Tänases saates legend on kõnealuseks Tšiili päritoluga pianist Claudio Arro, kelle sünnist möödus kuuendal veebruaril 110 aastat. Kes vähegi klaverimuusika ja pianismi ajaloo vastu huvi tunneb, see teab, et Claudia härraud pidada klaveripoeediks intellektuaalselt kontrollitud tehnika ja suure tundlikkusega artistiks. Kes tõi kuulajad Nonii klaveri? Rikkalikud võimalused löökpilli likest omadustest kandva lauluvuseni. Claudio Arro oli muusik, kel oli väga peen maitse ja kelle mängus oli alati tunda harmooniat Ta sügavust voolavat laulvat fraseerimist ja rütmist selgust. Samas oli Arro kunst alati midagi enamat kui lihtsalt klaverimäng. Arraugui otsiva vaimuka pianist juhatas kuulajad alati helilooja mõte ja kujutluspiltide juurde. Sedavõrd osavalt etemad tipptasemel tehniline meisterlikkus ja pillivaldamine ununesid ja esiplaanile jäi ikka ja alati muusika. Kui mõelda traditsioonidele, mida mäng endas kandis, siis jõuamegi välja Beethoveni juurde. Nimelt oli Arra õpetajaks Martin Krause, kes oli ferenduslisti õpilane. Listaga õppis Karl Tšerni juures ja Tšerni omakorda Ludwig van Beethoveni käe all. Pole ka ime, et ühed tähtsamad autorid Claudio muusika teel olidki Beethoven, jalist. Claudia Arro on mänginud terviktsükleid Beethoveni Mozarti listi ja šopääni loomingust mis on läbi aastakümnete nii kontsertide kui salvestustena osutunud publikule väga harivaks ja õpetlikuks. Arrouan öelnud Talle meeldis, kui ühe sooloõhtu jooksul saab publikuni tuua ühe helilooja loomingut täiesti erinevaid aspekte. Arro oli muide ka üks väheseid saksa kooliga ja peamiselt saksa autorite loomingule pühendanud pianist kes tegeles pikki aastaid väga põhjalikult ka Frederic Chopini muusikaga. Arrautbeetiga üheks parimaks Schumanni tõlgendajaks läbi aegade ja tihti lisati, et just Arrow interpretatsioonis väljendus kõige ehedamal kujul ferenduslisti muusika tõeline olemus ja hing. Kuigi Claudio Arro suri aastal 1990, kas siis on meil võimalus tänases saates kuulata Claudia Arrow häält ja seda tänu Tavitatu palli tehtud intervjuudele. Tänasest saates keskendume Claudia Arro jaoks kõige tähtsamatele heliloojatele, kelleks olid Beethoven, Suumann, Schopen, List ja Brahms. Kuulame, mida Arrow nende autorite kohta räägib ja samuti saame teada, palju muudki. Näiteks seda, milline oli tema õpiaeg suurepäraselt taia. Martin Krause käe all Berliinis. Claudia Arro oli pianist, kes armastas tungida muusikasse alati sügavuti, tehes seda väga põhjalikult ja suure austuse ja kohusetundega helilooja ees. Tema klaverikunsti üheks tunnusmärgiks oli kindlasti armastus ühe helilooja loomingul põhinevat kontserditsüklite vastu. See sai alguse Johann Sebastian Bachi loomingust, mida ta esitas nooruses Berliinis ja seda 12-l kontserdil, kuhu oli koondatud Bachi poolt klahvpillidele kirjutatud muusika. Arro mängis Bachi muidugi modernsel klaveril ja mõnda aega pärast nimetatud kontserdiseeriat mõistis ta, et Bachi tulekski siiski esitada klavessiini või klavikordil. Ja sellest ajast peale ta Bachi muusikat enam sedavõrd palju ei esitanud, sest uskus, et seda võiksid teha edukamalt näiteks klavessinistid. Bachi tsüklile järgnes Arrow muusikuteel aga terviktsükkel Wolfgang Amadeus Mozarti sooloklaveriteostest. Taolised kontserdiseeriad olid publikule väga huvitavad ja Arro ise ütles, et ta lootis, et nende kaudu publikule midagi huvitavat suudab Kuda. Esialgu oli publiku hulk pisike, kuid see kasvas jõudsasti ja Claudia harraust sai maailmakuulus pianist. Võiks öelda isegi, et pianist, filosoof ta oli tuntud kõikjal maailmas ja isegi Venemaal oli ta väga populaarne. Kuigi vene pianismi romantiline tunnetuslaad erines väga suurel määral Claudia Arrow kunstist. Hiljem tulid tema repertuaari veel terviktsüklit Beethoveni listi jopääni loomingust. Arro on öelnud, et talle meeldib, kui ühes olu õhtu jooksul saab avastada ühe helilooja sisemaailma. Ta mäletab, et kui ta oli noor, siis tema üks lemmiknaispianist. Theresa Karenio mängis ühe õhtu jooksul Beethoveni kolmanda, neljanda ja viienda klaverikontserdi. Selliseid asju Arrow sõnul hiljem enam väga palju ei tehtud ja ta ütles, et tema ise liikus oma muusikuteel selles mõttes pikki traditsioone otsekui ajas tagasi, kus oli veel kombeks tutvustada ühe helilooja loomingut kui tervikut tuues siis ühe kontserdi või kontserdiseeria kaudu esile helilooja loomingu erinevaid vaatepunkte. Peab ütlema, et tänasel päeval on selliseks artistiks näiteks Ungari pianist Androšif kelle ettevõtmised ühe või teise helilooja loomingu osas on väga monumentaalseid ja põhjalikud. On ju teada, et Shifan esitanud tsüklitena kõiki Beethoveni klaverisonaat samuti ka Bachi loomingut ja mis Arraudjašifi puudutab, siis võib neis kahes leida väga palju sarnaseid jooni. Eriti mis puutub muusika, ka sügavat mõtestatust, selget struktuuri ja rütmitunnetust, suurepärast vormitaju ja heliteoste filosoofilist tausta ja muidugi kõikehõlmavaid seoseid, mis tuleb repertuaari suurepärasest tundmisest. Kui enne oli juttu sellest, et Claudia Arro jõudis tõdemusele, et Bachi tuleks esitada siiski klavessiini või klavikordil siis Beethoveni ja Mozarti loomingu osas oli tal teine arusaam. Claudia Arro ütles, et tal oli võimalus Viinis Beethoveni klaveritel mängida ja ta arvas, et Beethoveni unistuseks oleks olnud tänapäevane modern. Klaver aga uskus, et isegi Mozarti muusikat ka õnnestub kõige paremini just nüüdisaegsel klaveril. Bachi muusikale aga tulid Arrow sõnul modernsel klaveril juurde elemendid, mida selles muusikas algselt ei ole. Kui mõelda näiteks suurele dünaamilisele skaalale, mida Bachi-ajastu klahvpillid ei võimaldanud. Kuigi kroshenda ja diminuendos kuuluvad Arro meelest inimloomuse juurde, sest need on ju seotud tugevate emotsioonide ja kirglikkusega siis Bachi muusikaga need vahendid ei kõige loomutruu malt kõlaks Bach siiski klavessiini või klavikordil. Ludwig van Beethoveni muusikaga oli Claudia Arraul alati eriline suhe. Ta mängis Beethoveni loomingut oma kontsertidel väga sageli ja on seda ka palju salvestunud. Esimene teos, mida Arro üleüldse laiemale avalikkusele esitas, oli tema sõnul Beethoveni esimene klaverikontsert. Arro ütleb, et Beethoveni muusika, ka on talle alati väga lähedane ja kergesti mõistetav olnud. Beethoveni muusika tähendust kirjeldab Arro kahe sõnaga, milleks on pingutus ja võit. Ta ütleb, et need omadused on talle väga lähedased ka elulistes põhimõtetes, mille järgi ta püüdis oma elukäiku seada. Et alati tuleb võidelda ja mitte kunagi alla anda, sest siis tunnetab inimene võitu iseenesestki. Claudia Raule oli põhjalikkus väga loomuomane ja ta rõhutas alati, et iga muusikateost esitades peab tundma ja tajuma, et see on suur vastutus. Kuigi Beethoveni sonaadid on ju tuntud oma keerukuse ja tõsise sisu poolest siis Claudio Arro ütles, et kui lavale minna ja mängida näiteks Beethoveni muusikat siis tema jaoks oli see isegi lihtsam ülesanne kui mõne teise helilooja muusika esitamine. Arro jaoks oli Beethoveni muusika tähendus alati väga selge. Mis puudutab Ludwig van Beethoveni kuulsat klaverisonaati number kaheksa, mis on tuntud pateetilise sonaadi nime all, siis selle teose kohta arvas Claudia arheoun nõnda. Vello mõjuhkleenile murrang. Arro sõnul oli ta alati kuulanud, kuidas paljud pianistid pateedilist sonaati mängivad ja ta polnud kunagi aru saanud, kui sonaadi viimast osa esitati kuidagi liiga reipalt ja rõõmsalt. Ta polnud nende esitustega rahul, sest selline mänguviis ei sobinud kokku sonaadi esimese ja teise osaga. Ja seejärel ta taipas, et rõõmu ja reipus asemel väljendab see kolmas osa hoopis suurt ärevust. Ludwig van Beethoveni loomingust rääkimisel armastatakse sageli jaotada seda kolmeks perioodiks. Varane keskmine ja hiline loomeperiood ja selle kohta tuuakse näiteid erinevatest omadustest ja uutest väljendusvahendeid. Claudia Arro on aga öelnud, et tema neid kolme perioodi niivõrd selgelt siiski eristada ei soovinud. Arrow täheldab Beethoveni loometeel tema muusika väga suurt arengut, millel ei ole siiski väga selgelt piiritletud kolme järku. Ja ta usub. Ta pani muusika ei teinud läbi järske muutusi, vaid pigem valmistas terve esimene periood ette teise tulekut ja teine periood omakorda kolmandat. Claudia Arro sõnul paelub teda Beethoveni loomingus just viimane klaverisonaadi number 32 iseäranis selle sonaadi viimane osa. Samuti on üheks tema lemmikuks ka Beethoveni Hammer klaverisonaadi aeglane osa ja sonaat number 30. Seda muusikat pidasar Raumite ainult Beethoveni loominguliseks tipuks, vaid ka terve Lääne muusikaloo tippsaavutuseks. Claudia Arro oli pianist, kes andis oma esimese kontserdi viie aastaselt ja hiljem, kui ta oli juba maailmakuulus möödusid aastakümned, kus ta mängis umbes 100 kontserti aastas. Rääkides aga publikust nii Euroopas kui mujalgi kellele kogu see rõõm osaks sai, siis Arro sõnul oli kõige tänuväärsem ja imelisem publik Mehhikos. Muide, just Mehhikos mängis Arrauga esimest korda Ta Beethoveni Sanaatide terviktsükli aasta oli siis 1938. Claudia Arro ütleb, et 20. sajandi algupoolel ei olnud Mehhikos muidugi veel klassikalise muusika osas kuigi haritud publik. Aga Mehhiko inimesed tunnetasid muusikat suurepäraselt ja tajusid sele tõelisi väärtusi. Samuti jättis Raul tema muusikuteel väga sügava mulje, näiteks Praha publik. Ta pidas Prahatraga musikaalseks linnaks. Ta lisab ka, et Itaalia publik tegi vähemasti tema muusikude jooksul läbi tohutu arengu. Kui algul olid itaallased vägal läbematud ja häälekad ja käisid kontserdi ajal saalist sisse ja välja, siis hilisema kogemuse põhjal nimetas array Itaalia publikut üheks parimaks. Eriti noori kuulajaid, kes tulid pärast kontserti B-lava taha ja asusid diskuteerima, kui nad ei olnud näiteks rahul mõne tempo valikuga. Arroul ei olnud selle vastu midagi, pigem vastupidi. Ta ütles, et noored, kes julgesid pärast kontserti spontaanselt lavalt kuuldu peale reageerida andsid talle sageli hoopis huvitavaid väärtuslikke ideid. Claudia Arro aga laval oli, püüdis ta enda sõnul publiku alati unustada. Ta ei üritanud meeldida ega mõelnud sellele, et äkki saalisviibijale on igav. Ta lihtsalt jätkas seda, milleks oli lavale tulnud, et anda edasi helilooja sügavamaid mõtteid. Rääkides muusika meeldimisest interpreedile, siis seda usku Arrow ei olnud. Ta ütles, et mittemeeldimine see käib rohkem kokku muusikakriitiku tööga. Sest sel hetkel, kui sa teost laval esitad, pead sa olema sellesse armunud ja seda kogu hingest armastama ja mõistma, et see on kõige kaunim muusika terves maailmas. Nii ütles Claudia Arro. Claudia Arro sõnul peab olema interpreet võimeline end igal hetkel ümber kehastama. Teda pani väga imestama, kui mõned muusikud ütlesid, et üks või teine teos ei ole neile sobilik. See oli Arro meelest vale, sest selline inimene ei ole ju õige interpreet. Interpreet peab olema võimeline kõigesse sisse elama ja peab seda võimet endas pidevalt arendama. Ta tõi võrdluse heade näitlejatega, sest alati ei anta neile rolle, mis on väga loomuomased. Ja vahel tulebki näidelda sootuks vastupidiseid karaktereid, sellele, kes sa ise oled. Claudio Arrow pidas väga oluliseks seda, et muusika viibiks laval edevuse pärast. Seda püüdis ta ise väga vältida, sest edevus rikub suhte muusiku ja muusika vahel. RING voin vääniti. Karro meelest ei olnud hea, kui muusik lihtsalt edevuse pärast võtab teoses kiire tempo, et oma osavust näidata. Aga mis puudutab pillimängutehnikat ja harjutamist, siis arvas Arrow, et muusika peaks harjutama liialdades. Kui on vaja sõrmede tugevust, tuleks harjutada võimalikult kõvasti. Et pärast jääks veel ressurssi hulgaliselt üle. See kehtis ka keerukate käikude kohta. Kui need endale veel raskemaks teha, siis esialgsed passaažid ei tundugi varsti enam nii rasked. SUUR süvenemis võime, äärmine vastutustunne, muusika kunsti ees, kõrged ideaalid ja hämmastav visadus, lihvida oma esitused kunstiliselt täiuslikuks, tehnilisest täiuslikkusest rääkimata. Kuidas siis kõik see alguse sai ja milline oli Claudia around? Noorus? Ta sündis Tšiilis 1903. aastal ja tema ema oli väga hea pianist, kes ei andnud aga kunagi kontserte. Esimest õpetust saigi noor Claudia oma emalt, kui ta oli kolme, nelja aastane ja kuulis, kuidas ema klaverit mängis ja tund andis. Darrow saavutas juba õige varsti imelapse kuulsuse ja esimese kontserdi andis ta viieaastaselt. Hiljem on ta öelnud, et paljud imelapsed jäävad sellesse staatusesse kinni ja intuitiivse mängulaadiga distidest ei saa kahjuks üsna tihti küpse suhtumisega muusikuid. Ent temal see siiski õnnestus. Suure töö ja pühendumuse abiga. Juba nooruses tundis Arrow suurt vastutust helilooja ja muusikateostes. Kui midagi läks esinemisel valesti, siis süüdistas ta ainult iseennast ja nimetas seda vastutustunde puudumiseks. Aga tegelikult oli ta ju alles laps. Ta ei kahelnud kunagi, et soovib saada pianistiks. Kuueaastaselt esines ta Tšiili tähtsatele riigimeestele, kes otsustasid andekale lapsele hariduse andmiseks toda välismaale õppima. Mis puudutab Tsiili muusikaelu, siis hiljem on härra öelnud, et 20. sajandi algul oli seal veel suhteliselt lapsekingades, aga toimus kiire areng, eriti peale teist maailmasõda kui Claudia oli kaheksa aastane, saadetigi ta Tšiili valitsuse rahadega 10-ks aastaks Saksamaale õppima. Teekaaslasteks ema ja õde Lucretia Arro võeti vastu kuulsasse Sterni konservatooriumis Berliinis ja nii sai Berliinist tema jaoks teine kodu. Sterni konservatooriumis hakkas ta õppima Feranduslisti õpilase Martin Krause juures. Arraul ei olnudki kunagi ühtegi teist õpetajat, ent Krause juures õppis ta kõigest viis aastat, sest aastal 1918 Martin Krause suri. Martin Krause õpetas Arraule äärmist tagasihoidlikkust ja sugugi mitte ainult klaverimängu, vaid kunstnikuks olemist laiemas mõttes. Ta arendas oma õpilaste skulptuuritunnetust ja laia silmaringi ega soovinud, et nad oleksid ainult silma kla pidega. Klaverimänguspetsialistid. Claudio Arraust saigi pianist, kes kogus skulptuure ja armastas väga maalikunsti ja kirjandust. Eriliselt Göte ja Hesse loomingut. Lisaks nautis ta filmikunsti ja teatrit ja eriline kirg oli tal ka looduse ja iseäranis puude vastu, mida ta on oma elus väga palju istutanud ja milles ta andunult hoolitses. Kõik need valdkonnad olid Arraule muusikutel suureks inspiratsiooniallikaks ja sellel rajal juhatas talle teed tema ainus õpetaja Martin Krause. Arro meenutab, et Krause suunamisel kuulas ta kaheksa aastaselt esimest korda Richard Wagneri Parcifali. Krause pani arroud ka lugema ja muuseume külastama. Martin, kusjuures toimusid klaveritunnid iga päev ja need olid kahe kuni kolme tunni pikkused. Oli tol ajal kuulus õpetaja, tal oli palju õpilasi, aga noorele Arraule pööras ta erilist tähelepanu. Ta kutsus ta oma koju harjutama ja tuli iga paari tunni järel vaatama, kuidas tema õpilasel läheb. Krausel oli ka kuus tütart, kes olid kõik muusikud ja kes samuti pidid noore Arrow harjutamisel silma peal hoidma. Krause oli oma noorele õpilasele eeskujuks kõiges, ta käis temaga jalutamas, õpetas tervislikku toitumist, korralikke magamisharjumusi ja veel palju-palju muudki. Rääkides aga õpetamisest, siis Arro ütles, et ta on ise seda oma elus ka päris palju teinud ja ta nautis noorte inimeste abistamist ja mõjutamist väga ja võrdles seda skulptuuri poolimisega. Nooruses kuulis Arro Berliinis väga palju legendaarse pianisti Ferrutšopusooni mängu, mis oli suure rütmilise selgusega ja mis haaras kuulajaid alati esimesest noodist peale sest Pusooni oli väga mänguline ja hea kujutlusvõimega artist. Üldse on Claudia harra öelnud, et kõige enam mõjutasidki teda nooruses kolm pianisti Feruutšobusooni endal beer ja Theresa Karenio. Viimased kaks olid muide abikaasad. Claudio raud lihtsalt inspireerisid pianistid, kes mängisid suurejoonelist repertuaari väga suurejoonelisel moel. Teresa Kareniot pidas Arro üldse kõige paremaks naispianistiks läbi ajaloo. Väljapaistvamad dirigendid olid tema jaoks aga Wilhelm furtfangleria, Bruno Walter, samuti Karl munk, kellega tegi Arrow oma debüüdi orkestri ees. Claudia raud on peetud üheks parimaks Schumanni interprediks läbi aegade. Schumanni muusika mängimine nõuab esitajalt aga teadagi väga suurt loovust, sisemist jõudu sest see muusika on väga keerukas ja ennigmaatiline. Arro on suurema osa Schumanni klaveriteostest ka salvestanud. Soomaal on palju mõjutanud näiteks prantsuse muusikat, selliseid heliloojaid nagu Foree ja Šafjee aga Prantsusmaal suhtuti Arro meelest Suumanisse kui lüürilise heli loojasse, mis ei ole tema meelest päris õige. Mis aga puudutab Schumanni teoseid, mis Arraule kõige hingelähedasemad olid, siis nendeks on seedor, fantaasia, karneval ja sümfoonilised tüüdid. Siis van romandlikum, põõsa šviili romantik. Arro sõnul oli Suumann romantismiajastu helilooja, kes oli tõesti väga romantiline. Tema muusikas on palju pinget ja emotsionaalseid äärmusi. Lisaks armastas teda see, kui tugev oli Suumann lühivormide kirjutamises. Arro meelest avaldus Schumanni muusikas imetlusväärselt ka temal lõhestunud isiksus. Kõige kuulsamaks Schumanni teoseks pida Sagro aga Schumanni klaverikontsert. Claudia Arrow kogus väga palju erinevaid Schumanni teoste noodiväljaandeid ja teda hakkasid huvitama nimelt Clara Schumanni poolt Robert teostele lisatud tempo märgistused. Arro meelest olid need tavaliselt kas liiga kiired või liiga aeglased. Ja ta leidis ka palju neid väljaandeid, mis olid tehtud enne Clara Schumanni poolt redigeeritud väljaandeid. Ja siis jõudis arrouni arusaam, et Klara kartis oma abikaasa Robert Schumanni muusikat. Et selles olid liialt suured kontrastid ja palju salapära. Claudia Arra uskus, et läbi kiiremat või aeglasemat tempot üritas Klaara oma abikaasa muusikat paremini aktsepteeritavamaks ja nii-öelda tavalisemaks muuta. Kuigi Arro lisas, et see ei pretendeeri muidugi mingisugusele absoluutsele tõele. Claudio Arro oli üks väheseid saksa koolitusega ja peamiselt saksa muusikasse süvenenud pianist kes tegeles väga põhjalikult ka Frederic Chopini muusika mängimisega. Chopini muusikat kiputakse sageli pidama sentimentaalseks salonglikuks agar Raumängis, Schopeni täisvereliselt ja mehiselt. Ta armastas ütelda, et Schopeni muusikas on raamat ka kõige pisema Sprelüüdis ja see ei ole sugugi salongi daamide muusik. Tema sõnul ei tundunud mitte keegi Schopeni muusikast kunagi väsivat, sest see on sama universaalne nagu Bachi, Mozarti ja Beethoveni looming. Parimad Chopini teosed. Arro meelest olid tema ballaadid fantaasia parkarool palun ees fantaasia ja samuti Noctornid. Kuigi Claudio Arro repertuaar koosnes valdavalt klassikalise ja romantilise perioodi helitöödest, oli tal kirglik huviga nüüdisloomingu vastu. Ta nimelt uskus, et interpreedid on kohustus elavate heliloojate ees. Näiteks Perm talalist Zimmermann pidas Arra üheks suurimaks nüüdismuusikameistriks. Samuti tahtis ta väga mängida Eliot Caateri klaverikontserti. Arnold Schönbergi Opus 11 palasid mängides sai ta ka Berliinis mitmeid kaebekirju, sest inimesed arvasid, et pianist rikub neid mängides oma imidži, mis põhines ju ikkagi klassikalisel ja romantilisel muusikal. Claudio Arrow jaoks oli väga tähtsal kohal ka Johannes Brahmsi looming. Talle sobisid Brahmsi monumentaalseid helitööd, sest tal oli väga hea vormitunnetus ja tema mängus valitses arhitektuuriline selgus. Brahms oli muusikaloos teadagi üks suuri mõtlejaid ja jällegi väga põhjalik mees. Sest enne, kui valmistama klaverisonaat oopus üks, tuiskas ta minema nii umbes 150 helitööd, mida pidas täiesti kõlbmatuks. Dreams tundis väga hästi muusika ajalugu ja seega võib pidada teda lausa muusikateadlaseks. Ja ta soovis, et teda peetakse klassikaliseks heliloojaks. Beethoveni tradid tsoonide järgijaks. Ja see lähenemisviis oli muidugi väga sobilik Claudia harraule, kes muide üle kõige armastas Brahmsi vokaalmuusikat. Claudia raud on peetud ka õigustatult 20. sajandi kõige omanäolisemaks eredamaks ja tähtsamaks ferenduslisti muusika interpluateeriaks sest õppis Joarraulisti õpilase Mart Krause juures ja sai sealt parimaid võimalikke nõuandeid listi muusika esitamiseks. Claudio Arro esindas filosoofilist klaverikooli, mida esindasid tegelikult kalist ja Ferruutšobusooni. Ja tihti on Julisti muusikat lihtsalt säravaks ja Doratsevaks Virtoositsemiseks. Aga tegelikult on listi muusika ju väga tõsise sisuga. Arro meenutab näiteks Pusooni esitust listi haamol sonaadist, mis oli tema sõnul täiesti erakordne. Ferentsisti muusikat tasar au juba väga varases nooruses ja kui ta sai 16 aastaseks, siis võitis taga mainekalisti preemia. Eriliselt kõrgelt on hinnatud Arrow salvestust listi haamoilsonaadist tema trans, sest et tüüdidest ja paljudest teistestki teostest mis isa raudtõlgendusi iseloomustab, kõigepealt see, et ta mängis listi muusikat suurejooneliselt temalist kõlab sisukalt ja sügavalt ja mitte pealiskaudselt. Sageli on öeldud, et just Arrow interpretatsioonis väljend tublisti muusika tõeline olemus ja selle hing. Arrow suutis muide juba 11 aastaselt mängida listi trantsedentseid, et tööde, mida peetakse tehniliselt üheks kõige raskemaks tsükliks, mis iialgi klaverile on kirjutatud. Ja nende tüüdide salvestus on. Muide Claudio Arro üks enim imetlust ja tunnustust Dust pälvinud plaate. Listi klaverimängu iseloomustas arro meelest täielik vabadus, mis võimaldab kõlal tekkida mitte ainult sõrmede, vaid kogu keha abil. Ta meenutab ka oma õpetaja Martin Krause ütlusi, et list nõudis oma õpilastelt alata rohkem tehnilist valmisolekut kui üks või teine teos neilt seda tegelikult nõudis, sest ainult siis sai pianist olla oma mängus tõeliselt vaba. Samas hindas list Krause sõnul suurt emotsionaalset valmisolekut ja dramaatilise pinge tekitamise oskust, mis muudab muusika elavaks kunstiks. Kõikide nende kvaliteeti teda üle pidi aga valitsema loov kujutlusvõime, sest ilma selleta pole kõigest eelnevast mitte mingisugust kasu. Claudia härra on öelnud, et ta lausa jumaldas listi kui isiksust ja kui muusikut kasvõi näiteks selle poolest, kuivõrd hooli pallilist oma õpilaste suhtes. Ta aitas neid muusikaliselt ja samas oli neile suureks toeks muusikude edenemisel. Nii nagu Martin rause noore Arro jaoks. Listi muusikas imponeeris Arraule nii looduse kui armastuse müstifitseeri, mine realistisugune, haritud, laia silmaringiga ja väga kultuurne mees jõudis äärmiselt sügavamatesse kihtidesse. Kuidas siis iseloomustada Claudia Arraud kui pianisti kui isiksust kui muusikut. Kuigi Arro oli väga intellektuaalne, põhjalikult süvenev, suurepäraselt muusikateoseid Nende esitustraditsioone tundev pianist, kes teadis hästi ka kultuurielu laiemas mõttes siis ometi ei alahinnanud ta mitte kunagi muusika esitamise juures intuitsiooni ja alateadvuse osatähtsust. Ta uskus, et alateadvus on üks tähtsamaid loovuse tekkimise allikaid. Endid Scampligeni udu, juuendid, skee asju. Padidzemus, Maavles simmanit hapns. Et olla loov, peab muusika olema oma alateadvusega pidevas kontaktis. Kui oled esituse ja selle nüansside üle põhjalikult järele mõelnud, siis võib esinejat tabada laval olles mingi eriline puhang mida ei ole võimalik eirata ja mis avab muusikule äkki sootuks uusi võimalusi teose mõistmiseks ja tõlgendamiseks. Claudia Arrow sõnul võib see esinejat isegi ehmatada. Aga see on kõige suurepärasem tunne, mis vaib muusikule laval olles osaks saada. Te kuulasite saadet tšilbianistist Claudia Arraust, kelle sünnist möödus tänavu kuuendal veebruaril 110 aastat. Saates kõlasid katkendid Tavitu balli intervjuudest Claudio Arrauga. Saate pani kokku nelevasteinfeldja, helimontaaži tegi Katrin maadik.