Maarahva töö ja olmetingimuste parandamisel on üsna olulise tähtsusega elamuehitus. Meie maja elamuehituses peaksid ülekaalus olema mitte mitmekorruselised vaid kõige rohkem kahekorruselised rida ühepereelamud. Seejuures on vaja välja ehitada abihooned loomade pidamiseks ning eraldada maa aia rajamiseks. Teiste sõnadega, maainimesele on nüüd vaja luua eeldus, et tal oleks maa korteri asemel maa kodu. Et ta saaks pidada ruumi ja teha koduseid toiminguid. Nagu eestlane on seda sajandite pikku harjunud tegema. Muidugi, kui ta seda soovib. Arutame seda teema, jätkuks saartele tööd ja mõtted, kus kõne all olid väikeste maakoolide ja nõndanimetatud mammutlasteaiad, kuhu lapsi kauge vedada. Saatest võtavad osa Harju mehed, Aruküla kolhoosi esimees Valdeko Kulvere, Lauristini nimelise kolhoosi esimees Kaarel Pajumägi ja riikliku plaanikomitee põllumajandusosakonna juhataja asetäitja Johan lumi. Me oleme teadlikult läinud siin linnastumise suunas ja ilmselt see tee on olnud üldjoontes väär, kuigi ta teatud ajal oli muidugi paratamatus. Ja nähtavasti sektsioon elamuid on tarvis, sest kõik kõik ei ole nõus, ütleme seal nüüd võtma oma abimajapidamist ette. Nii et ma tahan öelda, võib-olla maainimese kinnistamiseks on ikkagi see ainuõige tee ühe perekonna elamu ja eelkõige individuaalelamu. Kui sul on oma maja, ega siis niisama kergelt ikkagi liikuma ei lähe. Ja siin võib-olla tekib üks üks selline probleem. Et kas meil on see ehituskrundi suurus ikka piisav, teatavasti keskasulas on ehituskrundi suurus. Null üks null 15. Aga kui neid seade end individuaalehitaja olukorda praegused ehitus, normid lubavad praktiliselt selle null ühele katuse peale ehitada, nii suured võimalused on? Aga kus, kuhu sisse inimene paneb siis oma õunapuud, marjapõõsad Talon tahaks mingisugune õua lapikenegi, kuhu puukoorma saab maha kallata, seda lubatud ehituskrunt null, 12 kuni null, 15 ei võimalda, aga kui null kuus on sealjuures siis saab, kui null kuus on juures, siis saab, aga see eeldab seda, et elamu on ehitatud väljaspoole keskasulad. Teatavasti aga siin on küllalt suured piirangud ja ma ei ole nende piirangutega sugugi nõus, mul on eriarvamus kui inimene tahab ikkagi väljaspoole keskasulate ehitada. Ma ei mõtle nii sealt omavoliliselt või, või noh, oma soovi järele. Ma parandan. Tähendab, siin peab ikka ka mingisugune kord olema, et noh, mingisugune kas viis või 10 elamut oleks grupis. Vaat selles selle grupi juures oleks tal ikka noh, karjamaa võib-olla seal lapikenega heinamaad, kus ta saaks kama, loomi pidada. Ja vaat, kui niisugune lähenemine asjale võtta siis pilt muutub siis ka see noor, kes ühesõnaga üsna kergelt käeliselt majandit vahetab. See võib-olla hakkab ka siis teisiti mõtlema ja ma ütlen, et see on üks suur reserv, kuidas inimene maale kinnistub. Kui me nüüd tuletame meelde seda määrust, mis alles hiljuti välja tuli lisaabinõudest abistamisel, siis maja saab just aidata inimeste kinnistumist maale selles mõttes, et sääraseid individuaalelamuid vanade talu asemetele taluhooned tasemetele üles lüüa aidata neid rekonstrueerida, veerida ja säärane hoonestik on juba olemas, siis on tal juba loodud eeldused, et saab ka loomi muretseda. Muidugi, eks selle suurpaneelelamute ehitamine maal muidugi päästis teatud momendil olukorda ja antud momendil tuleb ka neid natuke teha, sellepärast et, et üks osa inimesi elab sellises korteris, kus elektripliit on tal sees soe vesi aastaringselt. No seda saad ainult keskasulasse ehitada. Aga teine osa nüüd rahast on on sellised, kes on väga huvitatud sellest, millistel tingimustel saab elamukooperatiivi teha. Soodustused, selle võimalused on ja need soodustused on sellised praegu, mida ette tõenäoliselt elus kunagi tagasi ei tule. Kunagi pole olnud allud ei ole olnud, et isik, kes praegu tahab saada maale, need võimalused on ääretult lahedad. Eestlane on siiski inimene, kes on keskeas ja vanemad, nad tahavad eraldi elada ja tuleks rääkida hoopis ühe perekonnaelamust ja üksikelamust, praegust ju praktiliselt juriidiliselt neid üksikelamuid ehitada ei saa. Ja meie kolhoosi on näiteks läinud seda teed, et me enam ühtegi vanat talumaja ei müü linnainimestele suvilateks, sest meil on siiski omale inimesi väga palju, kes tahavad üksikelamuid ehitada ja võib-olla siin ka direktiiv organitele tuleks vaadata, anda majanditele vabadus kätte. Meil on siiski küllalt selliseid ilusaid kohakesi, kus maaparandus on tehtud ja nagu põlluharimist ise ka, aga seal me tõesti leiaks see null, 15 ja võib-olla see null viis null kuus oleks ka ligidal anda majandite. Õigus noh, muidugi kooskõlastas vastavate organitega lubada ehitada üksikelamuid. Täitsa toetan mõtet, et tuleb anda vabamad võimalused individuaal, vanadegruppide või teatud hulk majade tegemiseks looduslikult kaunitesse ja kenadesse kohtadesse, kus on karjamaad, heinamaad, heinamaa, võib natuke ka isegi kaugemal olla, aga et inimesed, kes on huvitatud loomapidamist, see on ainuke väljapääs, et siis on tal kõik eelised, võimalused olemas. Määruses on ka muuseas öeldud, et tööstus peab hakkama tootma väike mehhaniseerimise vahendeid. Ja ma olen kindlalt veendunud, et lähemal ajal need hakkavad tulema ja neid hakkame müüma elanikkonnale. Siis on olukord hoopis teistsugune ja iga inimene tunneb, et vaat see maalapike peaks just tema ja juures olema. Paneb selle väikese mehhanismi hommikul seal käima, lükkab kartulivao läbi ja, või niidab seal lehmale heina, et või selle rohu ja, ja see on nagu muuseas, nagu hobi. Nii. Ja, ja siis siis inimene hakkab vaatama teise pilguga, kui juba see väikemehhanism on tal koduõues, on nii et me peame seda ennetama ja juba praegu peaksime ikkagi oma mõtte seadma selles suunas, et see krunt peab ikkagi suur olema, tähendab ma seda ikkagi toetan. Ma just teisel seisukohal ei ole, aga aga maal on suur väärtus, kuid neid nii vahepõikena öelda teravilja külvipind on liibivalt pingsaks ajad, et me rohusöötade tootmised ja palju karjad. Kas saadusi, nagu nagu kipub tahaplaanile jääma seoses sellega, et me seal turvasmuldadel siin juba 20 25 protsenti kasvatame teravilja ja põllule altarit, individuaalmaja krunt, see on kahtlemata peabki andma soosse ega rabasse kuskile seda ei vii. Ja see peab ikke teedevõrkude ja, ja kõigi elektrivõrkudega oleme hõlmatud. Ja kardan, et, et meil lihtsalt ei jätku, kui neid soovijaid palju on. Aga, kuid teisest küljest ütlen ka täiesti õige see isik, kes tahab talumajas elada või kuskil eraldi oma individuaalmajas seal kahtlemata on see võimalus olemas ja terve rida ongi selliseid kolhoosi töötajad, kes hävivad ja teevad kõik, tema ei tahagi seal traktorid sinna tallama, sest ta näpib vahest põlvili selle umbrohuga ja sellele, mida pensionär on koduni. Et seal on jah, nii kahtepidi mõistvat. Võistlusolukordade soove on mitmesuguseid, selleks Kulvere nimetas siin vanu talumaju esimul. Mõte hakkab hargnema selles suunas, et kas me vanade talu majade käime ikkagi heaperemehelikult ringi, see on rahvuslik rikkus. Aga me paneme sinna teinekord sisse just selle ulguse, sest mina ei taha teda panna, et mine tea, kas ta jääb tööle või, või, või mine tea tema töömehe omadusi ja kõik nii edasi. Ja paraku ma olen majandi meestega rääkinud, mis juhtub meie talumajadega. Vaat, seesama ajutine üüriline, milline seal hakkab siis neid talasid läbi saagima kütteks vaheseinad saeb läbi kütteks nii. Ja siis, kui ta on sellesse viimasesse väiksesse kambrisse jõudnud, siis suurema tuulehoo puhul lükkab selle talumaja ümber. Paljud on peremeheta, katused lagunenud. Võib-olla me peaksime siin natukese oma poliitikat muutma ja nimelt et kui need talumajad on suurtest teedest suurfarmidest keskasulast kaugel, mõtlen maadel võib-olla nad siiski müüa kasvõi linnainimestele ära. No olgu, esimese hooga kasutab suvilana. Aga võib-olla viie 10 aasta pärast mõnigi noormees, neiu kui ta näeb, näeb seda suvel seda maatööd ja ja on lihtsalt osa selliseid noori, kes siiski lähevad maale, sest teda tõmbab loodus ja kümne-viieteist. Aasta pärast võib-olla kasvab uus põlvkond meile peale, kes iseenesest loomulikku rada pidi, jääb põllumajandusse tööle. Nõus küll, aga jälle üks, aga nagu elukogemused, näitavad seda asja väga palju soovijad, viimasel ajal on linnast, kes otsivad talumaju, mõned vaheajalt, majad varemedki taastada üles, see on väga tore. Sest siiski asi liigub paremuse poole. Aga teisest küljest on ta üks osa selliseid inimesi, kes tuleb, noh, sai selle majandist loa kätte, et kuskil ääremaal või nurgas on mingisugune väike taluma. Me hakkame. Ja vaat siis hakkab sõit peale. Seal ei ole korralikku teed, kui majand sealt tee pealt läheb, siis ta kirjutab kuskile kõrgemale organile. Et tee on ära lõhutud, elektrit ei ole või muud sellised asjad, vaat näed, need on. Me oleme sellega sellega maadelnud ja väga õelad asjad. Kuid teisest küljest tunnistan ka seda, et osa maju, mis me oleme andnud, on sealt mõni, milles traktorist näiteks paar traktoristi on, andis, kes on saanud sellised krundid ja ta on enne linnas tööl olnud töömees ja vaatas, et maaelu on tal elu. Ja viimasel ajal on meie majandis vähemalt küll käinud väga palju noori inimesi kes tahavad linnast maale tulla. Põhiline esmane põhjus muidugi on, on noored, on abiellunud, on siis äia või ämma või ühine korter, üks väike toakene ja see elu ei ole see, mis noorel peaks olema, tema tahab omaette elamist olla ja me oleme viimasel ajal väga palju selliseid noori majandisse saanud. No peaasi, kui sul on korrapärane korter ja loodud tingimused, siis üldse ei oleks, nagu praegu tundub, et meie majadele vähemalt ei ole ta antud momendil probleemiks täiendavat tööjõudu majadele juurde saada. Ja seitsmes Kulver, mis teil viga hõisata, siin linnalähedane majand, aga mis peavad tegema siin Haapsalu mehed ja, ja siin Valga mehed. Nad on ikkagi linnast kaugel, tööjõudu enam ei jätku, kuidas sinna ka võiks inimene kindlustada. Ja see võimalus on individuaalelamu ehituse kaudu vanade hoonete kaudu siin, kui nüüd tõlgendada seda individuaalsektori arendamise määrust, see on üks suur ja lai probleem, seda me peame mõtestama lahti väga üksikasjaliselt. Kellele lubada kuisu suures ulatuses, et siin oleks suurtootmise ja väiketootmise huvid ühildatud, toimuks loomupärane integratsioon. Siin on ennist vaatasime siin kirju laua peal, kus nii mõnigi mees asutab seal oma nuumama baasi. Ja noh, see ühistöö nagu jääb kõrvale neid asju, me peame välistama. Peame looma tingimused, et ta töötab majandis kohusetruult ja peab siis nii palju loomi, kui tal seadusega on ette nähtud või siis ütleme seal pensionärid ja, ja võib-olla invaliidistunud seal töötajad ja kisse ühesõnaga ühistööst osa võtta ei saa ja neile lubama siis teatud arvu loomi pidada. Aga siin peab olema mõistlik koostöö. Ja pahatihti ongi nii. Ma olen vestelnud nende juhtidega ja nad nagu saavad sellest määrusest nõndaviisi aru, et vaat nüüd noh, kõigil on suured õigused ja kõik ainult hakkaks aga loomi pidama ja, ja niukse õõs noh, piiramatul arvul ja et ühesõnaga, see lööb kõik meie sõnaga kaardid segamini. Nii et vaat uue määruse lahtimõtestamisel me peame neid asju eriti silmas pidama. Aga vast seda ka ühte sellist mõtet. Majanditel võiks olla selliseid abi tootmisettevõtteid, et talveperioodil saaksid nooremale naisterahvale ka midagi tööd anda. Meil näiteks on abitootmine ja noh, paljud on inimene tõesti, võib-olla ei ole sama tervislikel põhjustel, aga suuteline see igapäevast laudatööd tegema. Aga mees on selle eest väga tubli ja tore traktorist, kui sellised reservid ja võimalused on olemas. See on jälle üks see eelis, et inimene saab palka ja, ja tallab ja, ja see töörõõm, nagu öeldakse, on kõige suurem rõõm. Leningradi oblast on täielikult läinud abiettevõtete arendamisel kopereerumise teete tööstusettevõtetega? Eelkõige on ärale langenud igasuguste varustamise, noh, need probleemid, mida meie siin oma igapäevases töös tunneme seadmete hankimise probleemid ja kui nüüd seda sotsiaalset ressurssi vaadata, siis on tendents selline, et need noormehed ja neiud, kes on läinud ka kergemat tööd otsima. Need on tulnud majanditesse tagasi, vaat nendes abi ettevõtetesse tööle. Abiettevõtete töö on nii korraldatud, et suveperioodil kaks kuud võtavad osa põllumajanduslikest töödest. Ka meie vabariigis tuleb selliseid noh, mõtteid arendada siin ja neid kogemusi üle võtta. Ma puudutaks üht probleemi. Noh, meie ühiskonna alus on üks tugev perekond, aga kui on mõlemad nii nõrgem kui tugevam pool hommikust õhtuni ka selle pingelistel perioodil otil ainult põllutööl no ju siis ju kodus enam aega teha ei ole nuia, mis kodu saab olla, kui mõlemad on hommikust õhtuni tööl ja kui me räägime veel siin, kas üksik ühe perekonnaelamutest selle tõttu. Me oleme selle paljuks majand, mis on meil noh, väga hea näitaja. Meil on pidevalt tõusnud nagu töötajate arv ja eriti rõõmustab, et on tõusnud noorte näitsikute arv. Just tänu abitoetuse, kuna meie abitootmine on põhilised niinimetatud puhas abitootmine linnarežiim viiepäevane aasta ringi ja ka kaheksast viieni. Aga see tähendab seda, et kui mees on traktorist, ta võib rahulikult tõesti pika päeva teha, sest ta teab, et ta läheb kodu, ta ootab. Tore kodu, soe söök, jaga puhanud naine. Ja võib-olla kõige ilmekam näide, mis ta meile kasutanud, toonud. Kui meie noored mehed lähevad sõjaväkke, siis nad kõik tulevad kodumahendisse tagasi. Pruut ootab, ees ootab ja, ja tõesti kes maal elab, ega siis kõik ei pea tegema seda ränkrasket põllutööd. Ja nõuda nüüd tõesti pereemalt, et tema on ka õhtul kaheksa-üheksakümne-üheteistkümneni. No see on juba kurjast. Nii palju veel selle kohta vast maatööde hooajalisus on olemas. Kevadel me saame selt nooremaid mehi, kivikorajaid, naisi saame kartuli sorteeride peale ja paljude selliste kevadtöödele suurem töö muidugi on sööda varumisel ja vaat siis on väga vajalik, et me saame sealt kaks kolmandikku. Kõik muidugi ei ole suutelised tegema seal pensionäre, ka see on ääretu reserv, pluss selle asja juurde sügisene kartulivõtmine kui 300 hektari pead ainult käsitsi võtma, kuna kombainide üldse võimalik ei ole võtted, et niivõrd paepinnasele tavalises elus see kartul jääks maha. Nii et seitsmes Kulbere mõte kui vana rabi tootmise arendaja toetan täielikult, see on garanteeritud abinõu tütarlapsi noormehi tõmmata maa juurde tagasi las töötab seal viis aastat, 10 aastat, aga võib-olla siis teatud asjade kokkusattumise juures võib-olla seal palgaga reguleerida seda asja on nõus, õpib lüpsiameti ära ja läheb Iside karjalauta. Ja mis on meil küll olemas, tähendab alguses ühesõnaga kergemate mööbel valges kitlis, aga siis vahetab ühesõnaga selle laudakitli vastu. Läheme selles suunas. Niisiis mehed näevad abitootmise arendamises võimalust, kuidas inimesi siduda maa miljööga külaeluga algul majandijuht pakub linnastunud inimesele korteri. Mäletate, rääkisime vanade talumajade rekonstrueerimisest. Tööpäeva pikkus jääb tal nagu linnaski ja ajapikku inimene harjub, kohaneb maa keskkonna, sealse eluviisi ja tavadega ja küllap paljud neist hakkavad siis ka loomi pidama. Ta kiindub maa elus eneselegi märkamatult. Aga säärastel juhtudel on niisuguseid uustulnukaid vaja abistada. Oma kõnes partei 26. kongressil ütles Leonid Brežnev et on vaja luua tingimused nii hästi materiaalselt kui ka moraalselt mis suurendaksid kodanike huvi isikliku majapidamise suhtes. Nende tingimuste loomine sõltub aga majandi juhtidest endist, eelkõige kes antud maakohas näevad elu järjepidevust ka aastate taha. Seepärast arvan, kui selle saate autor, et majandis tuleks need probleemid vähemalt regiooni tasandil koos projekteerijatega läbi arutada ja hakata omas majandis inimeste eluolu korraldama kui üks arukas majandusmees ja tõeline peremees selles ongi reserv.