Meie saadet, kes olete kohtunud paljude toredate inimestega. Täna aga on meil külas skulptor Hille Palm. Mina õppisin nukuteatri õppestuudios, aga näitlejat minust ei saanud, suurem tahtmine oli siiski saada skulptor yks tegin mitu aastat kunstiinstituuti sisseastumiseksameid ja lõpuks saingi skulptuurikateedri üliõpilaseks ja nüüd olen juba üle 10 aasta skulptor. Mina olen tegelikult alati püüdnud midagi ise teha, tegin savist, tegin nukk Käia, tegin loomakesi. Maal ma tegin isegi rohust, korjasin niisugust kasteheina ja sõlmisin seda kokku ja tegin sellest kukkesid, jaganasid. Ja muidugi ma olen nukke teinud siis, kui mul lapsed olid väikesed, siis ma õmblesin neile kolle ja üks lemmik oli neil tiiger, siis oli hästi suur karu ja lapsed armastavad neid siiamaani. Kuigi on juba suured ja ka paljusid teie meisterdatud nukk, on teisedki lapsed näinud ju. Need on nuku ilmide nukud, mida ma peale kunstikooli lõpetamist tegin. Kui ma töötasin Tallinnfilmis nukufilmigrupis, siis ma meisterdasin nukke teiste kunstnike kavandite järgi. Ja need nukud on mänginud nii mõneski meie nukufilmis, näiteks operaator, kõps, rattur, kõpsi, nukud olid sellised väikesed puust peadega ja kehad olid neil kraadist nii, et sai liigutada sõrmi ja jalgu ja käsi. Nukujuht liigutas siis, kui tehti filmivõtteid ja nende nukkude juures tuli neid värvida ja nendele riided selga õmmelda ja see oli päris tore töö. Kui lapsed tahaksid teha näiteks teatrinukke käpiknukke, tegelikult on ju olemas raamatutest soovitusi ka, kuidas neid teha ja ja on meil ju televiisoris lastesaadetes näidatud ja räägitud, kuidas neid teha, aga kõige lihtsam võib-olla oleks mõni väike kass kummipall võtta, peaks, või tennispall vana tennispall, see on ilustik kohe valmis ümmargune pall ja sinna peale võiks õmmelda siis trikooriidest kate, et oleks ilus kass õrnroosa või, või siis valgevõimelist nukulaps teha, tahab, või tahab mõnda looma teha, siis sinna peale võiks ju õmmelda. Kas karusnaharibadega seal kassi ja siis sinna peale saab teha silmad ja suu ja teed sinna augukesi otsani, täpselt näpuotsa mahub siis riidest võib õmmelda, selle kindakesemis kätte läheb ja siis kinnitad palli sinna kinda külge, noh, siis on oma fantaasia järgi juba, mis ta sinna kinda peale õmbleb, võid saba taha teha, kui ta on koer või kass või ja, ja, ja muidugi selle kaunistamine ka need nööbid silmadeks ja ja kuidas seda suud õmmelda ja noh, see oleneb juba lapse oma fantaasiast. Ma olen ka nii teinud, et pea õmmelnud Rõngest lõikan kaks ümmargust riidetüki välja. Õmblen need kokku siis topin täis, aga jätan niisuguse ja ruumi sinna, et saab teha paberist torukese, mis torgatakse siis sinna pea sisse ja osa torukest läheb siis käpiku sisse siis saab niimoodi kinni õmmelda ja siis jälle on see kaunistamise võtet teed sinna silmad ja suu ja juuksed saad pähe panna seal lõngast või lõikad karusnahast välja juuksed ja nii on see kõige lihtsam viis kuidas neid kukkesi teha. Aga nüüd see töö, mida te teete, on küll raske töö, pikk ja vaevarikas töö, enne kui üks skulptuur valmib kavandid, valmistan plasteliinist või savist, aga siis tuleb muidugi suurema töö jaoks teha. Kõigepealt suur tugev karkass tööle siis, kui savist on juba valmis, siis tuleb lõpuks valada kipsi. Kui kips on valmis, siis kui ma tahan teda raiuda kas puusse või või tahan kivisse raiuda või siis läheb pronksi, valusse, pronksi valavat juba meistrid, nii et ise ma seda ei vala. Aga puuma raiun ise, siis tuleb valida puu ja kõigepealt kirvega, siis peitlitega, lõpuks Rasplid ja lõpuks siis liivapaber. Selleks peab olema püsivust. Kas teil lapsepõlves oli ka püsivus? Oli küll, ma ei saa öelda, et ei olnud, kus aga vähegi savi, sain seal, seal ma kohe igasuguseid kujukesi tegin ja püüdsin neid siis ka isegi põletada kodus praeahjus, mis tegelikult muidugi ei õnnestunud, aga kuivaks manad ikka sain. Puust lõikasin välja kujukesi noaga. Hiljem õppisin siis pioneeride majas, siis juba mõtlesin tõeliselt, et tahaks skulptorid saada. Mõned aastad õppisin pioneeride majas skulptor Rait juhendamisel. Hiljem läksin siis Tartusse, läksin kunstikooli, lõpetasin siis Tartus kunstikoolis skulptuuri, et tulla Hiinasse ja tahtsin alguses edasi õppida hoopis metalli, aga lõpuks jäin ikkagi skulptuuri peale. Mulle kangesti meeldis Tõnismäel vabastajate monument. See on Enn Roosi tehtud skulptuur on seal sõdurikuju ja ma käisin seda üpris tihti vaatamas ja mulle ta väga meeldis lapsena. Ja mul võib olla suurematest skulptuuri nägemuse elamust polegi meelde jäänud lapsena, kas see kuju mulle nii väga meeldis? Ma isegi kirjutasin kuma instituuti, astusin kirjandi sellest sõduri kujust. Suured mõjuvad oma niukse suure tugeva vormi monumentaalsusega ja sega, mind köidab väikesed jälle oma sellise tundlikusega ja peale instituudi lõpetamist ma ikka nägin väga palju vaeva, et oma mõtteid üldse realiseerida. Tegelikult ma tahtsin ja tundsin midagi rohkemat, kui ma teha suutsin, tähendab, et mul oli oskustest puudu. Ja nüüd ka vahel tehtud töö on tehtud töö ja nüüd, kui uue töö teen, eks ma siis püüan jälle paremini teha. Kuid meeldib, joonistamine ja voolimine peaksid sellega tegelema ja peaks uurima ja vaatama ja ja muidugi vaatama. Kunstiraamatuid muidugi, meil on ju väga palju ilusaid raamatuid, ilusaid muinasjuttude raamatuid täis pilte pärast, kui muinasjutu läbi loed, püüad võib-olla ise ka joonistada muinasjutu järgi neid tegelasi, nii nagu sina ette kujutad. Kõik need kivid ja igasugused juurikad, mis midagi kujutavad, see arendab lapse fantaasiat oma lastega, kui ma metsas olen vahel ja leiame niisuguseid juurikaid, siis lapsed otsivad neid ja ütlevad, et ema, tule vaata et sa nagu hunt või see juurikas on nagu mingi karu või ja mul on täitsa hea meel, kui nad leiavad niimoodi. Vahel vaatasime siis pilvi, tore vaadata pilvi ja kujutad ette, mida nad kujutavad ja ja see on minu meelest tore. Kui näiteks leiad metsast mõne ilusa juurika või või samblad siis saab ju seda just ei ole päris nagu koer või nagu hobune või ja sa tahaksid, et ta niisugune oleks, siis saab teda väheke järgi aidata, saad ju ise lõigata talle kõrvad pähe ja teha talle silmad ja võib-olla seal hobusel ela ka panna seal samblast ja ja nii võid väga ilusa kuju teha. Samuti on kividega, võid leida Armsa kivi, mis sulle väga meeldib, aga ta ei ole päris niisugune, nagu sa tahaksid, siis saab seda ka järgi aidata, aga selleks peab siis olema sul mõned peitlid, millega natuke seal koksida, et talle teha näiteks seal silmad pähe või või suu või ja nii on ka võimalik teha kivist tuurib, mis ei ole päris su enda tehtud, mis on loodusest. Aga, aga mida sa oled ise kujundanud ja, ja sellest siis omale skulptuuri valmis teinud, isegi päris skulptorid teevad vahel niimoodi, et vaatavad niisuguse päris looduslikku kivi ja siis pisut pisut aitavad ainult järgi ja, ja võib-olla tuleb veel ilusam skulptuur, kui, kui oleks päris ainult nii otsast peale hakanud kivist välja raiuma. Arvan, et muidugi kunstniku elu on üpris raske ja vaevarikas. Aga kes tõesti ikka tahab, kellel on nii palju seda soovi, et et teistmoodi ei saa, siis selles töös on väga palju rõõmu nii kunstnikuks õppida ikkagi lastel tasub.