Oravaid aeg on omada. Oled ka palli ära unustanud, AK riidesse panema. Kui sa patrad, praegu on alles keskpäev. Päike, oi pagan. Magame veel. Tuuri. 30. teatrisaade on alanud ja hea meel on öelda tere päevast kõigile teatris, Bradele, stuudios on Meelis Kompus ja meie hea teatrisõber. Reet Weidebaum, tere. Tere. Tere. Nüüd paar päeva tagasi avaldas Eesti teatriliit oma aastapreemiate nominendid. See on väga pikk loetelu, mistõttu me jõua kõikidel nimetustel ja kategooriatel kindlasti peatuda, aga tõenäoliselt kõiki huvitab ikkagi see, kes saab aasta parimaks meesnäitlejaks naisnäitlejaks ja millisele lavastajale läheb auhind ja milline siis on teatriliidu juhatuse aasta lavastuse selline nagu eripreemia, mis eraldi siis välja antakse. Meil on mitu lehekülge. Neid nominatsioone siin praegu ka ees, et kui sa Reet ise nendega tutvusid, olles siis ka ühes paljudes riides, siis kas on võimalik mingit üldistust teha, mida me saame teatriaasta 2012 kohta öelda. Ma ei oska teha üldistust. Ma ise töötan siis žüriis, mis hindab nii-öelda neid algupäraseid näidendit kahe aasta lõikes ja seal oli ka tegelikult valik oli päris suur. Aga niisugust nagu selliseid suur ja kindlaid jah, sõnu. Ta oli väga väheste kohta, et vahetevahel on selline see viimane sõel nagu palju suurem, et on mingi kümmekond väga kindlat suurt asja, kus siis tuleb tõsiselt vaielda. Praegu mulle tundub, et ühelt poolt on see muidugi tore, et on väga paljud erinevad lavastused siin erinevatel põhjustel ära märgitud, et mõnes mõttes see näitab, et tase on nagu ühtlaselt võib olla tugev. Aga teiselt poolt võib-olla siis näitab see ka seda jälle, et sellist nagu suurt ja säravat tähte ikkagi eelmisel aastal ei olnud. Ma olen sinuga täiesti nõus, et kui siin on varasematel aastatel räägitud sellest, et vot too aasta oli nüüd Tartu uue teatriaasta see oli nüüd no-teatriaasta, me ei saa öelda, et see oli nüüd ühe või teise teatriaasta. Nojah, samas teater on ju ka sedasorti kunst, on elus, see juhtub nüüd praegu seda ei saa nagu lõputult lihvida, ei saagi olla kõik aastad ainult sellised tipud, et vahetevahel on ka lihtsalt hea aasta ka tore aasta ja ma arvan, et meie sinuga oleme ju ka erandlik publikuna. Me vaatame peaaegu kõik asjad ära. Ja siis see pilt, mis peas tekib, on hoopis teistsugune kui teatrivaatajal, kes käibki võib-olla paar-kolm korda aastas teatris ja vaatabki tema jaoks need paar-kolm säravat asja ära. Et need ongi nii erinevad suhtumised, vahel peaks, võib-olla jah, neid publikupreemiaid tamis, teatrid ise ju tegelikult välja annavad, annaks võib-olla mingi hoopis teistsuguse pildi. Või vaadata siis ka meie teatrisaate aastalõpuküsitlust, mis tegelikult teatud osas katus aga oluliselt ka ikkagi erines? Teatriliidu aastapreemiate võitjaid vaadates, aga kas mõni sinu suur lemmik on näiteks aasta lavastuse lavastaja või siis ka näitlejate kategooriates nomineeritud? Praegu ja lavastaja auhinnale mulle väga meeldib, et Madis kalmeti auku aru kandideerivad, et see oli küll minu üks suur lemmik selles mõttes, et see oli kuidagi nii klassikaline ja selline hea, hea vana teater, kui ma ütleksin ja lavastaja oli andnud ikkagi ka näitlejatele võimalused rolle teha, mängida Carita, Vaikjärv kandideerib? No ma just nii, et mina olen nende valikutega küll väga rahul. Ma võib-olla olen natukene nukker, et lillede keel lavastuse auhinnas ei ole, et siin on vist ainult üks auruina Tauraite, kes oma osatäitmise eest seal kandideerib. Lillede keel oli ka väga võimas lavastus, see oli nagu selline täiesti teist tüüpi klassika, aga ma kujutan ette, et seda teksti niisugusel kujul vaadata, et see oli täiesti suur nauding ja seal hakkas tööle ka see lavakujundus. Esimesel hetkel koma saali läks oma issand jälle mingid kiled rippuvad, et aitäh ei. Ja siis, kui see valgus süttis ja kõik mängima hakkas ja näitlejad sinna sisse tulid, siis seal ikkagi super tervik ja, ja väga-väga võimas kogemus. See oli Von Krahli teatri lavastus, aga üks näitleja võib-olla, kellest me peaksime rääkima selle aasta kontekstis natukene rohkem on Marika Vaarik, sest kõigepealt Marika Vaarik valiti meie aastalõpuküsitluses parimaks naisnäitlejaks aga teine, et Marika Vaarik on näidanud viimase paari hooaja jooksul oma täielikku tippvormi ja minu suureks üllatuseks ei kandideerida sel aastal naispeaosa kategoorias vaid kõrvalosa kategoorias ja välja on toodud osatäitmised lavastustes pedagoogiline poeem ja Suurügimine, mis oli pigem nagu ansamblimäng, et kes siis seal peaosaline on, kui Marika Vaarik kõrvalosa eest on nomineeritud? No siin ma arvan, et hakkab nüüd tööle see, kuidas ma ütlen vana vana tüüpi uut tüüpi teatri fenomen, et kui fon kraalia, no teater ju räägivadki enesest kui nagu trupiteatrist, kus kõik on autorid ja kõik on tegijad ja kõik on peaosalised, kus enam ei jagatagi rolle ilmselt suurteks ja väikesteks, vaid kõik koos teevad lavastuse siis ilmselt on nüüd meie žüriid natukene hakkavad selles osas hätta jääma, et kui meil on nii selge sõna peaosakõrvalosa mis saab siis nendest nagu grupitöödest või, või, või. Ja seda jaotust on ikkagi püütud teha, jällegi, haarates sinu mõttest kinni NO99 lavastuses Ifikene aulises Mirtel Pohla siiski naispeaosa eest nomineeritud Eva Klemets jällegi osa Est suure Sõgimises kõrvalosa kategoorias ja Lauri Lagle on ka lavastaja preemiale nomineeritud sellesama suure õgimise eest Vanemuise biitlid lavastus, millest möödunud kevadel palju räägiti ja siis kuidagi see rääkimine sellest lavastusest minu meelest natuke nagu sumbus, aga nüüd on ta siin tagasi. Täiesti õigustatult, ma arvan, et on õigustatult tagasi, sest kogu see liin, mida Tartu uus teater ja Ivar Põllu on ajanud nii-öelda meie lugude lavale toomisega see on nii omapärane ja nii järjekindel ja see on kuidagi nii võimas ja minu meelest Vanemuise biitlid ja ikkagi ka see sõnum ja, ja juba dramaturgia isendit peavad, seda võib iga erineva nurga alt võiks teda tegelikult mingisugusesse kategooriasse nomineerida, aga siin on jälle seesama, et nad olid ju ka ikkagi nagu trupp. Et hakata siin näitlejaid eraldi ühekaupa välja tooma, on ilmselt jälle keeruline. Teatriliidu juhatus on sama lavastuse pannud ka aasta lavastuse nominatsioonidesse, see on siis Tartu uuele teatrile autor lavastaja Ivar Põllu, Vanemuise biitlid aga Ivar Põllu, siis ka lavastaja kategoorias. Et kuidas üldse nagu need kaks asja omavahel, kui käivad sellest igal aastal räägitakse aasta lavastus ja lavastaja auhind on siiski kuidagi nagu eraldiseisvad. Miks see nii on? Ma arvan siiski, et on osa lavastusi, kus võib-olla see lavastaja, see on, on võimas ja suur, aga miskid asjad sealt siis ei, ei tule nii nii täpselt järele või ei teosta võib-olla nii täpselt mingitel muudel põhjustel, aga lavastus on ikkagi seal tervikus, võib olla saalist välja, lähed siis esimesel hetkel sa ei mõtle üldse nii-öelda, kes need üksikasjad seal paika on pannud ja lihtsalt see elamus on nii võimalusena Gilgamess eelmisel aastal, eks ole, mis korjas hästi erinevaid auhindu ja selle terviku eest. See vast on siis see kriteerium, aga tõesti, siin peaks keegi inimene rääkima, kes on selle läbi mõelnud, mille järgi neid kategooriaid niimodi jagatakse. Ilus on muidugi ka see, minnes tagasi näitlejate juurde, siis, kui naispeaosa auhinnale kandideerib teiste seas Tiina Mälberg Rakverest Ljudmilla Prokofjevna kaluuginana lavastuses armastus tööpostil siis sama lavastuse meespeaosaline Elva väli kandideerib meespeaosa kategoorias. Seda juhtub harva. Sama lavastuse mees ja naine on erinevates kategooriates samaväärselt nomineeritud. Aga see on suurepärane. Ma olen seda lavastust näinud, jaa, jaa. Päris ei ole nagu otseselt minu lavastusi selles mõttes, et ma vaatasin selle ära ja see oli tore, ma sain aru, et publik oli absoluutselt õnnelik seal, et seal selline vana heas võtmes komöödia, kus näitlejad mängisid veidi nagu laia pintsliga rolle ja kus tõesti vigurdati ja mängiti ka välist karakterite kuju ja hääli ja asju, et see oli selline tõesti, ma ei tea. Nagu 20 aastat tagasi oleks aeg kerinud minu jaoks, et sellist tüüpi komöödiaid Ma ei ole üldse enam näinud, et mingil määral tore nostalgia, aga muidugi see film on ju ka silmade eest, paljudel, minul ka mingil määral ma arvan, hakkas selline nostalgiafaktor seal tööle, et ammu pole midagi sellist. Mis on jah, tore, et siia kategooriatesse sisse saanud ikkagi väga erinevad tööd, siin on tõesti sellist lihtsat lugu, komöödiat, aga sinuga sellist nii-öelda peavoolust kõrvale jäävat teatrit seesama Tartu uue teatri näide NO99, et et kui vaadata neid kategooriat, kes annab sellise hea pildi ikkagi Eesti teatris või see on nagu on ka kritiseeritud mõningatel aastatel, et see on ikkagi väga väikse grupi inimeste selline isiklik maitse, mida siis justkui need kategooriate nominatsioonid meile peaksid demonstreerima või isegi peale suruma. Loomulikult on žürii vaatajad hoopis teistsugused inimesed kui teatrivaataja iga päeval õhtul saalistest praktiliselt juba nagu elukutse, kui sa vaatad kolm kuni neli lavastust nädala sisse on mingil määral hakkab tekkima, on võib-olla selline nüri pilk ausalt öeldes, et sa enam ei selliseid pisikeste asjade üle ei tunne enam võib-olla rõõmuvaid otsida ainult midagi suuremat ja suuremat ja suuremat, selline nagu mingi nagu suureõgimisega, eks ole, sa lihtsalt kogu aeg antakse, seal on nii palju häid suupisteid ja lõpuks enam ei lepi sellega, siis peab olema midagi täiesti erilist, et siis noh, tuleb see kõik nagu pea peale pöörata. Igal juhul meie kodulehel on ka kõik need nominatsioonid aastal lavastus, lavastaja, kunstniku auhind, meespeaosa, naispeaosa kõrvalosad ja muud sellised eripreemia me igal aastal või üle aasta välja antakse, tutvuge nendega ka vikerraadio kodulehel ja ilmselt see ikkagi aitab võib-olla sellist valikut teha, kui te teatripileteid lähete ostma, mis on need lavastused, mis on nii-öelda ekspertidele, kes on palju teatrit vaadanud? Silma hakanud? Pärast keskpäeva. Head sööki näitlejatel torkab silma, Haabletina teaduta, lugeda saab, reklaamib pesupulbrit. Pikka teksti pole hullu, kui käes. Hästi välja pead pisut, kes täna häid ja ei ole. Kuningas võiks mida pikem kausitsena põlgamplile. Ja laual näinud aegu vanameistri loomisvaevu lavastaja külma raevu, papist kuid on teatristuudios mahu sambel teatri kuulsust nagu Kadaamike. Pere ütleb tänaval. Teatriaastapreemia nominent sõnalavastuse žürii eriauhinnale on teiste seas ka projektiteater kell 10, mille tegevus tõestab kunstiküpse repertuaari võimalikkust suveteatris. Lisaks kandideerib Maria Peterson naiskõrvalosa preemiale rolli eest suvelavastuses Mess allianss. MTÜ kell 10 tähistab tänavu suvel aga oma kümnendat sünnipäeva. Lavastaja Roman Baskin annab praegu Salme kultuurikeskuse proovisaalis viimast lihvi Bourne'i komöödia-le hukkamõistukoor, ehkki sellesama kunstiküpse repertuaari kroonijuveel peaks lavale jõudma hoopis eeloleval suvel. Me suvel tahame teha ikka Hamleti Rakvere linnuses samblad, meil on praegu ka Shakespeare'i Hamletit ikka mängitud, ega siis loomulikult on omlett teada ka, kes mängib ikka ja Üllar Saaremäe ja kes on Gertrud filtrid, on Kersti Kreismann. Poloonis tammearu ja noh, esiteks ei ole kogu koosseis sajaprotsendiliselt hel täis, aga selle me teeme ja sinna Rakvere linnusesse kindlasti. Ma ikkagi rõhuga olen teinud ka väga niisugust dramaatilist draamat siin orkestri proovi ja, ja iha jalakate all ja, aga valdavalt rõhk on olnud ikkagi komöödiatel. Aga mõni nendest möödunud suvehittidest oma iha jalakate all, et kas see nüüd ära mängitud või, või tuleb neist mõni nüüd tagasi ka veel? Ei no missal Janssija suve unistasime, mängime kohe kindlalt, see on alles teine suvi, eks ole, iha jalakate all me mängisime kolm suve, et seda vaatas ikkagi 20000 inimest. See nüüd sai otsa. Ja ilus mälestus. Praegu on niisiis aga päevakorral inglise autori ehk Bourne'i komöödia hukkamõistukoor. Ühe väikelinna ooperiseltsis valmiva kerjuste ooperi proovidesse jõuab kaitsioons. Aga kõik rollid on selleks ajaks juba välja jagatud. Ettelaulmisel otsustatakse, et mingi episoodikese mees siiski saab. Edasine käänuline teekond viib kai küll peaosani, kuid selgub ka, et väga keeruline on laveerida intriigitseva väikelinna elukaride vahel. Hukkamõistukooris mängivad teiste seas Elina Reinold, Mait Trink, Helene Vannari, Pirjo Levandi, Merle Palmiste, peaosades aga Raivo E. Tamm ja Marko Matvere. Ai laseb külmal veel peale joosta suurest voolikust. Võtad aknaraamid eest ära, kurat ja tõmbasin aknaraam, järgmine tase on aga mulle. Anna ta mulle. Kuule, sina nagunii kinnisvaraaknaraamide oma õla peale. No minul on selline roll, et ma ei pea midagi tegema, seisan nagu üks post, seal on hea välja ja ütlen ahah-ohoh. Hea küll, tore, aitäh, sihuke lihtne roll siis väga lihtne, aga tihtipeale Öeldakse, et kui on vähe teksti ja justkui nagu tegema midagi ei pea, siis tegelikult on roll raske selle vähesega ära mängida, suur asi? Ei, ma ei usu, et siis ikka vastupidi, mis karakter see selline on ikkagi? Usk? Ilma karakterit olema, niisugune väike inimene, hallis ülikonnas, tal on igav ja kurb ja ta otsib seltskonda ja teda võetaksegi siis amatöörooperiseltsi trupi liikmeks ja omistatakse talle siis omadusi, mida tal tegelikult ei ole. Aga siis see nii-öelda kokkuvõttes selle trupi seisukohalt siis muutub ta nagu kõigile eemale tõukaks. Eino meile tihedus, ärge seda kaotage seal. Veel hullem oleks veel hullem veel. Sa pead olgugi, et need sundseis sa pead sundkäigud ära teha, need on sundkäik. Jah, nii. Tegelikult igapäevases teatrielus tuleb ka ette selliseid olukorda või? Ei, ma ei ole olukordades mingi mees, ma palun professionaal sihuke kreatiin juba tegelikult sellistest emotsioonidest ei lase ennast näitlejana mõjutada või mind see ei huvita enam. Noorena oli teatrielu kõik niimoodi huvitav ja põnev on siis ka nii, et aastatega läheb rohkem ikkagi nagu tööks kata no kui see nii ei oleks, siis oleks midagi valesti inimese peas. Inimene väheneb ja, ja, ja õpib juurde ju kogu aeg, kui ta õppija iseenesest on loll. Mis arendab näitlejad kõige rohkem. Vaata need kaks asja inimesi ja ütleme, artisti Aveng, need käivad käsikäes, et nad nagu korrelatsioonis, et sa ei saa olla jube ja näitleja samas olles inimesena tühine. Noh, niimoodi see paraku käib, et kui sa tahad näitlemisse, pead alanema inimesena või, või vastu ühtegi tööd ja ettevõtmised, mingid rollid küll ei arenda suust midagi, leiad sealt võib-olla mingeid nippe ja nõkse, aga kui sa neid ei oska kasutada hiljem, siis ei ole sellest mingit kasu. Vabandust, vabandust, vabandust härra, sel ajal enam enam tonni ja muidu läheb mustaks, siis määri meil ikkagi ise ära. Ütle täht viie siis, las ta arvab neid. Aga reeta sa ei tohi, nagu sa reedad ennast, kes on seltsi? Jah? Lavastaja Roman Baskin, teie olete juba viiendat korda võtnud ette sama autorimaterjalid, et on siin mingi selline praktiline põhjus või tõepoolest võlub ta millegagi. Mõnes mõttes raske öelda, aga vahel kuid ikka on ju dramaturgia nagu vahel võtad vana raamatugi kätte uuesti, et ta on ikkagi üks maailma maid, komöödiagraafia, see on selge ja enimmängitud ka. Ta sihuke vanake iga aastaga kirjutab ühe näidendi ja niiviisi üle kolme nelja saab nagu väga pihta ja noh, see naljakood mulle meeldib ja lõpuks see, kuidas ta maailma näeb niiviisi läbi selliste prillide mulle mulle see kõik istuge, kes, noh, see vahendaja olekule on kohe väga hea meelega. Mulle tundub ka, et Eesti publik on ta hästi vastu võtnud, sest soolid on olnud ikkagi täis ka siin suvelavastuste puhul, kus on oht, et hakkab vihma sadama ja inimesed tulevad kohale, nad nagu vajavad sellist head briti huumorit, sellist tugevat ja tihkelt. Ei see nii on, jah, ta on, mõnes mõttes on meile see briti huumor siiski natuke omale veidi maniline, veidi terav, veidi selline isegi küüniline kohad. D, aga ikkagi. Mis ta suureks teeb, see ta võib ju naerda, eks ole, inimlik, kus te üle, aga tegelikult tal segunes inimarmastus on ikkagi valdavalt olemas, eks ole, ta ei ole mingi ilkuja Simmi selline aialt läbi. Hingamine palun ütle talle, et ta seda ei tee. Ära tee. Kiusake kurat, ärge aidake 11. Mida te, kurat, kiusate ja ajakava skandaal, tuleb kõva toetada. Ta ise sel korral lavale ei lähe, aga trupp on väga suur. Kuidas sa trupi komplekteerimine teie puhul käib, seal on väga põnev, noh, Merle Palmiste draamateatrist, Elina Reinold vaba. Talvel ütleme projektiteatriinimesena ikkagi naljalt seda basseans iial kokku ei pane, sest koduteatrites on nad kõik tihedalt öös ja peale selle on väga-väga huvitav selliseid erinevaid kooslusi ikkagi tekitada. Noh ja kui on materjal ja selline kamp, kes nagu tahab teha, noh, ütlesin siis väga suurt saladust ei ole, siis ta reeglina läheb hingama. Ena hingab praegu, kuidas ta laseb, seejärel võib öelda? No tundub küll jah, intensiivne oli ta küll jah. Ega komöödiaga ongi selline asi, et kui vett basseinis ei ole sisse ujumisliigutuste tegemine on suhteliselt nagu imelik, et publikut omadus oli, tagasiside on komöödia puhul väga tähtis. Loomulikult on draama puhul ka väga tähtis, aga noh, draama puhul vaikus, tagasisideme, eks, eks ole, komöödia puhul on naer väga tugeva draama, dismi närviga näitlejad. Nad panevad taas tõhu seisma ja tekitavad sellise meeletu vaikuse, eks ole. Koomikaga on täpselt sama asi, eks ole, et kuskil peab nali sündima. Sündis nali, Pummed. Sel ajal mine liivakellani, sest see on nagu Tom Stop talunud, talunud, talunud talu talgud, vaid tal on siiamaani nihkesse piigeldi vedukonda viimase reading. Eks muidu seda kuradi plahvatus ei saa tekkida kuidagi tühjalt kohalt. Kui väga ta ise proove tehes kaasa lähete, selle kõigega, sest ma vaatan, et teie lavastustes nagu tundeid tagasi ei hoita ikka kõrgemale ja temperatuur peab olemas keemise piiril ja ka etendust vaadates on nii, et sa ei tohi kuskil ära raugeda. Ja nagu ma ütlesin siin proovi käigus ka, et teil ka endal hääletoon tõuseb ja te tahaksite nagu laval hüpata, teda ka ei tee seda. Aga te lähete nagu väga-väga sisse ka ei ole võimalik nagu külma kõhuga juhatada. Nuias kuskil on tehnika, eks ole, et sa ennast ise ära ei kaota. Mõni dirigent vehib rohkem, mõni dirigent vehib vähem, see on ju ikka nii, aga dramaturgia reeglina tegeleb väga-väga-väga raskete olukordadega, jäätunud näitleja, häälestada või viia tegelane, eks ole, sellisesse olukorda, noh, seal on ikka vaja vaja vahel kasutada ka igasuguseid nippe kuuma pärast. Mina olen kõva pärast erutu, siis miks peaks publikuma pärastelt omana vana asi Hamletist aga sõda, kasuta soolistust hüüate vahele, mingeid märkuseid, näitleja ei tulegi rollist välja, ta rollis ta reageerib märkustele ja see temperatuur kasvab, kasvab, kasvab vastavalt nendele. Ja mulle tõesti see, see endale on väga oluline, et meil tuleks välja, istuks maha, räägi, kraadime olukorra läbi ja just ja siis algavad proovid on oma selja taga ja just täpselt, et see temperatuuri näitas oma emotsionaalses mälus, peab selle talletama selle temperatuuri, eks ole, et ta suudab tehniliselt seal temperatuuris püsida. Kallimalt meeldin elada päeviti kaaneta. Noh, kuidas ma ei teagi, sekkovski, viiulikontserdid mõnede dirigendile tundub võimatu, et nad mängivad seda üldse, eks ole, kuidas on võimalik niiviisi mängida, ega heas dramaturgia on samamoodi, neid käike on väga keerulisi, et noh, näitleja, nüüd need käigud kõik välja võtaks oma partiis. Selleks on ikka üsna virtuaalset instrumenti vahe näitlejal ja ta peab selle üles erutama endale, eks ole. No väga proferutab ennast noh, hoobilt lambist pärast proovi lõpun viie minutiga unustatud just välja ja sahh lõdvestub justjust. Te tegite viimase lavarulli eelmisel suvel metsa oli, on siis oli peaosa ja seda on väga-väga kiidetud, see ei ole teile ilmselt endale kuulmata jäänud. Jah, aga ka samamoodi noh, Bernard tsoon, autor, kes mulle lihtsalt istub. Et ja oli väga hea camp järjekordselt osutusse kooslus väga põnevaks, seal oli küll tõesti kuuest eesti teatrist, näitlejad hakkas tööle ja kui teil on üks asi tööle hakkab, siis on lust ja siis siis ole ise mees ja katsu rongi peale, et kui sa mängid seal südamete murdumise majas kunagi mängisin esimest korda elus üldse oma tükis siis ma veel ei teadnud seda. Ma olin nagu tükk aega ei saanud viimast vagunist kinni, juba rong läks. Ega nad siis ei halasta enam, see kamp, sa oled nad kuidagi häälestanud mingisse konditsiooni ja siis nad põrutavad siis katsu ise samasse tekkinud neile kasvõi sealsamas temperatuuris kaasa hüpanud, aga lihtsam oleks öelda käituge minu sõnade, mitte tegude järgi ja oi ei, näitleja on selline, noh, lõpuks peab näitleja ennast laval kehtestama. No aga ennast mõne teise lavastaja hoolde anda, et on üldse lavastajad, kes teid saaks lavastada näiteks? Jah, ega ma olen ilmselt pärast sihuke. Näen, et oksakohtadega ilmselt jah, et ma väga tahan, et keegi oleks. No ikka ikka Peterson ja Shapiro on mulle olnud väga huvitavat kunagi Mikiveri juures, et aga, aga palju jah ei ole olnud. Ma ikka kogu aeg, loodan, et ma kellelegi balleti mahun sisse nii-öelda ja, ja suudan seal ikkagi nagu ja selle dirigenditunnetuse järgi mängida, et see on väga oluline, eks ole, et jah, ma ei tea, kas see on mingi kompleks või kas see on mingi isekus, et sa oma arust olen tolerants, kui keegi muga lamastab, siis ma ei hakka lavastanud. Ma ei ole üldse pretensiooniks, aga ma ei saa kiidelda väga paljude näidetega, et vaat seal oli ja, ja seal oli ja et need on suhteliselt vähe olnud, et palju meil neid ikka neid lavastajaid on Eestis, et pluss kaks või kolm nimetatud. No jah, ei, no meil on, meil on tegelikult lavastajate liidus mingisugune 60, aga no ütleme, räägime nüüd ikkagi, et kes nagu ütleme seda ala valdavad. Et see on ikkagi väga-väga-väga peenike kunst. Aitas Roman Baskin selle jutuajamise eest ja otsige siis hukkamõistukoor Ecorni järjekordne komöödia üles Salme kultuurikeskusest. Esietendus on ja mitte ainult, et me mängime jälle vabariigid ka Pärnu-Rakvere Tartu Vanemuine, et kevadel 17 korda esietendus on seitsmendal märtsil, tõsi küll, jah, Salme kultuurikeskuses, mis on minu meelest väga pärast remonti väga sümpaatseks saaliks ja lavaks vormitud, et see mingisugune vana jutt, et balti jaama taha mina ei tule, seal on üks, mis Salme kultuurikeskus, et see, see peaks olema juba ikka kaugele näidata. Täna on meil hea võimalus tutvuda jällegi ka teatrilavataguste jõududega ja ilmselt kõik tähelepanelikud teatrikülastajad on tavalehel pannud tähele Gustaja Priidu Adlas ja me räägime seda juttu praegu siin Tallinna linnateatri taevalaval. Tere, Priidu. Tervist. Eestis vist oleks lihtsam üles lugeda, need teatrid, kus sa ei ole veel töötanud vist niipidi, on parem küsida, jah, ma hakkasin mõtlema selle peale, et kus ma tõesti teinud ei ole, nüüd kujundus päris on Pärnu Endla ja Vene Draamateater, et küll on viinud mingite projektidega seoses nendesse majandusse. Aga jah, päris kujundust teinud ei ole. Estonia teatris rahvusooperis hoonet ka valgustanud ja nüüd ongi üks hiljutine kogemus oligi Estonias valgustaja, tuhkatriinut. Konsel valgustaja jaoks ka vahet, kui me oleme siin linnateatris, kus on väiksed saalid ja samal ajal valgustada rahvusooperis, et kas see pintslitõmbed on siis nii suur vahe sees? Kindlasti on jah, lihtsalt öeldes kõik see, mis siin väikses ruumis nagu mõnevõrra väiksemate vahenditega nikerdatud, siis seal koordi suuremalt. Eks need reeglid, mille järgi teha või sa alguses kujul see põhialused jäävad ikkagi nagu samaks. Aga jah, eks see mastaabi vahe naerab. Aega läheb rohkem, oleneb, kui hästi sa seda ruumi tunned, selle valguspargi nüansse, huvi ilmselt sai alguse ikkagi Tartust Vanemuise, sest sinu isa on Raivo Adlas, emon kais Adlas ja nii on, huvi sai tõepoolest alguse Tartust Vanemuises. Ja suvi tegelikult on olnud. Ma julgen öelda, et kuskil viie kuue aastasest peale või siis kui üldse midagi nagu silme ette tekkima. Et alguses võib-olla see huvi oli rohkem nagu rohkem nagu lavakujunduse vastu Vanemuises tol perioodil olid ikkagi üsna mastaapsed ja massiivsed ehitused ja noh, nii noores eas nagu vaatajad see kindlasti nagu võlus. Ja mida aeg edasi, seda konkreetsemaks huvi läksin, ma sain aru, et, et see võib-olla mitte niivõrd stsenograafia, aga see, see huvi on nagu natukene tehnilisemaks laadi ja siis mingil hetkel tekkis nagu valikuteks, kas heli- või valgus, kuna helis, ütleme muusika poole pealt ma ei arva, et ma olen nii musikaalne inimene siis pigem kaldusin nagu rohkem pildi poole ja toonane Vanemuise valgustaja valguskunstnik Ene valge siis oli just Viljandi kultuuriakadeemias vastu valgustajate lännu. Ja siis see tundus kuidagi väga loogiline, sihuke käega katsutav lahendus. On sul meeles ka esimene lavastus, millal said oma nime nagu alla kirjutada Eesti teatris? Ma arvan, et see jääb ikkagi kuhugi kultuuriakadeemia periood, et ilmselt see mäletan seda tööd küll, see oli tantsijatega toonase ühe tantsukursusega siis kultuuriakadeemia black box is tehtud, niisugune lühike pooletunnine lavastus. Ja, ja pärast seda peaproovi aka sihuke. No siis natuke jõudis reaalsus kohale, et mis, mis alama nüüd valinud olen ja et see ei olegi nagu päris meelakkumine. Mis selle teeb siis raskeks? Eks siin on ikkagi suhteliselt palju ka füüsilist, kui me räägime eelkõige nagu black box saalidest või ka Tallinna Linnateater ilmselt oma saalide poolest on üks valgustaja, oli üks kõige füüsilisemaide keerulisemaid kohti, et õhtune etendus ettevalmistamine tähendab ju tegelikult kogusele valguspargi läbi ronimissuunamist, noh kuskil 60 80 100 lampi. Niiet akrobaatikaloojal on ikka täiesti reaalne asi, ei ole nii, et ma vajutan arvutis ühte nuppu ja need valguspunktid keeravad ennast ise kuhu vaja, mis on välja mõõdetud enne? Jah, kahjuks see päris nii veel ei ole, et ilmselt ka siin noh, Eesti rahakotid panevad teatava piirangu peale. No aga kas üldiselt on liikunud asi selles suunas, et on asi arvutis, seadistatakse ära ja võib saada etendust mängida täiesti rahulikult, vajan ainult õigel ajal vajutada mingit nuppu ja loomulikult ega printsiibis see töö niimoodi välja näebki. Lavastuse peaproovide käigus ikkagi fikseeritakse konkreetselt valgus muutunud numbritega ära valgus, muuten all, me peame silmas ka pilkas pimedust laval. Ja siis igaõhtune buldog, garaatori töö seisnebki õige muuta õigel hetkel sisse mängimises, noh siin tuleb muidugi arvestati ka näitleja mäng muutuda õhtusse, noh, alati tuleb mingeid ootamatusi, mis muutub, tekst läheb meelest ära, noh sellel peab viska valgustaja või puldi operaator kohanema sellega, kui sa vaatad etendusi, kui palju näitlejad muudavad näiteks seda, mis on stseeni tuli sisse küll vasakul pidi tegema kaare võib-olla eeslavale, aga täna ta ei teinud seda kohe, valgusrežiid see ju mõjutab? Absoluutselt mõjutab, noh, iga neid lavastusi, mida ka mina teen linnateatris noh, iga suhteliselt teeninud on ikka on selliseid olukordi on siis vahel sunnitud ka terveid valgus muuteid vahelt ära kustutama, sest sellele muutele lihtsalt ei ole enam ei sisulistega tegevuslikku põhjendust. Seal vahel paneb olukord nagu juukseid katkuma ka sellel hetkel, et mina olen suure vaevaga välja paljude näe, mis nüüd teevad selle. Kas just seda, aga eks ta nõuab nagu väga kiiret sihukest reageerimist sellele hetkele jätta. Lõdvaks ennast lasta ei saa, seal valges puldis peab jälgima, mis toimub laval kindlasti mitte jah, et tähelepanu peab ikkagi olema kogu aeg laval. Kuidas tehniliselt käib, on sul tegelikult tekstiraamat ees, on sul seal märkmeid või jääb sulle väga kiiresti pähe? Eks ta ikkagi, kui nüüd tegemist on minu enda kujundusega, siis tekst on selleks hetkeks juba niivõrd hästi tuttav, et ma väga niisugune märkmeid ei kasuta. On küll mingeid pisemaid märksõnad, aga ikkagi ma niimoodi rida-realt tekstiraamatu järgi ei lähe, küll enam. Millest ühe valguskujunduse tegemine nii-öelda pihta hakkab, et mis see hetk on, kui valgustaja lisandub näidendi proovidesse ilmselt vist erinev kõiga lavastaja puhul. See nagu erinev jah, ja ideaalis ma arvan, et see protsess on kuskil ikkagi pool aastat, siis kui saab selgeks, et ma nüüd mingi teksti võtame plaani ja poole aasta pärast ma selle lavale tooma, et kui tuleb see siis koostajate panek sellelt konkreetselt lavastajalt, et me võiksime nüüd selle asja koos ära teha. Esimene asi muidugi on, on nagu tekstiga tutvumine, võimalikult palju infot enda jooksvast tekstist välja pikkida sündmustik, tegevuse ajad, kohad siis juba konkreetne vestlus, lavastaja kunstnikuga, mis nüansse nemad valguses selle konkreetse lavaruumi juures nagu näevad, võib-olla mingi kindel pilt Maal mingi mingi loodushetkeolukord, mida nüüd tahaks siia lavale üle kanda, et see võiks kuidagi selle meeleoluga sobitada. Ja, ja siis on kuidagi järgmine etapp on see, et lihtsalt nende mõtete ja autori mõtete siis tõlkimine valguse keelde. Ja kui palju valgust ta ise pakub välja, et minu meelest võiks hoopis selline olla või see on ikkagi lavastaja taktikepi? Eks ikka tuleb, noh, kui on, nagu näha, et lavakujundus nagu mingit konkreetset soovi, mida valgusele pannakse, ei toeta, või et me ei saa seda sellisel kujul välja valgustada, nagu oleks ideaalne, et, et siis me peame ikkagi mingi kompromissi läinud. Nihutame, muudame oma kujundust, ühtepidi loobume sellest mõttest, et ikka tuleb sul meelde ka mõni selline lavakujundus, kus tõesti on pidanud radikaalseid muudatusi sisse viima, kui sa oled valguspuldis, sa näed, et midagi ei ole teha, see ilus idee lihtsalt ei toimi. Arvan, et viimasel ajal päris siukest asja juhtunud ei ole, aga need sellised pigem jäävad kuhugi sinna esimeste katsetuste aega või kus kus on alustatud nagu meeletult kireva värvigamma ka ja, ja kahe nädala pärast tuleb seal üks valge valgus lavale. Ja nii see asi ka esietenduseni läinud. Mida kergem on teha, kas sellist kireva värvi kambaga lava või pimedat lava? Sõltub taotlusest siukest tavalist valget, valguspilti võib ju timmida lõpmatuseni välja noh, ajada nii peensusteni välja, et olgu, seal on ilmselt sedasama paine ka, et kogu aeg saaks natukene paremini paremini, aga esietenduse päev on ju see päev, kus justkui antakse publikule nüüd see asi üle. Loomulikult, et mõnes mõttes mulle selle töö juures meeldibki see, et ma tegelen kogu aeg lõpetatud protsessidega või esietendusega mõnes mõttes paremini selle loonud lukku. Ma tangin, ansiti seal midagi hiljem nagu muuta. Põhiosas oleme me siiski ju kokku leppinud lavastajaga, näitlejaga heliga. Ja see süsteem peab nagu õhtust õhtusse, nagu selle kokkulepitud skeemi järgi töötab. Tahaks kogu selles protsessis võib-olla rohkem täpsustamast saades aru, et ikkagi tegemist loominguga ja ja ma arvan, et see mõnes mõttes tuleb eesti teatris hüppajad võlu ja süütus veel, et, et neile ei lähe asjad niimoodi väga range skeemi järgi ütleme mingit proovi muusikalitähes, kus on Poolast ette, on väga täpselt kokkulepitud lavakujunduse osas millimeetri pealt, et meil siiski asjad on asjad nagu lõpuni välja muutumises ja kui tõesti otsustatakse viimasel hetkel nüansse on nüüd nagu parem sellest algsest ideest, siis siis see ka teostub. Kuidagi viimasel ajal on tulnud hästi palju huvitavaid materjale ette või kolmisest päeva Hamlet möödunud kevadest siis nelipühad, vertikaaltund Draamateatris, et jah, ma arvan, see on nüüd niisugune viimase ajas lõpet. Natuke kaugemale vaadates siis. Nojah, nagu hätta natuke selline oskus lahti lasta, nagu lavastajad ütlevad, et see nabanööri läbilõikamine pidulikult kehtib aga just just just just ega neid töid, millega nüüd saab lõpuni rahule jääda, tegelikult on ikka üsna vähe või, või noh ühtepidi nagu lõpetatud protsess, teistpidi ikkagi käijad, neid situatsioon oma peas läbi mõtled ikka jälle, kas oleks saanud midagi teistmoodi teha. Kas need valikud, mis tol hetkel said, põhjendused olid õiged? Aitäh Bridodos, aitäh. Aegumatu teatri mõte tuleb täna rahvusringhäälingu heliarhiivist. Vanadel näitlejatel on teatavasti oma nooremate kolleegide suhtes kindlad vahel ka jäigad nõudmised. Distsipliin laval ja lava taga, täpne tekst ning punktuaalsus. Seda on vanad näitlejad noorematel ajast aega nõudnud ja oodanud. Ilmselt on nii ka praegu kuulamegi siis lõiku keskööprogrammist kuus nooremate tulijate suunas viibutas sõrme. Legendaarne Pärnu näitleja Olli Ungvere. Aasta oli siis 1978. Mis minule noorte juures nagu valus on ette nemad tekstiga natukene hooletult käivad ümber. Kui näitleja laval räägib, nii et see kandub vaatajale ta ei saa aru, millest ta räägib, milleks, kas seal üleval siis on ja ka distsipliini suhtes tehtlevad, aga erajututajad üks sõnademulin, üks mingisugune vaidlus või eraasju hoopis õiendatakse ja ma ruttu-ruttu lähen sealt ära. Mind häirib mina tähenduseks välja mina, isa ja ometi ma vaatan, nad lähevad lavale ja nad mängivad. Ja see on kõik unustatud ja nad saavad sisse lülitada. Ma ei tea, kuidas on üldse võimalik ja sellepärast tulebki vahest, et, et tal läheb ja räägib ainult sõnu. Ta ei ole oma mõtetega seal oma ülesande juures, mis tal on täita, seda sellepärast, et ega siis mina lavale ei lähe, et ma ainult oma osa mänginud tervet lavastust aru saama. Ma pean, kes ma olen seal, milleks ma olen seal, milles kirjanik mul on, need mõtted on andnud, ma pean otsimas suhted inimestevahelisi suhteid ja need suhted on ju kõige tähtsam, meie elus ju suhtleme üksteisega ja need laialivalguvad suhted, need lähevad teiste ja kolmandate isikutega. Ja nii tekibki ju ametnike koosmäng. Tore oleks muidugi kuulda, mida needsamad toonased noored ise praegu samal teemal räägiksid. Selle lõbusa mõttega täna ka lõpetame. Head alanud teatrikuud ja kohtumiseni kahe nädala pärast. Saate pani kokku Meelis Kompus. Kõik ära. Ei hakka. Me istume niisama, joon lähedal. Nii iga päev me anname rõõmsalt tööle saata. On sama kurb, kui nalja saab nii vähe palka.