Seekord on meil külas näitleja, lavastaja ja tulevaste näitlejate õpetaja Kalju Komissarov. Ma olen kuulnud, et kui te olite veel väike poiss, siis meeldis teile ka nukkudega mängida. Niisugune viga oli mul täiesti küljes, ma olin kümneaastane poiss, kui kogemata sattusin nägema, kuidas kaks minu klassivenda tollases pioneeride majas, mis asus Tõnismäel, mängisid nukkudega nukuteatris ja, ja siis, kui ukse vahelt nägin, käis minust üks niisugune Newt läbi ja näete, nüüd ma olen 40 aastane mees, mul on endal juba suured lapsed. Tegelikult mängin ma tänase päevani mitte küll nüüd enam ainult nukkudega, vaid ka suuremate inimestega. Aga see esimene sedamoodi kokkupuutumine, teatriga tundmine, et laps ise võib ka selles teatri tegemises osaleda. See kujunes kuidagi määravaks minu elusaatuse puhul. Ja selles mõttes võin ma soovitada kõigile lastele, sest seal seda on väga lihtne teha, seal väga kättesaadav. Proovige teha ise nukuteatrit selleks palju vaja ei olegi, võtke üks vana kinno sõrmlinnas labakinnas naistele sinna pea otsa, joonistage talle silmad ja suu ja võtke ükskõik milline muinasjutt või kooli lugemikust jutuke ja proovige see maha mängida. Tuleb ainult jälgida seda, et see nukk kogu aeg paistaks ja teine asi, mida peaks jälgima, on see, et see jutt, mida see nukk siis parasjagu rääkima peab, et see ostaks ja muud kunsti seal ei ole nii palju fantaasiat on igal lapsel. Aga kas oli nukumeisterdamise tuli kasujate käsites skulptuuri ringis? Nende esimeste nukkude puhul need olid kõik niisugused pehmed nukud seal sellega nagu selle skulptuuri ringis käimisega mingit seost veel ei olnud, tõsi ja pärast siis kui sa juba Peeemmašeest nukupäid tegema hakatud, siis võib-olla sellel oli mingi tähtsus, aga tegelikult see on ka nii lihtne asi, et tuleb lihtsalt kordama proovida ja selle saab kohe selgeks, sest et kõik lapsed hoolivad, kui nad väikesed on täiesti loomulikult ilma selleta, et neid skulptorid juhendaksid täpselt nii, nagu kõik lapsed joonistavad, tuleb lihtsalt julgelt teha, õieti tulevad välja see, mis on südames tehtud ja ja, ja küll siis teised inimesed ka sellest aru saada, et südamest tehtud. Küllap on neid asju, millega lapsepõlves tegeled ja ei oskagi mõelda, kas sellest nüüd edaspidi väga suurt kasu tuleb või mitte ei tule siis elu näitab, et tegelikult kõigest sellest tuleb ju siiski kasu, millega lapsepõlvest tegeleda. Nojah, ma võin öelda seda, et mul vanematega vedas, ma olin seal ka kusagil inimene, annab võib-olla paar aastat vanem kui kümnene poiss, kui mul näärivana mikroskoobi lõi ja, ja see oled fantastilised elamused seoses selle riistapuuga, sest et võtke ükskõik, pange sinna kasvõi sibulanahk alla või või võtke ükskõik millisest lahtisest lombist, tilk vett ja vaadake korraks sinna sisse ja te näete, milline fantastiline maailm on. Ja seda Nende mälestuste ajend ellub, kinkisin ma ka oma pojale mikroskoobi ja, ja aeg-ajalt isegi nüüd käin manemadi salaja vaatamas, kui kedagi kodus ei ole. Igasuguseid asju läbi selle mikroskoobi sisse saama. Otseselt jah, ta ei ole mulle mingit kasu, võib öelda niimoodi andnud, aga teiselt poolt me sellest maailmast arusaamise ja selle maailma mitmekesisuse mitmetahulisus tunnetamisel saan enda ülitähtis või samas reas, ütleme kasvõi mudellennuk või võta kätte ja tee ise üks auto valmis kasvõi kõige labasema moel. Paele puuplatsile taol mingid võõrad rattad alla ja kui see sul käes liigub, see on ikka noh, ise tehtud ja, ja see on nii huvitav, see on 10 korda huvitavam kui plastmassi stantsitud mingisugune normaalstandardauto või siis kombineeri sellesamale Norma autolegi mikromootor külge ühte ratast ringi ajab ja vaata kui põnev. Ja muidugi need igasugused poiste seiklused. Ja neid on ka olnud need omaaegsed luurekad ja niisama mängimised, kus tuli ennast peita ja ronida ja roomata ja see kõik lahendab inimest loodusele. Aga siis, ühel päeval te läksite Tallinna pioneeride palee teatrisse. Nukkudega mängimine jäi kõrvale ja läksite lavale. No see oli nagu loomulik jätk sellele asjale lihtsalt ma kasvasin juba nii suureks, et ma ei mahtunud sinna selle nukusirmi taha enam ära, aga edasi ma siiski veel nukkudega mängisin, küll mitte, ise, aga mängitasid neid väiksemaid koolilapsi, aga siis hakkasin juba ise lava peal ringi käima ja seal oli ka väga huvitav. Igasugune mäng aga eriti näitemäng või teatrimäng aitab väga iga inimest. Ta ei pruugigi näitlejaks saada, aga see aitab inimest tulevases elus selles suures tõsises elus, kus inimesed ütlevad, et kõige tähtsam on töö. Ta aitab selles mõttes, et on tekkinud mingisugune kogemus, suhtlemise oskus. On tekkinud julgus näha mingite konkreetsete elujuhtumite väga ka seda naljakat. Sest et ükskõik kui tõsine asi maailmas on juhtunud, selles on alati ka midagi koomilist ja kõige parem kontakti leidmise vahend inimeste vahel ongi läbi selle koomilise mõistmise, sest et kõige ilusam inimene, naeratav inimene, koolitunnis on ka vaja seda mango oskust, aga muidugi, aga muidugi sest, et õpetaja iga õpetaja igas tunnis on näitleja, ta peab valitsema tervet klassi, ütleme kevade pool, kui ikka päike aknast sisse paistab ja just pärast söögivahetundi kuni hakkab peale tulema, siis on vaja mingi naljaga klass üles äratada või tähelepanu koondada millelegi väga tähtsale, mis on just sel momendil õpetajal vaja ära öelda. Ja täpselt samuti ka ka õpilased seal klassis, sest et vaadake ise, kuidas käitub see õpilane, kes tänaseks on väga hästi aru pinud ja ta püüab iga hinna eest anda märku õpetajat jumala pärast, kui siin nüüd täna mind, sest Mul on õpitud, ma sain viie ja vaadake nüüd jälgige ise mõnda teist õpilast või kasvõi iseennast, püüdke jälgida. Kui ei ole tänaseks ära õpitud, kui vihikum koju jäetud, mismoodi siis käitutakse, see on kõik mäng. Nii et seda tuleb lihtsalt jälgima hakata, vaatama hakata ja siis te näete, kuidas teie vanemad teiega mängivad ja kuidas teie vanematega mängite. Ja siis muidugi klassides vastates. Nojaa, vaadake nüüd jälle lapsed, teil on igasuguseid aktusi käib ja kui siis tuleb sinna, et mõni onu või tädi või õpetaja ja kui ta siis vaikselt oma lina ette pobiseb, siis kahe minuti pärast hakkab terve saalsus sumisema sahisema ja mitte keegi teda ei kuula, kuigi ta võib rääkida kõige huvitavaid asju maailmas. Nii et see niisugune esinemise oskus häält teha, oskus klassis mitte lihtsalt lobiseda seal tahvli ees, vaid selgelt ära öelda kõik see, mida sa tead ja mida sa ei tea see äratab ainult sümpaatiat inimese vastu, ta võib ka valesti öelda, aga ma saan aru, vähemalt mida ta räägib, aga praegu kus me noh, enamus vabaajast kahjuks veedame tõlkarite, makkide ja, ja videode maailmas, kus kõik tuleb nupust keeratuna meile õige vaidlusega kätte, siis me unustame üldse selle asja ära, et, et meil endil on ka kõigil olemas suudia ja huuled ja keel ja hambad tänu millele kurk häälepaelad, tänu millele me häält enda seest välja toome. Ja, ja neid asju ei tohi samuti unarusse jätta, nii nagu jalalihaseid või muid lihaseid või aju. Miks me iga päev peame, teie koolilapsed peavad igasuguseid ülesandeid lahendama ja treening, treening, treening, ja, ja muidugi see on ka, et sõnavara ma mäletan seda, kui ma olin väike poiss, siis suvilas Me mängisime sellist mängu. Leppisime kokku, et ära ütleme mingil päeval me räägime kõik terve päev otsa ainult värssides ja me mängisime ja teate, kui naljaks oli, naerda sai nii palju. Et noh, rohkem ei saagi naerda, aga teiselt poolt, kuidas arendab just nimelt sõna paramõtlemise kiirust. Aga keda me elus hindame eeskätt just neid inimesi, kellel ajud kiiresti vägistavad. Ja kes oskavad ka seda välja öelda, mida nad mõtlevad ainus meie suhtlemisviis esmane suhtlema või siis on ikkagi see sõnaga suhtlemine. Kui nüüd ja kõige selle pika juttub kuidagi kokku võtta ja siis midagi teile soovida, siis sooviks seda, et teadlikult mängige, mängige rohkem igasuguseid mänge, mõelge välja igasuguseid rolle või osasid ise endale, mängige omavahel seda mängu. Et täna Jüri õpetaja, homme on see mari või, või, või et homme on Peeter, meie riigi peaminister või president või kasvõi parteisekretäri. Vaadake, mis siis juhtub, kui tema otsustada oleks see, et kõik koolimajas kõik kraanid oleksid korras, aknaraamid oleksid terved, mida see Peeter või Jüri või Mari sellise inimese ametis ta võtaks ja siis kuulake seda, et see on kõik mäng, mis aitab Teid ette valmistada tulevaseks eluks. Ärge unustage kunagi seda, et teie olete tulevased isad ja emad. Ja teie olete need inimesed, kes kusagile õige. Varsti see 10 15 aastat lendab märkamatult peate hakkama nii õpetajateks, kooli direktoriteks, näitlejateks, trollijuhtideks, arstideks, joodikuteks, varastaks. Kõik see sõltub teist endist, muidugi, kelleks te saate. Aga teil tuleb juhtimine ja elamine õige pea üle võtta.