Tere päevast, head klassikaraadio kuulajad, head kultuurihuvilised on kätte jõudnud, veebruar käes on taas sallid alla ja mina olen kohe ja veebruarikuu keskpaigas jagati välja järjekordsed Tartu kultuurikandja aunimetused. Üks preemia pälvinu-ist on täna meiega, selleks on kultuuri kajastamine aunimetuse pälvinud Mihkel Kunnus, tere. Tere. Ja äsja said sa ka 31 aastaseks, nii et kahekordsed õnnesoovid sulle tänavatele. Mida see tiitel kultuuri kajastaja või Tartu aunimetuse kandja kultuurikaste valdkonnas sulle tähendab? Koos nad tähendavad. Koos nad kuidagi ei tähendagi, nad ei lähe kuidagi kokku. Ma pean ütlema, et Tartu on mulle väga tähtis ja ma tunnen ennast väga, väga tartlasena. Tartu identiteet on mulle tähtis, aga nüüd Tartu kultuuri kajastaja. Et mis kultuuri kajastamist ennast puudutab, siis ma olen tundnud ennast, et ma olen eesti kultuuri kajasta üldisemalt või isegi laiemate trendide. Et neid nagu ei lähe kokku. Ma ei ole Tartu kultuurispetsiifiliselt päästa nüüd, et ma olen kogu aeg olnud avaralt arvanud vähemalt, et kuskil mingi raamat ilmub sellest või mingid üldised kultuuriloolised tendentsid. Pigem neid kajastanud. Sellest lati teemast on ju ka sinuga kirjutistes juttu olnud või et, et kuhu see latt panna, kas kohalikule tasandile või mikspärast, me peaksime siin toimuvat hindama kuidagi teistel alustel kui kogu euroopa kultuuris toimuvat. Ja see on väga oluline, need on. Sellised kaks vastuolulist asja, mida võiks öelda, on kõige mõistetavam, mõelda oleks vist armastuse õiglus, õiglus tähendab alati eelistada paremat. Sa võtad ühe kõrvutada teisega, kui see teine on parem, siis eelistad seda noh, näiteks, et töökonkurss kuhugi kureerivaid kaks inimest kõrvutad tema omadusi, mis seal olemas, õiglane on valida, parem õiglane valida. Pädedavam kui sa valid seal enda onupoja, eksju kuna selle jaoks onupoja poliitika seda tõlgendatakse ebaõiglasena. Aga mis puudutab oma kultuuri, eks ju siis selle kohta ma ütleks, et seda peab armastama Eesti kultuuri ja keelt peab armastama, see tähendab, et sa võtad just selle isegi hoolimata sellest, mis kõrvutamise tagajärg on, eks ju, kui sa hakkad seda kõrvutama mingi maailma keelte keelega või kultuuriga, et võtad mingi Gailiti ja paned köite kõrvale, mõtled, et kumb nüüd parem on, et siis, et okei, Götan parem, võtame Göte, aga no et oma omakultuur ongi nii-öelda, see on armastusakt lapsi, riik ja omakultuuri peab armastama õiglust, nende kannataks välja. Pilguga seda tänavust konkreetset preemiate jagamist ja jaotumist vaatlesid. Ma ette ei vaadelnudki, see tuli mulle üllatusena. Ja eks natuke võib-olla häirib see formaat, et inimesed võetakse ja pannakse nii-öelda taga tagaselga ritta, eks ju. Et mul mul küll läks nii-öelda hästi, aga et nagu kaks inimest, kes üldse ei olnud kuhugi kandideerinud, järsku neile öelda. Mihkel Kunnus on teist parem, eks ju, et see on nagu kuidagi või võistlus, millele sa ei ole ennast kirja pandud, et see seal on sihuke natuke tundlikke kohti. Samas sa ise korduvalt oled rõhutanud kultuuris kõiksugu hierarhiat vajadust, kõik ei ole võrdsed, midagi teha ei ole. Jah, täiesti nõus, täiesti nõus ja ma olengi nende seisukohtade juures, aga ma eeldan ka seda, et humanism ja demokraatia peab jääma inimese tasemele, sest me sünnime inimestena me ei saa valida millisteks. Me sünnime, aga kultuuri tegemine ei ole paratamatu. Ja kui sa põrid nii-öelda eliidi staatusesse, siis sa pead olema eliidi vääriline. Selles mõttes noh, võiks isegi öelda, et looja või autor ei ole inimene, et tema suhtes võib õiglust rakendada. Seal ei ole erinevad, aga võrdsed inimeste tasandil, ma hindan seda printsiipi ja mõtlen ka valimis on asi väga hea printsiip. Valimiskasti ees on kõik võrdsed, eks ole, loll või tark, aga mitte loomingu eest. Kas ei ole nii, et kui sa juba hakkad kuidagi kultuuris tegutsema ka selle üle sõna võtma, siis automaatselt esit, esitad ennast ka kuhugi konkurentsi ja muutud ka sellega haavatavaks, et samamoodi võidakse sind hakata mingisuguse mõõdupuuga mõõtma, kas sa seda ise niimoodi manifesteerin tahad või mitte? Jah, ja minu arust noh, see peakski nii olema. Noh, me ei pea kohtlema loojat kui hullikesteks, esiteks ja teiseks nad enamasti pretendeerivad looja staatust, pretendeerib natuke erilisele staatusele, natuke kõrgemale staatusele ja see, kui sa ronid üles, siis sa pead nii-öelda arvestama seda, kas alt poolt võidakse sind torgata ja sa pead olema seal torkamise kindel. Ehk siis ei tohi sihuke äpu olla kindlasti kui palju seal on tagatud? Vähe? Tähendab, mul ei ole väärilist vaenlast, ma tunnen seda kuidagi, et kuigi ma olen olnud väga ettevaatlik selles mõttes kui ma midagi ütlen, siis ma nagu ma ei lahmi kuigi väliselt võib jätta sellise mulje, aga ma ei lahmi. Tegelikult ma reid, tsiteerin mingeid väga klassikaliselt seisukohti, enamasti lihtsalt ütlen natuke teravamas vormis või noh, värskemas vormis ümber suhteliselt vanu igavikulised õdesid. No autojuhid ei ole seent kas ehakirjades või füüsiliselt rünnanud nende väga teravate märkuste kohta, mis sa oled teinud nende teoste aadressil. Ei, on mind sõimatud küll jah, aga kuidas ma nüüd ütlen, et see ei sega mind või noh? Kriitika, eks ju see inimene selle inimese kriitikatsutud noh, tuleb tautoloogiliselt, aga sa võtad tõsiselt selle inimese kriitikat, keda sa võtad tõsiselt. Ja loomulikult minu peale külmutatud ja ma olen kaotanud nii-öelda sihukesi, poolkõvasid sõprusi, tutvusi. Jahan, tulnud mõnigi kirju ka. Hämmastav on see, et on tulnud fännikirju kohe sihuke asi niimoodi vau, aga lähedalt paned. Mis on sihuke? Siis ka nendelt, keda sa ise oled kritiseerinud? Ei, mitte nendest. Nende konkurentidest. Nendelt olen küll saanud. Selles mõttes ei ole ka kujunenud selliseks tüüpiliseks arvustajaks, ma julgeks öelda, et üldiselt on ju vähemasti mõnda aega kultuurikriitika olnud väga teose keskne sündmuse keskne, justkui nagu uudisepõhine ilmus selline taies, kihutame nüüd sellest konkreetsest taiesest, sellest konkreetsest autost. Sa oled nii mitmeski asjas püüdnud jõuda üldistuseni ja kohati esitlenud kahtlusega DVD-kultuurinähtuste aluste suhtes või ütleme, Tehvete suhte paradigmade või seisukohtade aluste suhtes. Ja oled sa selles osas saanud mingisugust tehavamat vastuga ja et kuidas sa üldse julged ühte või teist kultuurinähtust või suhtumist või hoiakut või sotsiaalset elustiili kahtluse alla seada? Ja noh, on küll, aga noh, tihti on see sihuke. Tihti pole rohkem emotsionaalne protest. Richard rootslane, minu arust mulle mulle väga meeldiks lõikeliselt raamatus sattumas iroonia ja solidaarsus, kus ta ütleb, et parim viis inimest nii-öelda alandada või põhjustada pikkasid kannatusi, on see, kui sa näitad, et see, mis tal oli tähtis, oluline on see, mis andis tema elule, mõte on tegelikult väeti ja tühine eks ju. Ja loomulikult, või kui keegi on mingis valdkonnas hästi palju pühendanud sellele tervise valdkond tervikuna mingi jama, eks ju, siis siis on nagu protest kuidagi mõistetav, aga ma arvan, et noh, kui see valdkond ise pretendeeri mingile suuremale asjale, siis ta peab harjuma sellega, eksju. No näiteks, et kui sa ütled, et rallisõit on jama, reostab ja nii edasi, eks, ja siis noh, loomulikult iga rallisõitja häirib, ütleme härjavõitlus, barbaarsus. Maailmas öeldakse, aga paljudel on olnud see identiteedi alus põlvkondade, põlvkondade kaupa. Protest on loomulik seal alati. Võib öelda, et kui sa mingisugust kultuurina, nähtust või konkreetselt teost kuidagi ründad, siis võib muidugi öelda, et sa tuled selle peale trampima, teiselt poolt võiks ka öelda, et sa näitad selle suhtes juba teatavat respekti. Ülesütlemisväärne sa näitad üles tähelepanu ja sa eeldad, et ta on võimeline ennast kaitsma. Selles autor või selle nähtuse esindaja võimelisena. Kaitse, ja, ja minu arust nagu väga-väga hea näide on Robert Musili heitlus muusikaga et see, mida tema arvab muusikast, milline on tema muusika filosoofia, sest võiks peagi ühe köite kokku panna, eks ju. See on sealt kumab ka läbi, eks see, kuidas ta põlgab ja vihkab ja võitleb sellega, et see on sama suur ja võitmatu vastane kui vaim, mille esindaja tema siis on. Ja see, see ei ole nagu üldse midagi tühist ja tühiste asjadega keegi vaevugi võitlema või sõna võtma. Seal noh, rünnatakse eks ju, olulist, olulist vaenlast või salakavalat näiteks, eks, et mingi mugav mugandumine näiteks mingit kaudu sisse imbuda. Tihti. Oled sa palju arvustusi kirjutamata jätnud, sellepärast et sa tunned, et see tegelikult ei vääri seda tähelepanu. See, mille kohta seda küsitakse. Praktiliselt mitte, sest noh, tagantjärgi ma eriti, mis puudutab oma esimese arvustuse, siis need sündisid juhuslikult lihtsalt nad tulid kusagilt muud moodi kätte ennem ära lubanud, et ma arvusta seda asja. Ja siis kasutasin sellist nii-öelda meetodit. Millegi sümptom ta ikka on, ta on kasvõi selle sümptomi näe, nüüd peetakse teoseks selliseid asju, neid avaldatakse, eks ju. Et paned sinna paar punkti, millest joon läbi joont läbi vedades. Joon puudutab ka ühiskonnas mingeid suuremaid punkte, et see seota mingi suurema asja kontekstiga. Et noh ja siis võib vabalt tulla niimoodi, et arvustuse kultuurile kaal on suurem kui sellel algsel teosel, aga no mis siis? Niukseid, mis sulle tehtud on, ongi see, et sa taotluslikult just selliseid asju otsidki kriitikuna suuremana kui algne teos. Ei, ma ei ütleks, et otsin, ma neid ei ole, need on mulle kätte pistetud, ma mõtlen, et mõnede ennast vaid inimesed on lihtsalt arvanud, et nende teosed on piisavalt suured, et niimoodi puurida. Ja noh, ma olen kindlasti hierarhiline, aga ma ka väga palju olen kirjutanud nii-öelda selgelt alt üles, eks ju, kui ma käsitlen Mihkel mutiga, ma käsitlen Toomas Pauli käsitlenud niisugune, siis ma olen täiesti selgelt näitan, et noh, kuidas asjad altpoolt paistavad ja nemad on minust peajagu üle ja mul ei ole nagu probleemi sellega. Oled sa tõesti nemad ise ei tule sulle teoseid pakkuma, arvustada mitte endi teoseid. Vähemalt. Jah, no mõni toimetan kätte pistnud, aga ega sihukesi teoseid, mida ma ise olen tahtnud. Ega jah, neid praktiliselt ei olegi. Vot jah, kusjuures Toomas Pauli esseekogu seal ma mõtlesin, et vaat sellest oleks küll huvitav rääkida, paar lõime välja tuua. Aga jah, praktiliselt ise ei ole raamatuid võtnud, nüüd arvustada. Oled sa millestki kirjutamata jätnud taktitundest või haletsusest või tundest, et selle teose autor või ütleme, maailmavaate esindaja ei suuda ennast vääriliselt kaitsta. Mindi ei. Ja seal ma olen nagu üsna taotluslikult halastamatult. Ei oot, oot üks Vistasi. Natuke vist olen mõne näitel on küll ära jätnud mõne näite ära jätnud liiga konkreetse, aga üldiselt ei ole. Aletsusega ei jõua kaugele? Ei, niimoodi ei ole ära jätnud küll. Aga kui sa oled oma arvustuse kirjutanud, millist käitumist sa selle arvustuse objektilt ootad või mille, millise käitumisega sa oleksid rahul? Kas see, et hakkab ennast tuliselt kaitsma, põhjendab omale lähenemise ära või see, et ta võtab taltsalt õppust? Mida sina ootad temalt järgmise käiguna? Väga-väga palju oleneb arvustajad. Sest eksju, no kui ma arvustan endast suuremaid selgelt kõrgemal olevaid nähtusi, siis ma olen propagandist, ma tutvustan, viin need juurde, eks ju. Aga kui mingid noh, päris äbarik või sihukesi halbu asju siis ma ja mitte konkreetselt neile ega neid enam ei paranda, vahel parandab, aga noh, see on eeskujuks teistele, eks ju, et kui, kui nad esindavad mingit tüüp juhtu, ma ei pea andma näpunäiteid sellel konkreetsel arvustustele, vaid öelda ka teistele, et ärge selliseid vigu enam tehke. Midagi tehakse ikka, aga noh, võib-olla mõne vähemalt hoiab eemal või noh, täideta lämmatavad funktsiooni. Võiks seda nii-öelda jah, võiks, võiks küll, jah, see on nagu. Selektsiooni surve tõstmine on bioloogias täiesti kasutusele mõiste, et näiteks kui sul on mingi, paned mingi bakterikoloonia kasvama, eks ju ja sa vaatad, et paljunevad liiga kiiresti. Tõstad selektsiooni survet, et lased uue UV-kiirgust peale näiteks siis jäävad ellu ainult tugevamad, eks ju, ja nii edasi, et sa saad nii-öelda väliselt jah, küll selektsiooni survet tõsta, panna tihedama filtri ette. Ja ma arvan, et seda noh, seda on vaja praegu täiesti. Sa ei ole kohanud seda, et keegi su kirjutiste tagajärjel ümber oleks kasvanud. On noh, ei, õppust on küll võetud või siukest, ma olen ka saanud nii-öelda näinud positiivset tagasisidet, aga noh, ma loodan, et paljudes kohtades. Ja see on noh, ma tänamatu tööpedagoog maraariatena ja aeglasse tööga pähe progressiivse tööga. Et sa ei saa päevapealt nii-öelda kultuuri parandada. Tööst ja pedagoogikast räägime peagi edasi, nüüd on aeg muusikal ennast vaimu vastu kaitsta. Üks teine tänavune laureaat Oleg Pissarenko oma sõpradega ja lihtne pealkiri kõik. Kes olid alla ja Sally tale jätkab, stuudios on täna Mihkel Kunnus. Sa jõudsid juba mainida igapäevaselt töötavad pedagoogina, selles mõttes ei ole sa ka ilmselt kuigi tavapärane kultuurikriitik, et sa oled füüsikaõpetaja Adolf koolis ja siis veel maaülikoolis keskkonnaeetika ökosemiootika lektor, tõsi. Mis koolis toimub, küsime kõigepealt niimoodi, mis tavalises koolis toimub kuivaldav kooli loomulikult saab üldse võrrelda tavaliste koolidega. Ei, hästi ei saa. Seal on üks väga oluline asi, mis teda, teiseks on juba see, et seal on klassid niivõrd väiksemad. Ja see, et kool ei ole kombinaat, et kus on paralleel paralleelklassid näiteks on väga palju inimesi koos see mõjutab noh, väga palju õppe kvaliteeti paraku. Noh, ma võiks öelda, et ma ise olin nii-öelda orgaaniliselt välja kasvanud Waldorf-koolist pärit karpa põhikool, kui ma lõpetasin, oli seal koolis üheksaklassilises koolis alla 100 õpilase, noh, meil oli klassis oli kaheksa noh, üks õpetaja oli minu ema, teine naabritädi ja nii edasi, eksju samamoodi hästi vanematega suur läbikäimine, kogukondlikus väike noh, loomulikult see on väga soodne. Ja noh, on arusaadav, et üldise printsiibina riik seda lubada ei saa. Et riik peab minema kombinaadi suunas, aga õpilase arengule nii-öelda iga indiviidi arengule oleks parem, kui oleks palju väiksemad need asjad, et siin siin on käärid sees. Ja noh, üldine tase on kihistumine kihistunud parada paratamatu kihistumine ja ma ütleks, et või annad kõigile võrdsed võimalused. Siis toimub kihistumine õpilaste enesesunni järgi. Kui palju keegi suudab ennast ise sundida, eks ju, kui tal on vaba valik, kas õpib või mitte siis väliselt sundida teda ei saa, tänapäeval siis siis toimubki kihistumine enese sunni järgi. Ja see on väga järsk kihistumine. Eriti noh, palju on ka neid, eks ju, kellel on vanemad? Tõepoolest nagu on, on paindlik tööturg on paindlik, töö, torgi lähevadki, vanemad Soome, siis õpilane peab ise olema juba gümnaasiumis väina paljukesi viitsivad vara iseennast kooli ajada ja nii edasi. Et selliseid probleeme on suhteliselt palju, ma olen ka mõnes teises koolis käinud ja nende õpetajatega rääkinud. Mul ema oli õpetaja veel mõni aasta tagasi ja tädi Ja noh, nad ütlesid ka, et no individualiseerimine on ka sinna tunginud ja sellel on nii positiivsust kui, kui, kui head, eks ju, et kui igaüks saab individuaalse, põhihariduse, individuaalse keskhariduse ja nüüd lõpuks ka individuaalse kõrghariduse, eks ju siis tegelikult see süsteem enam ei funka, eks ju, sest noh, on üldine devalveerumine Mitmed sinu kirjutistest välja tulevad põhijooned paljuski reaalteadustel põhinev maailmavaade, teatav vastuhakk sellisele lapse fetišeerime sele, loovuse fetišeerime, selle. Tundub, et need on waldorfkoolikeskkonnas üsna tugevalt proovile pandud, kuidas sa tunned ennast seal keskkonnas, on seal mingisugune maailmavaateline hõõrumine? Ei ole. Või sa oled suutnud kehtestada mingisuguse oma? Ei, ma just sellepärast ei olegi mingit hõõrdumist, et et ma ei kehtesta ennast seal, et ma üldse ei kehtesta. No see, et ma olen nii-öelda hierarhilise maailma vaat pooldaja ja ma nagu saan aru, et eks ju see ei ole minu koht, kus mina peaksin hakkama dikteerima oma maailmavaadet ja ma saan aru, et seal nende koht, eks ju. Ja seal ma vaatan, et ma ei läheks nende vaadetega konflikti kuidagi. Ja noh, ma õpetan nagu täiesti tavalist füüsikat ikka on, mida riiklik õppega näeb ja seal ei ole ideoloogia suurt midagi pistmist. Kuigi jah, nüüd on riiklikus õppekavasse pandud 10.-sse klassi loodusteaduslik maailmapilt. Mis on niisugune veider või võiks isegi öelda hiline asi, kuna öelda, et tänapäeva inimesi, tänapäeva noori, füüsikaline maailmapilt tõesti ei huvita, kedagi ei huvita, kas päike tiirleb ümber maa või maa ümber päikese või mis iganes, et selliseid suured metafüüsilised küsimused, need on nagu üldse tagaplaanil ka religioossus, eks ju, ei ole niimoodi, et kas, kas me elame siin maailmas üksi või mitte, et ka neid nagu ei huvita, eks ju, et pigem on selline noh, sest tänapäeva noorte maailma nii värvikirev täis muusikat, videoklipp, mänge noh, ei ole vaja neile üldse siukest asja. Aga kui palju see siis oled neile rääkinud, seda, mida sa muidu maaülikoolis räägid, seda keskkonnaeetika poolt, sest et sellest oled sa ka kultuurisündmustel üha rohkem hakanud rääkima. Jah kaheteistkümnendas klassis ma tavaliselt mõne nii-öelda tunni räägin sellest mõnel terasemalannan andnud kodutöid sellel teemal nii-öelda kodulugemist, aga jaga termodünaamikat käsitledes siis, et et ütlen, et noh, mis selles on väga huvitav, sellepärast et termodünaamika puhul võib öelda, et noh, et inimene on ka avatud termodünaamiline süsteem, eks ju, ja inimesel puudub loovus füüsikalises mõttes ta ühes džaulist kahte ka vaimuenergial puudub tegelikult füüsikalises mõttes igasugune loovus. Ja kui füüsika paneb piirid, füüsika piirid, ei ole mingid metafüüsilised piirid, vaid lihtsalt konkreetselt maa saab otse aine saab otsa, pole vasemaaki, pole naftat, eks ju. Et noh, siis loovusega ei tee mitte midagi. Et inimese loovus, füüsik, ka teise maailma manipuleerimisel põhineb ainult kombineerimisel nutikale ärakasutamisel, olemasolevate klotsidega mängimisel vaimul loovus puudub. Ja kui ma seda seisukohta on väljendanud, siis isegi täiesti täiskasvanud inimeste suhtes ma ütlen, et liiga materialistlik. Noh ma saan aru, et noh, ei, ei kujuta tegelikult jah, noh, kuivõrd sõltuvad. Me oleme keskkonnast. Kui palju sa kas siis oma kooliõpilastelt või tudengitelt ise õpid või tajud sa sellist õpetaja-õpilase rolli kindlasti väga ühepoolsena ülevalt alla? Mis puudutab mu õppeaineid, siis ma tõesti pole mitte midagi õppinud. Et ja siis on nii peakski olema, eks ju, aga inimesena kasvamist või nii-öelda psühholoogilisi tähelepanekuid. Ma võiks öelda, ma õpin nende pealt läbi nende aga see oleks kuidagi jälle liiga demokraatlik väljendus, kui ma ütleks, et nemad õpetavad mind. Nad ei anna mulle mingit tarkust, ma jälgin ja see on eksju kogemus, mille põhjal ma arenen, eks ju kindlasti kontakt nendega on arendav. Aga selles mõttes, et noh Ja otsapidi saaks sind justkui pidada humanitaariks, aga samas kindlasti mitte puhtakujuliseks humanitaariks, kui sellist üldse olemas on. Kuidas sa jälginud oled, seda viimasel ajal lähenenud diskussiooni sellest, et humanitaarid ei leia tööd. See on, see on väga eksitav iseenesest ja see asi on, asin tervikuna vildakas, sellepärast stampvastus on see, mingu Pole tööle, aga asi on selles, kes, kes tootev töö praegu on, kas advokaat tootev tööline, et neid, kus liiguvad raha ja ressursid, tegelikult mitte keegi ei tegele tootmisega. Kes varem oli nii-öelda tootmine kõige ehedamal kujul, oli põllumees, võiks öelda. Ja ka põllumees on hea näide sellest, et noh, maa teeb tegelikult tema eest asja, tööloomad teevad temast töö ära, eks ju, tema ainult suunab neid ja võtab siis teatavalt looduslikult aine ringlusest võtab nii-öelda matti. Ja praegu on see nii-öelda looduslikult aineringluselt mativõtmine, see on nagu täielikult mehhaniseeritud ja mida rohkem seda mehhaniseerida, seda efektiivsemaks asi läheb. Aga siis jääbki järjest rohkem inimesi üle, eks ju, et euro Euroopa liidus keskmisena on mõni protsent, võiks ju neid inimesi, kes on, töötab primaarenergia sisendi hankimisega ja selles mõttes on, mitte keegi ei tee tööd füüsikalises mõttes, kõik on mingeid energiavoogude nihutajad, eks ju. Projektijuhti jah, umbes niimoodi. Ja põllumees ise seisab, istub traktoris, põllupõllundus tehakse ära naftaga kõik, eks ju. Et noh, mitte keegi teetööd selles mõttes, et humanitaari sõimamine, see nagu noh, ta on täiesti mööda ka aktsionärid, eks ju, näiteks börsil mängivad mida nad teevad, nad suunavad energiavoogusid, õigemini suunavad rahavoogusid ja võtavad ise sealt vahelt. Aga noh, ei olegi töötajaid, inim, inimese enda töövõimsus, ma olen lasknud seda ka üheteistkümnendas klassis välja arvutada. Kui sa tarbid 3000 kilokalorit päevas. Su keskmine võimsus on umbes 146 vatti, kaks lambipirni ja see ongi inimese füüsikaline võimsus. Masinad teevad kõik tööd ära ja efektiivsust tõstetakse sellega, et võetakse üha rohkem masinaid kasutusele. Nüüd jälle see häda, et kui energia läheb kalliks, sest kõik masinad töötavad mingi energia pealt siis kogu see masina peale üles ehitatud süsteem hakkab kukkuma ja peabki lihtsalt inimesi üle jääma. Sest. Noh, kui need sama arv humanitaarkoolitada põllumeesteks näiteks nad oleks 99 protsenti töötad, eks ju sest siin see sektor on täiesti täis, Euroopa liit toodab toitu üle. Kogu tootmine on läinud nafta peale masinate peale. Meil ei ole tootjaid vaja. Öeldakse, et on insener. Hetkes masinaid juurde toodaksid. Jah, ja mida rohkem masinaid toota, seda rohkem on on vaja neid, kes tegelevad mudimistega, teenustega vahendamisega, humanitaarhumanitaar- ja, aga see on paradoks, aga nüüd on lihtsalt häda selles, et see masinate süsteem hakkab kokku kuivama. Primaarenergia sisenenud hakkab kokku kuivama nafta fossiilseid kütuseid, eks elekter lähebki kallimaks, läheb meil ka pau kallimaks siis lihtsalt jääb inimesi ülejääk üle, et see ei ole kuidagi nende süü. Ja hakata nüüd moraliseerima, eks ju, siis võiks öelda, et mis, mis on moraali kõige bioloogilisemas üldisemas mõttes, siis see on kuulekas vanemate kommete ja käitumise omaksvõtmine. Et sa moraalne, see, kes käitub samamoodi nagu vanemad sama koodeksi järgi, aga võiks öelda, et meie ainus lootus on see, et noored on hukas ja nad ei käitu enam samamoodi nagu nende vanemad, eks ju. Jauraalsus päästaks just, ega siis noh, võib ju küsida, et millest nad siis üle, et kui tuleb välja, et nii mõnelgi humanitaarjuhil võib-olla ei ole teatavale elustiilile vastavaid aksessuaare, aga ega ta sellepärast ei tunne ennast kuidagi hätta jäänuna. Et ta ei tunne ennast oma raamatukogus ja ilma maasturit kuidagi hätta jäänuna. Ja viimasel ajal Tartus on ka palju tähelepanu tekitanud see ses kvooti teema, milles võib-olla see omandiküsimus ei olegi mitte kõige suurem probleem, vaid on tekkinud probleem erinevate elustiilide põrkumise vahel. Et teatav hulk inimesi on valinud teistsuguse eluviisi, mis justkui ei kohusta neid majanduskasvuprotsessis iga hinna eest osalema. Jah, ja noh, see on nagu väga-väga hea näide sellest, et neid tajutakse amoraalsena või nende käitumisviisi tajutakse amoraalsena ja ma ütlen, et see on nagu täiesti normaalne. Seda käitumisviisi tajutakse amoraalsena. Sest no kõige üldisemalt nii-öelda kultuuri psühholoogilises mõttes ongi see, et kui noorem põlvkond ei toetu samadele moraalireeglitele, siis ongi amoraalne. Aga noh, paraku pääsetee peabki tulema umbes noh, umbes millestki sellisest, ka selle selle kaudu lokaliseerumine, kohalik energiakasutus, öko kogukondlikus kõige üldisemas mõttes. No see tartus üritab ka mingite kogukondlikust muidugi, ökokogukondliku nad on üsna mannetu, eks ju, tegelikult ega noh, natuke seal on aga rohelises mõttes positiivsena nähtega täiesti. Selles mõttes kiidan heaks. Jah, eks ole ka juttu olnud sellest, et mida nad edasi teevad ja kuivõrd aktuaalsemaks nad vähenevad ja kui või kui võimalust antakse, eks seda saab siis näha. Aga. Muidu oma kultuurilistes kihe töödes, sa oled olnud üsnagi kriitiline sellise nooruse fetišeerima suhtes ja võib-olla see üks suur murrang, mis, mis su kihutama hakkamisega tuli, oligi see, et kuskil 90. lõpust saati kuni wow julgelt võib-olla 2000. keskpaigani välja. Kirjanduses kindlasti, aga, aga kindlasti ka paljudes teistes eluvaldkondades oli see suur noortekesksus ja see, et keegi uus auto tuli mingisuguse uue teose välja, oli justkui nagu väärtus omaette juba. Ja, ja sinust algas uuesti pihta see kätte näitamine, et et iga uus autori uus teos, väärtus omaette veel. Et kuidas sobitada seda sinu ühiskondlike seisukohtadega või ütleme, küsime veel teistmoodi, et kui Tartu reklaamib ennast noortesõbraliku linnana, kas te arvate, et see peaks olema noortesõbralik? Klient kui võtta Noorusena näiteks üliõpilasi kindlasti peaks ja ja eriti, mis puudutab Ka niisugust gümnaasiuminoort, koolinoort, ma ütleks, et see oleks, see oleks isegi ülioluline, näiteks. Väga palju, näiteks kõik kohad võiks minu arust täis toppida igasuguseid spordiplatse, ühesõnaga kui väikegi spordipisik, tuleb põrgatada korvpalli või midagi sihukest, et ta jumala eest seda teeks. Sest nii-öelda luhtunud ja keskpärane sportlane lihtsalt hea tervisega inimene seepärast toob alati tagasi, et niisugune väike rahvasport, see teeb alati head. Ja kindlasti noored on täiesti loogilises mõttes, meie tulevik ongi selle selles mõttes täiesti nõus. Ka see, mida Hvostov räägib näiteks et tuleks suunata kindlasti rohkem asju noorte- ja tuleviku poole, sellepärast et poliitiline surve läheb praegu väga teises suunas, eks ju, kuna pensionäride mass tuleb väga peale ja vanavanemate inimestega rahvastiku vananemist, eks ju. Me peame poliitilised jõud suunama selle nii-öelda väiksema hädisema osapoole, kellest me ometigi välja kasvame. Sõltume. Ühesõnaga on vaja osutada, et noortesõbralikkus ei tähenda mingit näinutamist. Jah, ja see tähendab kindlasti tähendab mingi mingis mõttes rangust ja arendamist, eks ju. Arendatakse noh, see, mida mina õpetan, eks ju, võiks öelda, see on ülikonservatiivne asi või Pythagorase teoreem, seda tunti 1500 aastat enne Pytaagorrast, eks niisugused matemaatika on igavene, igavene tarkus, et seal ei ole mingit Novaatarlust vaja. Siukest lapsikud loovust. Ma ei, sealt on raske leida midagi konstruktiivset, positiivset nagu üle fetišeeritud niimoodi, et ta tuleb, lolle leiutab, eks ju. Õllepurgist elektrigeneraatorina ei ole. Teadus-arendus on küll täiesti üdini täiskasvanud Ma, kus midagi asjalikku tuleb, eks ju, loomulikult selliseid toredaid asju tuleb, et teeme vanast plastpudelist rahakoti, eks ju, ja no need on kõik siuksed, armsad asjad mida ei tule materdada, aga noh, las lapsed mängivad see sinna fetišeerida, seda ei tasu. Vot see on ohtlik ja lapse fetiseerimine ohtlik. Uku Masing ütles, et eks ju, kui inimene kummardab ahvi või lehma, et siis on kõik väga OK, eks ju, sest täis normaalAni, mis. Aga kui hakkab last kummardamis, kasvab türann välja ja no Saksamaal Maiken Winterhoff raamatki Eesti keelde tõlkis, on ka seal, näidatakse tegelikult last, on kummardada ohtlik või teda on psühholoogiliselt väga ohtlik võtta võrdväärsena. See on väga noh, neid jälgima olen palju näinud. Ma hakkan sellest sporditeemast veel kinni, et kehakultuuriga sa, päästjad tegelevad veel tunduvalt rohkem kui suurem osa teisi kultuuriinimesi. Kas see on probleem, et kultuuriinimesed ei taha eriti sporti teha asekultuuri jaoks probleem? Või On see kõik petlikke tegelikult ainult emakoja nurga taga, kõik vehivad trennidest? Ei, no sportlikkus on alati heana. Noh, organismi tervise mõttes ja tal on täiesti selge, et niisugused ütleksin, maailmapilti mõjutavad tagajärjed sest alles tuli, et kui Tartu maratoni, kes sellele tipus on, eksju Sandor Liive ja Ansip ja Ligi ja need on kõik, eks ju. Sest kõige paremini saab see inimene aru, kes on ise korduvalt kasutanud nii-öelda aeroobse treeningu laksu. Näiteks, kui ma nüüd ma lõpetasin selle proosa aasta ülevaate ülepäeviti jooksin 20 kilomeetrit just sellepärast, et mulle mingeid südamlikus hoogusid, tehas ei tuleks. Sest see on nagu täisi selgelt mõjub ja minu arust nagu mõndade kirjandusteoste puhul on näha, et siuke Kus on selline teatav pohmelli elutunne, kui see on niisugune vinduv, kõik on halvasti ja valesti ja noh, sihuke noh seoran on minu arust natuke hästi artikuleeritud pohmell mingis mõttes, aga noh, ja kui me vaatame neid parempoolsed tipp-poliitikuid täiesti neil seal Anaeroobse trennitegijaid, kes, kes teab seda tunnet, mis on sihuke loom reibas, tõhus, efektiivne, hästi positiivse ellusuhtumisega, mingit virinat kannata tegelikult eks ju, ja loomulikult siis sa oled jõhker, sotsiaalses mõttes jõhker, aga ma ütlen, et sihuke kerge jõhkrus ja toorutsemine kultuuri vallas seal äbarikud, las surevad. Ühiskonna tasandil on see väga halb, eks ju. Inimestesse nii ei tohi suhtuda, aga kultuuriteostesse, artefakt, idesse, kus toimub, kus paljusus on halb kui tänapäeval selgelt palju sul on halb, juba uputab, ta lämmatab lämmatab nii-öelda elujõulise kultuuri, edasikandvaid teoseid, eks ju, kui tuleb mingi müriad, lärmi, mis nii-öelda tammsaart hakkab vaigistama, siis on kultuurile kahjulik. Ei ole niimoodi, raamat, mis ilmub, on eesti kultuurile hea ei ole. Eriti kui tuleb halva keelega, siis rikub keelt, solgib keelt, sihukest asja ei ole vaja. Et seal on, seal on vaja jõhkralt käituda. Poliitikute osas, eks seal vastu vaielda. Ansip ja Ligi on omas positiivsusest siiski koguajaga vägagi kurva näoga või vähemasti hapu näoga ja õndsalt negativistlik lang, keda Tartu maratonil vist ilmselt ei näe. Aga see läheb juba sofistikasse ilmselt, et proosaülevaate juurde tuleks kindlasti tagasi ja teeme väikse ana jookse muusika pausi. Meghan tallija turbulents. Kes olid alla ja Sallidele jätkav stuudio saanud ehk Vaher ja Mihkel Kunnus külalisena täna ja jõudsin mainida, et tegid tänavu loomingule proosaülevaate olles seda kunagi ka ise teinud, kujutan ette selle ülesande mastaapi, ennast, hävitavust ja ahtriaid, katarsise lootus ja kerel teise, mis mis sind üllatas, kas sa leidsid enda jaoks midagi ootamatult huvitavat või mis seisus eesti proosa praegu üldse on? Eesti proosa aasta 2012 ma ütleks, seda on ka mainitud, et on erakordselt tugev proosa taastaja näiteks Kulka auhindades, vabaauhind on ka proosateoseid täis topitud ja minu arust täiesti põhjendatult. Lärmi oli väga palju. Et kui sihukest igasugused mälestused jätsin välja ja sihuke poolkõva, aga sellegipoolest tuli kokku üle 120 algupärase nii-öelda eesti kirjandusteose. Ja siukest tagasivaatavat kõige paremas mõttes kultuuriliselt sügavat kultuuriteadvust tõstvat kultuuriajaloolist kirjandust oli väga palju. Enne triloogia sai, sai lõpuni Veidemanni ilmus tund enne igavikku tema nii-öelda tagasi mälestustekogumik Mihkel Muti, tema väga niisugune kõige mastaapsem võiks öelda ühe ajastu värvivahetuste kroonika noh, ka noorematel nooremad põlvkonnad, näiteks Urmas Vadi, kes on ikka minust päris noor inimene, et temalt siukest väga huvitavat kõrvaltvaatajad seoses ka väliseestlastega seoses. Et selles mõttes noh, väga-väga head kirjandust oli kindlasti. Ja noh, lihtsalt niisugust tõepoolest, et müra on palju, kuna see tulv on nii kiire ja raamat on iseenesest ju siukest meditatsiooni nõudev ja noh, eriti perverssed läheb asi, kui sa pead kiirelt aja peale mahuga läbi lugema, kui näiteks meelelahutus ja lõõgastuskirjandustekstis on nagu puust raud, ehtne ehtsal kujul kiir lõõgastumine, sa ei saa niisugust asja teha. Et kindlasti see formaat ka pärssis. Ja noh, ma üritasin välja tuua niisuguse mingeid üldisemaid tendentse. Üks asi näiteks minema välja oligi see, et noh, miks ma peaks üldse sekkuma, eks ju, keegi inimene kirjutab kusagil raamatu. No mina minule looming annab mulle raha selle eest, eks ju, see looming on riiklikult rahastatud teekond, võiks öelda, et ma olen riiklikult rahastatud agent ülevaate, keegi annab välja mingi teose ja nüüd, eks ju mina lähen hakkan seda hindama mõõtma. Kusjuures tänapäeval on nagu raamat välja, nii lihtne tihti teeb seda noh, väga sageli selline, et inimene ise annab välja, näiteks pühendab oma mingile lähedasele kallimale midagi ristilapsele on niimoodi, et mees annab välja, pühendab naisele ja lapsele naine on toimetaja, ehk siis mina lendan peale hakkan arvustama. Noh, ma isegi teisel sellise võrdluse, et see on nagu, et naadi lauldakse avalikus ruumis, eks ju, aga oleks, väga kohatu, kui sinna juurde astuks nii-öelda riiklikult rahastatud kultuurikriitik, ütleks, et sa ei pea viisi või midagi midagi sellist, eks. Miks ma pean üldse üles nokkima iga inimese eneseväljundi, mis on nagu noh Facebook on ka avalik asi enam-vähem, et kui ma hakkan iga postitus sealt kultuurianalüüsi tegema müüa, siis teine palju ei puudu. Teinekord palju ei puudu. Jah, aga noh, et see on nagu kuidagi tobe siis mõtlengi, et noh, millepärast ma pean, eriti naljakas oli see, et noh, Ma kasutasin sotsiaalvõrgustik, et saada nimekirja kokku ja siis üks anonüümne postitus tuli oma blogis, et seal vist autoriks oli Tootsen, et nukumeister poodides saada ei ole, liigub käest kätte. Ühesõnaga kuskil liigub mingi raamat, mine korja üles, lenda peale, eks ju, mõõda häda. Keegi, võib-olla ma ei tea, lassi noh, nagu kunagi oli lugemispäevikud või salmikud, liikusid käest kätte, et hüppa sinna vahele või öösel pildistan. Mõõdan. Et selles suhtes on need kaks impulsi tähis kõvas konfliktis üks on see teatav distants või, või noh, ka jõudluse piir, mis tuleb ette selliste teoste suhtes, sest mis õieti ei levigi, mis on ilmselt väike samm inimkonnale, aga suur samm sellele konkreetsele inimesele, kes ta kehtes ja teine on see see lähtepunkt, et et kui sa juba kirjutasid raamatu, siis sa oled sisenenud sellisesse tippkonkurentsis, sa pead arvestama, et sind pannakse ka paika sellelt tasemelt. Jah, ja tipp on jah, need, need on, need on tõesti jah, ka kaks sellist vastandlikku hoiakut pinge välja, et noh, kas ignoreerid või no tähendab, ma ütleksin niimoodi, et kui sa ronid juba avalikule raamaturiiulile, siis sa pead arvestama sellega, et sind võidakse arvustada, hävitada, õiglase arvustuse, hävitada, et noh, muidu on lihtsalt liiga loterii, eks see, millega sa saad ainult võita. Sa saad ainult võita ja see on halb. Ja, ja iseenesest nagu ei ole uusi asju selle pärast pidevalt juurde vaja, et üks kultuurifunktsioon on luua põlvkondadeülest pidevust, eks ju. Ja siis oleks hea, kui on niimoodi tüvitekstid, mida kogu aeg üle loetakse, millele viitamise kaudu saab, saavad eelmised põlvkonnad järgmistega nii-öelda kontakti. Ja isegi kui me loome sihukese hüpoteetilise olukorra, et keegi kirjutab praegu kevade näiteks, eksju, et sama hea sama kirjandusliku kvaliteediga teos, eks ju, siis ometigi sellel uuel kevadel puuduks selline lugemisajalugu selline noh, viitestik, et noh, võiks isegi öelda, et praegu, nüüd ja kohe ei saa uut kevadet luua, sest ei saa luua tagasiulatuvat kultuurimälu. Nii pika, et võiks öelda, et see kultuuri selline loomise aega möödas, enam ei saa teha uut kalevipoega. Tõde ja õigust ei saa enam kirjutada, eks ju, see võib tekitada protesti, eks ju. Tahame ka, eksju, meiega, pingutame meiega, harime ennast, noh, mis sa ei saa, mis siis. Lepi sellega. Kas me suudame praegust Oskar Lutsu ära tunda, seda tõsiselt võtta? Oskar Luts kirjutas kevade kuskil 20 aastaselt, et kas me praegu oskame 20 aastases näha seda Oskar Lutsu. No no siin on jälle see noh Praeguses kultuuris situatsioonis ma ütleks, ei ole võimalik ei ole võimalik ja noh, loomulikult kultuuriloost saab noppida hulga ja hulgas niukesi, kõhklejaid, kõhklevaid, geeniusi, eks ju, kes ei tundnud ennast ära ja ütlesid hävitage mu teosed, kui ma olen surnud või midagi siukest, aga, aga ma ei pea neid kuigivõrd Rebersontatiivseks ja noh, tänapäeval on see tagasisidestamise mehhanism nii kiire, et sa saad meiliga saata kellele iganes oma teose. Ja noh, ma ei usu küll sihukese kaotsi läinud geeniustes pole mõtet panustada neisse. Ja me leiame alati väga palju vastupidiseid näiteid, kus inimesed on nagu täiesti teadlikud oma suurusest. Pigem on see pigem see modelleerib palju adekvaatsemalt. Aga kas oli seal eelmise aasta proosas ka üllatusi, kas tuli pauk metsa vahelt või kas mõni tunnustatud tegija, aga kuidagi väga alt vedas? Altvedamisi sihukesi ei olnud, vot mida ma võib-olla esile tooks. Mind üllatas. Positiivses mõttes Eerik Tohvri. Et ma ütleks, et see on väga hea romaanilikus mida anda näiteks gümnaasiumis lugeda selles mõttes, et Ma mäletan, et kui ma ise lugesin gümnaasiumis idiooti ja tõde ja õigust ja niisugune siis ja need on sellised inimkonna suurvaimud kõige helgemad pead, kõige andekamad tegelased oma kõige küpsemas loome eas väänavad ühesse tüübli kokku, mis on nagu täiesti suur asi, eks ju, siis antakse ta kätte sihukesele arenemisjärgus, teismelisele. Ma võin öelda isegi objektiivsete näidete järgi öelda, et mul oli väga hea kirjanduse õpetaja. Ma ise olin kindlasti üle keskmise andekas kirjanik 100 punkti ja nii edasi ja, aga ma ei saanud mitte midagi. Neist teostest. Lugesin huviga, olin pühendunud, eks ju, nii-öelda musterõpilane selle koha peal tegelikult ma ei saanud midagi aru. Aga Erik Tohvri, ta tan. Ma ütleks, ta on elutark elu kõige paremas mõttes. Tal on erinevad karakterid, erinevad iseloomud, pole siukest domineerivat, mina, mina, nägijat, mina autorit, kes, eksju siis nagu Jan Kaus on väga õigustatud öelnud, et on üksikminakangelane keset pasamerd. Eks ju, aktiivne niisugune noh, erinevad karakterid ja väga ilusti näidatakse siukseid väikseid eetilisi dilemmasid, kus on lahendamata olukorrad. Kõlab huvitavalt ja nähtavasti ka üllatavalt, aga suur tänu Sulle, Mihkel. Ja ja edu sulle edaspidiseks, jaa, lõpetamegi meil oli kevadest jutu lõpetame osta aknad ja kevade esimesed päevad, kohtume kuu aja pärast. Ausalt öeldes ma võiksin maalida täiesti realistliku pildi, kasvõi 50 meetri pealt pintsliga pritsides. Aga ausalt öeldes ma ei näe seal mitte mingisugust mõtet.