Lõpusirgele on jõudmas meie klassikaraadio ja Läti raadio klassikakanali ühisprojekt Reidio klassiks intervjuu klassikaraadio toimetaja Marge-Ly Roo kääruga juhatab sisse homse kontserdi Viljandi pärimusmuusika aidas. See algas eelmisel kevadel ja kogu meie suur koostöö on siis kulmineerumas laupäeval selle muusikakoolide festivali Eesti kontserdil. See on olnud pikk ja, ja väga laiapõhine koostöö selle koostöö raames on toimunud väga huvitavaid ja suisa enneolematu, kuid asju näiteks meil on olnud muusikauudistevahetus ja see pole mitte nii, et meie kirjeldame Läti raadiokuulajatele, milline Neeme Järvi festival Pärnus vaid Läti raadio muusikatoimetaja tuleb Eestisse, kirjeldab oma emotsioone sellest festivalist ja selline ristpiste on siis toimunud suurte oluliste kultuurisündmuste ja eriti just muusikasündmuste aetuv seal. Ja see on väga huvitav kuulata, neid on tõlgitud, neid me nagu kasutame mõlemad oma eetris millele siis keegi tähelepanu pöörab, et see on väga tore kogemus. Väga oluline selles projektis on muusikakoolide õpilaste kaasamine. See on tegelikult kõige tähtsam ja, ja see oligi meie jaoks kõige suurem ülesanne kogu selle peaaegu et aastase töö tegemisel, sest siin on väga mitmed sellised nüansid, mille peale võib-olla igapäevaelus üldse ei mõtle. See rahastus puudutab siis tegelikult seda piiriülest koostööd ja sinna alla kuuluvad siis Põhja-Lätti kaasa arvatud siis pealinnaga ja Lõuna-Eesti jalg ja saared ja, ja sealt lähema ots. Et see on selline regionaalne valik, mis seab omakorda jälle raskustesse selle kontserdikava koostamisel. Ma olen väga julm, kui ma nii ütlen, aga Põhja-Lätis on tegelikult kõige paremad, kõige paremad muusikakoolid ja tõenäoliselt ka põhja ja ka Põhja-Eestis. Aga sellest mängust jääb välja Tallinn, mis on nagu oma omamoodi väikene ninanips, et me oleme harjunud nagu väga Tallinna-keskselt mõtlema. Meil on siin tohutu valik lastest ja kui sina ei taha pilli mängida. Mul on ukse taga kohe viis tükki, kes tahavad. Aga natukene juba Tallinnast välja sõites on pilt hoopis teine. Meil oli eelmisel sügisel oli üks projekti osana küll teisest, see projekt on ise küll kuidagi ebamusikaalne sõna, aga kahjuks peab seda kasutama see levinud. Klassikaraadio tuleb külla, kus me käisime Lõuna-Eesti koolides ja mul jäi väga hinge, need pisikesed maakoolid ja nende õpetajatega rääkides ma sain aru, et tegelikult Neil ei ole valikut. Nad peavad õpetama neid, kes kooli tulevad. Ja nüüd on see olukord selline, et nendes koolides, kus õpivad need, kes seal lihtsalt õpivad. Need, lapsed lähevad Eestit esindama, et see on nagu see on nagu kuidagi peegelpilt meie enda pöörasest regionaalpoliitikast, hariduspoliitikast ja sellest kummalisest maaelust, mis meil valitseb. Et see on niukene, paras pingutus nendele muusikakoolidele ja, ja kõikidele, kes on seotud selle festivaliga ja seda suurem on see rõõm, kui need, et need numbrid on nii ägedad, teravad, nii emotsionaalsed ja lapsed on nii kirglikud, nii, nii kuidagi ma ei ütle, et nad on nagu dresseeritud vale sõna, aga nad on pingutanud, nad on harjunud, et nad on vaeva näinud. Et meil üks kontsert, mis meil juba oli Läti raadiomajas jaanuari alguses, see oli, see oli emotsionaalselt niivõrd erutav, et kuidagi siiamaani see nagu kumab, et eesti lapsed esindasid Eestit. Ma ei oska öelda, kes võiks paremini esindada selles kontekstis ja need olid just sellised väikesemad kohad. Räpina, Põlva Tartust oli, oli mitu kooli Pärnust väga-väga tore akordioni tuua ja noh, sellised väiksed nopped kusagilt sealt alt, millest meil igapäevaelus üldse võib-olla aimu ei olegi. Nii et Nende muusikakoolidega suheldes me oleme avastanud täiesti teistsuguse, teistsuguse maa, mis meil endal siin piiri ääres tegelikult Ta on. Ja tore on see, et sellest festivalist tegelikult tahtsid võtta osa väga paljud koolid, meil oli teatavasti lindivoor. Nii et kui me selle kevadel kõik välja kuulutasime, siis sügisel hakkasid meile laekuma seal kooliaasta alguses tehtud salvestused, õpetajad ja koolidirektoreid. Kõik käepäraste vahenditega salvestasid oma õpilaste esinemisi. Nii et meil tuli kokku kutsuda žürii, kes kuulas kõik need lindid üle, see kestis üle kolme tunni. Ja tegi siis valiku, kes esindab Eestit Lätis ja kes esindab Eestit Viljandis. Ja seal oli siis ka samamoodi väga mitmeid tahke, mida pidi siis silmas pidama alates koosseisust alates kavast, et kõik sellest moodustuks veel omaette niisugune tore, rosin. Ega see projekt ei oleks õnnestunud ei Eestis ega Lätis, kui kummagi maa muusikaõpetajat oleks väga palju toetanud. See on tõesti nii. Ma sügavalt kummardan kõikide muusikaõpetajate ees ka nende ees, kes saatsid oma lasteaialindistused. See on tohutu töö, mida tehakse muusikakoolides ja, ja seda me ei astugi igapäevaselt. Mõned aastad tagasi oli muusikakoolis käimine oli kuidagi selline üsna loomulik ja tavapärane, no mis laps teeb, käib ikka klaverit õppimas ja, ja sellised. Aga nüüd on olud muutunud ja ka muusikakoolid on pidanud tõstma oma makse ja ja on tekkinud sellised probleemid, et siin on kohalikud omavalitsused, on palju näidanud üles sellist heatahtlikku suhtumist ja aidanud maksta neid õppemaks, et nii palju, kui ma nende kooli õpetajatega olen rääkinud, et selle taha ei ole asi jäänud. Aga õpetajad teevad väga head tööd ja, ja need õpetajad, kes lähevad Tallinnast kaugemale. Need on tõeline maa sool. Need on tõesti väga-väga-väga suure töö tegijad. Läheme nüüd homse kontserdi juurde Viljandis pärimusmuusika aidas. Pärimusmuusika aidas on homme üks selline kontsert milletaolist vist? Vist ma ei tea, kas pärimusmuusika aida seinad näinud ongi? Esiteks, see on selles mõttes tore kontserdit, ta ei ole konkursilaadne konkursse korraldatakse Eestis uskumatult palju ja ka nende sama muusikakoolide raames toimub üks kõva andmine, sõna otseses mõttes treenitakse oma seda kohustuslikku lookest niimoodi kuude kaupa ja nüüd praegu ka sellel nädalal jooksval nädalal ja ka järgmisel toimuvadki erinevates muusikakoolides. Kas siin on puhkpillisektsiooni konkursid ja, ja klaverikonkurss on kohe tulemas märtsis, nii et kogu aeg käib üks rebimine? Noh, sellel tasandil. Aga siin Viljandi kontserdil on selles mõttes hästi tore, et siin Need, lapsed ja õpetajad ise valisid, mida nad esid. Ja meil moodustus niivõrd naljakas ka, et seal on nagu kõik, seal on tõesti kõike, seal on näiteks kas üheksaaastane väikekandlemängija, kannel on väga-väga kuum Pill Lätimaal ja eesti kaanel ta seekord kontserdil ei ole, selle eest on neid mitmeid Lätist ja kõige väiksem on siis üheksaaastane. Meil on tartu vallasteks pisikene kolmeteistaastane mängibki tarri, meil on Kuressaare vanamuusika ansambel, kes tuleb ajastu rõivast ja ajastu pillidega üks väga huvitav koosseis. Siis on loomulikult neid natuke, ütleme nii, klassikalisemaid numbreid, klaverit, flöödid, ansamblid, erinevad võrus tuleb flöödiansambel ka väga-väga põnev. Ja palju on Tartu kandi rahvast, seal on huvitavat muusikat. Moodustub selline kahetunnine kava, mida ei saagi nagu kusagile liigitada, sest seal on kõike, seal on alates folkmuusikast ja vanamuusikast kuni siis jazzini välja, et meil on Viljandi muusikakooli džässansambel on siis lõpetaja siukene mõnusas meeleolus ja laulu on ja ainult tantsuei ole nii et tasub, tasub kindlasti tulla kuulama, et meil tuleb tore kontsert, mis ma tahan veel öelda, selle juures on see, et see kontsert annab lapsele väga hea esinemiskogemuse sellises loomulikus õhkkonnas. Just et ei ole seda konkursi pinget ja see kõik saab salvestatud ja sellepärast mängime nii Eesti kuulajatele kui Läti raadiokuulajatele, et see on jälle selline muusikavahetusprogramm. Ja mul on hea meel selle üle, et me sõna otseses mõttes arhiveerime praegu Eesti muusikakoolide mingit hetkeseisu selle sündmuse salvestamisega. Ja Ma võin täiesti kindel olla, et siin, nendes numbrites kusagil on peidus meie järgmine, ma ei tea, Alo Mattiisen või, või Tanel Padar või meie Annely Peebo. Keegi võiksin juba ju olla, seda on väga huvitav paarikümne aasta pärast uuesti kuulata. Kui sa ütlesid, et lapsed said ise valida, mida laupäevasel kontserdil mängida, siis ma küsin, et kas näiteks klaveriõpilastel Beethoveni Eliisel on täiesti moest maas klaveril üldse moest maas? See oli minu jaoks täielik üllatus. No tegelikult on see täiesti põhjendatav, aga, aga klaver ei olegi enam kõige populaarsem pill üldse. Muusikakoolides on mulle rääkinud muusikaõpetajad. Et on ikka noh, kitarr ja trumm ja noh, tõelised asjad ühesõnaga. Aga meil on klaverimängijaid, on üks Läti pianist, mängib Rahmaninovi ja on ka Eestist pianist, meil on Häädemeeste muusikakoolist on klaveri tuua suisa kaks väikest tüdrukut. Olgu lisatud, et homne kontsert Viljandi pärimusmuusika aidas algab kell kolm ja sissepääs on kõigile vaba. Meile mängib aga nüüd kümneaastane Mart kiratar Teppo-tüüpi lõõtspillil rahvaliku Rein Lenderi. Tema õpetaja Põlva muusikakoolis on Heino Tartes ja Mart esines Eesti, Läti Muusikakoolide festivali Riia kontserdil.