Minu lapsepõlve lemmikraamat. Saale kool on läbi ja lõpuks ometigi eksamid on ka selja taga ja nüüd saab suvevaheajal oli kaks eksamit, esimene oli inglise keele eksam ja teine oli kirjanduse eksam. Kirjanduse eksam oli võrratult raskem. Väga suure materjali haaras üldse esimest korda, tegin sellist suulist kirjanduse eksamit. Varem oli meil olnud kirjand, aga see oli ammu, mis sinu piletis näiteks oli, nad pidin rääkima piiblist ja siis uuest testamendist. Teine punkt oli Siuru Siuru rühmitus. Ja eriti esimene punkt meeldis mulle väga rääkida, sellepärast et ma parajasti ise ka uurin piiblit ja proovin teda lugeda, mis on küll väga raske, ta on väga raske, sellepärast et sellest tuleb aru saada väga, väga sügavuti ja väga kaua ja ja mõelda tuleb selle üle, teda ei saa päris nagu juturaamatut võtta, sest ta ei ole juturaamatu ometigi. Ja kogu Euroopa kultuurilugu põhineb tähendab sellel piiblil. Ma ei oleks iial uskunud, et koolis sellist asja hakatakse õppima ja meil on ilmselt väga edumeelne kirjandusõpetaja õpetaja Ene riivast täht on väga tore õpetaja. Me oleme rääkinud piiblist klassi tundides, arutanud teda ja samuti oleme lugenud piiblilugusid, anti välja selline raamat Piiblilood. Ja me oleme sellest ka kirjutanud klassitundides ja minu meelest on isegi nendel piiblilugudel midagi midagi. See võib küll, aga imelik võrdlus olla, aga muinasjuttudega ühist? Võib-olla sellepärast mulle meeldib seda uurida seal nagu jätkuks, kui ma väiksena lugesin muinasjutt, et mis see sinu lapsepõlve kõige armsam lugemine siis oli, vanaisa jutustas mulle Kaval-Antsu ja Vanapagana lugusid. Ja siis mulle meeldis raamat, sipelgas verda, aga ema luges mulle kõigepealt luges mulle, kui ma olin õige väike muumitrolli muumitrollilugusid ja siis ta luges mulle kääbik kutt ja siis, kui ma olen juba ise ära õppinud lugemise, siis esimeseks raamatuks peaaegu oli mul Rumtsais, selle kirjutas Paadzlov verte kes on tšehhi kirjanik, ta on päris huvitav raamat, mulle meeldis, ta oli hästi lihtsalt lihtsalt kirjutatud ja seal oli palju selliseid ühest sellisest röövli mehiksest kirjutatud põnevaid lugusid. See oli lihtsalt selline põnevusraamat. Sellest raamatust ma läksin edasi nagu teiste raamatute juurde, see oli selline päike, pisikene vahelüli ja puhkus, missugune peab see seiklusraamat olema, mis sind köidab, kui ta on hea seiklus, round peab olema selline teda lugedes unustada ära kõik muu ja kujutad ennast täiesti sinna sisseraamatusse. Lähed kirjanikuga nagu kaasa tunned ennast, nagu sa oleksid koos nende kõiki seiklejatega teeksid nende seiklused kaasa. Rõõmsays oli just niisugune raamat pea seda lugedes ma väiksena nagu viibisin kogu aeg seda röövli kõrval ja vaatasin, kuidas ta oma tükke tegi, oli küll hea röövel, ta oli just selline väga humaanne röövel, aga mitte mitte midagi hirmsat. Võib-olla sellepärast ta mulle meeldis, vana sa olid, kui sa selle raamatu avastasid. Ma olin siis üks viieaastane, ilmselt on näha, et seda raamatut on väga armastatud, eks noorem õeke loeb seda ka. Ja ta on selle juba läbi lugenud, mis sa arvad, kas meie jutu, vahelehte tillukest katkendite võiks kõlada lasta sellest lustakat raamatust? Jaa, muidugi. Rundsaysi koobas asus nii sügaval metsa sees et sinnakanti sattunud mitte kunagi isegi eided, kes pohlamarju korjasid. Kui Rumtsais tahtes inimest näha, pidi ta allika äärde põlvili laskuma. Kontsais ütles ta kord oma peegelpildile vees. Üksipäini on kurb elada kahekesi, aga tore. Sa pead leidma endale neiu, kes oleks sulle perenaiseks ja kiirusta, kuni su habemest on veel näha, et habemeajaja on seda püganud. Noh, siis võtame selle asja jalamaid käsile, vastas talle allikas Trumçaisi peegelpilt. Pikki tihnikus peituvaid salajasi radu jõudis Rumtses reageer, šahh oled siin metsaserval. Seal seisis ristel tamm. Rumtsais valis välja kõige suurema oksa, mis sirutus otse päikese poole. Ronis oksale, ajas käed püsti ja murdis ära kaks päikesekiirt, need olid hirmus peenikesed. Neid kiirepletis Rumtsais igatpidi. Kuni neist sai särav sõrmus selles ära, süttis koos päikesetõusuga, kustus õhtul koos päikesega. Rumbses ootas, kuni jõudis kätte keskpäev. Just keskpäeval viskas ta päikesesõrmuse Saarist Teele. Sõrmus säras Rumtsais kammis oma habet mustikate roobitsemise harjaga. Selleks, et endast paremat muljet jätta. Praga lõi puu juure Selkima sinine sulestik ja pasknäär hüüdis. Tulevad piki teed sammusid ristumiskohale kaks iitsini neidu, mõlemad kaunid, ent kumbki siiski omanäoline. Mulle meeldis väiksena väga see koht, kui ta murdis ära kaks päikesekiirt ja nendest päikesekiirtest sai teha sõrmuse ja et selle päikesesõrmuse sära süttis koos päikesetõusuga, kustus õhtul koos päikesega, kujutasin seda sõrmust endale väga ette väga-väga ilusana ja seda, kuidas murdis neid päikesekiiri ja Samost, naersin selle Rumçaisi üle, kuidas ta kammis oma habet mustikate roobitsemise harjaga selleks et endast paremat muljet jätta. Ja see lugu läheb üldiselt väga armsalt edasi. Eks ta ole siis ka niisugune raamatut needki või hästi hea kätte võtta, mitte ainult täna praegu, kus me sinuga saate tarvis selleks juttu räägime vaid muidugi. Ja mõnikord ma ikka vaatan oma oma vanu raamatuid, mida ma kunagi väga armastasin, mis praegugi armsad on, üks neist on kääbik, kääbik oli juba selline muinasjuturaamatu sarnane, sellepärast et seal oli päkapikkudest juttu ja niisugustest pisikestest väikestest ja üks peategelasi oli seal lohe lohe, sma, haug, ja siis meeldis mulle selles raamatus üks väga hirmus tegelane, tegelikult selle nimi oli kui Krumm. Võib-olla just sellepärast, et ta oli niisugune hirmus ja sellepärast, et sellepärast, et kääbik tema käest siiski ära pääses. Õpikut iseloomustab võib-olla selline selline pisikene lugu. Kui Bilbo järgmisel hommikul, kas plastist tõusev päike talle otse silma ta kargas kähku üles kella vaadata, teekatted tulele panna ning märkas, et ta ei olegi kodus. Siis istus ta uuesti maha, joonistas lootusetult Tseebiste harjast, mõlemad jäid kättesaamatuks, samuti nagu tee röstitud leib peekoniviil. Hommikusöögiks anti ainult külma lamba- ja küülikuliha. Ja pärast seda tuli jälle teele asuda. Seekord lubati tal Kotkale selga ronida ja tiibade vahel sulgedes klammerduda. Tuul vuhises kõrvus, ta pigistas silmad kinni. Päkapikud hõikasid hüvastijätusõnu, et ootasid kui iganes võimalik kotkaste käskija looma tänuvõla tasuda. 15 suurt lindu tõusid mäeküljelt lendub. Päike seisis veel üsna madalal idakaares. Hommik oli jahe. Udu lasus orgudes rohkudes ning vööta siin-seal mäetippe ja kaljuteravik. Ühe silmaga piiludes nägi Bilbo, et linnud olid juba kõrger. Maa jäi sügaval alla ja mäed ujusid kaugele selja taha. Ta sulges uuesti silmad ja kahmas kotkast kõvemini. Kinniära näpista, ütles kotkas, pole sul vaja küüliku kombel väriseda, kuigi seal väga sedamoodi välja näed, on ilus. Kuulge, suvehommik ja tuult vähe. Mis võib-olla toredam kui lendamine, soe vann ja seejärel hiline hommikusöök. Aiamurul oleks Bilbo vastata tahtnud, aga pidas paremaks, päris vait olla, haaretus natuke lõdvendada. Õhtul enne eksamit vaatasin ma närvide rahustuseks muumitrolli, lugesin sealt paari lugu, muumitroll on selline väga inimlik olend. Ja teda on alati väga mõnus lugeda, mõelda, et on olemas selline vahva tegelane muumitroll Well ei tee kunagi midagi niisugust, mis teistele halvasti mõjuks. Vähemalt mitte teadlikult ja ta suudab alati jääda endaks. Ta kunagi ei ole niisugune. Niisugune väike, vastik ja skeptiline. Olin nii väsinud ja näljane, et pea käis ringi ja ma ei suutnud mõelda millelegi muule kui siilimamma hapupiima kaussidele. Vahest juhtub tal kodus leiduma kuldset värvi muumimaja katusenupu jaoks. Komberdasin väsimusest, kangetad jalgadel tagasi, läbi pimeda laam metsa. Oled järele sina? Küsis parajasti nõudepesuga ametis olev siil. Ära sa ainult koduvanadest enam midagi räägi. Tegin laia käeviipe ning vastasin mu proua kodu, vanade ei lähe mulle enam Sugovi korda. Ma ehitasin maja lihtsa kahekordse maja. Nüüd olen ma väga väsinud ja väga õnnelik eelkõige, aga kohutavalt näljane. Olen harjunud kella viie ajal sööma. Pealegi oleks mul vaja natuke kuldset värvi selle nupu jaoks või nii kuldset värvi, katkestas siilimamma pahaselt. Värske hapupiim pole veel valmis ja vana, sõin ma ära. Sa tuled just parasjagu keset nõudepesu. Olgu pealegi, vastasin üks kauss hapupiima ees või taga. See polegi nii oluline seikleja jaoks, aga ma palun teid, mu proua, jätke nüüd oma nõudepesukus seda ja teist ning tõlgem uut maja vaatama. Siilimamma seires mind umbusklikult, ohkas ning kuivatas käed rätikusse. Maaja, lausus ta. Eks mul tuleb siis uuesti vett soojendada, kus see maja asub, andasid kaugel. Maastusineese minnes hakkas üks inetu ainus mulle jalgadesse pugema ning sealt edasi kõhtu tõusma. Jõudsin uue juurde. Minu proua sõnasin haledalt ja osutasin maja plaanile liiva peal. Sellisena olema oma maja mõelnud veranda rinnatisel kaunistatud männikäbimustriga, see tähendab, juhul, kui te saaksite laenata mulle väikest saagi. Olin täielikus segaduses. Kallid lugejad, saate ju aru, ma olin maja ehitamisse niivõrd sisse elanud, et uskusin maja tõepoolest valmis olevat. See vihjab kahtlemata väga tugevale kujutlusvõimele omadusele, mis pidi tulevikus mõjutama nii minu enda kui kõigi minu lähedaste elu. Igast raamatust oled sa suutnud kust ammutada ja nii palju, kui ma nendest raamatutest arusaam. Nii palju ikka midagi vast ikka külge jääb. Sind ootab ees päris põnev suvi, vähemalt, kui nüüd kõik hästi läheb. Esimene suvekuu tõotab janu. Siin mängib sinu lugemus ka kindlasti väga suurt rolli, mina sõidan Muhu saarele Koguva külla. Lähen sinna muuseumisse ja vaatan, kuidas mul tuleb suhtlemine turistidega välja. Minu ülesandeks saab ilmselt olema giiditöö. Aga ma ei tea veel, kuivõrd mul õnnestub praegu tublisti ettevalmistusi. Ja pean lugema väga palju koolist ja ja tutvuma ekskursioonijuhisega ja mina olin ühe päeva seal juba ja taevas oli üle 10 ekskursiooni. Neid oli väga palju inimesi, tervelt poeg Aleksei Muhu saarel ikka küsitakse mõnikord inimeselt kas naljaga pooleks või päris tõsiselt, et kui sa läheksid üksikule saarele, kui eksiksin, on seal iseküsimus, mis raamatut sa küll kaasa võtaksid. Mina võtan seekord kaasa üldsegi mitte juturaamatuid, hoopis õpikud inglise keeles õpiku ja prantsuse keele õpiku sellepärast et tänapäeval on vaja väga palju keeli osata ja, ja kõigepealt tuleks saada põhilisemad keeled ikkagi seelik, aga need Lapsepõlve lood, liinid ei ole vaja kaasa võttagi, sellepärast ma võin nende peale niisama ka mõelda. Piibel on mul peaaegu alati. Ja tekib selliseid hetki, kus seda on võimalik häda ja üldiselt kõik need raamatud, mis minuga on kaasas, kas siis mäel Uuskai kohvris annavad mulle ikka mingisugust tuge alati ja ja aitavad olla mõtte mõtteerksust hoida. Nii et neid on alati vaja. Minu lapsepõlve lemmikraamat.