Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri, ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Tere, kallid raadiokuulajad on pühapäev, kell on kaks ja seega on aeg asuda audiorännakule avastamaks elu ja maailma iseärasusi. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänasteks saate külalisteks on tuntud tele- ja filmitegijad Roosmaa ja Arbo Tammiksaar kellel on hea kogemuse elust Vissarion laste seas. Ilmselt olete Tuuli Arbo ja nende üliarmsate kaksikute Andrese Kristjaniga tuttavad telesarjast Meie aasta Siberis, mis tutvustaski nende elu sealses Kuljajevka külas. Ajal, mil Arbo Vissariooni dokumentaalfilmi väntas. Vissarion ja temaga seonduv on üks huvitav nähtus, mis paljudest segaseid tundeid tekitab mõne meelest anda kahtlane sekti juht, teiste jaoks aga uuesti sündinud Jeesus Kristus. Tõeline pühamees. Krasnodarist sündinud Sergei Toropit tabas 29 aastaselt suur sisemine valgustus ja temast sai usuliider Vissarion. Ta hakkas jagama viimase testamendi kiriku nime kandvat õpetust, mille tuumi teekson. Kõikide usundite ühendamine. Tema õpetuses seguneb Vene õigeusk, budismiga leidub apokalüptilise elemente, mäletate, oli ju maailmalõputeema Vissarion laste jaoks aktuaalne. Tähtsal kohal on kogukondlikud, ökoloogilised väärtused ning jätkusuutlik, kaastundlik ja karske eluviis. Järgijad on taimetoitlased, nad ei joo, ei suitseta ega tarbi muid meelemürke. Ka raha kasutamist püütakse hoida minimaalsena. Oluline on kogukondlik toimetamine ja ühtsustunne ja see meenutabki mulle täna 10. märtsil tähistatakse rohkem kui 30. riigis rahvusvahelist heateo päeva kuutiits. Tei. Aidatakse vabatahtlikuna abivajajaid ja tehakse midagi head, ükskõik kui suurt või väikest teiste hüvanguks. Nii et lööge kampa ja tähistagem seda mõne heateoga kes telerivaataja või filmifänn pole. Paar sõna ka saatekülaliste kohta. Roosman armastatud telesaatejuht ja produtsent, kes on lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli kõrgema majanduskooli, õppinud Tartu Ülikooli avatud ülikoolis ajakirjandust ning täiendanud end Hispaanias Audiovisuaalse management'i vallas. Ta on erinevaid saateid juhtinud juba alates 1995.-st aastast, teate teda ehk saadetest vaaderpass. Mamma, Mia ja jumal lõi naise nõrgim lüli ja muidugi saladused. Lisaks saatejuhtimisele teeb ta ka toimetaja produtsendi tööd. Arbo Tammiksaar on õppinud Eesti kunstiakadeemias keraamikat, Tallinna ülikoolis filmindust ja Tartu Ülikoolis bioloogiat. Ta on tuntud filmimeister, kelle režissööri ja stsenaristi käe alt on ekraanile jõudnud sellised teosed nagu Surm August otsib naist, Mac Beff tabamata ime fritsud ja blondiinid ning täitsa lõpp. Eelmisel aastal elasidki Tuuli Arbo perega pea aasta aega Siberis, et näha Vissariooni õpetusi järgivate inimeste elu seestpoolt. Vissarion lasi, neist küll ei saanud, aga midagi nad enda jaoks sealt ikkagi said. Mida ning kas ja kuidas see nende elu muutis, sellest räägivadki nad üsna pea. Enne aga kuulame ühte autentset muusikapala, Vissarion laste lauluvaramust. Minu tänasteks saate külalisteks on tele inimesed, Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Tere, Tuuli. Tere. Arbo. Väga paljudele televaatajatele ja filmisõpradele olete te juba ammu tuttavad eriti just läbi eelmisel aastal ekraanil olnud viimase dokumentaalsarja Meie aasta Siberis. Aga kindlasti on raadiokuulajaid, kes teid ei tunne või tea või kes üldse näiteks televiisorit ei vaata. Nii et alustame, nagu ikka, saate alguses teist endist ja teie loost, et millal ja kuidas sündis otsus, et lähme Need aastaks ajaks Siberisse, Vissarion laste juurde elama, vaatame, kuidas seal on, et kuidas see protsess sealt edasi rulluma hakkas. Kirjeldage natuke seda, kogu see plaan, minna sai alguse juba päris hulk aega tagasi. Et see vist oli nagu mitme asja kuidagi selline hästi mugav kokkulangemine, et ühest küljest olin mina kuidas juba päris ammu rääkinud, et me võiksime elada aasta otsa kusagil vääris ehk ma pidasin silmas küll, võib-olla päris looduse keskel ja Arbo pidas seda siis tol ajal nagu natukene liiga hulluks plaanid, siukesed, eestlane, vabatahtlikud, kes ei lähe. Aga mida meie vanemad ja, ja aga läks mööda vist päris mitu head aastat ja siis oli Arbose, kes tuli Moskva filmifestivalilt tagasi teatega, et lastaks Siberisse. Ja et väga pikka mõtlemist seal ei olnud, et et tundus igatepidi hea plaan, et võib-olla siis Arbo saab rääkida nüüd sellest filmiplaanist, mis meid üldse selle teele viis. Jaanus Piirsalu vist käis kunagi seal esimesena eestlastest, kes tegi sellest mingisuguse loo ilmusse, ma ei mäleta, kas Ekspressis Päevalehes ja see oli järgmisel põnev ja intrigeeriv päikese linastumise Reonestest rääkis ja mul oli kohe tunne, et oi, sellest peaks toki tegema, sellest saad suurepärase dokfilmi. Paraku mulle endale ja ei ole sellist pealehakkamist produtsendi võimuga mitte. Jäigi kuidagi soiku, et mõte oli ja mulle tundus, et mina olen selle auto ja tegija ja veidi aja pärast saama teada, et sõber Jaak Kilmi ja Margus õunapuu et nemad juba teevad seda. Ei kuuletu, pettumus küll. Aga õnneks nii nagu siin kuuldused väidavad, need asjad lähevad ise õiget teed mööda ja hakkas ka siin vaikselt juhtuma, et jaagul enam aega ja ühel hetkel kutsusin nad ka sinna kampa juttu rääkima ja plaane arutama. Konid muutusid üsna palju selle esialgsetki missid, mis neil oli. Aga kõige tipuks trügi sinna siis nagu noh, enam-vähem kõik ülejäänud välja ja pugesin ise kohale koos oma naise ja lastega. Ja oli mehi, on, meil õnnestus veeta lihtsalt suurepärane praktiliselt aasta siberis hästi põnevate inimeste keskel põnevas keskkonnas. Ja et me juba eelmise aasta jaanuaris käisime seal pikemal luureretkel? Jah, tulebki ikkagi aasta täis. Kas teil oli enne ka olnud mingi huvi Vissarion laste vastu või üldse Vissariooni vastu või siberi vastu, olite natukene juba varasemalt nagu teemat uurinud või tekisse kuidagi suht? Tohutu huvi, kui sa need kaks asja veel kokku paned siberi ja Vissarion laste vastu, siis neid ei saa tegelikult nagu võrrelemissarioonlastest Põldma suurt enne seda, Jaanus Piirsalu lugu midagi kuulnud. Ja, aga Siberis olin muidugi Siberi vastu olema, varem ka. Mina olen käinud paar korda Siberis varem ka ja kõik need reisid olid hästi kuidagi avardavad ja meeldejäävad, et ma läksin sinna hea meelega tagasi. Kui te hakkasite minema, kas olid mingid hirmud ka seoses sellega, et ikkagi aastaks ajaks lastega? Siber, eks siin Eestis veel pealinnas elades ikkagi mõnus mugav lääne inimese elu. Mina kartsin nagu ikka, kõige rohkem oma naist. Kui nende kaasa ka veel tuli. Hirmutav ja jube. Aga kuidas sa hakkama said? Läbi raskuste? Jah, kui siin on ta üks hästi asjalik ja tegus ja jätab Mullega hingedest ruumi. Kogu aeg küünlapuuga kukil ja materjalides. Väga lihtne. Aga milline see maailm ikka üleval püsib, ka mitte naiste vingumist? Kaasaina. Sina saad pärast õhtul näete, kuidas ta läheb järgmine vingumiseks. Ja et ei saa mõelda küll, et oleks mingeid hirme olnud, et ma isegi kuidagi suhtusin sellesse hästi suure imestusega, et nagu ei olegi nagu midagi peljata, aga karter ette valmistada, et põhimõtteliselt koti pakkisime, eelmisel õhtul. Ja järgmisel päeval läksime, et noh, ei ole sellised inimesed, aga vist kardaks või pelgaks kardaks ilma mugavustata elada, et et me oleme ikkagi veel see põlvkond, kes mäletab, et toas ei olnud sooja vett ja õues tuli kempsus käia ja edasi. Kas see on tegelikult Eesti, vähemalt meie põlvkonnale veel täiesti mälus olev aeg? Ja mingi selline uitamise rändamise kogemus on meil mõlemal olemas. Minul on see vana Tartu Ülikooli bioloogia geograafia teaduskonna see pikk isikuga, et kas matkadele ekspeditsioonidel ja sai isegi sealsamas Siberis käidud, tol ajal oli ikka tore küll. Millest oli kõige raskem loobuda, kas oli üldse millestki raske loobuda, et kui te sinna jõudsite, seal elasite, kas tundsite millestki puudust, mis siin on olemas ja teistpidi ka, et kui te nüüd siin tagasi olete, kas te tunnete millestki sealsest puudust? Minul oli raske loobuda sellest mõttest või ideest, et me elame ilma internetita, seal see ei õnnestunud. Vaat see oli väga raske, tõesti raske loobumine, aga see ei ole muidugi see, mida sa ootasid. Kui sul ja pere kaasas, siis ei ole ju küsimus, kus sa elad või mis oli pallisel riideid või mingit muud kraami, on küll, hakkama saab kuidagi ikka. Nendega ongi ainukene tore asi koos olla või läheb härdaks. Nagu tõepoolest ei ole mitte midagi sellist, millest oleks tulnud seal loobuda, ehk ma tegelikult vist isegi pigem arvan, et meil oli kuidagi liiga palju, oleks tahtnud veel rohkemast loobuda. Ja kasutada veel vähemalt, sest tegelikult oleks olnud võimalus. Aga, aga noh, kuna see kuidagi tuli seal nii lihtsalt kätte, et siis et muidugi me käisime poes, sest seal oli see võimalus ja, ja nii edasi. Sa oled sealse Elva kohaneda oli minu jaoks küll oluliselt lihtsam, kui nüüd pärast tagasi tulles siinse eluga kohaneda. Võib-olla see oli ka sellepärast, et seal me ju teadsime väga konkreetselt, mida me tegema läksime, me teadsime, mis meid ees ootab, elu tuli nii suure mürinaga peale, et ei olnud isegi aega mõelda, et mis need sai. Aga siia tagasi tulles noh, ikka mõtled, et et ahaa, et mis siis nüüd, et, et justkui peaks nagu seda vana elu jälle edasi hakkama ei ole nagu päris sellisel kombel ka tahtmist ja ei ole kuskile kiiret ka jäi kuidagi oledki natukene laiali, et et me tegelikult ei ole vist veel siiamaani ära harjunud selle siinse olemisega, et jah, hästi palju on igatseda taga seda, mis seal oli. Ja noh, teha ka mingeid oma järeldusi, et noh, et tõenäoliselt avaldab ikkagi mingil moel oma mõju veel tulevikus. Sarja alguses oli tore episood, kuidas te peale lahkumispidu sinna jõudes siis otsustasite või noh, seal ongi see normiks, eks olla karsklane, et kuidas näiteks sellised elu naudingud joovastavad meelemürgid, et tagasi tulles, kas teil on olnud soovi, teeks ühe šampanja? Ma võtaks selle veidi napsu, sest et Eestiski on see ju väga tavaline, et ikkagi kui sa lähed välja sõprade-tuttavatega mingitele sünnipäevadele ei taha juua, siis tehakse tükk aega kampaaniaid, et noh, võta ikka üks klaas võiks pits. Ma arvan, et selleks vot oligi hästi vaja seda, et see periood, millal sinu ümber mitte ükski inimene ei võta tilkagi alkoholi, oleks piisavalt pikk. Et Aja jooksul oli väga selgesti aru saada, et alkoholivõtmine on nagu täiesti sotsiaalne konstruktsioon, et seda tegelikult ei ole sul vaja selle jaoks, et inimestega lävida, et laulda, et lõbusalt tantsida ja nii edasi. Et kui meil käisid külalised Eestist, siis käisime nendega ühel sellisel kohalikul rool. Ja noh, et nemad vaatasid teda nagu eestlase pilgu läbi ja ütles, et seal noh, et see on võimatu, et need inimesed on kained. Ja noh, niimoodi nii vabalt tantsivad ja laulavad ja ja tunnevad ennast hästi nende jaoks nägid välja nagu purjus. Aga minu jaoks on nüüd olles tagasi ära mitte alkoholi tarbides. Et mitte midagi ei ole muutunud, ei olegi muutunud samad inimesed, samad jutud on endiselt sama lõbus, väsime ühel ajal ära, läheme ühel ajal magama. Oleme nagu vaja, aga ma ei oleks sellest teada saanud. Siin Eestis olles aga plaanid säilitada sellist karsket joont. Ei ole nagu vajadust seda mitte muuta, et praegu vähemalt on väga hea, et millised annab kuidagi jõuga või vägisi, aga mul ja ma ei tunne mingit vajadust ühineda. Ma olen siin targu vait olnud. Kohe vist mingile esimesel teisel õhtul läksin ma välja. Ja ega ma jah, ei öelnud keegi mind veenma, käin paar korda, ma olen ikkagi juba napsu võtnud ja linna peal ringi. Täitsa tore on ka, ei ole jah ja ei ole iga. Aga jah, pole suuremat kutsumust. Õnneks on issand mind hoidnud, et Mullen kolmandad tavaliselt pohmerased, et see hoiab mind sellest pidevast padujoomisest tagasi. Ja Arpo, et esimese õlle juba Abakani lennujaamas Ma tahtsin maitsta, kuidas, Lapsed kesiseid vaatasid ringi ja küsisin, miks mõni inimene paks ei olnud. Mina olin enne neile seletanud. Õlle joomine teeb paksuks. Christian vaatas mulle etteheitvalt otsa ära. Juhu. Tyypsitaks. Teie lapsed olid üks selline magnet selles sarjas, et kaksikud Andres ja Kristjan hästi armsad, siirad, väga lahedad tegelased, et räägime natuke nendest ka, et kuidas neile meeldis elu Siberis, et kas neil on hea meel tagasi olla või, või igatsevad nad oma Siberi sõpru või kuidas nende sealsed sõbrasuhted üldse olid, et mida need Siberi lapsed teevad, kuidas nende elukorraldus on, et Läänes üha enam mitte ainult täiskasvanud, vaid lapsed nende parimaks sõbraks kipub olema ikkagi ekraan, kas see on siis mingi Aype nutitelefon, mis iganes? Minule on selles tõenäoliselt ikkagi kõige rohkem kahju, et, et kuidagi meie ühiskonnas lapsed kasvada, nii nagu vanasti maal ja ma arvan, et see on ikkagi hästi oluline, et inimene oleks kuidagi hästi aktiivselt keskkonnas kohal ja ta õpiks looduses ja ta mängiks väljas ja ta õpiks tundma füüsikaseadusi ise otsene vahetult, eks ju. Et ma arvan, et see on hästi. Füüsikaseadusi, mis asi see õun kukub siinsamas ruumis täpselt samamoodi nagu loodesse pidasime midagi muud silmas. Loodusseadusena, füüsikaseadused kehtivad kõikjal ühtemoodi. See siin ei ole küsimus, kas need umbses toas Ei, no selles mõttes, et nad ei kogeleid niimoodi kuradi istuvad ühe. Füüsikaseadusi kogevad kõik inimesed Proovi neid siis kuidagi taastada, endine olukord, need. Ei no selgelt lõbustav ja tore oli see, et nad käisid ju väga lihtne neil ikkagi kuidagi õue suunata või midagi tegema, et sageli kuulda mingisuguseid õitkeid ja sekeldamist kusagil kuuri alt ja kuni nutuks ei läinud, oli üsna, üsna hästi, oli rahu majas ja muidugi need kohalikud lapsed võtsid meie omi pidevalt ka see mängima kelgutama ja mida iganes, neid lapsehoidjaid hobusega sõitma ja lapsehoidjaid oli karjakaupa hoolimata sellest, et alguses üsna pika vinnaga ju õppisid vene keelt rääkima. Selliseid pampu. Ta sai aed, mis seal Vissarion laste puhul ikkagi hästi tore ja hea on see, et lapsed on kohe hästi iseseisvad, et mida kiiremini sa oled, iseseisvaks saad, seda lihtsam on sul endal ka. Loomulikult seda ei ole võimalik linnakeskkonnas niimoodi rakendada, et lapsed ise tänavale. Vahe on ka keskkonna turvalisuse, seal ei ole ühtegi hetke, nende inimeste hulgas ei ole seal karta seda, et seal õnnetusi ja loomulikult võib juhtuda, aga seda, et keegi halba teeks meelega või tahtlikult või et noh, seal oli sageli nii, et kui inimesed läksid õhtul koosolekule, et siit nad lihtsalt nagu meil vanal ajal kombeks luua ukse taha sõna otseses mõttes hämmastavalt turvaline ja sõbralik olemine. Kas lapsed on küsinud ka, et millal ma tagasi siberi koju lähme? Kahjuks mitte Nemad küsivad hoopis, millal sa mamma autoga sõita ja muid selliseid asju. Lastel on, selles mõttes on neil kuidagi selline iga, et nemad on rõõmsad seal, kus vanemad on. Et kui me ütleme, et homme läheme Siberis ja ja väga tore ja kui me ütleme, et homme läheme Tallinnasse, siis oi kui tore ja et nende jaoks on tore, kui liigutakse ja peaasi, et ema-isa kõrval ja siis mu kohta on kodu. Hardo, kuidas sinu dokumentaalfilm Wither joonist edeneb, et millal seda näha saab? Jube hästi edeneb, et vaatan seda 100 40 tundi materjali ja ja vastas oli selles ohkest. Tegelikult peaks ilm valmis saama uue aasta jaanuari esimestel laevadel polegi midagi kosta. Põnev materjal. Huvitavat kasvatas meetodi filmise hakkabki rääkima selle keskkonna, lastest, joonest, lastest, kuidas nad seal elavad, mismoodi need õpetatakse, mis kasvatusmeetodid, kuidas ühiskond nende suhtes käitub, kuidas ta tolereerib seda, mis lapsed ära lähevad, sealt, mida iganes materjalil on. Ja ma loodan, et ei, õnnestus vussi keerata. Tänases saates kõlab ka teie poolt kaasa toodud muusika, et mida me täna kuulama Sealseid salme vaimulikke laule, mida nad laulavad, aga see ei ole nüüd noh, need nii-öelda orkestreeritu esitasid, mida neil selle ametlikult saadan, sest need on üsna õlised ja eristamatut nagu sellest Nõgisena traditsioonilisest kirikulaulust. Yhe lindistus vabas looduses lume krudina ja linnulaulu ja ma ei tea, millega kõik siis veel segamini köhimisega. Ei, see ei ole selles mõttes segi ajada teiste religioossete laulude käest, nad ütlevad, et nad kirjutavad hästi nimelt kõik nende lauludel rõõmsa tooniga et inimesed rõõmustavad elus liiga vähe. Ja nende jaoks oluline ja erakordselt meloodilised ja kaasakiskuv, et seal oli mõni laul, kus minu jaoks ei kõlanud alguses, kus oli Vissariooni nimi, oli sees, neid ma kaasa laulda, katoliiklased ei tahtnud, aga lõpuks ja arutasime juba nägiga vahet ei olnud. Kutsuvad kaasa laulma tegelikult, kui see juba mõnda aega neid kuuled saama, on muidugi tore. Ja ja me ise käisime ka kindlasti igal pühapäeval laulmas ja see on ilus aeg, ilus hetk inimese elus, et kui ta tegeleb mingisugusel ajal lihtsalt laulmisega või ei mõttes olemisega No vot katoliku kirik ütleb selle kohta toredasti, et kui inimene laulab palvetades siis ta tegelikult palvetab 1000 korda rohkem kui lihtsalt ainult sõnadega. Ja esimene lugu, mis mulle sealt vist tulema hakkab, on, on armastusest. Räägime Wither joonist tegelasest, kelle tõttu on selline kogukond siberisse tekkinud, et tema kohta on hästi vastakaid arvamusi, paljud peavad teda šarlatoniks. Endine ment, kes on ennast nüüd mess ja kuube rüütanud ja sekti juhina jüngreid kogub, teised peavad teda võimsaks müstikukse pühameheks, kes võibki tõesti olla Jeesus Kristuse reinkarnatsioon, nagu ta ise ütleb, et kes Vissarion siis on, milles peitub? Tema fenomen, esimene asi, mis kohe kõigile hambusse jääb, on see, et on endine miilits liiklusmiilits, siis ma ei tea, no kui me hakkame nüüd mõtlema selles mõttes, et kogu kristlik maailm kummardab puussepa, poega või puussepp, et noh, mis siis nagu, mis üks amet siis nagu teisest halvem on? Kui oleks kristlus, oleks Jeesus Kristus, oleks olnud sõduri poeg ja ise sõjamees ühel hetkel sellest kõigest loobunud, kas oleks kuidagi nagu tema sõnumit pehmendama või halvemaks teinud. Mina selle kallal üleüldse ei näriks, kuigi alguses oli mul kaasa ja kuidagi kurgus ja hambus. Aga see, mis ta teeb, et teda kutsutakse sageli hästi lihtsalt õpetajaks ja nii nagu maailmas palju teisigi neid, kes suudavad inimeste elusid muuta oma sõnaga või, või õpetada selle sõna suures mõttes, et inimese elule mõtte anda siis noh, tema on üks nendest seda kas, kuigi nemad nimetavad teda kristlaseks ja lisavad sinna juurde Vissariooni, Kristes Vissariooni, siis ehk siis Kristuse taastulek teises kehas. Noh, selles ma nii kindel ei ole. Ümber sinikontseptsioon sellisena mulle pole nagu lähedane. Kas on jälle isiklik arvamus, ega inimesed võivad mõelda, erinevad igatahes tema ja mõtted ja teod ja sõnad on muutunud väga paljude inimeste elu paremuse poole. Kui mu käest küsiti sageli, et no mida sa joonist arvele siis lõppkokkuvõttes pidin vastama Kristise sõnadega, seekord Jeesus Kristuse sõnadega, puutunnetena viljadest, Vissariooni viljad, head, vähemalt siiamaani need inimesed seal pürgivad viidiselt headuse poole üritades lihtsalt ja 11 armastades ja hoolivalt hakkama saan. Rääkides Vissariooni, st siis minu meelest ei olegi, kui meie siin talle kuidagi hinnangut anda või isegi ise ei tahtnudki temaga niivõrd kohtuda või tema tema tekstidesse nii süüvida, et et hakata kuidagi sealt ise hindama, et kas ta on või ei ole või mis asi see on ja mida ei ole ja ja mida ta sellega mõtleb? Et mulle on jah, samamoodi näen, mida tema inimesed on teinud millised need inimesed on ja, ja ta on tõepoolest, ta ongi reaalselt nii paljude inimeste elu muutnud ja nii palju parem paremuse poole muutnud. Et need inimesed võivad öelda, et nad elavad oma elu täie potentsiaaliga, mida nad varem ei teinud. Ja minu meelest on see hästi suur väärtus jah, ja selgus, et pärast mis tahes, et kes ta oli või mis ta oli, et, et noh, et isegi need inimesed praegu, et pisarjoone seal ka hästi erisuguseid, et nad ei ole kindlasti kõik need hakkavad hästi palju ruumi tõlgendamisele. Et igaüks tõlgendab siis õpetaja sõna omamoodi, nii nagu tema sellest aru saab. Ja samamoodi räägivad hästi avatud tekstiga, et kui palju nad usuvad ja mis osas nad usuvad ja nii edasi ja kui ma rääkisin Sealsete naistega, noh, Vissariooni seda tema õpetusest ja küsisin ka, et mis te siis teete, kui et kui ta meie hulgast lahkuda ja nii edasi, et noh, paljud ütlesid ja noh, et nad ei teagi, et kui suur osa sellest on see, et nad tulid üldse siia Vissariooni pärast tulid ikkagi nende väärtuste pärast, nad tulid ühtse kogukonna pärast, nad tulid, nende elu tähendaks midagi enamat ja et kui Vissarion on ka nende hulgast lahkub või kuidagi kaob, et selleks ajaks on nii palju uusi juhte ja nii palju ja kuidagi juurdunud see uus elusüsteem, et nad ei, nad ei pettuks ja nad ei läheks tagasi, midagi tahaks midagi muud. Nad tahavadki täpselt seda, nad on seda teinud igatseda ja nad elavad oma elu. Aga Vissariooni selle õpetuse tähenduse mõttes on üks huvitav asi on see, et noh, et kui Jeesus Kristus maa peal elas, tema õpetas, pandi ju enamuses kirja kõik peale tema surma apostlite poolt, aga Vissariooni ju elav jumala poeg nende inimeste mõistes tähenduses ja kõigile küsimustele saavad nad tema käest vastus, et see on selle kogukonnas elamise eelis. Et kõige raskemad küsimused, mida omavahel selgeks ei suudeta rääkida, arresseeritakse õpetajale. Huvitav ka sellepärast, et ega igasuguseid tühi asju, kuna kõiki küsimusi on ju enam-vähem küsitud ka tuhandeid kordi. Nendega ei olegi mõtet tema poole pöörduda ja kolm aastat üleüldse ei olegi ta noh, nii-öelda välisele rahvale intervjuusid annan ainult oma kogukonda juhtinud. Ja, ja kõik tema senised mõtted, suunised ja tähelepanekud on kirja pandud, palju neid köiteid viis testipäeva igastahes kõiki tema tegemisi kirja paneb tema parem käsi. Endine rokkmuusik, Vadim, retkin ja. Oma probleeme arutledes tavalised lahenduse, nii et antiõpetaja poole pöördutakse üsna harv, nigel ei taha rääkida ka. Ja meie k tuuliga tõepoolest ei proovinudki isiklikult temaga kuidagi kohtuda ja pidanud ennast nagunii tähtsaks või et see oleks ka oluline. Filmi seisukohas ei olnud ka nii tähtis. Aga lõpuks kuna Me ise ei peale pressinud, siis ilmselt sellepärast lõpuks saingi mina ka õpetajaga kohtuda ja intervjuu teha, et mida Tallinnas on teada see, et kui mulle helistati, ma pean natukene enne alustama, siis oli mul helistas ja ütles, et kuule, Arvo, kas sa oled valmis kolme tunni pärast sinna mäele tulema, õpetajaga kohtuda? Esiteks, sinna mäele minek on juba iseenesest paras tegu, aga, ja siis see noh, et nagu see kõik nii ootamatult tuli, siis ma hakkasin suhteliselt sahmerdama, loomulikult kütsin kiiresti, kuna seal aega oli napilt leppisingi transpordi kokku ja kihutasin ennast sinna sauna pesema ja jõudsin tuppa ja tuulid õiguse lasteaiast vaatasime vot selliseid armuke. See kõik nägi nii väljuma Sagris eirata. Et noh, tegelikult on tollel hetkel, kui ma siis õpetajaga kohtusin, temaga juttu rääkisin ja ennast äärmiselt aupaklikult ülal pidasin, oli mul üsna raske juba iseenda jaoks vahet teha, et kas sa teed seda professionaalse intervjueerijana, siis küsitleti ja tekitas selle aupaklikkusega sfääri selle jaoks, et saada ise lihtsamini tööd teha. Mis ma tõepoolest, Mazda aukartust see vahet tegemine üsna skisofreeniline, aga põnev situatsioon ja toredad saad vastuse, et huvitav inimene. Huvitav jumala poeg siis. Millest te rääkisite? Noh, millest ikka mehed räägivad naistest? Ei, möll oli seal hulga igasuguseid küsimus, eelkõige, mis puudutavad siiski filmi või filmiteemat lapsi siis ja laste kasvatamist. Aga jah, kõik peale seda intervjuud läks minu filmi tegema, seal oli igasuguseid raskused ja tõkked ja suhtumist ja väga keerulisi olukordi vahepeal peale seda läks kõik nagu lepase reega otseses mõttes, mul tekkis nagu mingi pühapaiste ümber pea, inimesed ka õnnitlesid mind kõik, loomulikult ja kõik tahtsid rääkida ja pärida. Sellest paistest sain ka mina küla pääl osa, sest et meile toodi ukse taha igasuguseid andaja lik tahtsid saada vahetut kogemust, väikest tükikest sellest Meizarboli kogenud seal finantseerida, mida sinu mees oli kogenud ja sellega omakorda lootsid Arvoga kokku saada ja otsa kool väga ei ka minu vaheldus oli, oli väärt karbo, kui sa kohtusid Vissariooni, kas oletasid mingit sihukest erilist energiat, oli nagu mingi? Ma ei tea, noh nagu ikka, räägitakse, et kellelgi on tohutult hea energia, mingi aura kumab, et kui ta on nii pühamees, selline eriline tegelane. Tead, seal oli asjalood nii, et kui keegi sai mesilastelt nõelata, siis hakati kohe peale seda räägime. Eino jah, et see noh, vot energeetiliselt on see muidugi äärmiselt nagu noh, väga kasulik sinu sellele arengule ja, ja siis, kui närisin, mingit muud putukad või seal juhtus mingi õnnetus või vastupidi sõid mingisugust kapsast, igal võimalikul juhul räägiti seal kogegi energeetikast energiast. Ja mul ühel hetkel tõepoolest nagu sai sellest täiesti kõrini. Mäletan end ühe mingi pikema vaidluse järel, kas mulle Itaalial jälle midagi teha, laste räägiti mingist kogu aeg käis energia jutt läbi, pahvatasin ma lihtsalt, et pagana pihta, et peaksite kõik siin kohapeal, töötame energeetikaministeeriumis, te teate, sest energia pluss kõik. Õudne, kuidas küsib mu käest Vissariooni energia kohta, kui minu jaoks on see üleüldse nagu nonsens igale asjale seda energiajuttu külge pookida, et tegelikult see on samasugune müra või risustav asi. Olin ärevil nagu koolitüdruk oma iidoli ka kohtades, kuigi ta pole minu Ingidel. Kohtasin rokkstaariga, tegin oma tööd, ei tundnud sealjuures mingisugust erilist energiat, oleksime seda staatilist elektrit saanud, Siret oleks veel mingit energiat tundnud. Mina ütlen, et ta tundis küll, sest ta tuli tagasi, tal ei muutunud, mees. Ei, üleüldse kõik naised selle koha peale ütlesid, et meestel on seal kohustas iga viie nädala veeta mäe peal teenides ja kui nad tulevad sealt mäe pealt tagasi, ehk nad on siis olnud nii-öelda Vissariooni lähemal ja ja tegelenud selle vaimse poolega ja käinud palvustel ja mõelnud rohkem oma eksistentsi peale, et et tulevad tagasi, nad on õrnad ja nii head ja kuidagi nii pühad. Teine asi on, nad käivad sirge seljaga sett, mäe peal on uuemad majad ja nende uksed on kõrgelt selle lõigu peadele. Nädalaga jõuad, sa hakkad sirge seljaga ringi käima, siis tuled tagasi oma tarre ja esimene Tallinna pea sinna ära ja saad aru kohe jälle koogutama hakkama naise ja laste ees. Aga Vissariooni seal vist ei ole ju nii, et mees koogutab naise. Mulle jäi mulje, et pigem on see vastupidi, et naine ikkagi toetab meest ja teenib oma meest ja on ju selleks, et mehel siis oleks elu parem, et kuidas naise mehe suhe seal noh, seal ei ole selline asi, mida alguses on noh, et mida võib lugeda, on see lihtsalt, soomlased on pöördunud tagasi sellise arhailise perekonnakorralduse juurde, kus mees juhib ja naine teenindab ja eks me seda ootasime ka põnevusega. Ja ma tahtsin seda kuidagi ise ka nagu läbi kogeda või eksperimenteerida, et kuidas oleks olla selline alistav koduperenaine. Aga. Ei, aga, ja see, mida ma nagu nägin, et ma nägin, et selles on hästi suurt tõbe sees et need jaotatud rollid ei ole nagu kuidagi ei lähtu, nagu meie feministliku maailmakäsitlusest arusaamad on kuidagi teistmoodi. Kuidas nemad seda seletavad ja ma põhimõtteliselt mõistan seda skeemi ise ka, on see ees on justkui nagu selline jumalik pool või tema püüdleb jumala poole ja laine on see, kes on ühenduses maaga ja üheskoos nad suudavad moodustada terviku, et ilma naiseta mehed raske, jumala poole püüelda ilma meheta naisel raske ennast realiseerida. Need, mehed nagu otsustavad, on selles ühiskonnas, noh see on, see on hästi vabastav või et ma nägin, kuidas oi, mis mulle kohutavalt meeldis. Ma arvan, et emantsipatsiooni Monika on tegelikult ikkagi tehtud kusagil oluline viga. Et. Pille ei arva mulle, noh, ja see ei ole loomulikult ka nii, et mehed seal tegelikult otsustavad, nad lähevad koju ja naine painutab neid ikka nagu kõrgetu. Kuule ennast otseselt, mis mehed koosolekul räägivad, nende nende naiste otsustatud korras. VSM helistage. Selles mõttes, et ta on kuidagi noh, et kõigile jääb nagu oma austusväärne nägu ette selle toimimise juures Teie vähemalt ei näägutataiai alandate seal koosolekul Admeistega omaette olla, aegagi nügisinud küünarnukiga samale. Aga teine asi on ka see, et noh, sellises ühiskonnas mõtlesin, no kui räägitakse praegu, et et kogu selle naisteteenimisega ja sellega, et mehel ei olegi linnas väga midagi teha, ega sellel naisel seda meest ka nii väga vaja ei ole, et et noh, et kahjuks see vastabki tõele, aga maal see ei vasta tõele, sest maal on meest ikkagi väga vaja ja mees ise tunneb ennast seal ka elusana, et suutes ikkagi püstitada ja mida on väga lihtne teha, aga mis jätab sulle sellise tunde, et ma olen ikkagi teinud maja? Räägi iseenda eest. See maja püstitati. Noh, et ma arvan, et kui mina oleksin mees, siis ma ei küll püüdleksin, et ma elaksin maal, ma arvan, ma arvan, et inimesel peab olema elus ikkagi midagi teha ja ja teha füüsiliselt kätega, et, et lohe me ei räägi siin ainult meesteks, maid, räägin naistest ka, et olla kuidagi rohkem tööga seotud. Mida sa päeva lõpuks teed, on kuidagi oluline. Kas olete mõelnud näiteks kolida mahla, et saad seal rahulikult aiandusega tegeleda, kasvatada omale vilju. Arbo saab muudkui ehitada igasuguseid kodus vajaminevaid. Sellele piiratud krundile, et esiteks täis lihtsalt kaigutnerlik. Mina ei ole sellele tõsiselt mõelnud. Mina olen sellele tõsiselt mõelnud, aga mul tuleb oma meest veel töödelda. Et jah, et muidugi oleks Maal elamise hästi palju plusse, aga samas ikkagi vaadates on ka mingi kerge liikumine Eestis linnast poole, aga need inimesed, kes sinna läinud uustulnukatele siiski võib-olla väga hästi ei kohane noh, nii palju kui ma oma tuttavategi ringis tean, siis öeldakse, et seal maal jääb lihtsalt sotsiaalne pool väga puudulikuks. Et ei ole kellegiga suhelda, ei ole ikkagi piisavalt suur mass neid inimesi veel ümber, kes kuidagi ajaks ühte asja. Mina olen maalt pärit ja ma ei realiseeri seda ja üleüldse. Ja palju sellest maaelu ramatiseerimisest ikkagi ju nendel nendes linnainimestes, kes tahakski tegeleda mingisuguse potipõllundusega, et kuidas arile üles, hektar kvartalite, selle eest hoolt kanda loomulikult ei mõtle, nende jaoks ongi see, et saad, mis su uus Peeerra harimise viis oli, mida me nüüd hakkame viljeleda, noh, mis asi, see ütlen kohe välja. Riikluse risuhunnikusse tehakse mingisugune asi, pannakse mädanema korjus või mida iganes siis selle tulemusena kasvavad sealt ise taimed ja siis sööd neid kahe suupoolega vitsutad ja kiidad. Et need kõik eksperimendid, milles ma olen pidanud siis ka osalema alates sellest, kuidas maa saab tegelikult mustaks ja pehmeks, mitte ei kündisega midagi muud, vaid see tuleb katta musta kilega, sest seal alla haudub kõik ise ära. Ma olen pidanud neid hullusi kaasa tegema, aga kerge muie suul, nurgas aga naise võima nii vägev, et mul pole midagi kobiseda, et ma olen kõik selle lollusega aastaid? Ei, mitte lolluse eksperimendid eksperimendi. Aga kui korra tõsiselt veel sellele teemale mõelda, siis et jah, muidugi, et öeldakse, et õnneliku elu valem on lihtne elu, mina lisaksin sinna lihtsalt juurde, et pluss jumala teenimine ei mäleta, mingisugune eesmärk peaks midagi, peaks seal veel olema lihtsalt elada Itaalia, elada hommikust õhtuni eesmärgiga omale ninaesine saada, et midagi jääb sel puhul ikkagi vajaka. Ja eestimaaelul on see pool küll vajake. Mina olen sellega Tuuliga täiesti nõus, et nende inimeste õnnelikkus seisnebki selles, et neil on hingeline ja vaimne eesmärk, mille poole püüelda ja sealjuures teevad nad veel iseendale kas rohkem või meelepärast tööd. Ja sealjuures ei vaeva nad liialt pead nii-öelda kõige kummal seal elavad inimesed teavad, et neid ei jäeta kunagi hätta, et see ühiskond hoolitseb nende eest alati. Mida siin muidugi ei ole, mis paneb inimesed muretsema, aga kuna meil ei ole ka mingit ühist sisulist alust või baasi, et kristlus on ju siin maal, nagu ma aru saan, statistika järgi lootusetult alla on, polegi siin midagi paremat loota, et ega see solidaarsus ei teki, et Juhan Partsil on prohveti kombel õiglus, solidaarsus on müüt. Nagu euroga. Kui me räägime Vissariooni õpetustest, et mida see tema loodud viimase testamendi kirik endast kujutab, et mis on see ainus üks globaalne tõde või mis on tema käsud-keelud juhtnöörid õigest elamiseks tema kiriku kokku võtta, siis on nii palju, kui mina sellest aru saan, on see, et, et see on nagu, justkui peakski ühendama kõik usundid maal, noh, et ma ei ole pädev inimene, et sellel pikemalt peatuda. Et et aga samas tema õpetus on kuidagi valikuline, et annab soovitusi pikal soovitused. Nii, kuidas sa saad, et sa proovi teha nii. No ja üks kõige olulisemaid asju, mis ikkagi mee sealt üles noppisime Ovi maailma muuta, et see kogu maailma enda näo järgi teha, vaid et kõige olulisem on ikkagi proovida iseennast muuta, selle kauni maailma muuta, et kõlab väga lihtsalt, aga kui seda järjekindla süsteemina ellu viia, siis see ei ole enam sõnakõlks. See ongi selle süsteemi, selle usu üks kõige olulisemaid aluseid inimesed teevad iseendaga tööd iseenda kallal, teevad seda vahetpidamata. Et ühel hetkel kõlab mingis mõttes ka Krisheenajaid või, või hakkab tüütama, et seal lõbuks on need kõik oma juttudes sinnamaani jälle välja, et noh, et sa aru, et meil siin tegelikult on, see iseendaga-d on siin kõige olulisem ei kujuta ette, kui raske siis endaga tööl kujutlen ja ma kujutan ette küll, aga lihtsalt on jälle ka nendele omamoodi fetish sellest kogu aeg rääkida. Kui raske neil on see iseendaga töö tegemine selle kõik seal selle ümber keerlev tõdeda on. Aga see on hästi sümpaatne jah, et seal ei ole selles mõttes õigeid ega valesid vastuseid, vaid kõik on ühistel alustel kindlaks leppinud, et et igaüks tegeleb iseendaga, igaüks on täpselt selline, nagu ta parajasti sellel hetkel olla saab ja see annab sellise ühise aluse vestluseks ja kuidagi selle taimedega tegelemiseks, nii et mitte keegi mitte kedagi ei solva, ei pea paremaks v anna nõu, kõik räägivad hästi avatult, et miks nad parajasti mingil hetkel nii käitusid, mida nad tunnevad. Teised võivad anda soovitusi, et noh, mina kõrvalt näen seda võib-olla, nii et võib-olla sa võid mõelda, teine mõtleb. Ahah, aitäh, et hea soovitus, et ma mõtlen selle peale. See avameelselt mõjub tõesti jahmatavalt. Kõige tavalisemad elusituatsioonid lahendatakse hästi avameelsed, et minul, Arboga on probleem, et siis me arutame seda külakoosolekul ja noh, see annab nii nagu kuidagi selline kerge hea tunde, et nad küll teavad kõik minu asjadest, aga aga nad soovivad mulle head. Noh, see ongi pihi mõte, et sa saad korraliku selle vihtlemise kätte, korraliku selja sauna, kui sa julged tegelikult kõik välja rääkida pihil kellelegi teisele võõrale eksis preestrile sama fenomen, räägid seal tegelikult kogu kogukonnale ära, nii et seal ei ole üldse enam kuhugi pugeda. Ja seda tehakse ka selliste sõnadega räägitakse ka kõige avameelsemad väga intiimsetes probleemidest. Eestlane, kes pusib lihtsalt toa nurgas ja naine peab jalaooperiga välja peksma sõnad, et ma armastan sind, siis ma ei tea, kui mitu korda aastasse õnnestub. Siis see on ikkagi võrreldamatu nagu jah, Nende inimeste helgusega, mis nad saavutavad igapäevaselt tänu sellele, et nad julgevad oma probleemidest avatud tekstiga rääkida. Kas need külakoosolekut, kus siis arutatakse, ma saan aru kõike, kõikide kõiki teemasid kas need on ala iganädalane, selline traditsioon, käiakse, räägitakse, võid kutsutakse kokku vastavalt vajadusele. Kõigepealt peab täpsustama, et see ei ole külakoosolek, et külas on ka igasuguseid teistsuguseid tegelasi, endiseid kolhoosist, muhe, praktoriste ja mida iganes, et seal ikkagi kogukond või pere, nagu nemad seda nimetavad, see on ühtne pere. Sinna Ma ei ole tegelikult oodatud kõik see, mis meiegi sealt kuulsime, oli tegelikult nii-öelda mingite osapoolte kokkuvõte või siis noh meil oli seal oma käpp oli sees, et meil põhimõtteliselt küll räägiti kõigest ja. Koosolek ka sellised on ikkagi ainult siis, kui tõesti mingil perel ongi konkreetne probleem ja nad avaldavad ise soovi, et meil on selline situatsioon, millega oleme kuidagi ise hakkama ei saa. Et kõigepealt läheb nende juurde moraal, eetiline komitee, mis koosneb kolmest lihtne. Ja siis proovitakse seal omavahel kuidagi. Kusjuures me tundsime kõiki selle moraal, eetilisi komitee liikmeid. Ka mingi saladus, et kõik, mida me seal teada saime, on meid teinud rikkamaks, eks ju, meil on, me oleme seda oma keelud rakendanud, ellu viinud, et kõik ongi puhastada, ehk. Et noh, et selline, et kui sa situatsioon, läheb ikkagi terve pere koosolekule. Et seda juhtus meie sealoleku ajal vist kahe perega. Kahe loodusliku perega nad teevad vahet, on ühtne pere kapshiina ja teine on siis priorooniasin ja ehk siis nii-öelda naine, mees ja naine ja lapsed ja kuhu võib kuuluda ka vanaema, vanaisa, adopteeritud vanaisa, kes iganes. Ühesõnaga kaks tõsisemat juhtumit oli, mida siis tõesti arudetlejadest arutleti hästi pikalt ja nendega käidi ka veel vaimuliku juures, teises külastest meie külas ei olnud vaimuliku. Vaimulike praegu ongi ainult üksi seal mäe peal. Ai siiski õigema, eks siin vahepeal oli, ainult eks neid on neid rohkem jälle. Mis veel, need sellised Vissariooni nonii, soovitused heaks eluks on, et üks on kindlasti on ju selline võimalikult suur vägi vallatuseks ka taimetoitlased on, nad kõik ei suitseta, ei joo, noh, rääkimata mingite droogide tegemisest, et mis veel sellised nagu elustiili soovitused on, mis toetavad seda sellist vaimset elu. Sa ütlesid enne heaks eluks soovitused heaks eluks heade eludega, kellelegi ei õpetajaga soovida. Üks hästi oluline asi on minu meelest see, et seal soovitatakse teha kätega tööd et teiegi tööd oma kätega ja tooda midagi ise. Et soovituslik igalühel hakkas ikkagi Masters ka ja ehk siis töökoda, kus ta mingisugust midagi viljeleb, kas punub korve või teeb mööblit või koob kangast või või õmbleb, et teeb keraamikat. Et noh, et see, et kui sa noh, oma kätega valmistada esemeid, et seal hästi meditatiivne ja sa ikkagi sul on hästi suur ühendus selle toodanguga, mis sinu tehtud tööst lõpuks saab. Jah, ideaalis on kogu see ühiskond täismeistreid, et iga ala meistreid Ja loomulikult maad harib igaüks, eks ju, veel lisaks. Et see maaharimine on ka hästi oluline. Mida teie oma Masters kajas, meisterdas? Video video, meie Masters käed veel avada selle jaoks ei ole, meil oli, me tegime selle aasta ja, ja oli oli veel need lehitas maha, ega me muud ei oskagi. Õmbles Masters ka ja oligi, õmblesin seal lasteaiale õigeid, kes igavene ahju ehitamine, Arparali Ahja ehitamine olin saksa mehe vana inseneri Herman triidi käe all. Olin pottseppa õpipoiss, ega siin savi ja ladusin müüri ja lapsed olid ka kogu aeg seal, käed pidi savises, neil oli õudselt tore, kui nad said onu Vanja juurde, kelle Ohjumisel siis koos ehitasime, said minna ja käed sinna savi sisse toppida. See oli tore kaednud, said mööblit sinuga ehitada ja üldse koos teha mingeid asju ja põllu peal kartulimardikaid korjata, rohida ja kasta ja istutada. Ja ei ole lapsele suuremat naudingut, kui astuda kartulimardikad laiaks. Ilusad värvilised putukad, kellest pritsib seda toredat oranži emale inf. Kõigil tuju heaks. Soovitan soojalt neid külvata igale põllule, siin oleks. Ja lastes on üldse selline teatav rõõm vägivaldsusest. Ma mäletan, et keegi külaline, kes meil käis, tuletas meelde, et tema lemmiktegevus lapsepõlves oli kapsaliblikaid kepiga peksta. Mida vanaema käskis. Seal teevad ja vägivald oleks suure naudinguga. Aga Vissarion, lastel, vägivallatus printsiip, kuidas see on, kas on tugevalt sees, püüavad nad olla hästi sellised, muidu iga putukas on väärt elu, sedalaadi kartulimardikad, aga siis budismis on see ju hästi tugevalt sees. Ja seda ei ole nad seal küll üle võtnud, elusolenditele liiga ei tehta ja kedagi ei söödan. Aga kahjurite vastu nad küll minu arust alastesse tunne. Küll jaa, sest et nad ei ole veel, ma arvan, et see on lihtsalt sellepärast, et need on välja kasvanud Vene ühiskonnast ja sinna Ei ole asi, kaane ei ole, mõned oleksid sale kogukond siis oleks, ma arvan, teistel alustel. Kuule, kui sul on vaja põldu harida, nii nagu ma käisin seal neid murelaste pesi hävitamas koos teiste meestega, labidaid õlal, samuti sinna nende vanausuliste mahajääjate põldudele lendudel rendile. Ja hakkas üks igavene labidatega nende murelaste pesade hävitajad. Ja need on väikesed sipelgad, kes niidu ja mis murelased need kõik on, kes esitavad selliseid kuhikuid siis kõrred siis kas seal, mis aegamööda läheb hästi tugevaks seal niita ei saa midagi? Ütlengi, et saksa poleks murelaste pesade lõhkumiseni Mina arvan, et oleks see, see serviti labidaga virutamine, see pesa lahti raiumine, et ei, tegelikult nauditav, minus tekitas sügavaid probleeme, seal. Tundsin ennast küll, kui mingisugune piinaja ei oleks tahtnud seda teha, aga kuidas seda vältida või mismoodi see põld nagu kasutatavaks saada, noh, tegelikult, ega ja see ei olegi, et kui see oleks sinu enda isiklik põld või siin Eestis. Ma teeksin tegelikult täpselt samamoodi midagi ülegi. Kas seal on ka karma printsiip mida külvad, seda lõikad, kõik, mis teed teed endale mõtlevad nad selle peale, et et iga tehtud tegu, kuidas seda nagu mõjutab neid. Mina ei pannud küll tähele midagi sellist, aga iga tehtud tegu loomulikult sind mõjutab. Väga tugevalt, see küll ennast kuidagi ilmutanud igapäevaelus. Et noh, põhimõtteliselt seal Vissariooni tekstides on, on kuidagi nagu kõik õiged asjad, eks, mida me oleme lugenud ja kuulda teistest religioonidest? Tead, see hingeline hingeline täiustamine on seal kõige olulisem, see on see, mis võimaldab sul järgmises elus nii-öelda paremaks sündida. Aga see ongi seesama, rohkem see töö iseendaga ja enese mina, vaimse mina parendamine. Et seda, et sa sipelgapesa puruks lüües oma karmale jäädavalt mingi tohutu põntsu panna, et seda ma ei pannud küll tähele, et keegi oleks selle uskunud või arvaner. Miks peab inimene kuhugi endast välja, kellelegi kõrgema poole vaatama, talle järgnema, kummardama mingit õpetajat jumala poega, taaskehastunud Jeesust, et kas siis Serioon ei räägi sellest, et inimese suurim vägi peitub temas endas, et leia see sisemine guru või kuidas sellega? Aga kas sa panid tähele kohe alguses küsimuses küsisid, et miks peab inimene vaatame kõrgemale proovi käia läbi nina maas ja siis järgmine päev kõnni ja vahi taevast. See meeleolu võin sulle kinnitada, on üsnagi erinev kõrgemale poole või Ta ülevaate või heade mõtete mõtlemine ja üllaste heade printsiipide järgimine teeb inimese tuju meeleolu tema tehtava kuidagi paremaks ja helgemaks. Pidev tuhnimine ja tuulamine ja mahavahtimine põrnitseb, teeb selle jälle vastupidi. Hullemaks, seega kõik need õpetasid tegelikult ja vaimse täiustumise, mis sa teed, on mõeldud ikkagi eelkõige selleks, et prooviksid ennast lahti rebida kõigest sellest madalast meid rüvetab ja halvaks teeb saada targemaks ja paremaks anda seda edasi. Eelkõige. Kuidas Vissarion lased suhtuvad jumalasse, kes või mis on nende jaoks jumal, mis on pühadus. Kui Vissarion on, eksju jumala poeg, siis kes on jumal? Seda peab lugema tegelikult Nende raamatutest üle, et minul kogu selle aja jooksul kirillitsa lugemine ikkagi edeneb jõle visalt rääkida. Ma läheks ilme lahti ja nad paragrahvid teavad, et selle põhjuseks on see, et vene keeles ei ole suur- ja väiketähed on ühesuguse kujuga, siis ongi seda raske lugeda. Aga, aga nii või teisiti see venekeelne tekst eriti veel, kuna ta taotluslikult algselt rääkis veel arhailisest keeles, mis mulle muidugi täiesti mõistetamatu, miks see ilusti siis oma teksti on ikka vanaslaavi keeles räägitud jutt kogu sellest maailma loomisest ja millest iganes on see kõige esimene grupiitsa nendes seletustes on raske orienteeruda nii palju, kui ma seal tööd tehes meestega juttu rääkides selgusele jõudsin, on, on siis nende tänavapilt a'la midagi sellist, et kõigepealt on ikkagi nii-öelda universumi. No ja siis on eraldiseisev muidugi mööda kõike rääkida, aga eraldiseisev noh, nii-öelda korrastav vaim või kes selle meie teadaolevas universumis toimetab. No ja siis on loomulikult inimesed, kes. Ma palve ja hingega on täiesti erandlikud kogu universumis, meie sarnaseid ei ole kusagil mujal. Et on olemas küll mõistuslike olendeid kes on tehniliselt tohutult palju intelligentsemad, kellel ei ole hinge midagi sellist, mis võib jumala poole pürgida ja paremaks saada. Erandlikud on, et paljud erinevad tulnukate ühiskonnad proovivad siis pidevalt ka meisse omamoodi sekkuda või noh, nii-öelda nagu maailmaga suka ajada või, või siis paremuse poole pöörata. Et neil vastandlikud huvid, ühed nendest tulnukate ühiskondadest hävitavad meid, teised tahavad nagu päästa. Aga keegi nendest ei tee seda nii-öelda muudel põhjustel kui ainult isekatel, et nad ei ole hingelised ega head. Kuigi nad on väga targad ja mõned nende ümbersünnid või kehastused maailmas avatarid, näiteks, kes need olid, need vaba näiteks kindlasti olnud üks tulnukas leida siis tegelikult seal tööd tehes mäe peal. Ja meestega rääkides siis oligi see, et jutul mõnedes detailides erinesid, mis ongi mul selle tõlgendamise segaseks teinud. Ei, aga see ongi see, et, et nagu nad ise igal sammul rõhutavad, on, et, et igaüks tõlgendabki sõna omamoodi ja sa ei tohigi teisele niivõrd seda ümber jutustada, kuivõrd sa pead seda kuulama, ise lugema ja sellest omamoodi aru saama ja neid erinevaid tõlgendusi, et nad omavahel kuidagi ei, nad arutlevad neid, eksju nendel teemadel ja, ja seal ei olegi nagu õiget ja vale vastust iga kord, kui sa küsid kellegi käest midagi hakkab seletama, isutab kohe alguses, et kakelda ja panime või no kuidas mina sellest aru saan, siis on see niimoodi siis ta räägib oma versiooni ja üks versioon erineb teisest kuidagi nii kardinaalselt, et noh, niipalju kui inimeste käest küsisime, nii palju me neid erinevaid versioone sellest maailma toimimisest taimel ja maailma lõpust ja kõigest sellest, et kas toon on nende erinevate tulnuka ühiskonna esindajatega kohtunud ka, et ta teab neist rääkida. Mis mõttes kohtadena delegatsioonil? Jumala pojana, ta teab ju kõigest kõike, eks ju, aga mis tema tekstid veel räägivad nendest tulnuka ühiskonna teema on hästi põnev, seda on paljud teised traditsioonid ka rääkinud, et tegelased jahivad siis inimese hinge, mis on unikaalne universumis. Mina ei oska sulle seda peale otse Vissariooni poole pöörduma nende küsimustega. Mul ei ole selles kompetents. Ma tõesti ei tea, kas ta on nendega kohtuda. Eitan nende avataritega kohta olevat küll. Jah, ta on ju igasuguste teistegi vaimsete õpetajatega siin ilmas kokku saanud ja nii mõneski neist tundnud ära väidetavalt selle tulnuka. Aga ma ei oska seda kommenteerida, ütleme ausalt, ma ei pea seda vajalikuks kommenteerida. Mu jaoks on see niikuinii üks abrakadabra. Kui te peaksite võrdlema Vissariooni mõne teise sellise suure pühamehega või usuliidriga kasvõi läbi ajaloo nagu tagasi vaadates, et kellega sellised sarnasused tekivad, või tekib teil mingi tunne, et kes või mõtet Et nende hulgas, keda me oleme kohaneda Keda, kellega võiks teda võrrelda läbi selliste usumeesteajaloo, talle endale kindlasti meelitada? Jeesus Kristusega võrreldakse kõige rohkem. Et on ka väliseid sarnasusi ehk pikad juuksed, habe ja tuunika, mis tollel ajal oli moeriietus praegu enam mitte. Mina ei tea, see eeldaks mingit põhjalikku analüüsi, kellega ja mis asuste sarnaneb. Et noh, see on jälle see küsimus, millel on nagu kuidagi ei taha vastata või et ei ole meie asi teda kuidagi hinnata või tema kohta mingeid järeldusi teha. Esiteks, me ei ole temaga piisavalt koos olnud. Teiseks noh, meil ei ole ka kuidagi positsiooni või No nii või teisiti kui me ei tea, tema õpetust, ei ole kõiki neid raamatuid läbi lugenud, mis mõttes, ma annan nagu hinnangu, et ta nüüd kaldub ühele või teisele poole või sarnaneb kellegagi. Millised on Vissariooni rituaalid ja tseremooniad, et kui tihti, mis puhul ta oma selle püha mäe otsast alla rahva sekka tuleb? Ta ei olegi kusagil mujal kui rahva seas, tegelikult elab seal mäe peal selles kogukonnas mõnima ja eemale, ehk küll väikese kõrgendiku peale, aga selle päris mäe otsas, kus ta varem elas alla tulnud, kui tihti ta inimestega kohtub, tegelikult igal pühapäeval praktiliselt kui see vähegi võimalik on või vajalikuks ta seda peab, siis ta kohtub ja vastab nendele küsimustele, mis on selle nädala aja jooksul inimestel tekkinud ja millal nad ise pole suutnud kogukond lahendusi leida. Neile küsimustele vastab. Aga muidu suurematel pidustustel loomulikult osaleb ka. Aga kui on, on mõned sellised lõbusamad tähtpäevad. Muidugi, mind natukene hämmastas, et kui on vähegi lusti ja lõbustusi, siis ta välja ei ilmu. Miks ta ei oleks võinud seal samamoodi meloopiaga koos nende munkadega nagu nad seal tegid ratsutada lastega koos vankris Killiva puntra sees, et kõik, see oleks olnud väga tore ja ja varem ta käis sageli, ei astuks lihtsalt toredasse sisse ja rääkis inimestega. Nüüdseks ta enam seda ja praktiliselt ei tee. Jälle see ei ole tegelikult hinnang, et ta on kuidagi nagu võõrdunud või kaugenenud, no ju ta ei pea oma teadmiste valgusest vajalikuks, ta ikkagi tegeleb kogukonna probleemidega, nii palju, kui on tarvis, kellel silmad peas, kõrvad olemas, loevad tema juba ülesse tähendatud kirjasõnana, et miks ta peaks kogu aeg, vastab ühtedele nendele samadele küsimustele isegi jumalal võib igav hakata. Palju witherioonil tänaseks järgijaid on, et vaatasin korra Vikipeediast ütleb seal nii, et Krasnojarski krais asuva selle päikeseline ümber on 30. külas kuskil 5000 järgi, et lisaks veel tuhandeid selliseid uskujaid maailmas, et et mis viimased andmed pärinevad vist aastast 2004, et tegelikult ei tea nad selles mõttes vist päris täpselt isegi, et seal tehakse suurt vahet ka sellele, et kui sa oled, nimetate ennast soomlaseks. Aga sa ei kuulu ühtsesse perre, mis tähendab ühtlasi, et sa loobud oma sissetulekutest ja teed nende heaks tasuta tööd igapäevaselt. Et siin on nagu päris Lissariaalseks, sind ei loe, et ma ei tea, ise, nad arvavad. Kas see arv on üsna hoomamatu ja kuna nad ei tegele sellise asjaga nagu misjonär elus või siis levitamine, sest nende arvamuse järgi inimestele peale käima seal hästi sümpaatne, äärmiselt sümpaatne, et nad ei, kui sulle Vissariooni külla tuleb, ta ei hakka selle tuulutama, ei tõmba põuest piiblit kõige ootamatul hetkel, kui seal praed midagi ja ei hakka selle sinna kõrva pajatama. Kui tahan, räägib temaga ise ja küsida, aga ta ei hakka sulle midagi suruma, nad ei tee seda ka oma lastega. Ja see on ka jälle äärmiselt sümpaatne, et lapsed peavad aktsepteerima seda, mis nende vanemad teevad. Aga lõplik valik on loomulikult nende, kui nad seal ei taha seal kogukonnas elada, sest need võivad rahumeeli ära minna. Ja seetõttu ei ole ka nende arv viimastel aegadel nii palju kasvanud, et nad ise loodavad, et see tekib mingi sisemise arengu käigus, kus suurem hulk inimesi hakkab mõistma ka seda sõnumit. Aga mis peamine sõnum on, et mainisite juba seda, et inimese selline hingeline areng ja kasvamine töö iseendaga. Et kui Arbo sinu filmi põhiselliseks fookuseks ongi need lapsed, et mis on need nagu väärtused ja õpetused, mis nad oma lastele edasi annavad elukohta. Taha ja filmist kõik ette ära rääkida, üks oluline aspekt, meil on ikkagi ilu, nägemine, mõistmine ja tunnetamine. Ühel hetkel võib see lääge tundega kogu see kunstitoodang, mida nad seal teevad, aga selles on tahtlik püüdlus ilu poole. Kõigil neil seda õpetatakse, kui palju on igasuguse kunstitunde ja mida iganes, et lapsed õpiksid nägema head ja helget. Siiani äärmiselt oluline kasvatuslik aspekt, et vältida kuidagi vägivaldsust ja negatiivsust. Ma ei tea, kuidas kasvatusteadlased sellesse suhtuvad, et keda see huvitab. Kasvatust. No ma siis ütlen, kuidas päris inimesed situatsioonides hakkama saada, et just Allaseks pere, kus ma külas oli, ema pidas vestlust Isamaa linna läinud tütrega, kes oli ülikooliealiseks saanud, läks sinna ülikooli ja oli sügis ja tütar helistas ja ütles, et ema ema, nimelt mu toakaaslane ütles mulle halvasti, et oli seal mingi väljend olnud, milles ta osaleb, kuidagi reageerida, sest ta kuulis sellist asja esimest korda elus ja ta ei saanud üldse aru, et miks inimene nii tegi. Situatsioon oli midagi sellist, kuidagi proosaliste praktilist ja higised nähvas, et ah, et olles aga vait, lõpeta ära ja ta ei osanud selles situatsioonis hakkama saada. Et natukene nad, need lapsed, kes on juba seal sündinud ja seal kasvanud, on kergelt selliseid vati sees hoitud küll, et põrkumine. Pärivadi sees hoitud ei ole õige sõna, NATO on head, nad on needsamad Dostojevski idioodid, need vürst maski, need, kes on hingelt head ja tahavad kõigile head. Enamik nendest tähendab vatise soitus, sest oma kätega tööd teha näiteks nüüd kõik need poisid oskavad seal ja käivad Krasnojarskisse või suuremates linnades ümbruskonnas palkmaju tegema mida iganes. Ja, ja noh, kuna nad on parimad töömehed ei joo, ei suitseta, ei kao ära, on kohusetundlikud, valdavad, tehnitati mida iganes äärmiselt hinnatud ja kes neid on petta olnud, ega nad vastu ei hakka, et meil maksmata jäetud küll ka aga lihtsalt järgmine kord, ega keegi neile enam tööle ei tule, nendele, kes niimoodi teevad ka seda, milline on tegelikult nende jõud, et nad võivad tunduda sellised noh, et ongi nii head ja lollid ja neid on lihtne pügada ja mida iganes on ju siis ei ole ka selles mõttes tõsi, et kui nad käituvad ikkagi organiseeritult, kas ümbruskonnas, et kõigis nendes külavalitsustes ja mujal on nad ikkagi võimu võtnud, kuna nende arv muudkui kasvab. Nad suudavad ka kokku leppida, et kelle poolt hääletada siis kui see vastaskandidaat peaks millegi poolest otsustama, midagi neile vastukarva teha, siis ei ole tal lootustki valitud saada. Mis muidugi kohalikke neid varasemaid asukaid hirmsasti häirib, sest nad Vissarion lased, on seal olnud nüüd ligi 20 aastat. Sedasi oli see üsna väljasurev kant ja noh, nii nagu paljud maakohad meil, nii ka Venemaal, noored lähevad linna minema ja praeguseks on sealsed kinnisvara hinnad võrreldavad suurlinnade omadega ja rääkimata sellest, et seal on tööd ja tegemist ja see kohalik elanikkond tegelikult, kes kirub neid Vissariooni vahepeal nagu jaksad, nad ei saa arugi, et see ootamatu õitseng, mis nende tulnud, et see on tegelikult nende inimeste teine. Noh, ega nad ju ka ei ole valitsejatena, kui nad seal kuskil võimul on, ei ole halvad, et noh, nii-öelda see ametlik mina kohtasin seal mingisuguste haridusametnikega Usalduslikud vestlused lõpuks sa veel teed, oleks meil tegelikult kõik inimesed Venemaa selliseid, siis poleks meil häda midagi, seda ütlesid sellised jõukusest ja väärikusest ja edust puhe või ülemused, et see kõlas kõik äärmiselt kummaliselt nagu nende suust. Paraku see kõlab juba nagu üsna ametliku seisukohaga. Jah, selles mõttes, et neisse suhtutakse ka nii-öelda Moskvas hästi sest nad saavad asjadega hakkama, nad ei joo, nad ehitavad kõvasti, ehitustegevus on väga elavnenud ja nad ei peta. Et selles mõttes väga head ametnikud. Jah, mingis mõttes näeb see välja nagu meie ideaalne naaber, et kui kogu Venemaa oleks selline, siis Eisen jälle teine häda, siis läheks meie noored kõik minema siit sinna. Aga need noored, kes lähevad sealt linnadesse kuhugi, kas siis õppima või lihtsalt tahavad uudistada seda, mingit teist laadi elu. Kas nad pöörduvad tagasi, ma rääkisin just nädalavahetusel oma sõpradega Brasiiliast, kes Amazonase vihmametsades hõimudega tegelevad, et rääkisidki hästi kurb on, et noored küll tahavad ka nagu käände ja kõiki neid vidinaid ja tsivilisatsiooni ja neid väärtusi, mida meiega munamäe. Aga samas veel nagu on lõhe sees sellega, et nad ei saa aru, et see, mis on nende, see traditsioon, et see on tegelikult läänes nagu see unikaalne väärtus, mida sisaldab neilt, et kui see nii-öelda arusaamine tekiks, eks siis tekiks selline tasakaalustatuma olukord, et kuidas seal on, kas need noored saavad aru, mis on sealse? Ma arvan, et noh, et kuna seal ei ole veel ühtegi põlvkonda päris niimoodi üles kasvanud, nendel oleks ajas tagasi tulla või need esimesed lapsed hakkavad alles minema õppima. Et mul on millegipärast selline tunne, et sinna võib-olla tagasi pöördumine ja just sellepärast, et nemad ei ole. No ütleme, et võtame nagu kogu Venemaa näiteks. Et muidugi vaene, kes on kogu aeg vaene olnud, tahab saada rikkaks, aga soomlased on Venemaal juba hästi eratlikud. Nad juba sellega eristuvad sellest muust noortemassist ja no muidugi on väga hea, kui nad lähevad välja, saavad hariduse proovivad oma viinad, oma narkootikumid ja kõik muu, mis sellel noorusele kaasa käib. Aga mul on millegipärast tunne, et et kui omal pere loomise aeg, siis nad mõtlevad tõsiselt selle peale, et oma lapsed kasvatada üles võib-olla sealsamas Meil on siiski olemas, et just nimelt nad noh, see, need ei, kõige esimesed ikkagi on juba tagasi tulemas ja kui see ei ole seotud sunniga isegi et Sliaani ajal vait olemine ja päevas ma ei tea, mitu korda kummardamine või mediteerimine, et mida nad algselt enam ühel hetkel võib-olla isegi teismelise eas enam teha ei tahtnud, nad tulevad need tagasi, teevad seda vabatahtlikult, ühinevad taas selle kogukonnaga. Ja otsivad sealt endale elukaaslasi, sest nii-öelda nagu nende ühiste väärtuste mõttes neil linnas nagu väga palju sellist kaaslast partnerit ei ole, neil on raske leida kedagi, kes oleks nagunii tunnetes kui oma mõtlemises nagu sama Auskonnad ise. Ja sõitvatena lähevadki otsima sageli just elukaaslast sinna, kust nad on pärit. Ja kui vaadata näiteks neid noori inimesi praegu teismelisi seal, et minul ja hästi meelde üks 12 aastane poiss ütles mulle, noh, ma rääkisin temaga, kas ta tahaks teda linnas minna, mis ta üldse tahab, et tal hästi laia silmaringiga huvitus, kõigest ei lähe kindlasti inimene, kes potentsiaalselt võiks töötada kusagil laias maailmas, eks. Aga ta ütles, et linnas on kõik nii keeruline, et siin on selge, et sa paned kartuli maha ja saad terve aasta otsa süüa või sa kuidagi tundus nagunii eluterve ja selline torganud lapsejutt. Et noh, et võib-olla see on asi, mis jääb neile kuidagi kuidagi enda sisse. Ja neile tuleb see meelde kunagi, kuna ta on, ma ei tea, 30 aastased, 20 viiesed. Jah, see ei ole ainult see nostalgia Suvetaevas ujuvat pääsukesed nagu merevaigus, et see ei ole lihtsalt see värske kevade õhki, et sa vahid ja ohkani mõtted, et kui selle see linnase korrase lõhn ninna tuleb, siis. Ma tahan sinna tagasi, seal on ikkagi lisaks veel needsamad ühiseid väärtusi tõeks pidanud, mida see ühiskond loob ja kasvatab. Ja nende printsiipide järgi elamise juurde tahetakse tagasi, mitte lihtsalt seda, et saaks sõrmel mullaseks teha seda nii väga seal keegi realiseeri, et see on kaugel sellest elust. Toskaana veinimõisas. Ehkki elu tundub seal lihtne, samal ajal ka raske, eksju, sa pead ise tegema, ise harima, reaalselt tööd tegema, eks, aga samas teie jutu järgi ka selle sarja järgi tundub, et noh, tegelikult elu on selline helge ja rõõmsameelne, ilus ja ja vaimsus on hästi suurel kohal, et kas tõesti Ongi kõik elus nii, kas seal on ka nii-öelda langenud ingleid või? Kindlasti tekib igas ühiskonnas ka ikkagi päris pingeid, et keegi jookseb omadega väga puntras, et kuidas nad neid lahendavad, kuidas sellega hakkama saadakse, saadetakse Vissariooni juurde. Seal oli üks veider juhtum, kus kõrvale küla Armo karjade soosakeseks mees märatsema koosolekul ja lõpuks oli teda sunnitud isegi inimesed kinni hoidma. Ja langenud leid on ka selles mõttes, et noh, et kui sa sooritad mõne teo, mis selle ühiskonna jaoks on täiesti aktsepteerimata, siis sind lihtsalt ignoreeritakse, nagu näiteks üks poiss, kes käis vahepeal tööl vabatahtlikena, nagu nad seal kõik ja siis ühel hetkel Ühte omab, enda lõi. Kuigi see vend ei tahtnud sellest mingit probleemi ja proovisin maha vaikida, oli sellel juhtumil pealtnägijaid ja, ja lõppkokkuvõttes on selge, et ega seal küll ta proovis seal pattu kahetseda ja mida iganes. Mingis mõttes nagu teatud piirid, millest üleastumine on seal nagu fataalne, võiks öelda, et mulle jäi küll mulje, et peale kolme aastat hakatakse nädal jälle nagu vaatame selle pilguga, et võib-olla sa sobid meie hulka. See tähendab lihtsalt tegelikult perest väljaheitmist, kui sa kuulad perre ega kusagil teises pärast siin ka vastu ei võeta. Enam mitte, sest see soovitus või nii-öelda sõna levib koheselt pluss, et kui sa sinna koha peale tuled ja, ja ei oska ja selgelt ja korralikult seletada, miks sa nii tegid, siis noh kuigi või see juba eelnevalt ei ole osanud teha, miks sa peaks oskama seda järgmises kogukonnas nagu selgitada, et see Ja seda ka, et eks selline kogukond ja tõmbab igasuguseid inimesi hullukesi ju igat sorti ja igat masti, eks neidki on seal, et ega nad kõik perre ei kuulu. Ja kui kuuluvadki sellised vaiksed hullud, et las nad siis olla, toimetavad oma äranägemise järgi. Hull ei ole õige sõna, et noh, lihtsalt on hulk erilise maailma nägemisega ja inimesi sinna ka kokku tulnud öeldakse ikkagi, kuidas see väljend kõlas, ta on mis asju mitte omamoodi siis, aga ega see ei tähenda, sest seal on hästi palju neidki mõnedes kontakt teoorideks, ehk siis nagu need, kes suudavad kontakti võtta erinevate maaväliste tsivilisatsioonidega ja kellelt muuseas tuli ka valdav osa infot maailmalõpu kohta. Nii et üks naine Tšeremshankas teadis täpsemalt seda kuupäeva ava ja kinnitas jah, et majadel on ikkagi tõsi taga ja siis nii-öelda seda sõnumit kanti edasi, et seda maha ei vaikitud, kuigi üldaktsepteeritavad seda loomulikult keegi takka kiitma ei hakanud. Jah, kui maailma lõpust rääkida, siis 2012 lõpuks seda ennustati, kuulutati, kardeti, oodati, aga ikkagi ei tulnud. Lükkus siis edasi, ma ei tea, kas on teada siis, kuhu ta lükkus, on mingi uus tärmin pandud, et mis Vissarion selle kohta ütles, et miks maailma lõppu ei tuld siis kui arvati, et tuleb esiteks Vissariooni jälle nagu kunagi öelnudki, et see peaks toimuma nüüd sellel ajal, et see jälle see tõlgendamise küsimus, et temale välja tõid, et kiirustage, aega pole enam palju jäänud, aga milleks täpselt, mis sa kiirustage, tähendab näiteks noh, jumala mõistes, et kas seal 100 aastat või 1000 aastat. Rääkimata sellest, et isiklikus plaanis kiirustamine tähendab, proovige vajaliku elu jooksul teha nii palju, kui jõuate ennast paremaks ja toimetada. Ja et selles mõttes, et veel enne kui see aasta lõpp tuli, meile tundus, et me oleme nagu mingisuguseid maailmalõpusaadikud meie poole, nagu muudkui pöörata igasuguste palvetega, millele me ei reageerinud. Et siis jälle, et kui see detsember nagu lähedale jõuda, siis mulle tundub. Me olime kõige rahulikumas kohas, et noh, need inimesed olid absoluutselt ilma igasuguse hirmuta rahulikult tegid oma tavapäraseid asju, nagu teadsin, et ükskõik, mis juhtub, et, et nemad saavad hakkama, sest nemad oskavad nagunii elada juba ilma rahata ilma elektrita, ilma masinateta. Et nende jaoks jätkub nii, et ükskõik mis nende jaoks elu jätk. Ehk on seal lähedal sellele jah, et nende majade jää kütteta, nende keldrid ei jää toiduta. Et neil on kõik olemas, aga head Vissariooni pidanud selles mõttes nagu midagi või noh, kuidagi nagu välja vabandama või midagi. Ja ta ei ole ju seda ise öelnud, et seal neid paanikatekitajaid nii nende inimeste hulgas, aga ega see ei levinud need küll kuidagi, et keegi oleks pidanud seda, need nagu väga tõsiselt võetavaks olid need, kes uskusid, suurem enamus ei arvanud üldse sellest asjast midagi. Aga maailma lõpp nende mõistes siiski juba käib. Rahandussüsteemi katakalismid ja kõik muu on nende jaoks ikkagi suhteliselt tähenduslikud. Selge märk maailma lõpust ja ühiskond ei toimi. Kas meil on ka globaalselt pakkuda välja parem alternatiiv, et muidugi Siberis väike kogukond kõik toimib, aga kui me mõtleme planeedil elab seitse miljardit inimest, et sellist ühte Vissarion laste globaalküla tekitada on äärmiselt keeruline, et kas Vissarion ise või, või siis tema kogukond on rääkinud või mõelnud, kirjutanud sellest, et mis siis võiks olla parem ühiskonnakorraldus, et kui raha võib-olla ei ole siis nii hea või võiks seda mitte kasutada, et kuidas siis võiks maailm terve planeet? Tead, see on eelkõige ikkagi kinni selles, samas ühes vanas piiblimüüdis eksis Paabeli torni ehitamisest, kas jumal, inimeste keeled ära segased, nad üksteisest aru ei saaks, keelte ärasegamine on ta mingis mõttes ju ülekandeta tähenduses, et ka need erinevad usud, takistavad meil 11 mõista, aga see on selles mõttes keel. Kui tema suudab praegu kõik usundid suudaks ühendada, nagu ta seda ise väidab või tahab teostab siis selle tulemusena, no ega tal ei ole mingit kindlat retsepti, siis lihtsalt asjad ise kulgeksid õiges suunas. See olekski lahendus, et kui järgida seda õpetust, ideoloogiat, siis tulevad need lahendused ise. Et paljudel juhtudel Nad ei pakugi asjadele mingeid kindlaid retsepte, vaid ütlevad, et lahendus tuleb ja sa näed, et see on õige. Ja loomulikult see kuidagi salapärase ja lõplikuna kõlab, mis need alatuid küll te näete, need asjad hakkavad siin ise juhtuma igasuguseid teiega ja kõigel siin on oma tähendus, ei ole niisama. No mina kuulsin seal ka mitmel korral öeldavat seda, et kas oli halvad, hukkuvad või. Halvad saavad otsa, et mismoodi see toimub ja kuidas seda ümber, millal see toimub, ei ole Vissariooni poolt täpsustatud, aga see oli kuidagi nii, et et noh, et jah, nemad juba loovad seda uut maailmakorda, nad panevad selle tööle ja näitavad, et see hea, nii, et see töötab ja kes suudavad selle omaks võtta ja kes lähevad meeleparanduse teele, et et teil on ka tõenäoliselt võimalus siis sellest tulevases elus hakkama saada. No tegelikult see ongi see üsna apokalüptiline sõnum, et, et kui nad ei kuuluta küll mingit kindlat kuupäeva, siis ikkagi nii-öelda patuste hukkumine kõlab üsna nagu samamoodi. Aga see on jälle kellelegi. Ei, muidugi, ja, ja see võib tähendada väga lihtsalt, ka seda, et aegade jooksul saab selgeks, et mingisugused mudelid enam linnades ei toimi. Rääkimata sellest, et inimeste eetilised tõekspidamised üldiselt alates hariduse levimisest, millega peaksid nagu kuhugi üldisele kõrgemale tasemele jõudma, muidugi vaieldavusi, kuidas peaks, isegi mina teadsin. Mina ei tea, see on ka tõsi. Ja mis ühel tasemel? Ei, ma räägingi, et see alates Naroodnikute liikumisest, mis nad Venemaal hakkasid käima külades õpetamas talu lapsi lugemas ja mida iganes, nende huvide lükkel, parimad, parema, õiglase ühiskonna poole. Tulemuseks oli Vene revolutsioon, sest et lugema õppinud talu lapsed läksid linna, noh hakkasid seal sopakaid lugema, mitte õpikuid, Ramadi hakkasiteeriteks ja töölisteks ja hakkasid mässama, mõtlesin proletariaadi yks õige selle pinnalt siniseks kõige jõledamaid ja vägi, valdsemaid, eksperimente, inimesi ning on ajaloolased, Nõukogude Liit siis omamoodi nagu Naroodnikute hea tahte ja hariduse levitamisel. No selles mõttes räägitakse ju kogu aeg läheb, räägitakse sellestki, et noh, et Eesti on nii hea väike kogukond v pisikene ühiskond, et miks me ei võiks nagu luua ökokogukondade ökoriik, eks ju. Aga, ja noh, see ongi täpselt see küsimus jälle, et kui suur osa sellest ühiskonnast ikkagi on nõus neid järeleandmisi tegema ja oma elu muutma niipalju, et noh, nagu selle fookuse enda pealt siis ühiskonna peale saada. Et ma arvan, et see on igas ühiskonnas täpselt, ongi selline käputäis inimesi ja nendega selles mõttes maailma niimoodi ei liiguta. Et mis ikkagi ongi puud ongi see ühendab usk et ilma usuta ikkagi selliseid asju tõenäoliselt ei tee. Ja kui Vissarion suudab oma usud ühendada ja panna eestlased Ei oska mäed, küll me hakkame siis jälle seda Paabeli torni ehitama koos kõik selles asja mõtteni. Jah, looduslähedane elu või elu kooskõlas loodusega, arvestades loodust austades loodust on seal ju täiesti elementaarne, loomulik, et kas ei ole ei. Ühesõnaga tundus, jäi vähemalt küll mulje, et see on noh, see kõik see elu seal keset loodust, ilma sellise moodsa tehnoloogiaga, et see on pigem kui ühiskond või kui see kogukond oleks välja kasvanud Saksamaal, siis ta oleks kogukonda, kuna ta kasvas välja Venemaal. Et siis ta nii väga öko ei ole, et sa paned plastmassaknad oma palkmajale ette, ei ole seal mingi haruldus või noh, nii lihtsalt tehakse. Rääkimata sellest, et ikkagi on ju olemas kõigil mobiiltelefonid ja ega selle uue oma mudeli suunas keegi sülitama ei hakanud lastest või noortest ei leia. Ega sellel vidinate ja käketite vičetite jõud on seal samuti märkimisväärne, aga sellele ei pöörata nagu palju tähelepanu, et see on üks pahe, millega tuleb kõrvuti elada, aga. Aga no looduslähedane selles mõttes muidugi, et kui nad ikkagi õpetuse järgi kasvatavad oma toidu ise, et siis noh, paratamatult sa oledki juba loodusega nii lähedases ühenduses lähedasem on raske olla. Kas nad panevad siis seda tänapäeva moodsat, olgugi, et nii-öelda enda huvides tööle kuidagi kasutavad seda või pigem püüavad seda siis ikkagi minimaalselt minu meelest tuleb seal väga hästi välja, et inimene on ikkagi nõrk. Et kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud ja ei öelda seal siiski ära ka parematest elu võimalustest, kui noh, kui võimalus tekib ja nii edasi. Ja selle näiteks on tegelikult, et kui varem hakati seal mäe peal kõik, mis tehti ka metsas, iga viimane kui puu saeti maha käsitsi, siis nüüd vinguvad seal saed, nii mis mühiseb, sest tegelikult sõnad, mis ütlevad, kiirustage, paned kõik tegutsema ja noh, see tehnoloogia võimaldab seda kõvasti kiirendada kogu selle protsessi, ise nad seda nii ütlevadki, et noh, et kui meil praegu on veel võimalus olla, loomulikult me peamegi olema nagu selleks valmis, seepärast me seda kasutame. Nii nagu nad ostsid hiljaaegu endale ekskavaatori, et seal teed teha, sest üks ekskavaator võrdub nende arvestuse järgi 40 hobusemehega. Noh, see tulemused on muidugi selge drastilise tehnoloogia võimaldab neil nagu eesmärke kiiremini saavutada, siis õpetaja sõnade tõlgendamise valguses see loodusele Leedus ei ole hetkel nii oluline kui see, et peab kiirustama. Ja ega nad põlga seda, aga olulised asjad, kus nende järeleandmisi mitte kuidagi me mitte kunagi ideena näiteks kogu see liturgia tee käe peale näiteks hoitakse lahti käsitsi, et kui hommikul on kõvasti lund sadanud, siis lähevad mehed juba viie paiku välja trookides. Kõik see asula teed tühjaks. See on siis kaks kilomeetrit pikk tee 300 meetrit tõusu ja seda ei aita mitte ainult liturgia jaoks lahtreidsid aitaks kogu aeg, et lumesajud siis kogu aeg mehed väljas ja see tee ei ole mingi kitsas rada, vaid see peab olema nii lai, et kolmest. Rääkimata, see keskne liturgiaplats ja nii edasi, et noh, et tegelikult neil on asjad, mida masinatel teha ei lastaks seal mitte mingi hinnaga, isegi kui see võimaldaks seda 1000 korda kiiremini teha. Aga kas oma kogukonna sees käib raha vaba nii-öelda partner, tehingute kaubitsemine siis või vahetus või kuidas seda öelda? Püütakse kuidagi ajada, aga ega see ka ei toimi alati ja kogu aeg, sest välismaailmaga nad on ju ikka sunnitud raha kaudu suhtlema ja jaa, jaa on ja poed töötavad ja asju ostetakse. Kuigi see pood või poeomanikud on ise kogukonnastenuissarioonlased, siis seal on nagu kaks printsiipi, üks nendest on see, et noh, et see raha, mis nad teenivad, tegelikult läheb samamoodi selle mäepealse asumi ehk siis kõige tsentromi ülesehitamiseks suures osas. Ja teine asi on, et see kaubanduslik ja rahalised suhted, et kui see poeomanik rääkis seal missal jooniga juttu. Ja aega oli veel võimalik, et oli selline raamatukene, kui sul raha ei olnud siis selline kirja panna. Siis maailmalõpu eel hakkasid paljud siis ka tegema võlgu rohkem kui tavapäraselt, noh, et see poeomanik siis hädas pöördes Vissariooni poole. Ja, ja vastus oligi, et ei tohi tegelikult niimoodi võlgu anda. Et kuigi see tundub nagu ühel hetkel õudselt silmakirjalik. Kuidas siis nii, et sa oled rikas, ei anna oma usukaaslastele ja nii edasi. Tegelikult on igasugune ostmine ja laenamine ikkagi pahe Vissariooni sõnade järgi, et see teeb inimese laisaks. Või sa saad elada võlgu tema sõnade Ta oli tegelikult selline, aga loomulikult saab sellega jälle tõlgendada nii, et närige pori. Pole teil vaja midagi laenu võtta, et poeomanik las teenib, kasumit ei tegeleta, nii seda ei mõelnud ja vähemalt mulle jäi selline mulje. Ei, ma rääkisin seal erinevate inimestega sel teemal ja lõppkokkuvõttes peale esialgset pettumust, kus enam ei saanud raamatusse kirja panna, hakkasid kõik aktsepteerima seda tõde. Kas sealsest kogukondliku elukorraldusest on midagi, mida saaks päriselt ka nagu Eestis ühiskonda integreerida, üle võtta, võtta mingid mudelid, mida siin reaalselt realiseerida, tööle panna? Jah, et oleks kindlasti võimalik meie valitsus ja peaministrid ja kõik nad pühaks kuulutada, et noh, siis kui me neid usuksime. Kui pühakujusid, siis me töötaks loomulikult selle nimel ja varsti rügaksime ennast selgverel sinna päris maailma tipa hõlja. Oi, ma igatsen seda aega, mil ma saaks pühapiltide ees, kummardas. Kuule, mida sa mõtled, et siis ikkagi üle võtta, mis siin ikka, meri üle võtta. No tegelikult on hästi, kuidagi mõistlik ja inimlik oleks elada väiksemates kogukondades. Et selles ikkagi on hästi suur jõud, et naaber tunneb naabrit ja inimene aitab inimest meid, eriti kui meil suguvõsa ta enam nii põlvkonniti koos ei ela. Aga minul meeldib neurononüümsid kõrtse tulgerdada kus ma seal kuskil väikses kogukonnas läheb, kõik tunnevad mind. Järgmisel päeval tullakse sellega võitlema. Jah, et no näiteks Eesti-suguses riigis mingi valdade ühendamine ja ja, ja kõik selline kuidagi keskuste vähendamine on, ma arvan, et see on hästi valade, et noh, kas või vähendamine. Jah, sa mõtled just nagu tsentraliseerimine, mitte tee tsentraliseeritud. Ütleme, et tsentraliseerimine ei ole hea. Jah. Vähendamine ei sa pead silmas maakeskusi. Ma pean silmas keskuste vähendamine arvuliselt Aga selles mõttes tõmbekeskuste vähendamine arvuliselt? Jah, saan aru. Jah, et ma lihtsalt sooviksin, et seda ei juhtuks ja sellele peaks igal juhul vastu seisma, et mida rohkem ja mida elujõulisemad on järjest rohkemad kogukonnad järjest rohkemad valdade keskused, seda parem kõigile. Aga mõtteviisis, mentaliteedis. Suhtlema peaksid inimesed eelkõige, no aga kuidas eestlasele seda selgeks teha? Mõtlesin alguses tagasi tulles tänaval inimestele tere täiesti automaatselt. Aga see on juba ära kadunud. Ja luud on meil ka, enam ei ole ukse taga. Enam ei ole jah, et nüüd me oleme hakanud juba muutuma linna linna likumaks rohkem. Meil on väga tore oleks panna käima sellised asjad, et kuidas seal kasvavad näiteks lapsed üheskoos, et nagu mingi sellise suurema süsteemina see peaks töötama, nii et et ühe, selle ühtse pere ehk ühe küla usklike lapsed on kõik nagu noh, ühiselt kasvatatavad ühe pere lapsed, et et see naabrinaine hoolitseb sinu lasteaiast sama hästi kui sina. Kuidagi naabrite omavaheline selline läbimine ja koos töötamine. Kui kuni isegi selleni, et seal laste ihunuhtlust teatud olukordades ei ole keelatud, ehk siis kui on ikkagi vaja sirakat anda kellelegi ja peremeest pole kodus teenib Groznõi värskes leiba. Siis võib minna naabrionu juurde öelda. Õpetaneri joovad, palun. Sellepärast, et nad on välja kasvanud Venemaalt, mitte saksa vald. Samas see viimane Se Vissariooni intergi, mis sina tegid, aga küla näitasid, et seal oli Vissarion selge sõnaga öelnud, et füüsiline karistus ei ole õige. Ta käis mulle Kristiina rääkimas ja tänas põlvili, et selline asi on tema mehe silmade ette ka jõudnud, et et tal oli oma mehe pärast nii mure, et mees oli tal raske käega. Ja nüüd mees kuulis Vissarion ütles, et last siiski füüsiliselt ei tohiks karistada ja tal on nüüd muutunud mees. Varem oli küll, see ma olen mitmel korral kuulnud ja lugenud seda erinevatest tema kirjakohtadest ja nendest salvestistest, et et võib ikka Remenniga popu anda. Lugeda raamat, mida mujal maailmas parajasti toimub, võib-olla käidud ja minu arust see kui välismaalase natuke ettevaatlikumalt, et ta teadis, et see võib-olla ei ole populaarne. Kas sa tegid temaga intervjuu, siis näitasid seda kogu külale. No vaata, tegelikult see, mida ma tol hetkel salvestasin, on küll osa võib-olla meie filmimaterjalist, aga see on ka tegelikult osa nende pühakirjast, sest see pannakse kirja sellesse raamatusse ja nii edasi. Et kuidas Sa ütled, et ma ei näita teile osa koraanist. Näiteks kulla sõbrad, et sõbrad, muhameedlased, aga minu vallas ja seal üksi Taani, mida ma teile ei näita, mida teie ei saagi kuldsete tähtedega oma silmanurka kirjutada, seda ma ei saanud öelda, nii et ma loomulikult näitasin neile seda intervjuud mis oligi, kuna see oli üle kolme aasta nagu õpetaja juures käis üks telegrupp enne seda just napilt ka kes maailmalõpu valguses proovistad mingeid hirmutavaid tekste saada, aga ega see neil ei õnnestunud. Nii et see oli minu kohtumine temaga oli siis noh, nii-öelda üks väheseid tema avalikke esinemisi üleüldse. Kuidas on Vissarion laste suhtumine mehe ja naise vahelisse liitu abielu, kas on mingi sellised püha liidu printsiibid, kuidas tegeletakse, et ma ei tea petmist, armukadedust selliste teemadega petmistega tegeletakse külakoosolekutel või noh, seal selles mõttes nagu ma ei tea, kas tantsis abi pale klassifitseerida petmiseks sellisel kombel. Et kui aktsepteeritakse ka, et inimesel on tema tunded ja ta noh, et, et kui sa tulla näiteks armutunne, siis ei saa olla midagi ilusamat ja kaunimat. Ja siis on ainult küsimus, et kas realiseerid selle tunde või sa lihtsalt tunned seda ja tunneb rõõmu, et, et maailma selle seeläbi paremaks Ja rääkimata sellest, et nad iseennast pidevalt seal paremaks muuta, et mina ei suuda ilma muhelemata meenutada seda vestlust mäe peal, kas mingi vundamendi jaoks seal kraapisime mulda kahe mehega. Hakkasime naistest rääkinud, no nagu mehel ikka. Ja selgus, et mõlema naine on nende juures seal ära läinud, ühel elab kohe sealsamas mäe peal, tema nüüd üksikuks jäänud teisendama, Moody oli kuhugi kellegi teise juurde läinud või kuhugi Tatarstani tagasi kolinud või noh, mida iganes. Ja mõlemad olid nii õndsad, seda seletades nõiad sama kõblade peale. Et tänapäeva mõistes oleks nende kohta kohane öelda, et noh, kaks luuserit rääkisid selle naine läks nende juurest ära ja ja et see ei ole naljakas vaatepilt ja nii edasi muhelengi selle peale, see oli kuidagi äärmiselt sümpaatne, et mõlemad proovisid nagu, mis proosi rahu teinud sellega ja leidnud nii-öelda ühenduse ja soovisid kõike head, ainult oma nendele naistele, kes nad hüljanes. Tabelid sealjuures kõige õnnelikumad kaks meest rublade najal kogu maailmas. Hinga nad ka. Ei olnud asi selles, et ega nad vaatavad ringiga elukaaslast järgi, aga lihtsalt, et soov, et teisele inimesele läheks hästi ja sa pead iseenda probleemidega ise toime tuleme iseennast parandama. On see ikkagi nende kõige ülim ja pühan. Püüa. Venelasel tegelesid enda parandamisega. Ega see meie omavaheline jutuajamine oli omamoodi profülaktika Sis. Aga abielust, rääkides siis seal sellist, no ma isegi ei tea, mida, noh, et kui tähtis või mida see abielu nende jaoks tähendab, et ei ole ka keelatud noh, nii-öelda mitmik, kooselus. Soovitavam oleks, kui on naisi rohkem mehi, vähem selles armukolmnurgas või neli elukas või mis iganes seal tuleb, aga aga et seda ainult sellisel juhul, kui kõik osapooled on sellega väga päri. Ja selles kontekstis, kus tulebki teha nii palju rasket füüsilist tööd ja see naistetöö ei lõpe iialgi, et mulle nagu ei tundunudki väga vale, kui oleks ühes majapidamises kaks naist, et vot see ei ole minule tundub. Aga varesmeest? Kusjuures mulle jäi mulje, et pigem nagu selline kolmnurk on seal isegi sagedasem, et pereloomise vastutus tegelikult lasuks hoopis naisel. Et kuna naine, see viitab lapsed ja võtab kõige suurema vastutuse selle läbi, on temaga lõpliku otsusetegijad. Siin ei ole mehel nagu väga palju köhida. Ja, ja kui on ka selline traditsioon armukolmnurk, et kas mees otsustab ära minna, mina olen leidnud endale mõne muu silmarõõmu, et siis ikkagi lõpuks naine otsustab, et kas ta laseb sellel mehel minna või ta ei lase sellel mehel minna. Mees, astudes liitu naisega, peab võtma selles mõttes suure vastutuse, ta teab, et ta peab seda naist noh, elu lõpuni tema eest hoolitsema või täitma nii-öelda soovi, et naine otsustab, mis selles suhtes ta saab ja miks see on pandud naiste õlule. Looduslik põhjus, et kuna naine ikkagi justkui nagu teab, kellega ta tahab lapsi saada, aga mees juhindub ainult tunnetest, et siis naise otsus on selle koha peal õigem. Et see on pikaajalisem. Et naine ikkagi otsustab perspektiivid, aga mees ei suuda seda suhete puhul teha. Jah, sest üks asi ja üks väike vigur suunab mehe mõtlemist kahjuks. Selles sfääris. Väidetavalt väidetavalt mina ei ole seda öelnud. Kuidas visterioonlased oma meelt lahutavad, et milline nende huumor, kuidas nad lõõgastavad, pidutsevad, pühitsevad, tähistavad neil olla rõõmupeod ja neil on isegi üks püha, aastas on rõõmupidu nime nimetada rõõmupeoks. Ja nad kuidagi nagu teadlikult jäävad, peame rõõmustama ka, sest neil on nii palju tööd ja nii palju seda koormat kanda, et, et inimene ikkagi loodud rõõmu ja õnne jaoks. Ja nad rõõmustavad igal pühapäeval kindlasti kohustuslikult. Aga pidu siin on ka niisama palju ja kui vähegi aega andis või kokkusaamisi külas käimisi üksteisele, et see seltskondlik läbikäimine on seal hästi ja meie ja alguses oli raske harjuda, et meil on kogu aeg, istab keegi taas. Ja meil oli hästi elav salong sellega ei noh, kõigile. Salongid, aga me, keegi ei helista ette v lepi mingeid kohtumist kokku hoitud, tullakse ja sul on mingid muud plaanid, aga noh ühesõnaga läks niimoodi läheb. Tegelikult Me harjusime seal mingil hetkel mingite inimestega juba äraga, sa nüüd on sul toanurgas, vaatavad kuidas elad. Sa lähed oma eluga edasi ja siis on see lihtsalt külas istub teie laua ääres. Ohoo, Marek, väga lõbus oli. Ega nad ei löö välja, teevad, ei Vissariooni nalja, teevad lell Nurma nalja ja neil millegi ega häda ei ole ees risti ette ei löö, tabuteemasid, kui sellist ei ole, noh põhimõtteliselt see võib mõnikord mingitest piiridest üle minna, aga meil neid ette ei tulnud, aga selge on, et neil kindlasti on mingid asjad, millest mille üle nagu väga hea meelega naljaheidet. Kui keegi teine just seda teha tahab, siis lasku käia keegigi Me oleme ka ei hakka solvavad, naljad on solvavad, igale poole, solvavad naljad on solvavad igal pool. Aga risti ettelööma tõi mulle pähe sellise küsimuse, et kas neil on mingi selline omarist, on jah mingi tegevus või mingi selline mänedžeri sõnul on, mida nad teevad Vissarion lasena. Ja see on raadis muidugi raske näidata, aga provi äkki teine on väga lihtne ju risti ettelöömine ja sellele ringi ümbertegemine, ehk siis see ühendab nii-öelda kõikne usundeid. Et see, kes saab Isarjoonlaseks väga oluliseks märgiks, on see, et sa peale seda ristiga ringi teed ära. Kas seal on ka, et vasakult paremale päripäeva? Ma ei tea, ma kindlasti on, ma isegi ei oskagi öelda, vot ma ei olegi tähelepanelik. Ring on vastupäeva või? Mina ei tea. Võib-olla lapsed oskavad sellele paremini vastata, siis nemad lasteaias pidid seda tegema kogu aeg. Keel. No see ei ole tegelikult tähtis, aga see on jah, nende ühtse usu sümbol on rist ristringiga. Aga samas väga paljud välis, et usu atribuudid on ikkagi õigeusus või kristlased laenatud alates pappide riietusest lõpetades, nagu nende liturgiliste lauludega väga paljuga paganluse elemente või loodususund, nimetagem seda siis pigem nii noh, see mingi pühakuju või tulp, puuslik, ma ei tea, kuidas nimetada seal keskse platsi peal, kus ükskõik mis ilmaga siis ikkagi liturgia toimub ja avatud õhus. Ja nende avatud kirik ja selle lagi on taevas, see on minu meelest hästi ilus. Et ilma hooneta. Aeg on hakata otsi kokku tõmbama, et kui te nüüd mõtlete tagasi, vaatate, olete juba mõnda aega siin Eestis olnud jälle nii-öelda tagasi oma vanas heas normaalses vanuses elu. Mis teis peale seda aastat muutus just sisemiselt, et Tuuli, sina, jah, oled nüüd karske, eks see on selline üks muutus, aga kui te mõtlete hingeliselt vaimselt suuremas plaanis, et kas midagi muutus, mis on võib-olla kõige sellisem väärtuslikumiste õppisite endaga kaasa. Aitäh. Ma arvan, et see on tegelikult asi, mis alles ajas hakkab kuidagi takerduma või ilmutab ennast sel kombel. Et noh, et öelda, et me oleme nüüd muutunud, mehed sealt tagasi tulles ei saa päris. Et noh, ka seesama karskuse, see kõik on nagu kuidagi selline väline, eks ju. Need ei pruugi kestma jääda ja, ja no ma ei, no kasvõi mingid sellised kuidagi veidrad asjad, eks ju, et et küünte lakkimine, juuste värvimine, tundub nagu nii jabur veni, kummaline asi, mida tehakse ja mida ei nagu ei ole küll tunne, et miks miks peaks kõige sellega kaasa minema enam kunagi. Aga noh, see ei ole veel noh, seal on ka väline, eks ja ma arvan, et selline elu või annab lihtsalt mingisuguse kindluse või teadmise, et sa saad igas olukorras igal ajal hakkama, võtab nagu ära kõik hirmud ja ma arvan, et see ongi see, mis nagu Vissarion lasigi hästi rõõmsatakse, julgeteks teeb, ongi see, et ei karda mitte midagi. Ja nad teavad, et nad saavad hakkama. Naine ütles nii pagana targasti, kõike Liabile ainult koogutada. No ütleme, midagi küljest, sa muutunud oled muutunud, mees. Ei teagi, polster tuli kohe kiiresti kõik tagasi. Siis ei, ma ei tea, tegelikult see on ikkagi mingid asjad on tõepoolest on muutunud, kas või kuigi see ka väga ei praegu hetkel veel näha ei ole, võib-olla müügikeskendumisvõime on mingite asjade puhul paranenud või arusaamine, et noh, osad asjad tõepoolest üleüldse ei olegi kuidagi tähtsad. See õpetaja, kiirustage, kiirustage, kiirustage. Selles on oma mõte, aga see võib olla tingitud lihtsalt mingite ealiste muutustega, et kuna eluõhtu hakkab silme ette jõudma, siis juba Ja ei, no aga samas on inimene on ikkagi nii kuidagi võrk, olend või kuidagi hästi kohastaks. Et ma käisin eile mööda linnatänavat ja käisin oma mõtetes peale hästi paksult mingeid mõtteid täis ja, ja siis mingi hetk nagu Insiisa pöörasin tagasi, vaatasin, seal oli, ma läksin mööda, mingi noormees kükitas maas, hoidis pead käte vahel, et ta oli nagu kohutavalt halb olla või noh, et asja, seda situatsiooni ei oleks mitte kunagi tekkinud seal kui ajev, kas ma läksin kaugelt näinud, keegi kükitab, tal on paha olla ja lähed aitad. Aga siin linnas on see kuidagi nii loomulik, et noh, et keegi sealt vedeleb tee kõrval maas ja las ta vedeleb, et sa lihtsalt isegi ei näe teda, sul on oma asjadega nii palju tegemist. Siis pead jälle enda eest rääkima, mina oleks kindlasti näinud. Kas te olete mõelnud ka millelgi tagasi minna, üks mõte kindlasti minna vahest võib-olla suvel külla sõpru vaatama ka, äkki minnagi jälle veelkord elama mõneks ajaks? No mis mõneks ajaks seal olid kõik veendunud, et me oleme õige pea tagasi ja tulime siia massi müüma. Et see on ainult aja küsimus, millal ma selle tagasi jale tegelikult üks asi, mis takistabki sinna minemast või seal peale mõtlemast, on ikkagi see nende paljude selline manamine. Mina millegi kuna seda ei käsitle, kui te tulete siia tagasi, tellisin väga, meeldib kindlasti kindlasti te tulete siia tagasi, kui seal nagu mantraid kordades kogu aeg. Et tegelikult, mille vastu tekib ühel hetkel nagu allergiat isiku võib-olla tahaks tagasi tulla, siis praegu on minu mõtted selles suunas vähemalt blokeeritud just nimelt nende samadest kindlatest ootustest. Ja ma olen igasuguse ära tegemisega kaetamise suhtes väga immuunne, nii et mulle ei. Mida enam mulle seda sisendatakse, seda vähem on lootust, et tagasi läheb. Vaat siis on küsimus, et kes peab sisendama, sest mina näiteks tunnen küll, et, et jah, miks mitte ja mulle jäi sellest ajast seal kindlasti väheseks. Ja ma pean seda Arboga natukene. Iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma küsin kõikidelt saatekülalistelt kõik needsamad viis küsimust mis alati ja nii ka teilt. Esimene küsimus on klassika, mis on elu mõte? Elu mõte on elu ise. Mina vastaksin oma isa sõnadega kunagi pidasin seda hästi lihtsaks, primitiivseks ja labaseks teismelise eas eriti kõlab see jaburalt hiljemale mõtlema hakanud, et võib-olla selles on mingi oma tõde olemas. Tema ütles, et elu mõte on lapsed, sest kes muidu sedasama lolli küsimust ikka edasi, esiteks. Mida ootate homselt, kuhu ja kuidas edasi? Mina ootan, et see Arba võtaks jälle mõistuse pähe ja ikkagi läheksime maale elama. Mina ootan uudseda Aifouni seda katet, koti, mis ma tellisin. Ja siis ma ootan, et enamik nendest eestlastest, kes kirjutasid sellesse kurikuulsasse ankeeti või ma ei tea, mille põhjal need uurimistulemused tehti, et kus nad tunnistasid et nad ei usu midagi. Tegelikult nad ei mõelnud seda ja päris tõsiselt, sest noh, kui hakata nüüd mõtlema selle peale, et miks meil siin on nii halvasti või kus nagu enamik siin ka väidab, et eestlasest paremad vingujad ei ole ju ka olemas siis selle põhjuseks on eelkõige seda, et naistel ei ole endale ka selge või ei ole perspektiivi, mille nimel üleüldse elada. Et mida siis nagu Tahtaga maa riigilt ja valitsuselt, kui sa ise oled nii pidetu ja näed kõik ümberringi mõttetuna kui ei ole inimesest ingestavat alget, võib olla, ongi ikkagi sõnastamise küsimus, et kui sa ütled iseendale, ma ei usu mitte midagi. Selle tulemusena muutubki kõik ümberringi tühjaks ja entroopia sööb selle ära ja kõik muutub üheks halliks pleegaks ilma mõtleja tundetaja soojusete. Kui leida Endas mingigi asi, mida uskuda, võib paremaks, nii et ma loodan, et inimesed mõtlevad selle ümber või vaatavad nagu selle poole hakkavad tähtsaks pidama midagi enamat ka kui ainult ninaesist. Ei, no aga samas kui on, kuidas looja vaatab meie poole, et, et noh, mina arvan, et tema jaoks on ainult oluline ongi see, et inimesed elaksid oma elu ära, ükskõik kuidas nad seda teevad. Et noh, kui elu mõte on elu ise siis elu elada oma elu, päti ja laaberdaja kaabakana, siis on ka see elatud elu ja panustab midagi juurde. Kole abstraktne, selle mõttega aku kuidagi, vastan järgmisele küsimusele, võib-olla küll see tähendas, hakkas mulle vajuma. Pätt ja kaabakas on nagunii-öelda. Osa sellest, nagu inimese paremaks muutumises ei olegi mingi jumalik Veeaa printsiip pigem ikka igavest. Pigem jumalik printsiip. Sina, inimene tahab muuta paremaks, mis inimese seisukohast vaadatuna ei teagi vahet. Kuidas inimene oma elu elada, kas ta läheb hästi kannatades pesuta, elab ja toob järglasi. Inimesele jätkaks ühiskonna kui terviku mõttes on ikkagi see ju oluline, et me kõik muutuks mingi kreemikesegi võrra paremaks. Jumalal ei olekski mingit mõtet, kui ta oleks ükskõikne. Mina ei ole sellega üldse nõus. Jumal ei saa olla ükskõikne. Mina arvan, et jumal tahab erinevaid saatusi aga kuidas need saatused oleksid olemas? Ma võin küll selle arvamusega ühineda, et jumal midagi tahab ja me ei suuda mõtestada, mida see tahtmine tähendab, sest noh, a la väikelapse surm on nii kohutavalt ülekohtune ja ebaõiglane, aga meil ei ole õrna aimugi, mis meiega homme võib juhtuda, rääkimata sellest, et suudaks planeerida 1000 aastaseid nähtuseid või tegevusi, milleks kõik see hea oli. Aga sealjuures ma küll ei arva, et jumalal meist kama, pätt viib elu samamoodi edasi. Järgmine küsimus, mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik elama lihtsat elu ja ühendama selle usuga? Mina arvan, et see on äärmiselt individuaal tavaline ja sõltub inimese eeldustest panna elevanti puu otsa ronima ja sealjuures ei ole õnnelik, oleks ta elab lihtsat elu pole ka nagu õige asi on natuurid, kellele üleüldse see lihtne elu ei sobi. Inimene peaks leidma endale kõige sobivama niši, kus tema kapatsiteet või võimalus oleks. Tema parimate omaduste realiseerumine oleks kõige võimalikum. Et see oleks pigem eesmärk. Kui teile antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida te neile ütleksite? Tervita. Inimkonnale midagi jõele, ma võin ainult enda nimel, kõnelejad on, ma ei jama Ma arvan, et ma ei ütlekski midagi, ma tahaksin teada, mida neil on mulle öelda või õpetada, pigem oleks vait. Jätaks selle võimaluse kasutamata. Eks ikke loll mühakas maitsema küll, kui hakkaks endast palju targematega kohe lõugama ja lärmama neile midagi soovima raadidele. Sa võid neile oma hingest rääkida. Tuuli. Põhineva mehe arvamusega. Mida te soovitate inimesel veel lisaks uurida, lugeda, lugeda ja lugeda. Mina arvan, et suur tõde on selles mäleta, kes filosoofilist oli, kes kunagi ütles Tunne iseennast. Enesetundmine aitab sind ennetada väga paljusid probleeme üleüldse elus. Kui sa tunned oma nõrkusi ja tead oma tugevusi, siis on sul just nimelt samad võimalused realiseerida parimat iseendas. Mina arvan, et uuri metsikut loodust saa lapsed. Jah, väga head soovitused, suur tänu teile, Tuuli Roosma, Tammiksaar, et meiega oma kogemusi Siberist ja elust Vissarion laste seas jagasite. Ja tänud ka teile, kallid kuulajad meiega Gazar rändamast. Nagu ikka tänast ja kõiki eelnevaid saateid järel ja üle kuulata raadio kahe kodulehelt. Seal asub siis arhiiv, sealt leiate ka teie tagasisidet ootama foorumi ning alati olete küberkosmoseavarustes uidates oodatud uudistama kosmonautide klubi seinale Facebook'is ja portaalis alkeemia. Kõik need viited leiate aadressilt hallo Kosmos punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel kell kaks ja raadio kaks. Seniks aga ilusat kevade ootust. See on raadio kaks.