Teid pauside taha, nad ikkagi üsna konkreetselt väljendavad nii seda, mida nad arvavad venelastest kui ka Siberist kolhoosi elust, uuest eesti elust kapitalismis. Noh, kõik on üsna üsna loetav. Sellel korral polema palunud ühelgi kirjanikul Kruusvalli uuesti kirjutada sest seda on juba tehtud, jätkab. Eelmise aasta Loomingu novembrinumbris ilmus Toomas Kalli selline põnev, ma tea, paroodia kogumik või, või kuidas selle kohta peab ütlema? Toomas Kalli kirjutatud selline etüüd, kuidas eesti kirjanikud Kevadet kirjutab, tahaksid siin ta nagu aimab järgi seda võtet, kuidas seda teeks Tiit Aleksejev Mart Juur ja Ene Mihkelson, aga ka see, kuidas seda teeks. Toomas Kalli arvates. Jaan Kruusvall, ma loen selle lõigukese ette. Kevadised kaugused, Nad hilinesid, isa ja poeg, või kes õieti sügis ikkagi nüüd kummardab see pikkade juustega poiss ja küsib. Mida lugenud ei ole ma veel midagi lugenud, alles tulin kooli, hiljem köitis mind üks tüdruk, ootasin teda vahel teeristis teinekord tema mind, siis sai seegi otsa. Nüüd tean, viin mulle ei maitse, aga ega ma selle pärast lihtsalt kellamees pakkus ja rääkis elust, miks suured arvavad, et mind huvitab elu, kas on siis millalgi huvid, tänud, kas mind üldse ongi veel, ehk pole ma kunagi olnud? Viiul oli, aga seda mängima ei õppima iial. Helid peavad tulema mujalt ja ühel raagus õhtul nad tulevadki klu-klu otse lõunast ja lendavad sinna, jah, kuhu klu-klu. Ei, nüüd ainult ärasid kuskile, kus on päike, lilled, heinamaa tegelikult, aga mitte miski on vaid olematus, see eriline viis olla olla või kordki sina ise, kui sedagi. Tulid juba vaheajale? Jah, vanaema ei meeldinud mulle seal koolis ei meeldinud, koolis on ju nii lõbus. Jah, aga ei ja üldse süüa tahad. Sööma peaks küll, aga ei, panen sulle ära, praegu pane pärast teinekord vastu õhtut, kui kõht oli juba päris tühi, tuli pois uuesti kööki, vanaema oli vajunud pliidi ette musta-punasetriibulise kaltsuvaibale ega hinganud. Nii see inimese elu on kord must mure, siis kitsas, vaevumärgatav rõõmu, triip, sisi, jälle mure ja nii kuni lõpuni välja. Et see oli siis Toomas Kalli selline paroodia sel teemal, kuidas Jaan Kruusvall võiks kirjutada kevadet, et jah, see on teravmeelne ja andekas ja juba see, et kirjaniku saab parodeerida, on nagu tema kvaliteedimärgi selline kinnitus. Aga jällegi ütleksin seda, et et see on selline suhteliselt nagu välisvormi paroodia või et tõepoolest me tunneme siin ära neid kruusvallipause ja mingisuguseid noh, jah, hoiakuid, aga ma ütleksin pigem, et need on need välised hoiakud, et, et, et see on just see, see esmamulje, millega me kruusvalli nagu vastu võtame. Et miks ma just ka selleks tänaseks vestluseks valisin selle raba linnu hõigu oligi just jah, see, et et see nagu minu jaoks ühendab nii neid neid küllaltki otse ütlevaid ja, ja sellest eestlusest ja maaelust kõnelevaid selliseid mõtteid, mälestusi kui ka jah on, annab nagu sellise välise vormi Te või või kujundikeele selliseid käsitöö Te kätte, et siin on nagu see, see pinge võib-olla kõige, kõige suuremalt esil. Tänases saates rääkis Jaan Kruusvalliraamatust raba linnuhõik. Madis Kolk. Kõlasid katkendid Kruusvalli kuuldemängust hääled. Saator panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.