Tere klassikaraadio kuulajad. Klassikaraadio jätkab Poola maailmakuulsa helilooja viitatuda Slovski 100. sünniaastapäeva tähistamist. Ja mõne hetke pärast jõuab eetrisse alanhooli saade Varssaivaratsioonid milles käsitletakse Slovski ja Panosniku suhteid Poolas teise maailmasõja ajal ning järel. Ning see saade pälvis aastal 2012 prio-Euroopa konkursil Berliinis muusikasaadete kategoorias esikoha. Selles saates kõnelevad näitleja kelner Vitalt sadu abi, muusikateadlane Vladislav Malinovski Palohviku lesk kleidiga, millega Nosnik muusikateadlane lähemalt Usaske ekspert, errent Hamas, Porošenko biograaf peata pole Slovska ja Poola ajaloolane Kadoshina nali. Vaegsaate autor on kogenud raadiotegija äranhool, kes alustas raadiosaadet tegemist 1990. aastal BBC kuid nüüd juhib juba oma produktsioonifirmat ja õpetab Londoni ülikoolis raadiodramaturgiat. Ja Alen hool arvab, et muusikasaadete tegemist võib võrrelda heliloomingut. Saadeelega peatuks korraks veel ka viitalt, lutas laskel, Vitult lutas lovski tauni, siis helilooja ja dirigent, kes elas ajavahemikul 1913 kuni 1994 ja oma elu kolmel lõpukümnendil oli ta üks olulisemaid figuure Poola muusikaloos. Ta pälvis oma tegevuse eest ka mitmeid rahvusvahelisi auhindu ning preemiaid. Tema teoste seast leiame olulisel kohal neli sümfooniat, aga siis ka näiteks kontserdiorkestri emissioon. Ka partoki loomingule keelpillikvarteti väga palju laulutsükleid ja Lodozovske puhul võiks mainida ka seda. Oma nooruses õppis ta klaverit ja kompositsiooni Varssavis ning tema varaste teoste käekirja mõjutas Poola rahvamuusika. Alles 1950.-te aastate lõpus alustas ta isikupärase loomingulise käekirja arendamist. Pärast teist maailmasõda sattus ta sarnaselt paljudele teistelegi heliloojatele, kes tegutsesid Nõukogude liidus Nõukogude Liidu mõjusfääris. Ebasoovitavate heliloojate nimekirja keelati ka näiteks tema esinemine sümfoonia ning stalinistliku võimuesindajad heitsid talle ette formanismi 1900 kaheksakümnendatel aastatel toetada tas kulutus laske vastupanuliikumist solid harrast. Oma elu lõpul pälvis ta Poola kõrgeima aumärgi, valge kotka ordeni. Niisiis oleme jõudnud saatoni Varssavi variatsioonid, milles on juttu kahest muusikust viidet lutas Lavskistiaaeffhypanohvikust ning nende elust okupeeritud Poolas. Saate alguses tutvustatakse ka neid, kes otsaslovskist ja Panohnikast kõneleb. Üheksa on Camille Chel Genfis Inglismaal sündinud ja muusikusse Anžeebanohvikusse armunud naine, kellega ta abiellus meil muusikal 49 aastane ja ka mille jaoks oli see elu armastus. Veel kõneleb peata poleslaskam, kes on kirjutanud Andžebanosniko biograafia. Eidriand Hamas, kes on muusikaajaloolane ja on terve elu tegelenud just Poola muusikaga. Nonii Panohvikui lutas lovski lõpetasid konservatooriumi nii umbes 36. ja 37. aastal, nad olid seal õppinud klaverit ja kompositsiooni ning panovnika dirigeerimist. Mõlemad heliloojad olid oma muusikatee, alguses olid jõudnud kirjutada vaid mõne loo. Mõlemad püüdsid õppida ka väljaspool Poolat, panufi Läks veini ja lutas laski lootis jätkata õpinguid Pariisis, kuid see ei õnnestunud Panohvrignaalses Poolasse. Vaid mõni kuu enne teise maailmasõja puhkemist. Saates kõneleb ka teise maailmasõja ajal Tarkovski kohvikus kelnerit töötanud näitleja Vitaldakse. Kultuurielu oli Poolas kokku kukkunud marssali fermoonia saalia Varssavi barrelit rusudes ja sakslased keelasid kiiresti Poola muusika esitamise ning loodigi põrandaalused, organisatsioonid ning põrandaalused kontserdid toimusid kohvikutes. Okupatsiooni kohutavas reaalsuses püüdsid muusikud sarnaselt paljudele teistelegi inimestele ellu jääda. Willishime moodi tobu. Viitlandsadovi kõneleb siin, et nad olid noored ja püüdsid hoolimata oludest võimalikult, et tavaliselt elu jätkata. Kultuurielu jätkus siis kohvikutes ja näitleja ning muusikud püüdsid seal ette võtta selliseid meelelahutuslike õhtuid ning kohviku tagaaias toimusid suviti tõsise repertuaariga sümfoonilise muusika kontserdid. Anserbonoftik tekki koostajad juudi viiuldajad Adolf Skysleriga, kel õnnestus mõnda aega getost hoiduda kuid siis kadus silmapiirilt ja Panoftik arvas, et tal on õnnestunud koos oma vanematega maalt lahkuda, kuid tegelikult oli Kaisler Auschwitzis elas selle üle ilmselt tänu sellele, et ta oli muusik. Räägib ka, millal kirjeldab siin panusnikkolutuzlovske välimust. Mõlemad olid väga hea välimusega kõrgete põse sarnadega suurte silmadega armikad ja nägi tema välimuse kallal küllaltki palju vaeva. Slaidis paniga. Eisen. Peate Polaslowska sõnul alustasid fotoslaskebanohvrik 1940. aasta sügisel kohvikutes koos klaveri, tuues mängimist ka, mille lisab, et see juhtus praktilistel põhjustel kuidagipidi ellu jääma. Töötamiseks pidi olemas olema ka Kend kaarte ja talle tundub, et mõlemal oli olemas ka missioone, et inimestele oli muusikat vaja, et neil jätkuks jõudu. Siin kõneleb Varssavi Ülikooli muusikateadlane, aga ta oli vaegkes selle jutu kõnelemise hetkel Varssavi rahvuslikus raamatukogus. Ta tõdeb, et tõotas laskev ohtliku klaveri tuua. Mängis vähemalt kahes kolmes kohvikus. Tal on võimalik näidata postreid kohvikus tuga ei muuda kohta. Ja seal Pastriana näha, et vahemikul 41 kuni 44 andis looduslovskebanoffi klaveri tuua seal kontserte igapäevaselt. Asingut, prints Blume, mustugei mõõde, Semm piibudessefräänring, Hinghofi hõõdukus, Camille palluchtnik jätkab kohvikust, tukka ei muuda, mida rahva seas tunti lühendina Simm. Selles kohvikus joodi põhiliselt kohvi, loomulikult ei olnud väga palju süüa ja kohvi oli tammetorudest, aga tegemist oli tegelikult väikese kultuurisaarega, sest inimesed läksid sinna põhiliselt muusikat kuulama. Selle kohviku eesotsas oli ilmselt, et keegi väga arukas inimene, kes taipas kohvikusse tuua kaks väga head klaverit ja kutsus sinna kohale siis säravaid muusikuid ning lisaks sellele võttis tööle selliseid pigem aristokraatlikus olekuga ettekandjaid või siis ka näitlejaid, kes tegutsesid kelleritena. Peate põle, Slovskaja jätkab, et kohvikud nagu Café aaria vaistuga ei muuda olid sellised omamoodi kammermuusikalavad, kus mängisid tolle aja parimad Poola muusikud ja tegid seda väga kõrgel tasemel. Ja vahetevahel toimusid kontserdid, ka suitsu kataks. Noori mehi ikka hävitati, viidi konsultatsioonilaagrisse ja näiteks ka panovniku sugune Antoni Panofftnik religiooni poolest katoliiklane viidi Auschwitzi. Mõnikord tõesti jäädi vahele, üheks näiteks oli ka helilooja ja pianisti palest laavothovitš kellele kuulus ka üks Varssavi kohvikut pärast ja ta arreteeriti ning vangistati Pavjaki, mis oli üks, kes tapa hullemaid vanglaid Varssavis. Järni juude kuskil. Sadovi jätkab, et kui ta töötas Tarkovski kohvikus ja ükskord teenindas külalisi aias kandes siis kandikut kee, piirati kohvik ümber ning sakslased karjusid Raus ja võtsid kõik inimesed kinni ning viidi nad siis Pavjaki vanglasse. Pandi ühte kongi, neid oli kokku 20, oli väga väike ruum, selles on ainult üks aken ja avatud tualett. Aeg-ajalt hüüti välja nimesid ning viidi inimesi ülekuulamisele ja mõnikord inimesed ei tulnudki tagasi, kui tulid, olid vaevalt elus. Aga siis üks kord on, kaks kuud hiljem kutsuti ka meid, kes me olime siis kohvikus töötanud viiekesi ja paluti siis võta oma isiklikud asjad ja lasti meid lausa vabaks. Sokk. Järgmisel päeval läks viitalsadovi Dakovski kohvikusse ning seal talle siis öeldi, et üks kohviku regulaarseid külastajaid, kes teenis aega Austria Wehrmachti oli palunud kohviku töötajaid vabastada ning tänu temale oligi neil võimalus sabavjaki vanglast pääseda. Camille Panoftik ütleb, et ega nad ei lootnudki ellu jääda ja nad ei hoolinud millestki. Nad lihtsalt võitlesid kõige vastu ja viitalt ja on see relvaks, oli muidugi muusika, mängisid mendasoni, köscheni arranžeeringuid. Muidugi tajusid natsi sakslased seda, et muusika tekitas patriootlike tundeid. Ainus originaalpartituur, mis on sõjasäilinud, on siis lutas laske väga nii variatsioonid kahele klaverile, mis ongi esialgu kirjutatud ootus, laske panovniku klaverituumale. Muusikaajaloolane eirant Hamas sõnab, et üldiselt arvatakse, et see klaveri tuua mängis sellist kerget muusikat tegelikult, nagu ta teab omast käest. Olles näinud 1942. aasta programmi mängisin palju tõsisemalt repertuaari, näiteks moodsaterondotke Ramsi, valsi, Schuberti serenaadi, Schuberti valssi. Peatavale Slovska sõnab, et on Aafrika on tunnistanud, et tol ajal tehti nii umbes 200 arranžeeringutes. Muusikast Bethany Spramsini mängiti ka 20. sajandi muusikat, kahjuks küll hoone Daraliseeringut kõikam, Varssavi ülestõusu aegu hävinud. Ei tähendab samas tunnistab, et kohvikust suga ei muuda, on säilinud ka üksteistsugune programm, kus lisaks kuue palalisele põhiprogrammile olid veel sellised kolm lisalugu ning nende seas populaarsed. Ning ka üks helinäide saksa, 1937. aasta filmist Saksa helilooja pruune lahabenera. Hetkel samas tõdeb, et küllap Panofftnikluttaslowski klaveri tuua kava oli väga vaheldusrikas. Ja kui siia juurde vaadata veel paga nii variatsioone, siis kõik, kes seda noote näinud või teost ennast kuulnud, aimavad, et tegemist on tehniliselt väga keerulise teosega. Nii et tundub, et tegemist oli kahe väga andeka helilooja pianistiga, kes kasutasid kõike oskusi heliloojate arranžeerija, impraviseerijatena ja mängisid lihtsalt kohvikutest seda muusikat, mis neile meeldis ning selles kontekstis tundub, et kui nad esitasid saksa poplaulude arranžeeringuid, siis ei olnud mõeldud kompromissina Siin meenutas muusikateadlane Vladislav Malinovski, kuidas ta 1941. teisel aastal külastas koos isaga Café Helar tellid. Ning seal aias mängis klaveriduo Slovski panuftnik ning sellest kujunes Vladislav Malinovski jaoks esimene väga huvitav muusikatund. Ta mäletab, kuidas kõlas türgi marss Mozarti sonaadist. Poola muusika teada, aga ta finaali vaiek lisab. Lordeli kohviku orkestri dirigent Adam Dolphitski oli kaasajooksik ning seetõttu oli ka selle kohviku maine vastuoluline, sest samas osad muusikud jälle ei olnud kaasajooksikud, kes selles kohvikus esinesid. Nii et ei olegi päris täpselt teada, kuidas neid fakte interpreteerida. Peate Polaslaska lisab, et klaveri tuua mängis peaaegu iga päev igal õhtul alates 1940. aasta sügisest peaaegu kuni Varssavi ülestõusu välja, mis toimus esimesel augustil 1944. aastal. Qatar finaali vahet lisab, et 1943. aasta okupeeritud Varssavis toimusid ka poliitilised muudatused. Mõnevõrra jääbki mulje teatavast vabadusest, aga see oli selline väga materialistlik lähenemine. Nad lubasid korraldada ka sümfoonilise muusika kontserte ja panufing dirigeerisid neid konserve tooriumis peada. Poles laska lisab, et märtsis ja mais 1944. aastal tõid nad esiettekandele uusi teoseid, mis olid loodud siis sõja ajal ja nendeks olid traagiline avamäng ning teine sümfoonia. Inimeste jaoks oli traagilise avamängu, esietega on suursündmus, loomulikult nad tunnetasid, et see oli sõjaaegne muusika ja emotsionaalselt oli see nende jaoks väga sügav elamus. Camille Panoftik meenutab siin, et sõja lõpul pidi on see Varssavist lahkuma, et hoolitseda oma ema eest, kes oli haigestunud. Lutuslaski lahkus veidi hiljem juba ülestõusu aegu kuid ega ta väga palju kaasa ei saanud võtta. Ta vaid oma vähesed kallid asjad. Ning ta ei võtnud kaasa sealt ka on se sümfoonilisi teoseid ning ta väga kartis, et on, see ei ole talle seda andeks andnud. Kuid ta põhjendas seda sellega, et ta ei teadnud, kas tal õnnestub ellu jääda ja kas tal õnnestub üldse kunagi enam on segakohtuda ka, millal sõnul on, see sel teemal ei kõnelnud ja ta arvas, et küllap on, see mõistis seda olukorda peate, pole Slovska lisab, et ka traagiline avamäng hävines sõja ajal. Kuid pärast sõda otsustas Panoffnik nii traagilise avamängu klaveritrio kui ka viis Poola talupojalaulu taastada. Vastupanuliikumise lauludes väljendati oma tundeid, eriti selgelt aga muusikaliga laiemalt omamoodi vastasseis isegi šopääni mängides. Tõlgendate seda tol ajal vaimse vastasseisuna. On see vend Mirek, kes oli raadiooperaator ja kuulus astronoom liikumisse läks sõja ajal kontrollima oma viiulimeistrist, isa instrumente. Just sel hetkel, kui ta oli majas, langes sellele pomm, nii et ta suri traagiliselt. 70 omas kirjeldab siin tüüpilisi vastupanuliikumise laule, mis olid siis sellised marsilaadsed ja näiteks üks neist, Varssovski Cheetseeemm kirjeldas laste rolli Varssavi ülestõusu aegu. Nende roll oli viia kohale sõnumeid, nad olid väikesed, siis nad pääsesid igalt poolt küllaltki hõlpsasti läbi. Camilla Panochtnik teab, et Varssavi laste laulukirjutamine pidi jääma suureks saladuseks. Nii ei öelnudki poeet ja Panoftnik üksteisele oma nimesid, et kui neid hakatakse piinama, siis nad ei saaks 11 ära anda. Edenenud Hamas kiidepanoftiku võimet kirjutada meeldejäävaid meloodiaid ning noorte lapsed on sõjaperioodi üks tuntumaid helinäiteid. Camilla teab, et see laul ja inimestele meelde ning seda lauldi igal pool. President samas tuleb kokku, et tegelikult on sellest laulust vaid väike samm edasi sotsialistliku realismi. Mis järgnes siis Poolas nii umbes viis, kuus aastat hiljem ka näiteks suudlus, lovski, raudne marss mis esialgu oli kirjutatud just vastupanuliikumise lauluna. Seda võeti hiljem viiekümnendat aastat alguses kasutusele juba tolleaegsete võimude poolt ja see ilmus ka trükis. Camilla täiendav omalt poolt selle olukorra kirjeldust. Panoftik nägi tihtipeale õudusunenägusid Varssavist ja need mõõdus unenäod ei olnud pärit mitte sõja ajast, vaid just sellest kommunismi-aegsest perioodist sest sõja ajal kardeti surma, kuid kommunistid suutsid pugeda inimeste pähe. Samas kirjeldab ajaloolist situatsiooni pärast sõjajärgne periood oli küllaltki kummaline ja kommunistlik võim suutis ennast kehtestada küllaltki kiiresti juba 1947.-ks aastaks ja samuti ei tohtinud enam viidata Varssavi ülestõusule. Sest eks ole üldteada fakt, et Varssavi ülestõusu korraldati selleks, et anda märku Nõukogude vägedele, tulla siis appi Varssavi vabastama, kuid Stalin andis käsu, et ei peaks minema poolakatele appi ning Varssav selle tagajärjel hävitati. Camille Panohnic ütleb, et heliloojad jäeti päras järgses perioodis esialgu rahule, nii et neil oli võimalus kirjutada rahulikult küllaltki väärtuslikku muusikat, mis tegi neid Euroopas tuntuks. Tutvus laske hakkas seejärel kirjutama lastelaule ja 50.-te aastate alguses ka hulgaliselt massilaule. Panuchtnik aga valis teise tee, millega oli hiljem keeruline toime tulla. Camille panuslik kirjeldab, et 1948. aasta paiku Ždanov Moskvast juhtis heliloojate allutamist ja see oli üsna sarnane sellele, mis leidis aset siis nõukogude liidus ja Šostakovitši ja Andrei puhul tuleb esile tuua seda, et tal olid tegelikult enne sõda üsna vasakpoolsed, nii et teda ei saa pidada antikommunistiks. Teiseks talle tundus, et muusika on siiski alati esiplaanil ja seetõttu valitigi on see tollases poolasse heliloojaks number üks. Viitavalt lutas laske ehk viidek oli Camilla sõnul alati Ansest natukene arukam ja hoidis madalat profiili. Ta tegi küll mõningaid kompromisse samuti, aga ta ei sattunud sellise avaliku figuuri seisusesse nagu Andrei. Peatub olles lasknud, kirjeldab 1950.-te aastate olukorda, mil Panohmingut kasutati üha rohkem ära poliitilistel eesmärkidel ja see rõõmustanud panusnikut. 1951. aastal telliti ka, mille sõnul Ann säilt sümfooniarahust ja on see kirjutas sõjavastase sümfoonia seal religioosse sisuga ning keda kritiseeriti selle eest väga palju heliloojana tundis ta ennast nurka aetuna. Peate poleks laske sõnul tekitas see on seibe nuhnikas psühholoogilise kriisi ning ta lõpetas komponeerimise. Camilla lisab, et on see jaoks oli helilooming tema elus kõige olulisemal kohal ja ta ei saanud komponeerida kommunistlikus Poolas. 1954. aasta juulis lahkus ansabel nuhmid Poolast muidugi illegaalselt teel ja ta teadis, et Ta ei saa tagasi Paula ning esialgu sõitis ta Šveitsi, mida oli väga närviline. Teda peetakse kinni Poola saatkonnas või lennujaamas. Need dramaatilised päevad ja edasi siirdus panovnik juba Londonisse ning küsis poliitilist asüüli. Edison samas tsiteerib tolleaegset kuulsat ütlemist, et seoses sellega, kui bandžepanovnik lahkus Poolast sai kõige olulisemast heliloojast kõige mitte olulisem helilooja. Camilla võtab tolle aja sündmused kokku järgnevalt, et propagandamasin hakkas tööle ning panusniku lahkumist püüti näidata sellega. Ta läks raha teenima. Samuti räägiti sellest, kuidas ta oma arved ei maksnud, kuigi ainus arvamise maksmata oli telefoniarve, mis lihtsalt ei olnud tema lahkumise ajaks saabunud. Loomulikult püüti ka teisi Poola heliloojaid tema vastu üles ässitada ning teatud määral see õnnestus. Ei söönud, samas tundis suhtes, laulsid küllaltki hästi ja panovnikot vähem ning Rutuzlovskibenovnikust ei rääkinud, vähemalt mitte alla, kui talle tundus, et seoses Panohviku põgenemisega kalade 1954. aastal nende sõprus muutus, oli vähem lähedust ja see muutus keerulisemaks. Camille usub, et pärast nuhviku lahkumist Poolast püüti teisi heliloojaid hirmutada, sest kardeti, et nad lähevad läände. Pole muidugi teada, mida täpselt öeldi või ütlemata jäeti, aga nad püüdsid hoida jalutusrasket jaapanovnikud lahus ja kui ka milles sõnul saadeti Poola iga jõulu aegu jõulukaart lootusrikka lausega, et millal Slovski tuleb neid vaatama siis ega nad vastust ei saanudki, aga kohtusid 70.-te aastate alguses. Ei, see on samas tundub, et sõja ajal oli Poolas inimestel lihtsam, sest sa teadsid, kes on sinu vaenlane ja sõjajärgsel perioodil oli märksa raskem seda ära tunda ja väga palju pidi osalema nagu poliitikas. Ja mis hoidis, kirjutas Laaskide panusnikut laos. Camille tunnistab, et oma elu lõpul said heliloojad taas kokku ja kui Andžibanovnik pöördus tagasi Poolasse aasta enne oma surma siis oli neil väga südamlik õhtusöök Lutuzlovski kodus ning neist said taas sõbrad. Siin saate lõpus sõnas on Zjuganov ning abikaasaga, mille panovnikett Homsi lähistel 18.-st sajandist pärinevat majas oma töödas, leidis Andžebanovskik lõpuks ometi rahu ja võis pühenduda komponeerimisele. Ja selles majas kirjutas panusnik oma seitse sümfooniat ja kolm kontserti. Kuulsite saadet, mis kandis pealkirja Varssavi variatsioonid ja selle autor oli häälenhool. Ta pälvis aastal 2012 Berliinis Prix Europa auhinna muusikasaadete kategoorias. Klassikaraadiosse jõudis saade viitalt, lutas Laskin 100.-le sünniaastapäevale pühendatud programmi raames. Ja siin klassikaraadio stuudios oli täna Mirje Mändla.