Tänases saates kuulame rahvalaule Eesti Raadio, lasteaia sambli ja tütarlasteansambli esituses. Laulud on õpetanud Eda neider. Me alustasime oma saadet küll pillilooga, aga küllap paljud tundsid selle loo ära ja ehk said kaasagi laulda. Kes siis kaerajaani ei tea. Meil oli ta täna küll alguslooks, aga vanasti oli ta pidudel ikka see lugu, millega peo lõppemisest märku anti. Mängisid ansambli leegahjus pillimehed, kes tänases saates kõrvuti Nils Petersoni ansambliga laulu tüdrukuid saadavad. Nüüd kuuletegi, millised pillid vanasti külapidudel mängisid, millist häält iga pill tegi ja kes millist pilli mängis, kes oskab laulgu kaasa? Pillidest ja pillimeestest räägib ka järgmine laul. Kui te laulusõnad meelde jätate, siis saab seda lukuga mängida. Üks olgu mängujuht, kui ta parajal ajal kellelegi peale näitab, peaks laulma, mina aga mõistan mängida. Pärast, näitab ta siis, milliseid liigutusi ühe või teise pilli juurest teha tuleb. Teised peavad järgi tegema. Pille on aga olemas palju rohkem kui meie laulukeses. Kui mängima hakkate. Mõelge ise juurde. Kui juba laulumängude juurde jõudsime, mängime veel ühte. Me lähme rukist lõikama. Siis, kui laulame, et mina otsin ja sina otsid, otsib igaüks endale uue paarilise. Rahvalauludega nii, et keegi ei tea, kes selle laulu välja mõtles, kes sõnad ja viisi kokku seadis. Lihtsalt kõik seda laulu teavad ja oskavad. Kui aga mõnes kohas viis väheke teistmoodi läheb, kui kõik sõnad meelde ei tule või laulja ise sõnu juurde mõtleb, muutub laul külast külla, suust suhu rännates vahel täiesti tundmatuseni. Sest ei ole midagi, peaasi on, et laulda saab, et laulul mõte sees on. Hällilaulud ongi just sellised laulud, kus iga uinutaja oma lapsele või väiksemale õele-vennale oma sõnadega laulda saab. Ega vanal ajal polnud igal ajal klaverit või kitarri või muud pillinurgast võtta. Ja enamus meie rahva lauljad käivadki ilma pillisaateta. Meie teise hällilaulu mune sulased on helilooja Veljo Tormis. Lastele suupärasemaks teinud. Ei ta, küll ta ei käskinud ja Teedu neid lõuna, see ei tuunisuu. Rahvalaule võib ka teistmoodi suupäraseks teha, kui kellelegi ei meeldi mõne laulu tekst või see lihtsalt meeles pole. Aga laulda kangesti tahaks, võib ju laulule uue teksti teha. Kui aga mõni luuletus nii kangesti meeldib, et seda kohe tingimata laulda tahaks, võib ju mõne tuttava viisi otsida ja sellega laulda. Nii on ka meie laululapsed teinud Kersti Merilaasi luuletus, kohe kuuled, sellest loost sobib täpselt ühe lõunaeesti polkaviisiga kokku, mida seal hoopis teiste sõnadega lauldakse. Vaadake, mis välja tuli. Heliloojad või ka esitajad saavad rahvalaule seada ja kohandada. Mõni osav muusikamees võib aga ka sellise laulu valmis teha, mis on täiesti rahvalaulu moodi. Oli kunagi üks kirjamees ja kultuuritegelane Jaan Lattik. Tema kirjutas setukeelse luuletuse. Olles mul üts väike veli, leidus ka sobiv viis ja praegu arvatakse see laul tihti päris rahvalauluks. Kui tuli kätte suvine aeg, pidid lapsed karja minema. Lehmad ja lambad olid karjamaal, päeval hobuse taga pidid päeval põllutööl olema ja neid aeti karjamaale öösiti. Kõik külanoored kogunesid siis metsa. Üksteise järel käidi karja valvamas, teised aga lõbutsesid, mängisid ja laulsid. Sellist öist hobusekarjatamist nimetati õitsiks. Meie järgmine laul ongi kutse õitsile. Palju oli laule laulmisest lauljast ja laulust endast. Neis kiidetakse head lauluhäält ja külarahva suhtumist laulusse. Kuulake, mida külarahvas lauliku kohta ütleb. Nii palju siis Eesti rahvalauludest. Igal rahval on omad laulud. Mõnesid teiste rahvaste laule teame hästi. Sageli on nad üsna meie rahvalaulude moodigi. Mõnikord saame me neist isegi tõlkimata aru siis, kui laulukeel on eesti keele sarnane siis, kui see on sugulusrahvalaul. Rahvad võivad olla sugulased nagu õed-vennad või siis hoopis kaugemate sugulaste moodi, kellega me haruharva kokku saame. Meie lähemad sugulasrahvad on soomlased, karjalased, vadjalased, liivlased. Kahest viimatinimetatud rahvast on tänaseks alles veel vaid mõnikümmend inimest. Laulu taga on jäänud nüüd kuulemegi ühte liivi laulu. Liivlased elavad Lätimaal Kuramaa nimelisel poolsaarel mille põhja tipppeaaegu meie Saaremaa lõunatippu Sõrve poolsaare vastas on. See on seesama poolsaar, millel kord muinasjutuvägimees Suur Tõll magama jäi. Ja mida vanapagan Saaremaa küljest lahti tahtis närida. Selle poolsaare vastas elavadki liivlased, kes kevade tulekul mererannale kogunesid saiast linnukesi õhku pildusid ja laulsid, et need linnud neile head kalaõnne tooksid. Olid ju liivlased nagu saarlasedki head kalamehed. Meie laululapsed laulavad muidugi eesti keeles, sest ega nad ise võõraid keeli hästi ei oska. Ja teiegi ei saaks hästi aru. Sageli on rahvalaulude tekst väga luuleline ja tundeline. Siin on loodusnähtused pandud kõrvuti inimtunnetega, inimsuhetes ja käitumises on vanarahvas näinud palju sarnasust loodusega. Nii ka järgmises soomelaulus. Soomlased on oma lähemate naabrite karjalast ega niisama lähedalt suguluses kui meie liivlaste võivad jalastega. Paljud nende laulud on väga sarnased või isegi mõlemal rahval tuntud. Järgmine laul Karjalast, mida laulab Marju Potisepp hoiatab tüdrukut, et ärgu ta mingu mehele sinna peresse, kus on palju vendi. Küllap kardetakse sealgi, et hulka venna naisi ühes majas võivad omavahel riidlema minna. Ära edasi ergugebee saageevee. Raameenedalee ogeena ideeks. Ta Teeaa taevas kõrge kõige. Palju? Ja nüüd veel üks Karjala tantsulaul. Meie kaugemad sugulasrahvad on näiteks marid, mordvalased udmurdid, agaga, Handid mansid ja ungarlased. Kõigi nende keel ja kombed on meie omadest üsna kauged. Ometi leiame sealtki midagi tuttavlikku. Nii on meil nendega ühiseid sõnu, sarnaseid kaunistusi rahvariietes ja veel muudki. Omavahel on neil muidugi ühist rohkem. Järgmiseks kuulame üht mari ja üht Ungari rahvalaulu. Kui keegi natuke nooti tunneb, kuuleb ta kohe, et mõlemas neist kahest lauluviisist on pool nagu teises helistikus. See ongi üks ühine joon nende rahvaste rahvalauludes. Enne siis mari rahvalaul. Oi seda pidu. Ja tänase saate viimane laul on Ungari rahvalaul, salalik, kondissa jõgi. Nii nagu ungari keeles, nii on ka nende lauludes rõhud hoopis teistsugused kui meie omades. Ungari laulud on tuntud oma särtsaka ja nurgelisi rütmi poolest. Täna kuulsite eesti, liivi, karjala ja soome ning marja, Ungari rahvalaule esitasid Eesti raadio laululapsed Eda neideri juhatusel ning pillimehed Nils Petersoni ansamblist ja ansamblist leigayus.