Pühendusluulet leiame vist küll iga poeedi loomingus. Sõber, aatekaaslane armastatu, ema, õde, vend, mõni luuletajat, inspireerinud kunstnikke, helilooja. Puškin on pühendanud soojad, südamlikud luuleread oma truulevanalenyanjale. Samas õhkub Majakovski mälestusluuletusest tema sõbrale kangelaslikult hukkunud diplomaatilisele kullerile Teodor netele. Jõudu ja võitlus hoiakut. Sageli on pühendus luuletuse adressaat otse välja öeldud pealkirjas või selle all. Palju on ka neid värsse, mis jääksid meie jaoks anonüümseks. Kui me veidigi teaks luuletuse inspireerija isikust ta elukäigust. Täna kuuleme eesti autorite pühendusluulet. Valiku võiks pealkirjastada poeet poeedile. Kõigepealt Ain Kaalepi südamlik teretus aegade ja mere taha meie esimesele naisluuletajale Lydia Koidula kroonlinnas. Kahurite suib ja väsind, päike istub Meresin. Kas telli müüril seisab üksik daam ja väsimatult edelasse vaatab mis on tal seal. Kas ootab kaugelt Afregati ehk mis Andrease lippu näha viinud palmisaartele all Indias või ookeanias ja ümberilma sõitjat kaptenit? Miks ilme kurb? Kas puhkama? Korallimerre jäida? Oodatu, kuid hullumeelne ootus hinges püsib? Ei 100 korda ligemal on see, mis praegu läbi pisarate kerkib ta silme ette. Ület, usaste urt, sihvakate sõjalaevade, mis valvavad impeeriumi akent ja üle ainsa merelahe lehvita mõtte haljastesse kaskedesse seal kuskil kodus. Koduaknaid ta ja rohtunud aiaäärset tänavat näeb praegu ainult kuskilt, kedagi ei oota enam tasa kõlatult ta huulil abiseb muu Eestimaa. Üks härra tahab mööduda, ei möödu. Ja seisatab ja hüüatab. Luu. Brow Michelson. Juhan Liivi poole on meie luuletajad ikka ja jälle pöördunud. Eks kõla ju tema värssidest aegumatult meie rahva hingelaad ja sidet temaga tunnetavad üha järgnevate põlvkondade poeedid. Täna esitame rikkalikust Liivile pühendatud luulest Mart Raua pilved. Pühendus Juhan Liivi mälestusele. Tuhkhall hämarus heitis Dinajat varju üle suur rahva ning üle su aja. Ja sina, oma rahva poeg ning oma aja laps tundsid rohkem kui keegi teine oma toa, musta lae ja oma tumedate päevade raskust. Hämarus tungis su hingetuisk tuisuga, võistu tuhises talvises öös. Tusk tusaga, võistusüdame sees. Ja sina lille, sidemevõtja, lille ning veresidemevõtja võtsid oma kulunud kuuetaskust mure raskusest aeglase käega. Luitunud pliiatsikirjaga LED. Need olid sinu laulud, mis sa võtsid. Sa võtsid need laulud meie käest ära ning panid nad põlema aus süte sinaka leegil. Istudes kummargil kolde ees, miski ei liikunud sinus. Ainult su suur vari abises seinal. Aga jäätanud korstna suust tõusis kämblatäis kerget suitsu. Läks laiali külma pilve. Ja ühesse ära, kadus. Pilved Kundasse võtsid Nõgiste lõõride tõmbuse kaudu nende laulude elu ilu ja valu. Mis sina, mitmesidemevõtja võtsid ära meie käest tummaks tunnistajaks, ainult su enda vabisema vari. Talvedes nüüd mina loen nende su laulude kadunud sõna. Pilvedest kui nad üleni katavad tuisuse talveöötaeva pilvedest, mis nagu valged talled uitavad suvesinisel karjamaal pilvedest kõuejõulistest, mis tumedalt tõusevad üles nagu taevasse tungiv meri. Endist, mis seisavad päikesetõusu juures nagu tulised kilbid. Loen masu kadunud laule. Debora Vaarandi luuletus prossa järvel teame prossa järve ääres keset kaunist kesk Eesti loodust suvitas Johannes Semper koos oma muusikateadlasest abikaasa auraga. Luuletaja, kes maailmas palju reisinud, veetmas muretuid puhkusepäevi õngega järvel istudes. Võib arvata, et keset niisugust idülli külastas Sempreid Debora Vaarandi ja nõnda sündiski eluletus. Üks kallas on kuldne ja kumer. Ja teine tume ning lausk. Ja mõlema üle on suveerksinine. Taevakauss. Siin tammede sõõris on maja ja voorte vahele järv. Majas elab vend, luuletaja ja järve kõrkijates särg. Vend maailmas mõnda on näinud kordalise kitsas. Ta madu temalgi on käinud. Kuid tagasi ometi sai. Õi tammik sa kõva koorne, kus pragudes äikesenaer järv, loojangust punab. Ja voorel liu vahajas lainetab kaer. Ja rahumeeli must looduslik õõtsumas Punavas vees. Ei õnne järele. Jooksik, kui Tõngele truu on, mees, kordsetendab särje soomuskord, norgu vaju pea. Kas vennale inimloomus ehk uudselt avaneb seal, et õhtule tulla ei malda? Hädal lill. Johannes emprile on pühendatud ka Minni nurme etüüd. Kas on ehk inimesel mitu palet ma ühte näen? Kuid teine hoopis teist. Mis on seal laua tagamõte, säde, 1000-st peas mõlkunud mõtetest, mis jagab ilm üksi endamisi tõtt ja valet. Oh mõttemaailm, iidne malelaud, külmaru korda peab ja odasid ja lipu seab. Ning plaksu paraad sukapearaud. Aga luba küsimata meeli kütkestavad puude kohin. Et Rillerdav linnulaul meeltmööda on tuulevimiin ja päikesepikad, pillikeeled. Ning ikka ja jälle sõna lausumata helisid pillavad pianisti käed väsivad ümber oma sõrme. Su südame. Marie Under, Kersti Merilaas, Betti Alver. Täis vaimustust kirjutab noor Jaan Kross 1947. aastal oma austusest ja armastusest kolme nii erineva ja ometi paljuski üksmeelse naisluuletaja vastu. Luuletus kannab pealkirja kolm poetessi. Soe käsi, mis mu silmad võlukaevul, maailmaküllust, nägevatekspeesi, lai jõgi, mille Pittoreskseil laevul kontuurid üle helgib sügav vesi. Laul, eluiga, hõõguv ridadast on uudisleidude suur aardekast ning ise joobunud värvest. Sealt oma rikkus järvest tulblevast. Mu meeli toidab tema kui pillav rõõmus ema. Mul olgu kanda pidurii või leinariie mu südames on temal koht. Marie. Õnn, mille pisarad niisama ehtne kui liblikal, kes kuulab muinasjuttu. Lill, tume õiene ja roosa Lehtne mis härdub kiiresti ja naerab ruttu. Hea maa ja noore rohu harras ihk. Pilv tuules kahiseb küps viljavihk. Ö kuumad joogid vereks ja helisevaks Terex nõtke pisk. Tilk teadmix, veidi valus. Rõõmutsevici jalus rännukihk. Rustiikseid ning idüllilist versti käin lauldes teie reipal saatel. Kersti. Vaim kõrvuti iroonia oma õega ja ranget selgust igast kulmu virvest. Sentents mis ikka üllatavat Õiga ö kullist targem on. Ja peenem hirmist. Keel kord kui marmorkord, kui portselan, kust voolab mõtte sädelev fantaan. Kui oleksin Maniirlik ja küllalt kavalerlik, Don Juan siis teadeski, et külma teilt üksnes ülikülma pilgu saan. Ma austaks siiralt auväärt etiketi ja suudleks teie puhast laupa. Peti. Kersti Merilaas maalib veidi humoristliku, pisut nukrakstegeva tuleviku pildikese luuletuses raudrohi tähistades lähedase sõbra nime vaid initsiaalidega. Tee veel. Kuid eks ole mõeldud muidugi, Debora Vaarandi. Tuiskavad umbe kord meiegi teed. Istume mähitud seitsmesse salli. Soemüüri ääres Kakse ite kaks halli rüüpame mõrudat raudrohu teed. Siiski ei asjata munatallatud, kõrge päikene pea kohal käis. Kõike ja kõike küllaga, kallatud. Veeruszek on täispersed con täis. Võsu on usutud, viimne kui pakama. Värtnalvel viimne eye, kõhe. Kui teised on saanud hakkama, saame ka meie. Nüüd Paul-Eerik Rummo luuletus Santa Maria Aleksander Suumannile tema sellenimelist maali vaadates. Sass röövime õige laeva ja läheme merele. All valge pilvise taeva lähine merele. Ja läheb Mess, Santa Maria. Ja meri on sinine. Nii rõõmsalt. Ai Santa Maria on meri sinine. Ka sündmuse peidus on helgus, kuid sünguse helgus on morn. Maha tülpimus, tuimus ja pelgus olla endale tuld näitav torn. Tuleb korstnast ohvrisuits skaarjalt ja pardal käib priiuse brass. Meilt endilt ja ilmsiita, Maarjalt tuleb lunastus meile, Sass. Kersti Merilaasi vilepuhuja mõeldes Paul-Eerikule väga lakooniliselt võetakse selles Paul-Eerik Rummo senine looming kokku. Kersti Merilaas on kord ühes intervjuus sõnanud, et aastatel, mil tal elus nii raske oli, et luulegi tuge ei andnud, jäid ikkagi temaga Paul-Eeriku luuletused. Mustvalge maailm. Ühel pool. Mustvalge maailm teisel pool. Keskelt läks läbi roheline roheline poisikene, võrratu vilepuhuja, valge võttistabasemalt, valge võttista paremalt, pani valged vastakuti, korjas kokku kamalusse. Valgest Ta valguse tegi. Betti Alveri järel hüüje Marie Underile ei vaibu. Ei vaibu. Ei vaju tuhka looja läidetud luuleread. Kui ta ise põrmu ei pilla. Oma süttivat sulepead ikka põleb, ära ta paber. Ikka pakub end paberiks baas tulekindel tahutud kivi. Raudkalju Ta tunneb räni ja mõõgad äragi. Maas. Ei kivis ole kõlapinda ega magas midagi head. Seepärast me inima rinda. Looja kirjutas oma read. Kesköökava poeet poeedile koostas reetsein. Luulet esitasid Ines Aru ja Gunnar Kilgas. Muusika valis Tõnis Kõrvits. Saate režissöör oli Einar Kraut.