Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Talvest hakkab tasahilju kevad saama ja õrnemad toonid otsivad teed ka eetrisse. Ülevaatest kuninglikest oreli helidest, mis võimutsesid mineval korral saavad sedapuhku pehmed ja naiselikud. Pillide kuningas orel annab võimule kuningannale viiulile. Ent nagu nainegi olla pärit mehe küljeluust sündisid kuningannad meistrimeeste tahtest ja oskustest. Niisiis on ka kuninganna del riiulitel oma kuningad, viiulimeistrid. Neist looming on omandanud otse müütilise kuulsuse. Räägime siis nende pillide kõla ilust või millestki märksa proosalisemast, nagu hind, seda kahtlemata, Joan. Need kõige-kõige suuremad meistrid oma loominguga Beethoveni sõbrale täna korda lähevadki. Kes meist ei oleks siis kuulnud Antoniast tradivaarist ja tema loomingust tõelistest tradivaariustest, mida paljud isegi siin Eestis arvavad, endale tänagi kuuluvat? On neil natukenegi lootust uskuda, et nende valduses on miljoneid väärt instrumente. Kas Eestis tõesti võib leiduda ka sedasorti kulda? Ehk peaksime rohkem teadma sellestki, mis sündinud Eesti meistrite käe all. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Jäime läinud korral ankrusse seal, kus Peeter süda tillukesest kodurelis sai meie tulevase teatri- ja muusikamuuseumi esimene instrument koduorel on kulla hinnaga juba üksi seetõttu, et selles sündis terve muuseum. Polnuks seda, oleks meil tänapäeval ehk asjaga muuseumi Müürivahe tänavale otse linnamüüri sisse jäävad uudishimulikult sead müüriõõnest imelise kogumi, kümneid ja kümneid. Pille, meil kõigil oma lugu, eesti lugu. Viimased neli aastat on muuseumi muusikaosakonna juhina ametis olnud Risto Lehiste võttis ameti üle oma eelkäijalt Beethoveni sõbrale, kirjastaja Peeter Jürgen sonist. Kord varem värvikalt jutustanud helilooja Alo Põldmäelt. Neli aastat ei ole liiga ikka aeg siiski küllaldane, andmaks aimu, et pane tähelegi teistsuguseid külalisi kui neid, kes lihtsalt soovivad instrumente oma silmaga kaeda. Käib ka selliseid huvilisi, kes astuvad sisse tähelepandamatuks kohvrikeses kaasa pakitud mõni pill millelt loetud meistri nimi on neid pannud internetis rändama või lausa jalad värisema. Tahavad teada näiteks, et kui nad on leidnud mingisuguse toreda, toreda pilli, on siis viiul või, või kannel. Et kas meil on selle meistri kohta midagi siis, kui nad on leidnud mingeid toredaid plaate, siis nad tihti tulevad ja küsivad, et kui palju need plaadid väärt need, palju nad maksavad, et inimesi ikkagi huvitab? Huvitab tihtipeale Nende asjade materiaalne või, või rahaline Tartus selline päris isiklik huvi, jah, päris isiklik huvi tihtipeale nad tahavad võib-olla maha müüa neid kuskil antikvariaati aga nad unustavad ära, et kui nad tulevad muuseumist küsima, siis muuseum vaatab nendele asjadele nagu omamoodi pilguga, et see, see asi on turuväärtus ja see, mis asi võib-olla muuseumile väärt, et need on kaks täiesti erinevat maailma. Muuseumi huvitab siiski see, kas neil pillidel on kõnelda tähtis lugu Eestist ja siinsest muusikaloost. On need mõne siinse väärt meistri tehtud või vähemalt kuulunud kellelegi, kes on oma nime suureks teinud. Et inimesed seda ei tea, see on ju loomulik. Muuseum aitab sind kindlasti. Küll ei ole muuseumaga Paikus taskus kohe rahakott välja tõmmatakse ja inimestele raha peo peale. Kiust see näib olevat paljude soov. See on ka selline natukene psühholoogiline teema, et, et kuidas inimestesse suhtuda, et kõigepealt tuleb tükk aega, räägib, et kust ta selle leidis, noh mõnikord räägi ka ja, ja siis palju see maksta võiks ja siis tuleb see sedasi ootarlase seda küsimust, et noh, et kas muuseum on huvitatud ja mis tingimustel see huvitatud on. Isegi mõningane korrapära on muuseum inimestel neist käitumismustritest aastatepikkuse töö käigus justkui välja joonistunud. Need, kes tulevad oma kraami müügiks pakkuma, jõuavad tavaliselt varem või hiljem mõnda antiigipoodi ja teevadki oma pilli seal rahaks. Muuseumisse jõuavad pillid sageli hoopis kingitusena. Aga ei maksa ka arvata, et siin kõik vastu võetakse, mis ilma saadud. Ruumi üksi on juba nõnda vähe, et välja saab panna vaid ühe viimastest Väärt kingitustest toob Lehiste Beethoveni sõbra rõõmuks välja otsehoidlast suurte metallkappidega salaruumist. See see on vaja häälde panna, et ta tavaliselt hääles Ise mõistete viiulit mängida ei, ei isema, viiulit ei mõista, et see sellepärast. Muuseumi ühe viimase väärisasja Eesti päritolu meistri meeme Mälgi viiuli siin kõrghetk oli läinud aasta esimesel oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval, kui selle tõstis oma lõua alla ERSO kontsertmeister Arvo Leibur. Pärast kaht Eduard Tubina soolopala mängis ta koos pianist Holger Marjamaaga Kuulsa meditatsiooni sülmas nei ooperis täis. Õnneks oli salvestustehnika kohal. Selle meeme Mälgi pillilugu on erakordne ja peaks andma kõigile selgelt aimu, millistel asjaoludel saab mõni instrument muuseumile iseäranis hingelähedaseks. Lugu peab olema. Olgu siis jutt viidud näiteks võimalustele, mis pillimeister Mälgil sellesama hetkelgi kõlava pilli tegemiseks olid. Nii uskumatu, kui see ka on, see on tehtud Saksamaal põgenikelaagris. Et see on tehtud 1009 948. aastal, kui meeme Mälgi seal nii õpetajaametit pidas kui ka siis pillimeistri ametit. Ja see kannab numbrit 53, et ma ei tea, kas see siis oli 53. instrument või kuda tal see numbrite arvepidamine näis, et see ei ole veel tänapäevani päris selge. Et seal võib-olla natuke segaduses, aga ta kirjutas oma etiketile, mis on viiuli sees, kirjutas Simuna. Et siis see on see koht, kus siis pärit on, kus ta töötas enne seda, kui ta ära ja läks Saksamaale põgenikelaagrisse, viidi ära. Eestist põgenenud Mälgi pill on müüdud nii tuhandete eurode kui 10000 dollari eest. See viimane hind maksti aastate eest oksjonil New Yorgis. Mida aasta edasi, seda väärtuslikumaks need kordumatud pillid tuvad. Seda imelisem oli väliseestlase Raul Pettai otsus pill meie teatri- ja muusikamuuseumile kinkida. Kas see viiuli kõlakasti sisse vajutatud number 53 tähendas valmistatud instrumentide järjekorra numbrit või muud? Ei ole isegi päris selge. Küll on tõsiasi, et Mälgi viiulit sest on tänapäevaks jäänud maha väga vähe elumärke. Suurem osa neist küllap ringleb Saksamaal ühe samuti heas mängukorras viiuliperemees on helilooja ja dirigent Taavo Virk Haus. Veel üks pill kuulub omaaegses kaudi tegelase Herbert Michelson järeltulijaile täis. Eriline seegi, sest Mälgi oli selle tagaküljele maalinud skaudiembleemi. Aga ülejäänud üht kaunist pilli on seesama lahke annetaja rahul. Petta ei näinud veel õnnetuseks, vaid fotolt. 1948.-st aastast kuidas pärit ülesvõttel näitab Mälgi oma käes viiulit mille tagaküljel on suurejooneline maal eesti rahvariietes tantsupaarist, kuhu see on saanud? Paari aasta eest kirjutas Pettai kodumaale jõudnud viiulist. Ka Vaba Eesti sõnas tehisesmalt mõne sõnaga juttu oma muusikukarjäärist, milles Mäelgi viiulil oli tähtis roll jõudes tagatipuks oma otsuse juurde pill muuseumile kinkida. Ehkki mu sõrmed viiul ilus, enam vääriliselt ei liikunud, hoidsin viiulit korras, sest Mälgi pill oli kultuuripärand. Asjastaks. Jõuludeks tuli külla mu poeg Allan, kes praegu elab ja töötab Eestis. Andsin viiuli, tema hooldajate, viiks instrumendi Eestisse ja annetaks Tallinna teatri- ja muusikamuuseumile. Nemad on ammu soovinud Mälgi viiulit saada. Seega leidis eestlase tehtud viiul ja kodu. Ja see on väga tähelepanuväärne, et, et kui tavaliselt muuseumisse satuvad instrumendid, mis, mis Eesti ajaloo tõttu või siis omanike hooletuse tõttu ei ole, ei ole enam üldsegi mängukorras ja nähtavasti kunagi ei saa mängukorda siis see on selline pill, mille puhul võib isegi kaaluda sellist varianti, nagu muuseumid tihtipeale teevad. Et kui muuseumis on antud hoiule pill, siis tihtipeale antakse välismaal muuseumis sellise klausliga, et, et sellel peab mängima muuseum peab selle nii-öelda laenutama teatud tingimustel välja, siis eriti andekatele noortele inimestele. Et siin käis vilksamisi ka selline mõte peast läbi, aga ei ole leidnud veel sobivat kandidaati. Kuigi viiul iseenesest on väga hea. Küll see noor inimene leitakse, lubab Lehiste. Just nii toimib ka muu maailm. Pill lihtsalt ei tohi seista, sest mängitamata väheneb ka tema pähe juhtus. Nii on ka maailma parimate pillide omanikeks tihtilugu muuseumid ja fondid kes on isegi huvitatud sellest, et neile kuuluva vara tervise eest hoolitseks mõni võimalikult särav virtuoos. Üks autentne Stradivariuse on praegu ka Belgia päritolu. Viiuldaja tähendab mee käsutuses. Kas oli kaunis? Teosest ei räägigi, aga pilli kõla. Pean teile pettumuse valmistama, see ei olnud Stradivaarius aastal 1984, kui valmis ülesvõte olid meie alles tõusev täht ja tema teekond nende kõige suuremate tippude hulka alles käsil. Loo iroonia ongi selles, et ka spetsialistidel ei õnnestu neid kiidetud pill alati üksnes helipildi järgi täiesti üheselt kindlaks teha. Ja nüüd ei räägime tõesti enam Neeme Mälgi, Felix villaku ega August Kristali, olgugi et meie tunnustatuima viiulimeistri loomingust. Sest üle ilma on tuntud hoopis teised nimed, millest üksmeelselt vaimustusse sattuda. Itaalia see imeline saapakujuline imedemaa, mille poole on vaja ikka ja jälle tagasi pöörduda. Tänagi Põhja-Itaalias üsna Milano külje all asub umbes 70000 elanikuga kremoona linn, mille kuulsusrikas ajalugu teeb kadedaks. Paljud sündis seal ooperiisa Claudia Monte Verdi ja tegutsesid samas kõigis suuremad pillimeistrid läbi aegade. Perekonnad amaati, Guarneerija Stradivaari. Omamoodi võib nende suurnimede üle uhkust tunda ka Hispaania ja Austria sest ajastul, mil valmisid nende pillimeistrite parimad pillid, kuulus kremona nimelt nende kahe riigi esmalt Hispaania, seejärel Austria koosseisu kokku enam kui kolm sajandit. Maailma kuulsaim kremona viiulimeister Antonio Laari suri 1737. aastal 93. eluaastal. Oma loomingu ehk keelpillide ehitamisega tegeles ta veel selleski kõrges eas. Teada on, et enne surma oli tal käsil 1100 seitsmeteistkümnes instrument. Kõik keerukamad ja tähtsamad tööd. Oma pilli kallal oli ta teinud ise. Stradivaari tegi oma viiulit, vahtrapuidust ja viimistes need kuldoranžiks. Ainult tema teadis, kuidas valmistada ja kuivatada laki ning töödelda puitu. Oma kahele pojale jättis ta vaid lihtsamat tööd, saagimise ja kõlavade esmase välja lõikama. Muusikaajalugu jääb alati imestama ühe aastakäigu üle 1685. Sündisid ju sel aastal Johann Sebastian. Viiulimeister Stradivaarigi on lisanud põneva aktsendi. Nimelt hakkas kõige kaunima kõlaga pill ja tema töökojast tulema just pärast 1680 neljandat aastat kui oli surnud Stradivaari Nikkolo amati. Just viimasena nimetatud peetaksegi nüüdisaegse viiuliloojaks. Varaseim teadaolev amatide suguvõsas pärit viiulimeister oli aga Nicole vanaisa Andrea amati kes lõi riiulite kõrval autosid ja Biolasid temagi pillid olid väga nõutud. Näiteks sai amati seenior oma karjääri tippajal 1560. aasta paiku väljakutsuva ülesande valmistada prantsuse kuningakojale 38 viiulit. Tüksi kinnitab kremona pillimeistrite legendaarset kuulsust juba pikki aegu, enne kui sündisid meistrid, keda tänane maailm kõige paremini. Kolmas kremona suurmeister Andrea Guarneeri tuleb aga jällegi siduda Nicola amatiga. Korneeri oli amati taibukamaid õpipoisse, kel oli terasust ennustada õigesti ära odavamate viiulite nõudlust, mis samuti olid seotud selle Euroopas kuulsust võitnud nii eriliste viiulite taimelava kremonaga. Tänasel päeval on temagi valmistatud pillid kaugel odavusest. Guarneeri pilli pidas lausa kalleimaks kõigist Nikkolo paga, nii ise suurim viiulivirtuoos suurte seas. Muide, see instrument on tänaseni alles ja seda on kuulda saanud ka Eesti publik. 1998. aasta juulis mängis sellele Haapsalu keelpillimuusikafestivalil Sergei Stadler. Nii ta ajakirjanikele kinnitaski. See on Korneri aastast 1742. Viiuleid oli paganiinil mitu, kuid just sellesse panin ta oma südame. Mul võimaldati anda sellel kaks soolokontserti pluss proov ja kontsert koos orkestriga. Esitasin kõik paganiini 24 kapriis. Ja siiski sai kuulsatest kuulsaimaks kremona pillimeistriks Antonio Stradivaari. Temaga kuulsusrikas meistrite saagaga katkes. Kõik, mida Antonia Stradivaari viiulite tegemise kunstist teadis, viis ta endaga hauda. Niisiis oli Stradivaariad nad endast maha 1116 ja pool viiulit. Täna on neist maailma eripaigus kindla peale alles pea pooled julgetakse pakkuda koguni täpne arv. 512. Ajahammas on halvasti koheldud, pillid nahka pannud, mõnedki on hävinud õnnetul kombel. Nii näiteks hukkus üks pillidest ühes perenaise, prantsuse viiuldaja seened vööga lennukis, mis kihutas sooridel maandumisel vastu mäekülge ja plahvatas. Lennuõnnetuses hukkus neli aastat hiljem ka tema kaasmaalane akti puu, temagi Stradivariuse hävis. Teised pillid on viinud jälle vargad. Juhtumeid, kus hinnaline pill on jäänud kõigest mõneks sekundiks omapäi ja seejärel kadunud, tuleb ette rohkem kui üks. Arvata võib, et needki pillid on täna mõne kollektsionääri omanduses, aga kõva häälega nende uued valdajad oma Aaretest rääkima ei kiirusta. Sest kõigi allesolevate pillide lugu on maailmas liiga hästi teada ja nii võib viiulipäritolu selgitamine saada ületamatuks raskuseks ja tuua kaasa kohtuprotsessid. ET autentseid Stradivaari Pille tänasel päeval nõnda palju siiski loendada saab, on suurest itaallase Luitšida riisia teene see 19. sajandil elanud viiul asustradivaari viiuleid korrapäraselt kokku ostma, leides neid nii taludest kui kloostriõppest. Muidugi hakanud tariisija kaupade ees meistrite pilliväärtust takka kiitma või tõstis viiuleid kokku neilt, kellel polnud pillide väärtusest õrna aimugi. Pillid käes toimetustele Pariisi ja Londonisse kus teenis pillide müügi staadlikele ja teistele varakaile suure raha. Vaid üht pilli ei proovinud ta eales müüa. Vähe sellest, keegi ei saanud seda kuulda. Aga ta riisi ei olnud pillivoolu süüdistades ometi sõna, kes see pani omakorda prantsuse viiuldaja võrdlema kiidetud pilli jeesuse. Teie viiul on nagu messias inimesed ootavad teda kogu aeg. Kuid ta ei saabu kunagi. Seisama messias Billyle hüüdnimena külge jäigi. Sellise kiidulauluga oli tariisia siiski teinud sellele ühele ja tema meelest erakordse imale Stradi paarile isemoodi teene. Et messias läbi sajandite mängitud vaid haruharvadel juhtudel on see tänaseks kõige paremini säilinud Stradivaari viiul, kõigi seas. See peaaegu kasutamata pill on täna kõigile näha Oxfordi muuseumis. Latvalsmaal. Oma kalleima pilliga sai Antonia Stradivaari maha 1721. aastal. Muidugi ei olnud tal endale oma sellisest saavutusest aimugi, sest viiuliajaloo online müügihind millest teadaolevalt pole kõrgemalt makstud, sai kirja alles 2011. aasta 20. juunil kui pill müüdi oksjonil hinnaga 11,8 miljonit eurot. Vaatamata sellele, et instrument on saanud nimeks leidi Plant olgu siis tõlkeks leidi nüri või leedi tömp, nagu sõnaraamat vastane välja pakub. Võimalik, et keegi ootas oksjonilt veelgi enamat, aga siin on loogika selgelt paigas. Nagu väljendub ka Risto Lehiste. Nagu viiulimängijad ise ütlevad, et et viiule maksa mitte nii palju, kui tema eest küsitakse veel on nii palju väärt, kui palju temast makstakse. Nendesse helidesse tuleb suhtuda lugupidavalt. Et leidi plandil ei olnud see kaugeltki esimene kord oksjonil käia proovis ühe sarnase toimingu eel just niiviisi pilliga vanameistri uudi Menuhin ise. Tema ilme, mis neid pilli proovimise eesmärgil vabalt võetud kadentsi saatis, oli tõsine ja süvenenud. Võtnud pilli lõua alt, noogutas ta kaaskontsetele tunnustavalt. Muidugi oli ka Menuhin, kes lahkus meie seast 14 aasta eest Stradivariuse omanik. Õigupoolest käis tema käest läbi lausa mitu instrumenti. Üks neist õnnelikest, kes täna saab end pidada korraga kahe pilli omanikuks, on saksa päritolu viiuldaja Anne-Sophie mutter. Nagu öeldud, nimi on kõigil Stradivaariustel mutteri. 1703.-st aastast pärit instrument kannab nime Emiliaani ja seitse aastat noorem Pill Lord Jaan, Röövel Antonius tradivaari loome kuldaega jäävad mõlemad. Pillidel mängimise, kohtan mutter ise. Lennud. See on vanim osa minu kehast ja hingest. Me koos olemegi muusika. Hetkel, kui ma lavale astun. Lubame siis annesofi mutteri lavale ja tervitame ühtlasi saabuvat kevadet. Viimati kahtlete nüüd jälle, et kas teid mitte ei petetud, et kas viiul, mis just kõlas olikas tradivaarius. Usun, et nüüd saan teile anda juba kindlama jah, vastuse, ehkki mõistagi tuleb ka Beethoveni sõbral tugineda plaadi ümbrisele ja mittetajule, sest selle õnge kipuvad minema eksperdidki. Võtame või ühe viimati tehtud katse. Hiljuti kohtusid Indianapolises 21 viiulieksperdi, et teha kuue viiuli pimedest. Kolm neist olid uhiuued kakstradivaariused ja üks kurneri viiule. Tulemus oli üllatav. Suurem osa ekspertidest eelistas pigem uusi ja oluliselt odavamaid instrumente, et kui hinnalist viiulit, remonast ja kõik. Niisamuti ei suutnud ühed teised eksperdid hiljaaegu murest murtud Lääne ühiskonda veenda hobuseliha jõleduses ja valisid pimetestis hobuselihakotleti paremuselt teiseks proovipalaks. Stradivaari saladused on jäänud sellele vaatamata alles ja tema pillid erilisteks. Mida võis siis tradivaarid teisiti teha kui hilisemad meistrid? Kõigepealt oli tal aega aega lasta lakil päikese käes kuivada. Mõned ajaloolased usuvad sedagi, et meister võttis pillide valmistamisel geomeetria, matemaatika ja salajased keemilised tehnikad. Ainult et millised? Nagu mäletate, mis vanameister kõik oma saladused kaasa hauda ja ei õnnestunud seda kõige tähtsamat edasi anda tema poega, telgi, kellele isa ei olnud suuremat oma teadmistest usaldanud ja kes isegi üsna pea kõrges eas surnud isale manalateele järgnesid. Juba kolm sajandit on need viiulit mänginud, mõned rohkem, teised vähem. Kas seisab kesta igavesti? Olen kuulnud ka seda, et võib-olla mingi aja pärast ei ole enam staadivaariviiuline maailma parimat, vaid need, kes tulid peale Stradivaarid, et noh, nii-öelda viiulil on ka oma oma eluiga ikkagi kõver, võib-olla hakkab mingil hetkel nagu allapoole langema. Homne päev võib kuuluda seega teistele ainult kellele. Igal pildil on oma lugu ja väärtus. Kui seda mitte soetada üksnes rahapaigutus eesmärgil ei anna muusikud naljalt käest teisigi suurepäraseid, aga ehk mitte nii nimekaid pille, mis neile ajapikku südamesse pugenud. Õnneks oskavad ka meie endi muusikud siin Eestimaal lugu pidada siinsete meistrite loomingust. Võtame või sellesama juba mainitud viiuli ja kitarrimeistri, August Kristali pillid. No ma tean, et Riho Sibulal ja Jalmar Vabarnale on, on mõlemal on oma August Krister kitarri, millega nad mängivad, sest see puit, mis nendes kitarride kasutatud, see on niivõrd hea, et meil endal aga paar-kolm kitarri, Harri Kristjan oma, kui ma praegu võtan, paned selle keele korraks pingele, tõmban seda siis see helin on, on ikka väga hea ja väga omapärase kõlaga, et neid hinnatakse just just see, et aja jooksul tuleb sellele pillile kõla. Jällegi kuidas suutis Kristjan seda, mida mõni teine sugugi ei osanud? Pealtnäha on ju pillid nii sarnased, aga kes siis pill üksnes välimuse järgi ostab? Ja selleks. Eestis on juhtumeid, kuidas mingi peo käigus mingi 165 aastat vana kitarr lihtsalt kogemata löödi, löödi vastu seina puruks, siseneti jälgede varjamiseks kaminasse näha, sellist sellist barbaarsus tuleb ikkagi ette, et et hästi, palju on Eestis seda, et ei teata, kuidas muusikainstrumentide eriti taoliste muusikainstrumentide eest hoolt kanda ja sealt ka siis see põhjus, miks nii palju viljon hävinud punkt üks ja miks nii palju pille tulevad muuseumisse nii halvas seisus, et selleks on vaja ülikiiresti reageerida. Kuulsin kord ajaloolase David Vseviovi rääkimas aardeist, mis Eestimaa rüppe peidetud. Seeviovi hämmastas nagu teisigi tema ametivendi leidude rohkus, just meie mailt leidude kaardneid selgelt välja joonistunud vööndit, mis jooksis Virumaalt alla Tartu kanti välja. Aga imestada pole ju tegelikult palju ida ja lääne vahel oleme ju ikka seisnud ja laamade kokkupuutepunktides väriseb kama. Rasked pöördelised ajad sunnivad inimesi sageli meeleheitlikke sammudele. Ühe väe tulles ja teise minnes tavatsesid paljud oma varanatukese potti pista ja selle siis maha kaevata. Tajad viisid hauda ka inimesed, kes neid saladusi teadsid ja kümned, aga võib olla ka sajad ja tuhanded aarded jäävadki leidmata. Seega võib aardelaegas olla juba inimene üksi. Kes saladust teab, olgu siis saladuseks pottrahaga või tema enda oskused. Hirm oma vara kaotada on vahel aga nõnda suured saladus jääbki edasi andmata võetakse maha koos selle valdajaga, nagu juhtus ka Antonias tradivaariga. Vahel jõuavad need aarded ka pööningu-ile. 90.-te alguses ja keskpaiku, kui omandireform sundis paljusid eesti inimesi oma kodusid maha. Ma ja teised said võimalus oma uusi vanu kodusid lähemalt avastama hakata leiti pööningutelt mõndagi. Toona oli teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhina ametis veel helilooja Alo Põldmäe. Kes mäletab hästi tunud nägudega inimesi, kes muuseumi jooksid ja oma vanade asjade seast leitud Stradivaari viiulid letti lõid. Ikka suurima huviga teada saada, mida sellise haruldus eest küsida võiks. Ainuüksi 1995. aastal pani Põldmäe selliseid küsijaid rivvi 24. Stradivaari näpus tullakse muuseumi tänagi. Veel saab ka Risto Lehiste kinnitada. Inimesed on olnud tihti päris pettunud, et kui me ütleme, et äärmiselt suure tõenäosusega on see võltsing, aga et seda seda originaalpäritolu tõestada, selle jaoks on vaja ekspertiis, mis maksab meeletult palju. Kui suur tõenäosus on, et mõnes Eesti kodus on täna päris Stradivaari viiul? Ma arvan, et see tõenäosus on päris nullilähedane. Eks see võtab kurvaks küll. Mõned tigedaks. Alo Põldmäele ei lähe meelest. Juhtum 90.-te keskpaigast, kui samasuguses tradivaari koopiaga astus turvameeste saatel muuseumi uksest sisse kaunis kandiline tegelane kes ilmselgelt ootas viiuli lõpetuseks summat alates miljonist kroonist. Kuuldes, et 2000 krooni on ehk võimalik saada, tõstis ta juba, et hindajale korralik kõrvakiil anda aga mõtles viimasel hetkel ringi ja lahkus pahisades kõigi oma turvameestega. Pööningult leitud libastradivaarjaste pakkumine läks üksvahe nii innukakse põldmäel tekkis mõte korraldada 1996. aasta esimesel aprillil Tallinnas Stradivariuse näitus. Paraku need, kelle teadmistepagas lubas üleskutses kõik Wabariigi Stradivariuse kohale toimetada. Iroonia nooti hoomata, jäid vähemusse. Ministeerium. Ki reageeris palavikuliselt andes mõista, et riik jääks nii kallite pillide röövi korral vaeseks ja ei tahtnud sellisest näitusest üleskutsest kuuldagi. Pettunud inimeste usk eksperdi eksi, mis oli tugevam kui tõde. Põldmäe teab senimaani inimesi, kes tahavad iga hinna eest alal hoida teadmist et on kremona või mõne teise legendaarse piirkonna viiulimeistrite originaalloomingu valdajad ega võta oma veendumuse rikkumiseks ainsamatki sammu, mis võiks tulemuseks anda ka teistsuguse tõe. Ei tule sedasorti ebameeldiva üllatuse osaliseks saanutel arvata, et sellise pilli õige koht on kaminas. Juba 18. sajandil arenesid Saksamaal välja mitt manufaktuuris kus viiuleid ja sageli ka Stradivaari meistrimärgiga viiuleid toodeti lausa mass produktsioonina ja nii sajandeid. Näiliselt Stradivaari tehtud viiuleid võib maailmas olla ringlemas kümneid tuhandeid. Ja ehkki need ei ole päris tradivaariused, ei pruugi nende kvaliteedil olla häda midagi. Pealegi on mõned neist instrumentidest juba õige vanad ja väärtuslikud ainuüksi hea tõttu. Monofaktuuride kõrval jätkasid tööd ka iseseisvalt meistreid ja pisitöökojad. Nendegi mõttemall erinenud paljudel juhtudel suurtest, nagu selgitas toonane muusikaakadeemia diplomand Viida Raag läinud sajandi lõpusirgel ajakirjas teater, muusika, kino. Kuna viiul oli saavutanud oma ideaalvormi, siis seisnes meistrite töö nüüd rohkem vanade meistripillide jäljendamises, mitte enam uute tüüpide loomises. Koopiate valmistamisel on kaks moodust, kas jäljendada ainult pilli välis või ka sisevormi. Välisvorm jäljendab ideaali, esteetiliselt sisevorm aga üritab jõuda ideaalse kõlane matemaatilistest ja füüsikalistes seaduspäradest lähtudes. Tähtsaim on sealjuures kuldlõikeprintsiip. Piltlikult öeldes monteeritakse esimesel juhul etalon uue pilli väliskujusse, teisel puhul aga pilli sisse. Kopeerimiskunstimeisterlikkus pani aluse pillide võltsimis maanei ole, nii et isegi tänapäeval on mõnikord keeruline tuvastada billi võltsingut. Ent milline meister saab olla südames rahule, kui peab end teostama vaid plagiaatide kohendajana kellele meeldib teadmine, et ideaal on juba leiutatud ja edasi minna pole enam õieti mitte kuhugi. Veel kord Viida Raag, kuid oli ka meistreid, kes jätkasid katsetusi viiulikuju veelgi. Ideaalsem variandi leidmiseks. On teada ka kurioosumeid, kus viiuleid valmistati väga ebaharilikest materjalidest nagu savi, Nahk, vabsee masse püüti muuta viiuli tavavormi, näiteks pirni või trapetsikujuliseks. Lohutab võlts tradivaariust omanik ehk teadmine, et ka meie esimese rahvusliku ooperi Vikerlased looja Ewald A mängis Stradivariuse koopial Pill ühes paari liigikaaslasega kuulutena teatri- ja muusikamuuseumile. Pikka aega on suure saladuse eest olnud üks teine muuseumi valduses olev viiul mille kõlakasti on kirjutatud Giovanni Paolo matšiini nimi. Tegu on samuti ülinimeka itaalia viiulimeistriga, kes elas veel enne Stradivaarit. Muidugi on sellelgi instrumendid oma Eesti lugu tulipunane pealegi nimelt mängis sellega punaviiuldaja Lenini enesesuur lemmik Eduard Sõrmus. Pilli, mis täna kuulub muuseumile, oli sõrmusele mängida andnud revolutsioonikomitee. Nii võimsal organisatsioonil võis ju hea tahtmise korral erakordseteks žestideks nii suur kullavaru olla küll, et hankida soosikutele vajadusel vägevaid pille. Nii arvati mõnda aega teatri- ja muusikamuuseumis. Ehkki unistustes elamine on erutab iseenesest, võttis Risto Lehiste kahe aasta eest ette ja otsustas tõe välja selgitada. Tegime hästi palju erinevaid fotosid ja saatsime fotod ära fotode põhjal üteldi ära, et, et see on hästi suure tõenäosusega ikkagi võlsingi, et meil ei ole paraku 16.-st sajandist pärit Paulumaitsiini viiulit, vaid suure tõenäosusega natuke hiljem järgi tehtud viiul, aga mis on kahtlemata ka väga vana, üle mingi 200 aasta kindlasti. Juba siis, kui rahvaluulekorjajad ülemöödunud sajandivahetuse paiku mööda pärisorjusest vabanenud Eestit ringi kõndisid ja rahvapärimust kogusid, tõdesid paljud, et oli juba omajagu hiljaks jäädud. Peagi on ka meie viimsed salapärase sisuga pööningut pahupidi pööratud ja väärtuslikku kraami ei leita enam. Sealtki. Saabub ajastu, kus tuleb palehigis hoidma asuda seda, mis juba leitud, vahest vaevaga kordagi tehtud. Ent mida on nõnda lihtne taas rikkuda. Tänu meie nõnda pikale keerulisele ajaloole on uhked ning väärtuslikku vara Eestis endiselt palju. Aga parimad neist leidudest ja muidu väärtuslikust varast on väärt ka erikohtlemist ja siin pakub Risto Lehiste muuseumi lahkelt inimestena. Seega hoidke neid väärtuslikke leide ja kohelge hästi, niivõrd nagu need kuuluvad. Teile tohivad neid omamoodi omaks pidada ka selle maainimesed, sest see on meie ühine lugu. Siia tänane Beethoveni sõber pidama jääbki. Tänud Risto Lehiste leiame Mälgi viiulile, mõlemaga sai tutvust upitatud meie teatri- ja muusikamuuseumis Müürivahe tänavas. Tsitaadid kandis ette Toomas Lõhmuste. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.