Mitmeid-mitmeid aastaid tagasi mängis Estonia teatri laval Pipika angal Anugalongi. Täna meie saatekülaline ja ma ütlen teile veel seda ka, et ta on NSV Liidu rahvakunstnik ja meie komsomol maalipreemia laureaat. Te olete hästi palju esinenud ja reisinud, aga kindlasti peaks läheks hästi palju julgust ajama, et nii suure saalitäie rahva ees esineda. No ma ei tea, kas see ongi julgus. Võib-olla see on rohkem tahtmine? No esimene suurem roll oli öökuninganna roll Mozarti ooperis võluflööt, see oli mulle küllalt ootamatu, ma töötasin siis ise Estonia kooris ja jälgisin seda ooperit kõrvalt. Juhtus nii, et selle osatäitja haigestus ja nagu öeldakse, et julgus on pool võitu, ma arvan, et võib-olla isegi rohkem. No võib-olla see oli ikka hulljulgus, aga tahtmine oli suur ja niiviisi ma pääsesin sellele suurele lavale juba solistina. Tegin oma esimesed katsetused. Ma ei usu, et need väga hästi mul läksid, aga vist ka mitte nii väga halvasti, et nad viimaseks oleks jäänud. Aga siis, kui mina alustasin oma esimeste esinemistega, olin ma umbes niisama vana kui sina köisi küll, siis ei esinenud ma mitte nii suurele saalile ja mitte siin majas. Aga koolis käisin Tallinna kümnendas keskkoolis. Olin kuuendast klassist, kui ühe minu klassivenna ema otsustas teha meie klassi tüdrukutest tütarlasteansambli ja tema oli õppinud kunagi Aleksander Arder ja meie väga tuntud laulupedagoogi juures laulmist. Ta rääkis sellest, tal oli väga palju huvitavaid nooti. Ta mängis meile väga palju ette ja nähtavasti sealt ma selle pisiku külge sain. Hiljem ma hakkasin käima tema juures juba üksinda ja tasakesi laulma. Nii see läks. Mõtlesin esinema koolipidudel hiljem juba isetegevuslaste ülevaatustel. Seal tekkis huvi veel rohkem laulda. Siis tulid sisseastumiseksamid muusikakoolil. Juhtus nii, et sain sisse. Õppisin seal neli aastat, siis juhtus nii, et sain konservatooriumisse sisse. Lazio jah, niimoodi, et kui ma lõpetasin muusikakooli, siis mind suunati tööle siia majja Estonia teatrisse, ooprikoori. Selles koolis ma olin neli aastat ja samal ajal õppisin konservatooriumis. Viimasel kursusel sain ma selleks, kes ma praegu olen Estonia teatri solistiks. Vot nii on see läinud, mis teil meeldis veel kooliajal teha peale selle? Te laulsite. Mulle meeldis, nõmmel ma kasvasin ja selle tõttu sain ma olla väga palju õues ja looduses väga palju. Ma suusatasin, käisin spordikoolis niisuguseid erilisi kõrval harrastusi, ma ei oskaks öelda, et mul nüüd väga palju oli, sai loetud raamatuid, sai natukene õpitud klaverit, mis siis veel. Käisime matkamas. Seal, kus ma elasin ja kasvasin, olid ümbruskonnas poisid, mul oli üksainukene Anna aga poiss oli palju seal tänaval ja me mängisime rahvastepalli ja mängukaaslased enamus olid poisid, siis kahtlemata tekkisid rohkem ikkagi mängud nende laadis, siis tulin, et mitte alla anda, tuli lihtsalt kaasa teha need. Võib-olla sellest siis hiljem sai juba valgusega Se matkamine mäkke ronimine. Kas te üldse ei kartnud, kui te ronisite? Küllap ma kartsin, aga ei tohtinud ju seda näidata. Ei tohtinud ju alla anda, siis ei oleks ju mind rohkem enam kampa võetud, aga mul oli vaja olla tihti koos. Tähendab, ma ei tohtinud näidata, et ma kardan. Hiljem juba, kui mägedes käisin, tuli sellele lisaks veel rõõm sellest, mida oled saavutanud. Alati on ju tore millegiga toime tulla. Eriti siis, kui need asjad on rasked. Ma tean, et see on raske ja siiski ma olen selle ära teinud, see on ju võitis enda ja teiste üle, nagu öeldakse. Ja sest elus tuleb tihtipeale hiljem ette niisuguseid asju, kus tuleb ennast ületada. On asju, mida on vaja teha, aga mis alguses välja ei tule, tuleb ennast hirmsasti pingutada. Ja lõpuks ikka tuleb. Ei tohi karta. Peabile olete põhiliselt mänginud suurtele lastele, lastele meeldib mängida. Ma ei ole nüüd ammu lastele enam mänginud, aga kui ma mängisin, siis mulle meeldis väga. Esimene ooper, milles ma mängisin pärast konservatooriumi lõpetamist oligi Anatoli Carstniki lahti ooper, vägev võlur. Olin seal tüdruk, kelle, kes koos oma koera Muriga sattus kodust kaugele ja lõpuks põlu linna. Ja muidugi kõige rohkem Pipi. See oli 1969. aastal, kui meie Estonia teatris võeti see tükk mängukava ja mõnusalt põlesin soovist seda tükki kaasa teha. Mulle anti see võimalus ja mänginud seda Pipit natukene vähem kui 50 korda. Siis ma suureks ja enam ei mänginud. Pidi on hästi-hästi elav tüdruk ja ta tahab igale poole jõuda hästi palju teha. Peab korraga laulma ja tegema trikke ja tuleb harjutada. Alguses oli raske, pärast läks kergemaks. Ma mäletan, et kui ma esimesi etendusi tegin, siis ma olin esimese vaatuse lõpuks ikka väga väsinud. Aga hiljem hakkasin juba juba jagama oma jõudu ja oli kohti, kus tuli rohkem hüpata ja ja nagu sa ütlesid, teha trikke ja hundiratast ja spagaat ja ja oli ka niisuguseid momente, kus tippi oli vaiksem ja rahulikum, tuli mõelda sellele kipi hingele. Vaata, kui ta laulab haigaladele seal unelaulu ja ja kuidas ta oma aagikest armastab, siis seal ei olnud ju kõige tähtsam see rabelemise koht, vaid vastupidi sealt pidi tulema sealt välja see Pipi hea seda ja ma arvan, et, et sellepärast, et, et ma ka lapsena ja ka hiljem palju matkasin, suusatasin ja ja noh, nii mõõdukalt sporti tegin, eks see omamoodi aitas mul mul ka selle raskuse kergemaks teha. Just nimelt, et seevastu pidevalt mul olemas oli, et ma võisin lubada omale neid hundirattaid ja laulmist ja tantsimist ja hüppamist ja kõike kokku ja üksteise järel. Ma arvan, et ainult siis usub vaataja, kui inimene, kes mängib oma rolli laval seda ise, usub et me peame ennast ikka sinna sisse mängima. Et see mõjuks nagu päris ise ma pean ütlema, et kuulda saalist laste naeru ja rõõmukilkeid see on näitlejale väga suureks tasuks. Ma arvan, et igal lapsel on olemas omad soovid, omad huvialad ja kahtlemata omad eesmärgid. Ja ma tahaksingi soovida, et kui rasked need eesmärgid ka ei oleks ja kui kaugele nad ka ei tunduks. Ikka ja alati jätkuks jõudu ja püsivust nende saavutamiseks.