Täna õhtul kuuleme Turkmeenia luuletaja kurbanna sääre siis abiluulet liis epperi tõlkes. Urban sarnaciisov on sündinud 1938. aastal ja lõpetanud Turkmeenia Riikliku Ülikooli emakeele ja kirjanduse erialal. Oma põlvkonna tooniandva maid poeeti Turkmeenia maal. Avaral pilgul vaatab maailma ja inimest, aga juured on tal varjul kodu kõrbeliiva rüpes. Kurbanna sarja seisovi luuletused esitab Andres Ots. Kui mitu und näeb öösiti eluskond kas 1000 või miljon? Pole vastajat, on unetund, ülimalt tulus tund. Pole paremat vaimu jõudaastajat. Kanane punest teadagi hirssi. Allahhit unes näeb iga mulla peig pruudi huulil naer punevat Kirssi ja ihkab Kirsile ligi tulla. Maad tiirudes taarudest pea käib ringi. Hea unega, südame rahulisad uni kosutab muredest, haigeid hinge. Unes naasevad sõjast ka surnud isad. Jalad villis higi otsa ees, nelja aasta järel naasis sõjamees külas maja, et istus maha, sai topi tubakat piibuga laiul mõnul, siis ta tule otsa, süütes on tubak, võluvärk, ta meest ei tüüta. Nik kitsuke, siin kõi. Haljus, põdur, arvas küla sõlmitsenud sõdur. Piip kustus, äkki süüdati taas. Kratsis kukalt mees, kes istus maas. Taga valged toad, aga valged majad, korst naist, valge suits, ent püsti ajab. Oli kevade aeg. Lõunat päikesel lõõm. Vähehaaval haihtus kohtumise rõõm. Siis mõtles sõdur ette, ei oleks paha. Üks lustipidu pidada, nüüd maha. Pead lugu rahvast, rahvas, peaktsust, lugu oled sa ju sama rahva sugu. Siis lambaid tapeti. Suur peo mõnu, öeldi ilmatuma kauneid sõnu. Uusi päevi, uusi aastaid kulus. Leivatööd all oli aus ja tulus. Ei toonud elu talle halbu üllatusi. Tundeis aga oli üksik ta kui susi. Üks igatsust tal ikka püsis veres magama, kui heitis roidus res. Mac Tõngul viis aastat võimas värsimaja valmis sai. Siis seinad näris, punapäev purustai. Kui vaenuvägi Atreki jõemaani kord välja jõudis üks röövlist relvavend Mac tõmmi, viis aastat valminud Ivani väe pääliku eest peitis ja iseend kui rahul olles koju jõudis mees Turkmeenideni peagi kiri jõudis, et teadke, olen nüüd juba nii peremees. Ta 40000. Teosest nõudis. 40000 kaamelit nüüd üle kõrbe, uhkeldades, kiikus, eratsusitkel hirnes sõjahüüd 40000 tantsides liikus turaanipuna kirjudel lagendike taha. 40000 kullatüki eest nad hinge veristades müüdi maha. Et rahuldada. Ta kogus sõjaväe, mis liikus nagu kõu. Et 40 korda sugeda sai. Divaan Turkmeenidele andis uue jõu. Ja siis 41. kord, kui tulla julgesto punapäine khaan sai viimseni otsada õnnetu hord. Vaatmelise jõu andis meile tibaan. Sügisel kurbus toob kurgede kuisk. Saatus aastaaegade käijal. Kui vikati luisk. Midagi uut pole ilma pääl. Ei merel torm ega kohin puus. Uus pole Kariegi kurgede suus. Et kui oma varjuminud võtab puu kui kurg, mul usaldavalt peab pilku pääl. Kui Arm mu suu eest pöörab, ära su siis jälle kõik on uus siin ilma pääl. Jälle mustendab maailm. Jälle tibavad sajud. Pikad juuksed on vallaemand, leinab ajul. Nõlvalt alla libiseb värske puhang tuul. Kuidas minu olematust väljendaks huul? Tean sisaina kõhedust tulvil on su silm. Harretina subjoas mustab rajuilm. Kõhedust su silmist. Sinu silmade seest pole mul minemist. Sinu sõnade eest pole mul minemist. Seni kui viimne päev lööb lokku, kui sinu rõõmu kurbusega olen seotud kokku. Sinu süda öödest ei ole mul minemist. Sinu selgest päevist pole mul minemist. Oma valla nooruse eest lähen ma oma Rõugaja koormuse eest, lähen ma. Sest nende eest minemata jätta ei saa, aga sinu saatusest mindud ei saa. Olen mullapind ja sina laotus oma juuste valgusega, katad mind. Aga mõtle moon, et päev kord paotub meil lumeks saab su juus muu üle laotuv. Siis heitnud lumi, juuksed üle minu valla. Kui maad, mu nägu, vaated ülalt, Ta alla. Ma võib väsida ja tiirlemas lakata. Sinu iluküllusest. Mul pole minemist. Igas lillepungas sinu kuju pakatab sellest eluküllusest. Mul pole minemist. Vaatad nelja kaarde lagendiku õis ainult taevast näha, tema nägu võid meri kauget taevast, senisaid tabab kuni sinna üles kivi, saerabapikku lingukivi leiadki. Juba koidupunaõie silmis näed luba kivi, taevarisk, lillede noppimine. Siit jalga veel pattulangemine. Ennast piinasin ma paha aimele. Vii mind tukkur hobuleivalainele. Puhub värsket tuulelend on nagu lind, vii ohtu, kurv hobu üle kõrbe, mind rada kaheks, lahk, need mul on ükskõik, kumb. Ülal liivaluite lahtub hinge umbminu üle seisad taevas, kuldne kuu. Ütlen talle tere. Naeratab ta suu. Kõrb. Tee lahti, süli, näita oma äärt. Sinu kaalul, vaen, ma, mis kõik muu on väärt. Anna õnnistus mulle kaasa, siit seisku puutumatu meie kaheliit. Sinu nimi mulle püha on. Ja suur. Meenil lausikmaal on rõõmus kevad märg rohi sulle juba vöönik, küünib mets, sibulad ja kellukad sind saates on jalge ümber nagu maguspüünis. Sul sära võite välihõljum vastu näos, igal lillel helkiv kaste, silm säära silma puuduta. Kui tahad, et selgeks jääks kida, kui kevade ilm. Siis äkki? Vööri tühjast tormlemisest tänavate melust lööb selgeks saginaist sussegi läinud pea. Sa oled välja jõudnud linnaelust Sa eilsed päevad tolmu pühid endalt, loed tuleviku Rohtla puhtalt valgelt. Siis pärast sadu heidad märga rohtu, et pühiks päike piisad näolt jalgelt siis kõnnid sirgelt ja su samm on puhas. Käid mõtteid mõlgutades ilmast maast. Nii suur on kevadise Rohtla ilu ta kõrval tühi on kõik linnasaast. On kõrbet tõmmatud supp, valgejooned on tema tuult puhuda, su tujud said temalt vere hiljuti su sooned. Seal on puhtalt. Siis su elu sujub. Sul kodumaa suur haljasparadiis kuulub minu armastus ning aru su rohelisse merre ära kaon. Ja kauaks puhtust oma hinge varun. Jõgi voolas üle aprikoosipuude selle kevadhommiku, valge piim said tüved värvi sinakate luude läks hoogu punamooni pantomiim ning puistas kevad pärle nagu käisest. Ta hingas udu niiskust orust alla ja pühkis taevast valged pilved. Näis, et liigsinine lööb päeva laotus valla. Need ongi saanud minust taevalaulik ta värv, mul olnud iga laulu valgus sest hällis ju kaks sinist taevatilka mu silmadesse õnnelikult. Taevatähendust maalima saladust, kurgede kolmnurk, sest ümbrikust otsi. Su hing piilub keha seest väljaust. Ta kalmistu niisket rohtut raatsib. Ehk aastakümned küll tormavad mööda. Su hingel haudub peale eel ta nüüd puu all pikuta taevasse kae taju kehaga, elavat kuumamaad. Haara sibul taevasiniselt laelt. Kas tunned, kuis ilma puuleheks saad? Ennastumusta unusta veinivaat. Rohuigihaljusesse hajuva ära. Ennast naera, kui ümber on kõrbeliiv. Oled halja aiaga harjunud, ära kõrbet ometi kiidad. Igav, riiv. Miks peksleb kõrbe kohal su hingetiib maailma igavest muusikat, hooma, olemmeri, mühise kõrvad lukku, juurdur rohuks, haka helinaid looma. Lükka niiviisi edasi. Aja hukku. Kõdu elu sihiks endale seades. Iga raag on kevadel elupuu raag. Kaitse elulillede pungas peades. Möödunud päevi taga nutta, sa uued sihid nüüd silmis sõja paremasse päeva edasi rutta. Mured mutta, hing kõdu seest välja vea. Kui tulebki surm? Haud ka ei jää siis palja pinna alla kui hoolt, peadet loomsid, suudeid. Teine asi. On su edasi tõtt? Andres Ots luges Turkmeenia kirjaniku kurbannasar Siisovi luulet Liiseppeli tõlkes. Muusikalise kujunduse valis Tõnis Kõrvits.