Tänase luulekava on eesti autorite talvelüürikast koostanud Inge Trikkel. Ta on valinud Minni nurme Debora Vaarandi, Viivi Luige, Juhan Sütiste, Ralf Parve ja Paul-Eerik Rummo luuletused. Muusikaga kujundas põimiku Tõnis Kõrvits ja luulekava esitavad Viiu Härm ja Andres Ots. Lune Räiks vihisevad vastu akent. Kui äkitselt härmane klaas taganeb eest muutub olematuks. Numereitzne tormavad tuppa, tuiskavad lauale. Paberilehed keerlevad õhus. Valged helbed tantsivad valgete lehtedega. Kord katab raamatud. Paneelid vajuvad lukurea talvitavad. Kui lumealused, rohujuured. Peotäis luuletusi nagu parv kirjatuvisid, tõuseb lendu ja liugleb aknast välja. Ühendate sinised suled Veerlasid ümber ja eel sumeda, silmised, tuled, satu ei avanenud veel. Hea oli mõtet minna krae varjus küllakil pea läbi sõnatu linna. Kuhu sa ise ei tea, milleks ma mõtlesingi kõigest, mis taga või eesrahu on ümberringi. Vaikus mu enda sees. Taga on muret, nii mõnedki, aga kes ettegi teab teinekord juhuslik kõndki kurjasti eksi veab praegu, ent miski ei rusu. Astu muretu samm elada, tõesti on musu toredast toredam. Üksindus hetkest nii meeldud, otsekui poisipõnn teeksid praegumis keeldud mõeldes ongi see õnn. Õnn, milles keegi ei sega. Vaikuse otsata. Äkitselt märkad eel? Ääretu tursahall jää lahele laotab aset. Õhtule sumeneb. Härmat tänud haprat Kuik taas Sinavad remmelga harvad. Peatun ikka ja taas. Kedagi pole mu kõrval ees taga lumine. Varjudest varjeni Vaab päikese kustunud tuhka. Hääletult, Ehatäht helkivad palja ning puhta rannale, naeratab. Halvaka täpina ling kaugeneb vaiksesse õhku. Ühe kerajate. Põlema mälestust muud Guysinud põskede kargus. Pole mul igatsust, muudkui sinu silmade valgus. Vaibana narmastes kohalmu kuuskede lakk särab kristallides kalgeis. Ja nende helvete all. Hinges nii valusalt valges hellitlen igatsust. Hanged sügavad, hanged räästani tõstnud on ninad, aed, kuusesilmil langenud Valendav müts. Õhk veeretab nurmede linal küünlakuu päikesest. Hingad hääletut, vaikust. Iga puu on kui vend. Oled üksi, ürgset õega. Sügaval südatalvel. Ka valges isse päranissil. Mis ema hakkab talve vaikus minus? Kuna raamidel kiigub kobarais, tuli Marju ele põrandal, liiguvad suurte lillede varjud. Mustad krabid, hääletult läbi hämarus, vee. Seintest läbi ujub sahis lumetee. No kus jah, harali varrie hangele heidavad puud. Nõnda mind see joonistab valgevase näkku. Kuulan kiirgava maa ja külmadete Teiutu. Valges vaikuse merre. Ma rõõmuga uppu. Ikka kutsuvam. Kõrgem Sirend Linnutee lokk. Kasva vaikuse kummi. Otsekui puhanud jõuga taevas on täna usaseks löönud. Maas tuulesõnn hõõrub lõuga, hange on kadunud, värav, tuisk kihises läbi, öö ikka julgemaks, julgemaks paisub nurmedelt tuisk. Valendav tuhk pole rahu. Tule pilgukski, vaikust võlvi all neelab ning huikleb nääriku, heitleb puhk. Tuul nagu puhastaks vaipa, jahust ja rasket otse su nina all. Lumepilv Verledes ründab, aita. Nüüd juba, raputab kaske. Nüüd juba oigab tall. Korraga. Veerlevad aias nurmkanad, täpid, abitus reas. Süda ei jäta sind mõnusalt majja, müts varnalt säranud meile käpik, tuisk, väljasu veab vaiksema hange varju, kollaseid teri, raputad peost. Eemalt siis jälgid, kui harjub inimesest Beljutet veri. Siis ülelagedad tuisk tuli ja puudutas mind. Need lumelained väljal. Ja tuisusel lagedal kuusk tantsides hailitas end. See uh, käija tume ja lumine tants okstes värelev, mis on, mis vastumus kumiseb, paindub kopsujärele. Nagu enda taolist kuulen nagu enda taolist, näe läbi viha, tuulesirutan käed, kuusk tuisusel lagedal. Oh, pühattetus, tantsib, kuusk tuisusel lagedel? Ei, olen üsna lapsik, siin talve taeva all. Ei. Olen hull ja rõõmus. Ja õnnelik ja hell, las olla lõputu ring siin talve taeva all. Mulle näib et sa armastad mind. Kuusk tuisusel lagedal. Mina tean et ma laulda suudan. Kummi viimane valgus hajub. Õhtutulek maa halliks muudab. Verev päikene, laande vajub. Siis tuul tuleb tühja välja pealt. Kaasas lume kurb valge vaikus. Ja on nagu kannaks kusagilt terved metsad täit külmunud vaiku. Lund puhub täis minu teegi. Hulgub hämarus ukse taga. Ehk on siis veel kuskil keegi, kes siiralt mu valu jagab? Vaid tuul endatud tühja välja pealt. Kaasas lume kurb valge vaikus. Ja on, nagu kannaks ta kusagilt tervet metsatäit. Külmunud vaiku. Siinsamas lähedal telefonipostid puusadeni lumes seisavad üks teine vaevu kolmas, ühel pool, üks, teine, vaevu kolmas, teisel pool muutub pimedusse, kaovad. Naaber naabrilt traat, käed õlgadel. Läbi pimeduse, kauguse ja talve ühel pool. Läbi pimeduse läbi kauguse ja talve teisel pool läbi lume. Kaugelt tuleb ümin laul või itk läbi kõigi lumevalgus läbi kõige. Lumevalgusäärelinn. Latvormik kerkivad hanged kusagil tagamaa veerel kus kasvab lepi ja pajuda hardunult ootavad Urbi punetab õhtuti lumi jäätuvad äikeseveeru. Punane kiir puutub kaski juurini tardunult Kuropi. Tuul väsis ära ja enam siniseid teid, Taijastu. Hääletult pudeneb härma. Otsekui õislehti kreegilt. Need kõnniksin laanes. Kedagi ei tuleks vastu. Üksik ehk täht sõitaks okstes rohetav kollase leegi. Need kõik teed on kaalset hobus tehtud. Alg. Lehti juba on seal lund. Lumi juba langes, lehed ei jõudnud veel korraks kokku. Lageduse kohal said teelesaatja ja teelemine ja teelesaatja. Valge ja valge. Teelemine ja. Eesti autorite talveluulet lugesid Viiu Härm ja Andres Ots