Ühiskonnaelu kuumad konflikteemad, valusate valdkondade probleem, käsitlused, uuriv ajakirjandus, vikerraadios, stuudios on saadet tegemas Jaana Padrik. Kui tavapäraselt käsitlen teemasid rõhuasetusega eelkõige ametnike, ametkondade või korporatiivsete huvigruppide seaduserikkumistele ja korruptsioonile enamasti siis ikka varagantimisel oma huvides siis täna pakun avaliku analüüsi alla mõneti teiselaadilist valdkonda. Kuigi, tõsi ka siin on konfliktide lätte aluseks ikka eelkõige seesama raha, vara ja võim. Ja see valdkond on muinsuskaitse. Mõneti üllatuseks siis, kuid just muinsuskaitse on täna puretud konfliktidest seesama muinsuskaitse, mille eest hea seismine peaks ju olema meie rahvuse põhiväärtuste ja identiteedi huvides. Ja seda just eriti tugevalt meie praeguses arenguetapis, kus prevaleerib ja kannab eelkõige äriline eluvaade ja nõndanimetatud investori prioriteet. Muinsuskaitse konflikti põhijoonis serveerub eriti ehedalt ja ilmekalt Tallinnas. Siin näib üsna ületamatult põrkuvad linna ja riigi tasand Tallinna muinsuskaitseamet ja riigi muinsuskaitseamet. Millega siis on tegu, kas pelgalt isiksuste konfliktiga, võimu ihalemise pea pöörituses või on täheldatav konflikti laienemine kahelt osapoolelt enamale, kus oma positsioonil on linnavalitsus, linnavolikogu ja riigitasand? Kas on pingeseisud taandatavad võimu küsimusele ja raha jagamise ja suunamise soovile või on tegu laiemalt muinsuskaitsefilosoofiliste eri lähenemistega? Teema tervikuna on üsnagi mitmetasapinnaline oma kohati skandaalsete sky taust hoovustes ja kätkeb kogu olukorra sees erinevate huvigrupp, pide põrkumisi ja kestvat jada mitmesugustest seaduserikkumistest projekteerimisehitusahelas kuumade objektide ümber. Seetõttu käsitlen teemat järjena kaheksandaks, ütles täna ja argipäeva saates esmaspäeval, nädala pärast. Tänases saates püüan arendada välja muinsuskaitse konflikti elementaarse põhijoonise Tallinna linna ja riigi tasandi vahel. Nõnda siis vastasseisudest puretud muinsuskaitse, seesama muinsuskaitse, mis kandis viis aastat tagasi üht olulist osa Eesti rahvusliku ärkamise taassünnist ja saigi just muinsuskaitse ridadest tuule tiibadesse mitmedki praegused poliitika prominendid. Omal ajal ühisrindes olnud spetsialistid on aga tänaseks erinevates ametites konflikti pööranud. Tulemuseks on paraku see, et kannatab Eesti unikaalne arhitektuuripärand. Samm-sammult tehakse järeleandmisi ja hammustatakse tükke välja sellest, mida me niisugusena enam iial ei taasta ning mille väärtuses on vähegi teadjal inimesele raske kahelda. Kuid selle teadmisega muinsuskaitselise eluvaatega ongi omaette lugu, sest see ei saagi ju ühiskonnas maad võtta ja välja areneda, kui seda ei suuda prioriteetideks võidelda ja teadlikult kultiveerida muinsuskaitses vastutavad ametkonnad. Nende võhm kulub ju konflikt seisude peale. Kui riigi muinsuskaitseameti seisukohalt on põhjust millegagi üldse rahul olla, siis eelkõige sellega, et riik on muinsuskaitses endale võetud kohustused suures osas täitnud. Nii on asi nähtav riigi muinsuskaitseameti peadirektori Jaan Tamme seisukohalt. Muinsuskaitse on seadusandlusega kaetud. 1000 94.-st aastast kehtib muinsuskaitseseadus, mis on läbinud Riigikogus ka paranduste filtri ja muinsuskaitseseadusega haakub rida teisi seadusi, kuni kriminaalkoodeksi väljariik on üles ehitanud muinsuskaitsesüsteemi ja organisatsiooni, kus vastutab, on riigi muinsuskaitseamet. Riigiamet omakorda on üritanud delegeerida kohustusi Alla kohalikust võimust omanikeni. Vahest kõige vähem saab rahul olla riigilt muinsuskaitsele eraldatud rahalise kattega. Kui renoveerimisraha oleks vaja aastas 150 200 miljonit, siis tegelikult on eraldatud 17 miljonit aastas. See on üks kümnendik vajadusest. Kuid see on pigem meie riigieelarve prioriteetide küsimus, kus sõduri saapadki on praegu olulisemal kohal kui arhitektuuripärandi kui kultuurilise põhiväärtuse säilitamine. Kuid kokkuvõttes hindab riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tammet. Riigi tänast ajupotentsiaali arvestades on muinsuskaitses riigipoolselt tehtud maksimaalne. Milles siis asi ilmneb, et kohalikus võimus riigi seisukohalt vaadates kohalik võim ei armasta muinsuskaitset nii ütleb riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm. Kohalikel omavalitsustel on, on tööd ja tegemisi kuhjaga ja üheks kõige vähem armastatumaks valdkonnaks, millega nad tahaksid tegeleda muinsuskaitse ja et see nii on, seda näitab kujukalt ka kohaliku omavalitsuse korralduses vaadates, mida on korduvalt täiendatud-parandatud ja, ja lihvitud kuid siiamaani ei ole õnnestunud meil sinna sisse lülitada sellist paragrahvi, mis ütleks, et kohalik omavalitsus peaks tegelema muinsuskaitsega, kuid on meeldivaid erandeid. Noh, Tartu linn on seda mõistnud ja mõned teised omavalitsused ka. Aga samas näiteks Tallinna linn, kes kogu aeg nagu räägib, et noh, ta peaks sellega tegelema, siis suure vaevaga läbi volikogu kultuurikomisjoni, mille liige ma ise olin, õnnestus nüüd veel sügise hakul enne Tallinna linna uue põhimääruse vastuvõtmist siiski sisse panna paragrahv number 76, kus öeldakse, et kultuurinaste kaitse kuulub ka siis selle valdkonna hulka. Tallinna linna põhimääruse on Tallinna linna põhimäärus, mis on novembrikuus riigi teadmiseks kui uimane ja Kümnenda oktoobri määrus, nii et, et noh, nüüd põhimõtteliselt peaks olema ka see Tallinna see, see noh, niukene spekule. Nüüd on see võimalus kadunud, et, et noh, et me, kord, kui me tahame tegeleda, siis ma ütlen, et see on meie õigus ja kui me ei taha tegeleda, siis ütleme, et aga näete kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses seda ei ole, mis ta meile üldse midagi kaela määrite praegu ta on põhimääruses olemas ja Tallinna linna seisukohalt ja ka teised linna seisukohalt on ühe administratiivüksuse või territoriaalüksuse elu väga palju reguleerige ikkagi põhimäärus. Nõnda siis on riigil põhikonflikt Tallinnaga linnavalitsuse ja linna muinsuskaitseametiga. Jaan Tamme hinnangul ei olegi Tallinna muinsuskaitseamet soovinud võtta endale vastutuse kontrolli ja kooskõlastuste raskust. Linnas lastakse sündida ridamisi rikkumisi. Projekteerimisehitustegevuse kooskõlastuste ahelas. Eiratakse küll muinsuskaitseseadust, küll vanalinna kaitseala põhimäärust, küll ehitus- ja planeerimisseadust alustatakse ehitustegevust ilma ehitusloata hoopiski ei ole, alalõpmata ei detailplaneeringut, ei arhitektuuriajaloolisi eritingimusi koostatud, kui taotletakse juurdeehitusi. Tallinna muinsuskaitse vastuoludele on üsna pikk eellugu. Need vastuolud linnavalitsuse ehituskavade ja muinsuskaitse linna, muinsuskaitseameti ja riigi muinsuskaitseameti vahel on kujunenud kuumades linna arendusvaidlustes. Lihtsustatult ja laias laastus öeldes on neis vastuoludes olnud ühel pool nõndanimetatud investori prioriteet, nagu mina seda nimetaksin. Ja arhitekti soov endale monumenti püstitada ehitaja, ärimentaliteet ja teisel pool, siis soov väärtustada esmaseks just vana ja väärtusliku arhitektuuripärandit ning panna just see linna arengut turismi ja raha teenima. Jaan Tamm. Konflikte nagu selle veeru juba siis nagu kahe kahe ameti konfliktina tegelikult võib-olla hoopis põhjuseks kaks erinevat filosoofiat või kaks erinevat ideoloogiat muinsuskaitses valdkonnas. No siin ilmselt ongi tegu sellega pigem, et on ideoloogiat ja arusaamist ja siis ja, ja muinsuskaitseameti vahel. Niimoodi, ja kui nüüd seda natukene aevas markeerida, eks ka kuulaja ja eriti Tallinna kuulaja mäletab neid diskussioone, mis toimusid siin seoses Jaan isegi kvartaliga, mida nüüd enamus inimesi teab juba kui Stockmanni kvartalit. Ja see vast oli esimene tõsine konflikt muinsuskaitse ja linnaplaneerijate vahel, kusjuures mitte riigiameti poolne konflikt, vaid tol ajal oli selle konflikti üheks osapooleks oli Tallinna linna kultuurimälestiste kaitse inspektsioon, kes nägi neid väärtusi, mitte ainult, et seal on Jaani kirik vaid kogu sellel alal on 700 aasta ajalugu eriti industriaal, talvelindustraalse osa seisukohal. Ja siis esialgu poolel siis arhitektuuri mälestusmärkide kaitse, inspektsioon, kes arvas, et seal ei ole peale Jaani kiriku või Jaani seegi kiriku mitte midagi kaitsta. Nii et siin läksid kaks linna praktiliselt sama tasandi kaks inspektsioonist. Kaks inspektsiooni ja muidugi selge oli see, et kuna nii-öelda noh, planeerimisamet, kes oli jumalale ligemal, see asus muidugi Rasmus Kangropooli poolele, kuna ta oli lõpptulemusest väga huvitatud, et ikkagi seal midagi toimuks, et planeerijad ja projekteerijad saaksid töö ikka väga pikaks ajaks edasi, siis oligi selge see, et lahendati küsimus esialgu selliselt, et valmistati ette eelnõu, mille tulemusena siis oleks 94. aasta esimesest juulist kultuurimeeste kaitse inspektsiooni likvideeritud. No volikogu kultuurikomisjon väga aktiivselt sekkuda seda ei toimunud, aga selge oli see, et juba kogu sellesse protsessi oli kodeeritud konflikt ka edaspidist analoogiliste asjade käsitlemiseks, nii nagu sadama ja siis Rotermanni kvartal ja kogu see kompleks, et volikogu kultuurikomisjoni liikmena arutasime seda tolleaegse kultuurinõuniku, härra Kubo ka ja leidsime, et tegelikult Tallinnas konflikt tuleks lahendada ikkagi ühe ametkonna piirides, mitte et volikogu oleks see ja sealt kerkis üles siis ettepaneku moodustada linna muinsuskaitseamet. Linna muinsuskaitseameti loomisele eelnes veel vastuolude süvenemine riigi muinsuskaitseameti ja Tallinna linnavalitsuse ja linnapea vahel. Esimene ülitõsine konflikt linnapeaga kuumenes selle ümber, kas kehtestada Pirita kloostrile kaitseala või mitte. Kuigi kaitseala loomine oli läbinud volikogu ja abilinnapea kooskõlastused, jäi asi ometi seisma linnapea lauasahtlisse, sest Pirita kloostri ümber olid tugevalt peale surumas mitmed äriideed. See konflikt oli üks tõuge selleni, et linnavalitsus ja linnapea panid oma soovi kohaselt paika juhi loodava linna muinsuskaitseameti etteotsa. Kuigi hinnatud ja staažiga muinsuskaitsespetsialist Rasmus Kangropool ei olnud algselt linna muinsuskaitseameti juhataja kandidaatide nimekirjas, lülitati mees sinna siiski 24. tunnil ja suruti kaan läbi. Jaak tammetahte kõrval ka kesklinna krahvi Jüri Oti seisukoht. Riigi muinsuskaitseameti seisukohalt oleks Jaan Tamm soovinud näha Rasmus Kangro-Pooli riigi muinsuskaitseameti Tallinna nõunikuna. Linnavalitsuse manöövri tõttu kustus aga see lootus ja linn pani paika seega linna muinsuskaitseameti juhataja kohale nii-öelda oma mehe, kelle kaudu loodeti hakata läbi suruma linna ideid. Nii näeb asju Jaan Tamm. Seal ei olnud enam siis tema nööritõmbaja, vaid sealsist dirigeeris asju juba linnapea, kellele me olime nii Pirital kui me jaan isegi kvartalis jaga juba sadamaalal, sest vahepeal oli see suur kaklusse, kui te mäletate kogu selle sadama ümber korraliselt volikogu kolm korda luges seda, menetles seda, näitab tausta ja nüüd on edasi ainult asjana eskaleerub maitse väga lihtsalt neid, neid mehhanisme, kuidas üks või teine asi asi linnas võib kujuneda niimoodi, et isegi kaks osapoolt ise ei ole selles süüdi, antud juhul Rasmus Kangropool ja, ja siinkõneleja Vaide keegi satub kellelegi marjunetics ja on, on ja siin midagi ei ole teha, tähendab, selles eas inimesed, mul on kahju küll öelda, aga inimene, kes on pensionieas, on absoluutselt manipuleerita, sest hommepäev seoses pensioni ja käesolevaga võib, kui ta avaldab oma arvamust, võite olla tänavad. Nii leiab riigi muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm, et nii linn kui riik on kaotanud Rasmus Kangro-Pooli näol kogenud muinsuskaitsespetsialisti, kes on linna muinsuskaitseameti juhatajana, linnavalitsuse ja linnaplaneerimisameti marionett ning käepikendus. Linn viib ellu linnaehitust ja investeerimiskavasid, kus määrav sõna on linnaplaneerimise ametil ja selle juhatajal. Hain karul jätkab Jaan Tamm. Tegelikult kõike seda, neid investeeringuid ja kõike seda tegevust, et mis, mis linnas toimub, seda kõik on ju vaja, ainult seda tegevust ei saa teha niimoodi, et see tuleb millegi või kellegi arvel või siis ainult teatud huvigruppide nii-öelda kasu saamise eesmärgil. Ma siiski sügavalt kahtlen väga paljudes asjades ka nendesse, mis on nendes otsustes, mis on linnaplaneerimise ametis vastu võetud, kas või seoses sadamaga, kui me meenutame, et 92. aastal sealt lahkus töölt. Hain Karu oli sadama tegelenud sadamaga, järelikult linnaplaneerimise ameti tol ajal küll mitte juhin, aga, aga asejuhina suutis ta linnaplaneerimise ametis hakata vormistama neid asju reaalsuseks, millega ta tegelikult sadamas oli tegelenud. Nii et istudes ühelt pingilt teisele, jätkas ta tegelikult sama tegevust. Kas me võime öelda või on see järsult öeldud, et linnaplaneerimisameti paljuski linnaplaneerimise ameti käepikenduseks, kohati osutub linna muinsuskaitseamet praegu? Noh, ma arvan küll, kuigi reaalselt võttes peaks olema tegemist nüüd võrdsusega, sest et On ju linnas on mitmeid ameteid ja kultuurivaldkonnas on, on muinsuskaitseamet, on kultuuri ammeton, spordiamet ja on ka haridusamet. Aga õnnetuseks juba ennem oli see hierarhiline süsteem niimoodi üles ehitatud, et see Tallinna linnaarhitektuuri mälestusmärkide kaitse inspektsioon ei hallanud mitte linnapeale, vaid allus linnaplaneerimise ametile või veel tema eelkäijat telenii, et siin ei olnudki midagi teha, tegelikult see hierarhia oli niimoodi üles pandud ja, ja sisuliselt ikkagi jätkus. Kuigi formaalselt olekski lankureerima linna muinsuskaitseametit kultuurinõunik, antud juhul siis Rein Loik kureeris seda tegelikult ju härra Saarniit, kes tegeles ehitusküsimustega. Ka nüüd, muide, on linnavalitsuses tegu sama absurdiga muinsuskaitset kureeriv abilinnapea Kalev Kallo, kes tegeleb ehitusküsimustega. Kuidas saab ehituste linna arendust edendades samal ajal samavõrd hea seista muinsuskaitse eest. Kuid millised on Jaan Tamme hinnangul need huvigrupid, kes oma positsioonilt muinsuskaitset kägistavad? Et ühed on niinimetatud töö kandjad, need on need, kes tahavad Eestisse tulla, Novot siin investeerida tahavad, tahavad arendada teatud majandustegevust, mis tõotab võrdlemisi suurt kasumit, kui jõutakse õigel ajal kohale ja selge on see, et võimalikult suurt kasumit saab ikkagi siis, kui sa, kui sa seda ettevalmistustsüklit viid võrdlemisi lühikeseks, et sinus stardi nii-öelda see positsioon on, on väga hea. Kui nüüd kõiki asju peaks hakkama kooskõlastama, nii nagu seadused ette näevad ja nii nagu tegelikult tervede terve demokraatlik maailm tegeleda. Meie need kooskõlas tsüklid on võrdlemisi lühikesel võrreldes võrreldes mingi Rootsi või, või, või inglisbürokraatiaga, kus ta on detailideni arenenud just selle tõttu avalikkus osaleb, ka kommundab, ütleme, mingi Stockholmi kommuuni asju arutab avalikus. Rääkimata nüüd linnaga, siis meil on see avalikkus on absoluutselt välistatud volikogu heal juhul nüüd vähemalt eelmine volikogu ainult vormistas linnavalitsuse poolt ette antud ülesanded, kõik päeva korraldaja sisuliselt ikkagi moodustasid sellest, mida linnaplaneerimise amet või mingi teine amet või ka linna enda valitsus oli sinna tekitanud. Nii et siin mitte mitte vastupidi, nagu normaalses riigis on, et poliitikute võtavad otseselt vastu ja siis ametnikud vormistavad siin oli vastupidi, nii et see tsükkel püüti minimaliseerida ja oligi see, et kõige lihtsam oli seda nii-öelda minimaliseerida siis, kui olemas võimalikult kõrgel tasemel otsustaja, kes saab rääkida kaasa linna ehitusküsimustes ja antud juhul siis linnaplaneerimise amet. Ja kui me meenutame siin ükstaskõik, mis tasandil koosolekutel mõeldud linnaplaneerimise ameti mitte ainult praeguse juhi, vaid eelmise juhi lemmiklauset, et, et noh, mis me nüüd Johutame, et investeerijad oli ukse taga, siis selge on see, et linnaplaneerimise amet ei tegelenud mitte linna huvidega, vaid tegeles Vilvest seeriate huvidega või võimalikult soodsalt ja mugavalt kogu seda protsessi juhtides. Ma ei julge öelda, kas omakasupüüdlik oli, see on teiste institutsioonide küsimus, aga selge on ka see, et oleme mõningate asjade juures siin mõningate varasemate linnapeadega sellega kokku puutunud. Kui me räägime kas või säratoni projektist, kus selgus, et, et selleks, et mõju saaks kiirelt kiirelt lammutada, sai linnapea kohe kiirelt ühe ühe auto, mille tunnikusse sõitis. Seal on need alltekstid, allhoovused, ma arvan, võib-olla toimivad, toimivad ja toimuvad olles liialt pikka aega olnud linnaga tegema. Ma näen neid skeeme võrdlemisi markantsemalt. Ainult nii nagu paljude muude asjadega, et kui kui ei tabata, pole varas või mis veelgi, et, et väga paljudel juhtudel taandub asi ainult moraali ja eetika küsimusele. Reeglina on kõik asjad kõikidel on komisjoni otsused on taga ja, ja ma mäletan ühte otsuste, jättes neile objekti nimetamata, kus volikogu isegi formuleeris nii, et pidada valeks, aga vajalikuks. Jaga markantne härra Ain Karu on läbi aegade ka minule ajakirjanikuna tegelikult väljendanud täiesti varjamatult oma seisukoht tee mis, noh, ütleme siis on kokku võetavad siiski märksõnaga investori prioriteet. See võib-olla on, on praeguses situatsioonis määrav, aga, aga investeering ei tohi olla iga hinna eest või millega arvel või kellegi arvel. Noh, ükstaskõik, kui me räägime nüüd Jaan isegi kvartali edasisest arendamisest ja nendest kraane ideedest, millega arvatavasti tuleb volikogus jälle uuesti, sest noh, ikkagi Hain Karu ei ole, ei ole jätnud ju jonni ja tahab ikkagi sealt 40 meetri laiuse Magistrali läbi viia, mis iga normaalselt mõtleva inimese seisukohalt on absurd. Aga aga ju ta siis kellelegi mingeid lubadusi andnud. Siin võitlus jätkub ka nendes asjades, mis on omal ajal välja käidud ja kus on isegi volikogu otsuseta taga, aga ma siiski tahaks koputada lihtsalt inimeste südametunnistusele, eriti volikogu liikmed sotsiaalministrile. Et on olemas ka valed otsuseid ja, ja, ja alati on võimalik neid parandada eskaleerida vigu, mis reeglina tegelikult ju pärinevad ikkagi hoopis Est eelmisest sotsialismiajast ja, ja, ja, ja ma olen raudselt veendunud ja seda on omal ajal ka välja öeldud, kui esimest seda nii-öelda Rävala puiestee läbimurret ja Tartu maantee läbi purjetada ju ju teostati, siis ei olnud ju saladus, et sinna pidi tulema üks kõrge tribüün, millel siis härra Vaino või seltsimees Vaino pidi seisma ja selle nii-öelda selle suure avenüü aluseks pidi olema siis see Tartu maantee läbimurre õnnetuseks härra Hain Karu jätkab ikkagi seda omal ajal tema enda poolt, et Eesti projektis välja joonistatud skeemi ilma endale aru andmata, et see, see avenüül ei alga kuskil ja ei lõpe kuskil, ta ei lahenda Tallinna ühtegi liiklusprobleemi. Muinsuskaitse konflikti ühe osapoole linnaplaneerimisameti ja selle juhataja Hain Karu positsioonide avamine on kavas teema järjes järgmisel esmaspäeval kuid täna teeme ikkagi selgeks eelkõige kaheamet linna ja riigi muinsuskaitseametiseisundi ja praeguse rollijaotuse. Niisiis riigi seisukohalt kinnitab Jaan Tamm, et linna muinsuskaitseameti 15 töötajad saavad osaliselt niisama palka. Ja Tallinna linna muinsuskaitseamet absoluutselt ei osale tegelikult ühegi Ühegi dokumendi kooskõlastamisel vaid ainult kuskilt ajalehe või jumal teab, mille kaudu kritiseerib ja siin muidugi noh, on, asi on absurdilähedane, sellepärast et kui ikkagi härra Sutter või härra Kangropool oma allkirjaga saadab meile kirju ja küsib, et et kaste või miks te olete kooskõlastanud näiteks Tallinna linnavalitsuse akende muutmise, siis noh, ma enam absurdsem situatsiooni ei saa ette kujutada, kui linna üks amet, et kas tema töötaja või tema juht küsib riigiameti käest, mis toimub tema linnas tema haldusalas. Muidugi ma saan aru, siin on üks, teine tagaplaan veel, selge on see, et kui muinsuskaitseamet moodustati millega, noh, sisuliselt olid ju kõik nõus ka ka praegu seal töötajad ja kõik linnajuhid ja, ja noh, meie eriti, kes arvasime, et, et hakkab asi normaliseeruma ja töökoorem oluliselt väheneb. Siis tegelikult ei ole, ei olnud alanud ju ju Tallinnas laus, privatiseerimist, laus tagastamist. Ja, ja selge on see, et nähes seda töökoormat otsustati ma kujutan ette, saal, hoiu instinkt, tähendab kui me meenutame aastaid, ütleme, 80 kuni 90 või ütleme, isegi 92 93 kus Tallinna vanalinnas aasta jooksul tegeldi kahe või kolme objektiga, siis võtsin just statistika välja, palju, meil käis eelmisel aastal projekte läbi üle 900 linnad jõuaksid küll, kui nad tahaksid, sest kui nad jõuavad kõikide asjade järgi nuhkida, aga selge on see, et ühe linnaametnikul minna konflikti ühe teise ametnikuga või teise omanikuga on väga riskantne, sest üle tema on ju linnapea ja ühte ameti juhti ei peeta mitte millekski. Ja selge on see hetero. Rasmus Kangropool ja tema töötajad võib-olla leidsid, et nii on, kõige lihtsam. Tähendab, naad ei nõustunud üldse mitte midagi kooskõlastama ja linnaplaneerimise ametil, kes tegelikult tegeleb noh, nii-öelda nende ettekirjutusega, mida või kellega tuleb kooskõlastada jäänudki, mitte midagi muud üle, kui ta hakkas suunama kõike materjali meile riigi muinsuskaitseametisse. Konfliktisügavusest ütleksin kohati koguni üsna jõhkras sügavusest annab nüüd tunnistust kõik see, mida kuulete kohe edasi. Ja seda linna muinsuskaitseameti seisukohalt. Linna muinsuskaitseameti juhataja eelnevas niisiis rünnatav olnud Rasmus Kangropool näeb olukorda sootuks teisiti. Alates sellest, miks linna muinsuskaitseamet on jäänud ilma linna muinsuskaitses määravatest funktsioonidest. Kolm-nelikümmend aastat Tallinnas muinsuskaitseleiba söönud spetsialist Rasmus Kangropool. Taoline olukord, et tõepoolest kogu võim muinsuskaitse valdkonnas on ainuisikuliselt koondatud riigi muinsuskaitseameti kätte on saanud võimalikuks alates Eesti vabariigi muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest. Selle seaduse vastuvõtmine toimus nii, et koostati vastav komisjon, pandi kokku ka mina olen muide selle liigi olnud. Nii et ma ei saa öelda, et näete, mikspärast on halb muinsuskaitseseadus, aga ma olen ka seal olnud. Kuid tähendab seal niukene, lõviosa inimesi töötab praegu riigi muinsuskaitseametis. Nendel oli ilmselt oma kindel eesmärk, mitte niivõrd hea muinsuskaitseseadus, kuivõrd hea ja kindel positsioon riigi muinsuskaitseametis. Ei ole mina seda terminit välja mõtelnud, kuid ühed juristid ütles, et nii, et see ei ole ju muinsuskaitseseadus, on riigi muinsuskaitseameti seadus. Kuid mistahes asja või ettepanekud midagi muuta, mida ma põhjendasin selles komisjonis sellega, et niimoodi see seadus ei rakendu, kuulge sellest ei tule niimoodi midagi välja. No teate, mitte ühteainsamatki parandust ei tehtud, aga kuna ma rääkisin ikka kole-kole sageli ja pikalt, siis vaadake, on olemas üks niisugune lihtbürokraatlik võte. Üks kord sind lihtsalt ei kutsuta. Ja järgmine kord öeldakse, et aga kuidas see võimalik, kas ei saanud kätte seda, oi oi, oi. Aga vaata, need küsimused on meil nüüd läbi, arutelud ja me oleme nad juba vormistanud ja nii et umbes niimoodi läks lõpus ma jäingi sellest asjast, sest hoopistükkis juba nagu kõrvale. Te võite öelda, et teid tõrjuti tookord juba muinsuskaitseseaduse tegemise ajal. Mind osati nii-öelda kõrvale jätta. Lepime vastavuse sõnastusega. Ning Tallinna linn protestis ju ka selle seadusesse sisse kirjutatava riigikesksuse vastu ja ei õnnestunud, protesteeris. Ja tähendab seda tehti tolleaegse linnapea Jaak Tamme tasandil. Kusjuures seal oli öeldud see põhimõte välja tähendab peatada selle seaduse arutelu, kuni on saanud Tallinna linnavolikogu ja linnavalitsus ka sellega tutvuda, oma arvamust öelda. Kuid see jäeti tähele panemata üllataval kombel muide nendes dokumentides, millega see läks Parlamendi, seal on öeldud, seal on väike seletuskiri, seal öeldud niimoodi, et Tallinna linn on avaldanud arvamust. Tähendab, no protestija arvamuse vahel on siiski suur vahe, kusjuures oma suureks üllatuseks leidsin, et see on oli minuga kooskõlastanud, mida küll kunagi ei ole juhtunud? Kuidas see niimoodi sai juhtuda? Allkirjaliselt teiega kooskõlastatud? No tähendab, või oli Heini oli ta trükitud, kellega kooskõlastatud ma leidsin sealt oma asutuse ja enda nime. Väga huvitav jänesed ja kui ma, kui ma seda teada sain mu õde ja ma sain seda teada ühel nõupidamisel. Minu kõrval istus ka Jaan Tamm. Kelle käes need paberid olidki, tähendab, ma ütlesin, et kas sa võiksid anda, Ma teen koopiad. Ei, see on ikka Parlamendi paberi, teda ei saa sulanud. Nõnda siis, et avalikkus saaks õigesti aru, tuleb siis siiski nüüd mõista niimoodi, et riigi muinsuskaitseseaduse kaudu realiseerisid riigi muinsuskaitseameti persoonid ja talle lähedal olevad inimesed oma huve. Ilmselt oma huve tähendab, eks see tähendab, võim on alati üks oluline oluline niukene porgand, mille järgi joostakse ja kui võim on minu käes, siis ma seda võimugantsemalt teostada mis tahes viisil. Ja seadus sätestab kõik need kontrolli, kooskõlastus ja nii edasi õigused just nimelt riigi muinsuskaitseametile antud juhul ka Tallinna linna üle. Ja kahtlemata tähendab ja nüüd ma, et asi oleks päris selge, seda ei olegi nii palju. Me loeme läbi Eesti muinsuskaitseseaduses need ülesanded, mis on pandud valla- või linnavalitsusele valla- või linnavalitsus peab arvestust oma maa-alal asuvate mälestiste üle. Ma peaksin suurepäraselt seda arvestust, kulmud oleksid nimekirjad ja ma teaksin, mille üle ma pean arvestust pidama. Tänaseni mul neid ei ole kokteil. Neid nimekirju peaks andma riigi muinsuskaitse ja see peab sealt süsteemist. Ma peatun neil võib-olla hiljem natukene. Teine punkt võtab territoriaalplaneerimise maakasutuse muude projektide koostamisel ja kooskõlastamisel arvesse kinnismälestistest ning muinsuskaitsealadest ja nende kaitsevööndites tulenevad muinsuskaitselised nõuded. Muinsuskaitselised nõuded määratakse kõigi objektide puhul vastava kaitsekohustuse teatisega. Riigi muinsuskaitseamet, kes peab neid koostama, ei ole neist siiamaani ühtegi leidnud. Kuidas ma võtan arvesse asja, mida ma ei teagi, mis, mis asja ma pean arvesse võtma? Kolm teeb muinsuskaitseametile ettepanekut kultuuriväärtusega asjade ajutise kaitse alla võtmiseks kui mul ei ole isegi olemasolevad asjad nimekirjades, mida ma veel ajutiselt võtan, kusjuures ma tahan öelda seda, et riigi muinsuskaitseamet on lausa piiramatul arvul võtnud neid asju ajutise kaitse alla. See ajutine kaitse kestab kuus kuud seaduse järgi. Ja nad kõik on kustunud pärast kuue kuu möödumist, tähendab see, see on üks olnud üks täielik mõttetu tegevus, millest keegi mitte midagi aru ei saa. Edasi läheme, kontrollib mälestistega seotud tööde teostajad del kehtestatud korras väljaantud uurimislubade litsentside olemasolu, see tähendab seda, et ma lähen küsin, kas te olete muinsuskaitseametis saanudki kohal? See on omaette huvitav niisugune süsteem. Ja seda me oleme teinud. Edasi kontrollib mälestistega seotud tööde ja vastavate projektide kooskõlastatud muinsuskaitseametile. Sama asi, kuskil ehitatakse. Kas te olete nendega kooskõlastanud? Ei ole, kuidas on, nii edasi? Kusjuures kooskõlas tahavad nemad ju riigi maa kooskõlastama, et seal, kas te olete muide, vahemärkus oleks, kas te olete kunagi kuulnud, et oleks kuskil instants, kes käib küsima, kas te hoonete oma briki tuletõrjega kooskõlastanud ja kui ei ole, siis viib neid käekõrval tuletõrjes, et saaks kooskõlas. See on täiesti unikaalne süsteem, mis muinsuskaitsjana. Ja samal ajal selle ameti endaga ei pea kooskõlastama. Teiega ei pea te ainult kontrollida, kas riigiametiga. Osalejat informeerib muinsuskaitseametit käesoleva seaduse rikkumise juhtudest, mälestisi kahjustavatest muutustest ja kultuuriväärtusega leidudest. Tähendab, me oleme seda informeerima, võin anda välja paar paksu raamatut, kirju, mingit tulemust või muud reaktsiooni ei ole sellele peaaegu mitte kunagi järgnenud. Peatab mälestist või kultuuriväärtusega leide, ohustavad tööd ja muu tegevuse, vaat mis on nüüd ohustab ja mis ei ole, ohustab see on üks niisugune küsimus, mida tuleks kõigepealt teha endale selgeks. Ja siis saame seda ka teha. Me oleme peatanud neid töid, kus see on täiesti reaalseks osutunud. Täidab muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevaid ülesandeid, tähendab muinsuskaitset, Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus ei ole tänaseni sellist olemas, mis vastaks juriidi juriidiliselt kõigile nõuetele. Tänaseks ikka veel ei ole. Kas selle peaks ka välja töötama ikkagi riigiamet ja just ainult nemad jäi mittegi käib läbi Kultuuriministeeriumi. Tähendab, te saate aru, et see siin Me oleme pandud nii-öelda lakei seisusesse. Me peame käima ringi küsima, kas teil on olnud juba aega minna riigi muinsuskaitseametisse? Ah ei ole olnud, teate, siis me peame kirjutama kirja, selle asja kohta, neid informeerima, et ei ole seda teinud, mis nad edasi teevad, me ei oska seda öelda. Vot need on need ülesanded. Vot see on kummaline olukord selles mõttes, et härra Jaan Tamm tema jutu kontekst on tegelikult mure, sellepärast et linnaametil tema väite järgi linn ei ole tahtnud võtta endale elu üle, see on nii, et see on Tema niisugune väide, tema armastab, niisuguseid pooltõdesid ja muid niisuguseid asju segab ära tegelikkuse sellega mida tema tahab või mis talle parajal momendil just sel sel hetkel sobilik on öelda või rääkida. Kuulaja saab praegu nii aru nüüd seda juttu kuulates, et riigi muinsuskaitseametil on millegipärast just nagu olnud huvi jätta linna ametit võimalikult vähese Nii-öelda võimu jaganud, tähendab ilmselt on mingisugune huvi või mingisugune muu eesmärk, ma seda ei tea. Niisiis leiab linna muinsuskaitseameti juhataja Rasmus Kangro-Pool, et juba Eesti muinsuskaitseseadusesse on sisse programmeeritud see tõsiasi, et linna muinsuskaitseametile ei saagi olla olulisi määravaid kontrolli kooskõlastuse. Järelvalvefunktsioone Rasmus Kangro-Pool hindab, et muinsuskaitseseadus vajab tungivalt muutmist ja ümbertegemist. Seaduses on sätteid, mida ei olegi võimalik täita. Seega on vastu võetud seadus, mis praktikas ei realiseeru. Samas on seaduses sisuliselt vaid üks keelav säte, mis ei luba rikkuda või hävitada mälestist. Kuid samal ajal on seaduses punkt, mis lubab mälestist kahjustada riigi muinsuskaitseameti loal. Seadusesse on nõnda sisse programmeeritud suur riigiametnikukesksus ja kogu kontrolli kooskõlastuste ja järelevalve funktsioon. Projekteerimisehitusprotsessis on koondatud just riigiameti kätte. Samal ajal väidab Rasmus Kangropool ei täida riigi muinsuskaitseamet ise muinsuskaitseseadust alates elementaarsetest kaitsekohustuse piste koostamisest kuni mitmete mälestiste nimekirjade koostamiseni. Kohati on need kooskõlastatud süsteemitult ja ebakompetentselt või puuduvad need üldse. Riigi muinsuskaitseamet ei vasta linna ameti mitte mingitele kirjadele ega anna linnale aru, miks ta kooskõlastab üht või teist projekti ja Vassimisi kooskõlastuste siia järeleandmisi ehitajale teeb just riigi muinsuskaitseamet ise. Ja mis eriti hull. Riik on riikliku muinsuskaitseorganisatsiooni luues lõhkunud Tallinnas juba olemas olnud muinsuskaitsesüsteemi Rasmus Kangropool. Tallinna linnas oli välja kujunenud täiesti selge struktuur, olid olemas, inimesed olid oma kindlad, lähenemisviisid, põhimõtted ja nii edasi ja ma siiamaani Nonii ei saa aru, kuidas võis riigi muinsuskaitseamet nii-öelda täiesti külma sõda südamega selle lõhkuma, jätma ta sinnapaika ja nüüd nurisema, tähendab, et patt ei taha nagu teha või ei oska teha või ma ei tea, milles, milles siis nüüd asi on? Tähendab, ma olen rääkinud iga pool, kui mina oleksin olnud riigi muinsuskaitseameti juhataja, siis tähendab, kus kõiki tuli hakata üle vabariigi ringi korraldama, tegema ja nii edasi. Minu esimene ütelus oleks olnud oma inimestele, teate seal, Tallinnas on kõik olemas. Need jätke neile ja teeme meie praegu oma asja ja kui neil seal läheb kehvasti või nagu Jaan Tamm tihtipeale kinnitlased, hoiad sind see nii-öelda noh, nagu keeratakse korra seal linna poolt ja neid eks ta siis oleks tulnud appi. Tähendab ma olen alati ütelda, et muinsuskaitse peab olema astmeline, kui ise ei saa oma tasandil hakkama, siis võid teisi appi kutsuda. Nii et te näete siin pigem just riigipoolset tegemata tööd paljuski. Ja tihti peabki, öeldakse teates Nende omavaheline jagelemine, teate, ja siis kõik asjad lähevad sassi ja ei tule midagi välja. Ei ole, tähendab, see ei ole omavahelist jagelemised, ei ole see midagi, ehkki ehkki ma ütlen, et tähendab meil on täiesti diametraalselt erinevad vaated, ellusuhtumine ka erinevad vaated oma tööülesannete täitmisel ja kohustustele. Ja need on sedavõrd erinevad, et neid ühe nimetaja alla ei saa iial viia. Nii et võib öelda, et praegu riigi muinsuskaitseamet ja linna muinsuskaitseamet nii-öelda muinsuskaitselist filosoofiat näevad täiesti erinevalt. Ideoloogiat ei, ma mõtlen siin filosoofiat. Ma ei ole ühtegi filosoofiat kuulnudki, mis riigi muinsuskaitseametis üldse on. Tähendab, ega meid ei informeerida niisugustest asjadest, meid ei kutsuta mitte kuhugi, tähendab, me oleme nii-öelda jäetud omapead. Kas te võite kujutada tähendale nisukest riigiametit, kes lihtsalt süstemaatilised ei vasta mitte ühelegi teie kirjale mitte ühelegi, kus vähegi midagi pärida või mingisugust vastust saada? Kusjuures see peab olema nii-öelda juhtkonna korraldus, sest et mitte ükski nende ametnikest ei vasta. Siin on taust ka võib-olla sellele, et nagu muide Jaan Tamm ise välja toob ja toob välja murelikult, et linna muinsuskaitse esindajad ei osale üheski komisjonis, mis tegeleb ka kasvõi näiteks laiemalt Muinsuskaitsekontseptsiooni või poliitika väljatöötamise reaalTamm ei ole mulle kunagi teinud ühtegi ettepanekut osaleda mistahes komisjonis. Re Jaan Tamm on minu selja taga küll palunud inimesi tulla temale kuhugi. Komisjon ja nendele ma ütlesin, et tähendab korraldataksegi, no kaudu. Aga mitte nii, et keegi läheb. Ja on. Ja tänase seisuga ma ei tea, vahepeal öeldi mulle küll, et nagu ma oleksin ühes komisjonis, aga see komisjon ei ole küll kevadest kuni siiamaani koos käinud või on käinud ja mind ei kutsutud. Ma ei oska seda öelda. Nii et see väide ei ole vas küll siiski nisukene. Ja kohe kõrvutuseks siia kõrvale siiski veel kord riigi muinsuskaitseameti peadirektori Jaan Tamme seisukoht. Näidaku see veel kord, kui tea metraalselt erinevalt siiski nähakse olukordade kujunemist. Jaan Tamme hinnangul on just linna enda initsiatiivi puudumine siin põhjuseks, et linnal puudub muinsuskaitsekontseptsioon ja linna esindajad ei osale muinsuskaitse arengut välja töötavatest komisjonides. Jaan Tamm. Siin pole midagi saata Tallinna linnal, nii nagu paljud muud kontseptsioonid puuduvad puuduka kultuuri kontseptsioon, puudub ehituskontseptsioon ja puudub ka muinsuskaitsekontseptsioon. Praegu sellega tegeldakse. Tegeldakse linna tasandil või ka nüüd muinsuskaitseametisse riigi söandab. Mina veel kord toonitan volikogu kultuurikomisjoni ja Kesklinna halduskogu liikmena olen esinenud alati linnakodanikuna ja antud juhul tegelenud linna muinsuskaitsekontseptsiooni väljatöötamises koos oma riigiametist kolleegidega linnavalitsuse juurde moodustatud komisjonis. Ainult noh, kurb on see, et selles komisjonis jälle ei osale linna muinsuskaitseameti inimesed. Ja, ja mis veel tähendab, me oleme ikkagi nii palju demokraatiast õppinud. See, et meil on olemas ju ka ju ka riigi muinsuskaitseameti juures on terve rida komisjone, kus arutatakse, olgu siis tegemist arhitektuuriga või arheoloogiaga või see mitte ametnike komisjon, see on spetsialistide komisjon, kus on väga kõrgtasemel ja noh, Eestis peaaegu parimad spetsialistid, keda üldse mingis valdkonnas on võtta. Ja, ja noh, arhitektuur, millest me täna väga palju rääkinud seal oli, selles komisjonis oli ka härra Jaansot peale seda, kui moodustati linna muinsuskaitseamet, sisale Kangropool keeltel keelas Jaan Sutterilt seal osalemise. Ja kummaline on ka see, et on olemas komisjon kesklinnavalitsuse juures, mida juhatab Urmas Mikk, mis on nii-öelda linnavalitsuse ja volikogu ja Kesklinna halduskogu ühine komisjon, ka sinna ei ole tulnud linna muinsuskaitsjana esindajad, nii et siin ma ei noh, ma lihtsalt esitan fakte. Tõlgendada võib seda igaüks isemoodi. Aga noh, see on reaalsus, tegelikult linna muinsuskaitseamet, nii nagu ta ei osaleja ei muinsuskaitsekuu läbiviimise lei muinsuskaitsepäevade läbiviimisel ega isegi mitte selles, et, et ometi Tallinna linna poolt on alla kirjutatud suur leping sakslastega tongiliku vappepytoffide kordategemiseks ja saksa lill või Saksa riik on seda pikka aega finantseerinud, nüüd finantseerib seda Tallinna linn ja kui mitte mingi muu, siis vappepitaaž on nii läbi ja lõhki kultuurimälestis, et sellega peaks tegelema muinsuskaitseamet. Sellega ei tegele Tallinna linna muinsuskaitseamet, vaid sellega tegeleb linna kultuuriamet. Joonistus niisiis välja konflikti elementaaranatoomia ja kahe osapoole diametraalselt erinevad arusaamad konflikti kujunemisest ühel pool siis linna muinsuskaitseamet, ameti juhataja Rasmus Kangropool, teisel pool riigi muinsuskaitseamet ja peadirektor Jaan Tamm, mõlemad aastatepikkuse staažiga muinsuskaitsespetsialistid, mõlemad mures ju tegelikult ühe ja sama pärast, et Tallinna unikaalne arhitektuuripärand hävineb Tallinna tungiva ärimaailma surve all ja kogu muinsuskaitse kui võimalikult prioriteetne ühiskonnavaade, mis just eesti arhitektuuripärandi puhul peaks olema oluline. See ei ole ega saagi olla niisuguses kontekstis piisavalt elujõuline. Mõni viide tänase saate lõpetuseks, millise ühisnimetaja alla võtavad asja jälginud spetsialistid linna ja riigi tasandi jagelemised. Kommentaar kunstiajaloolased ja teadrilt linnavolikogu ja Kesklinna halduskogu kultuurikomisjoni liige Jüri Kuuskemaa. No minu teada Jaan Tamm ei ole riigi muinsuskaitseameti koosolekutele näiteks Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Rasmus Kangropool üldiselt mitte kutsunudki. Nii et ilmselt on siin ikkagi. Vabandage väga, aga ma ütlen ausalt, nii nagu mina asjast aru saan, võimu küsimus. Sest vaadake, kui on ikkagi mingil ametil suur võim ja samuti võimalus kasutada kogu jagada muinsuskaitseraha kogu Eesti ulatuses siis see võim hakkab võib-olla mõnevõrra pähe. Ja mõnikord viib, see võib olla mõningatele mõningate erapooletu erapoolikute otsuste langetamise nii. Aga võimujaotus peab meil olema, ma ju ikkagi nii, et peab toimuma detsentraliseerimine, aga paradoksaalsel kombel on just demokraatliku Eesti vabariigi taastamise käigus muinsuskaitse osas toimunud just totaliseerimine ja see ei ole kooskõlas, see on tegelikult karistus vastuolus üldiste normaalseks peetud arengutendentsidega, sellele tuleb jäigalt vastu astuda. Loodan, et veel 97. aastal. Tallinna linn tunnetab oma väärikust ja ütleb riigile, suur tänu. Ei, me hakkame nende asjadega tegelema ise ja Toompeal olnud meile Sizarbiitriks, kui, kui riigi muinsuskaitseamet selle vastu tahab protesteerida. Ja muinsuskaitse konfliktielement Saar iseloomustus kultuuriminister Jaak Allikult isiksuste konflikt võimu ja raha baasil. Kuid Jaak Allik ei leia, et võimu pähe löömine ja vigade ahel on sündinud riigi muinsuskaitseametis. Riik on üles ehitanud vettpidava muinsuskaitsesüsteemi, hindab minister. Nii jõuame siit tagasi, saate algusse Jaan Tamme seisukohtade juurde. Kultuuriminister Jaak Allik. Kui me võtame nüüd selle Eesti taasiseseisvusperiood 90 90 96 siis on muinsuskaitse üks neid valdkondi, kus on asi rajatud üsna hästi toimuvale seadusele. Vähe sellest, see seadus on juba Parlamendis läbinud ka seaduse muutmise seaduse vastavalt siis neile kitsaskohtadele meil seda, mida elu on ette toonud kus on loodud täiesti terviklikult toimiv süsteem. Muinsuskaitseametis seni oli 50 inimest, kellest 26 inimest töötasid kohtadel üle kogu Eesti. Nüüdne reorganiseerime valitsuse seaduse muutmisega ta muinsuskaitse inspektsiooniks koondasime maksimaalselt, kui nii võib öelda 40-le inimesele, kusjuures koondamine oli põhiliselt Tallinna arvelt. Kohalikud maakonna maakondlikud muinsuskaitseinspektorid eksisteerivad edasi ja no see on väga konfliktne ala, see on väga konfliktne ala. Ühelt poolt sellepärast, et siin mitte, et ei liigu, suured rahad tegelikult liiguvad just vastupidi, väiksed rahad, versioon põhiprobleem, sellest me oleme edasi rääkida, kuid nende taotluste tagama restaureerimistaotustavaid, nende projektide kooskõlastamist ja nende nii Tallinna kui teistesse vanalinnadesse tungimiste taga liiguvad väga suured rahad. Seetõttu on see süsteem, kus üks ei võib maksta miljoneid. Me oleme kõige maavanematega arutanud neid küsimusi, ma olen kohtunud paaril korral kõigi maakondade muinsuskaitseinspektoritele. Konfliktide sõlmpunktiks. Tallinn need ei ole maakonnad, ma julgen öelda, et muinsuskaitseameti peadirektor härra tamme ja kogu muinsuskaitseameti autoriteet ja normaalne vahekord maakondade juhtidega on üsna hea. Ja ma pean ütlema, et tervikuna ma olen kujundanud arvamuse, et omal ajal see oli Mart Laari valitsuse ajal, kui see süsteem loodi, kui ka see kaader valiti, on olnud süsteemi loomine ja kaadrivalik õnnestunud ja ma julgen arvata, et ma praegust riigi muinsuskaitseinspektsiooni juhtkonda usaldan ja minu töö vahekord nendega on hea. Kuidas ja kes siis ikkagi kasutab muinsuskaitse renoveerimis ja restaureerimisraha, kui suured summad ja kuidas selles sfääris liiguvad. Kas riigi muinsuskaitseameti tegevuses on taunimisväärset leidnud riigikontroll milliseid seadusi on rikutud konkreetsete objektide ümber, milline peaks olema funktsioonide jaotus linna ja riigi tasandi vahel, kuidas linn ja riik konflikti lahendavad? Neid kuumi tahke mööda muinsuskaitsekonfliktis käsitleme teemat edasi järgmise esmaspäeva argipäeva saates, siis saavad lisaks täna kõnelnutele sõna ka linnavolikogu kultuurikomisjoni esinaine Ivi Eenmaa, linnaplaneerimise ameti juhataja Hain Karu töövõtja aktsiaselts Restori peadirektor Arsi Kook ja küllap veel teisigi asjasse puutuvaid spetsialiste. Ja nagu väitis kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kriitiline mass muinsuskaitses on siiski sedavõrd paisunud, et küllap tuleb hakata avalikkuse ees tegema skandaalseid seisukohavõtte. Edasi laheneks lahenduste leidmise.