Suur või tüdruk või poiss, üks maailmatuma, tore asi siin maailmas on rändamine, sellepärast et sa näed võõraid inimesi ja, ja võõraid maid ja siis tuled koju tagasi. Ja siis hakkad nagu neid koduseid asju hoopis teistmoodi vaatama. Looduses on see kõige lihtsam näha, see vahe. Nüüd oleneb ainult paar korda sellistel kaugetel soojadel maadel ja ja siis hakkad märkama, et need lapsed seal elavad nagu hoopis teistmoodi, aga näiteks tänu sellele, et nad ei teagi, mis asi on lumi, mis asi on see meie, Viljandi kandi või Lõuna-Eesti kandis, selline lumine õhtu ja ei ole nendega nii eredat kevadet, kus esimesed veed hakkavad vulisema ja, ja mitmevärvilist sügist nagu meil siin on, siis kui me kõik nagu septembri alguses, esimesel tarkusepäeval alustame oma kooliteed, kes õpetajana, kes õpilasena sellist sügist ka ei ole, igas väikses maailma nurgas on midagi nagu väga erinevad ja midagi sellist, mis päris sügavale hinge kohe poeb. Ja kui nüüd ma midagi sellist huvitavat tahaks teile rääkida, siis ma arvan, et Ma olen nüüd nii palju aastaid juba tantsimisega ja tantsuprobleemidega tegelenud. Et ma arvan, et ma võiksin natuke vist sellest vallast rääkida, siis, siis oleks vist kõige õigem selle looduse juttu ja rändamise juttu ma rääkisin sellepärast, et see, kus me elame, kas ma elan maal või linnas, siis on minu tantsud natukene isemoodi ja kui ma elaksin mägises Gruusias, siis oleksid mu tantsud ühtemoodi ja osa selliseid hästi moodsaid poptants on peaaegu kõik nagu ühtemoodi ja eks tänapäeval kõigile meeldib breik ja nii edasi. Aga kõik need moodsad tantsud lähevad nii päris noh, targa inimese jutu järgi nad lähevad sellise moderntantsustiili tagasi ja üks kõige esimene inimene, kes sellise suuna lõi, oli Ameerikast pärit, eks tantsijanna, isa Toorattancan, temast ma tahaks rääkida sellepärast et asja toolad Ancan tegelikult tantsu õppinud ei olegi. Tema ütleb, et mine nüüd loodusesse ja vaata ringi. Vaata kuidas tuul kõigutab puuoksi ja, ja ta ütlebki, et lapsed meil liiguvad ja tantsisklevad, sellepärast et looduses kõik liigub. Ja merelained nagu tantsiksid ja liblika lend ei ole midagi muud kui üks tants ja näiteks, kui te isegi tulete Estonia teatrisse vaatama luikede järve, järsku luik tantsid. Ja muidugi ei ole oluline paljuse tantsijanna jääb meie praeguse Eesti tantsu, kus Kaie Kõrb Luiga sarnane on. Aga me hakkame mõtlema, et mis on selle neiu juures erilist, miks me teda Luigega võrdleme? Näiteks võiks ju kõige kohmakam poiss klassis näiteks karutantsu tantsida või, või elevanditantsu või kõige selline pisem ja ja püsimatu poiss võiks olla maid varblase tantsule. Väiksed tüdrukud armastavad väga Kädistada ja siia võib-olla sobiks haaraka, tants ja nii edasi ja nii edasi, nii et loodus meie ümber ta pakub niivõrd palju kõikide kunstide jaoks. Olgu see fotokunst või kujutav kunstmaal või kaid sama palju ta pakub ka tantsukunsti jaoks. Ja sellepärast ma arvan, et praegusel kevadel on jälle see aeg, kus peaks neid matkaradu ja neid jalutamis retke ette võtma, eakamat liikumist looduses nagu märkama. Ja selleks on tore tegevus seda pärast püüd oma kehal järgi aimata, kui üldse mõelda, et kus see tants on nagu tekkinud, siis targad mehed, teadlased arvavadki, et see tants on tekkinud sellest, et inimene püüdis kõike enda ümber olevat järele aimata matkida. Avastas, et tema keha on suuteline liikuma, liikuma ükskord aeglaselt ja teinekord kiiresti ja kolmas kord hästi niimoodi vaikselt et üldse ei ole kuulda ja, ja siis ta hakkas seda kõike nagu järele aimama ja tekkisid niimoodi need. Eesti rahval on ju olemas konnatants ja, ja viimasel tantsupeol, kui te mäletate, siis miks meie tantsumemm Helju Mikkel tegi sellise pikseloitsutantsu, kuidas inimene püüab järgi aimata, mismoodi taevas seal kõrgel need pilved üksteisega kokku saavad ja kuidas tekib hirm. Ja pärast seda hirmu tuleb jälle viik, vikerkaar. Vikerkaar on jälle teistmoodi teise emotsiooniga ja teistele pakkumistega ja, ja kui niimoodi sellele tantsule läheneda, mitte ainult sellele, et me ühel oktoobrilaste kenal pärastlõunal või klassiõhtul lihtsalt paneme selle kõige kõige kõige otsama muusika mängima. Kõige kõige moodsama ülikonna, veid kleidike selga ja püüan kõige kõige kõige soodsamalt tantsida vaid lihtsalt, et ma kuskil hakkan mõtlema, et ma olen ju kahe jalaga maa küljes kinni, selle kõnnin mööda seda maalappi. Ja see maalapp on selline, mida me kutsume Eestimaaks ja siin on meie oma väiksed Ja et mitte ükski asi siin, meie emadele ega isadele ka vanaisadele ei ole niisama kätte tulnud, meie saamer vastu õunapuud lüüa ainult üks kord aastas on kuskil seal sügise poole, aga ülejäänud aeg on üksjagu selline külm aeg, kus tuleb oma eksist keerimise oma olemise eest tuleb seista läbi sellesama tantsu ja tantsuliigutuste. Nagu õpime ka iseennast rohkem tundma ja see kõik kaunistab inimest, see, mismoodi me käime. Ja see, mismoodi me suhtleme ja kui palju lõpetab see tantsukunsti austama teist inimest. Ja kui kõik loodus ja suhtlemine ja kui see kõik kokku panna, siis tekiks selline imeline kaunis on meil palju selliseid toredaid asju, mis tantsust rääkida, väga paljud väiksed poisid armastavad käsi taskus hoida. Aga tegelikult, kui käsi on taskus, siis inimene su kätt teine, aga samas on käes nii palju väljenduslikkust abiks võtta, et ennast teisele inimesele rohkem selgeks teha. Isegi Vanas-Kreekas, kui nüüd sinna meie Euroopa kultuuri alguse juurde tagasi minna, siis eraldi elukutse kohe oli oraatorid, kõnemehed, kusjuures oli keelatud. Pater kasutas oma kõne juures käsi, tema pidi need käed ilusti vaikselt hoidma, mööda külgi, sellepärast mäe juurde võttis siis enam ei saanud kõike väljendada, ainult häälega nendes kätes, kuidas ma neid käsi valitsen, kuidas ma neid kasutan vajalikul momendil, kas ma löön rusikaga vastu lauda või või vehkleja nendega aeg, see kõik annab inimesest nagu mingi arusaamise, täiendab nagu seda, seda keelt kätega tihti ma saan seda edasi öelda, mida ma võib-olla sõnades öelda julgegi, sest öeldakse, et inimese kehas ei valeta mitte kunagi. Kui isegi püüad, oled mõne sellise suure koerustükiga hakkama saanud ja püüad seda kellegi eest varjata ja ütle, Retina seda küll ei teinud. Aga siis tunned, kuidas vasaku jala sääremari järsku nagu hakkad ärisema ja kõrvalestad lähevad punaseks ja nii et, et kui me oleme õppinud tänades oma mõtteid ja tegusid väljendama siis meie oma keha veel nii hästi valitseda ei suuda. Tihti kohe keha nagu tõmbaks kohe mõne inimese ligi, kes sulle hästi nagu kallis ja armas on ja siis jälle kui mingi kurb. Samas on sisu jääda nukraks ja keha nagu väsib ära ja ja kui tuleb elus kedagi kaotada, siis seisad kohe päris langetatud päi ja ja kõike seda plastikuliikumises vääri võikski nüüd nagu enda ümber avastada inimeses ja see inimene pole ju ise mitte midagi muud kui, kui seesama osake sellest loodusest. Ja see jutt on tihe, kui otsata inimene ja loodus ja liikumine ja liikumine ja inimene ja loodus ja aga et tulevikus osata kõike seda mida meie esiemade esiisad ja kõik on nagu välja mõelnud selle liikumise osas ja mida me näeme tänapäeval mitmetes kunstides, olgu see siis kas diaatrilise, sellise kuule, mitme vaatuselise balleti juures või või ega see näiteks skulptuurikunst ei olegi mitte midagi muud, kui lihtsalt on üks hetk, üks hetk inimliikumisest, aga see kõige olulisem, mida nüüd siis skulptor tahab nagu fikseerida ja et seda kõike tulevikus mõista, siis kõige esimene etapp polekski vast see, et et hakkan mõistma kõike seda, mis esialgu liigub minu ümber looduses selle looduse kohta veel nii palju, et vastavalt milline ta on ümber sellest lähtuvalt ongi ka kõikidel rahvastel oma tantsud tekkinud. On ju selge see, et kui minul on seljas väga vähe riideid ja kuumadel maadel see nii on, siis need tantsud on ka nii, et terve keha liigub ikka siiapoole ja sinnapoole. Aga rahvastel, kes elavad külmades maades ja kus on ikka paks kasukas seljas, ega siis neid tantsu eriti kui teha ei saagi ja nende tantsud on nagu rahulikumad ja pikaldase emad ja, ja kui me nüüd neid kõigi maade tantse nagu vaatame, võtame kõige suuremat tehnilised raskused nagu ära siis igasugune tantsusamm läheb tagasi päris lihtsate liikumiste juurde. Taan kas kõnnisamm või on ta jooksus. Või on ta siis mingid hüpped, nii et kõndida me oskame kõik joosta, me oskame kõik nüüd ainult kuule, see, et kuidas, aga põhimõtteliselt seda, et mõni laps ei suuda või kui ma ikka nüüd suure jooksmise peale olen jalaluu murdnud ja mul erilisi olendeid ühe jala peal tantsimiseks ei ole, siis tuleb väike paus teha. Aga muidu muidu ei tohiks ennast tunda nagu kõrvalseisjana, vaid see tants, mis tuleb hingest. Ja see on kõige ilusam tants, ma lasen ennast lõdvaks, lasen, lasen sellel muusikal ja elurõõmul ja lasen tal lihtsalt vabalt voolata. Nii et selliseid, kas mul ikka sobib ja võib-olla ma näen inetu välja ja seda peab mõtlema siis, kui ma tahan oma tantsuga teisi hakata lõbustama. Seda peab hakkama mõtlema siis, kui ma tahan laval teistele esineda. Ja see on väga raske probleem, sellepärast et üks kuldne lause ütleb, et lava ei ole publiku hirmutamise koht. Kui ma tahan all teistele esineda, siis ma pean midagi valdama juba siis ma pean hästi midagi oskama, et lavalt seda teistele kanda ja näidata, et tulge ka treenima, et niimodi osata. Ka teine tants on see, mis tuleb hingest, mis on mõeldud minu enda jaoks, olgu see siis hullamine seal metsa või olgu see klassiõhtu, disko või siin, ma tantsin. Kutsun, teen ilusa krapsuja, kutsun tüdruku tantsima ja tantsin tema jaoks ja enda jaoks. Ja siin ei saa keegi mulle öelda, et ma ei oska tantsida. Tantsin nii, nagu mind on loodud, nii nagu mina õigeks pean.