Kordame täna helilinti raadio fonoteegist saadet, milles Mari Lill loeb Maie Remmeli luulet. Helisalvestis on aastast 1985 mil ilmus Maie Remmeli teine luuleraamat. Oma loomingu selgituseks kõneles sel puhul kõigepealt luuletaja ise et ta astub omamoodi dialoogi. Saate toimetajaga johtub meie ühisest alg-kesk- ja ülikoolipõlvest. Maie Remmel lõpetas ülikooli bioloogina. Jaan teadusloolane. Inimene on juba niisugune, et algab rõõmu võime, kui tema meelest kohutavalt tähtsad asjad talle liiga hilja kätte tulevad. Keegi meile märganudki, kui kümmekond aastat tagasi teadusla fundamentaalprobleeme uurisin, aga luuletamiste märgati. Ma tahan sellega öelda, et meie kuripeegeldus on minu arust üksjagu ebaõiglane sest tipptasemel teadust teha on rängem kui luuletada luuletamine. Palju inimlikum tegevus tähendab selles mõttes, et ta ei nõua nii halastamatult vaimutööd vahetama edukamaid emotsioone kui teadus. Jah, seda küll. Kuigi see teaduse osa, millega tegelen, nõuab tõtt-öelda samuti nagu luulegi arenenud emotsionaalsust ja inimpsüühikataju. Olen nimelt teadusloolane, kes uurib tunnetustegevust, loomingu psühholoogiat, teadlaste hoiakuid isegi massipsühhoosi teaduses. Lühidalt tööde suurim põhjusi, mis siiani takistavad maailmas teoreetilise bioloogia arengut. Selgus, et need põhjused ei ole, kes teab kus kuskil kaugel mujal vaid lausa Tartu Ülikooli möödunud sajandi tegevussfääris. Uskumatu, aga nii see on. Selgub, et Tartu Ülikoolis õppinud ja tarvinist ligi paarkümmend aastat vanem Karl Ernst von Baer mõjutas omalajal bioloogia arengut olulisemalt ja teisiti kui Darwin. Aga kuulsuse pärjad seati juba hoopiski muudega asutustel Darwini nime ehteks. Bioloogia on aga nii keeruline teadus, et sel juhul, kui sündmuste ajalooline tõlgendus läheb lahku ajaloolisest tõest takerdub teoreetiline mõtlemine hoopiski. Võiks öelda, et nii luules kui teaduses püüan ma tegeleda tõe rekonstrueerimisega ehk töö taastamisega. Aga muidugi meetodid, vahendid ja võimalused on siin hoopiski erinevad. Üheks teadusliku taastamise ehkri konstruktsiooni näiteks oleks raamat, mis mul 1977.-le lastele ilmus. Merje Darwinisk, rassistlik isegi mõned ilukirjandusele omaste stiilivõtetega. Kui saadet kuulab bioloogiahuvilisi keskkooli õpilasi, bioloogiaõpetajaid või bioloogi üliõpilasi, siis ma soovitaksin neile selle seda raamatut. Dead tuleb tähelepanelikult mõttega lugeda ja dogma disaine käsitlusega pidevalt võrrelda. Tõde ei ole tuupimist objekt. Tõe tunnetamiseks on vaja avarat silmaringi, vastakate vaadete tundmist. Sõnades on see kõik lihtne, tegelikkuses aga hoopiski mitte. Seesama mõte on ka mu luulekreedoks. Ja võib-olla seepärast mu luule ei vasta nende maitsele, kes ootavad luulelt vaikust, selgust, rahu. Ma püüan luulesse tuua dissonantsi lõpetamatuse tunnet, keerukust. Rahu ja selgimine on siin vaid üks seisundeid. Ja kui see on luule puuduseks, siis me vastaksid, et see on ka meie päevade maailma puuduseks. Sellepärast me vajamegi üha teravamalt rekonstruktsioone tõe taastamisi sest tõdeda vendaga. Ja ma ei riski seda mõtet lõpetada, sest tegelikult on ju palju olukordi, mil tõde kardetakse ning tõe selgumine ei näi kaasa toovat selgumist. Ei rahu. Aga minust kõneleb praegu teadlane. Teadus pürgib tõe poole, kuigi poolik tõde on ohtlik. Sellest järeldub ainult poolitud õega, tuleb olla väga ettevaatlik ja tuleb tähistude otsida. Nojaa, aga see läheb luulest kaugele. Ütleksin mõne sõna tänaste luuletuste juurde võtaksin kaks rida tsüklist line laulud isale. Ma tulin linnakoolist läbi pühapäeva hangede, nad olid süüdanud mu silmis salaja kroonlühtrid. Õigupoolest pole ma päris puhastverd maalaps, sest 10.-st eluaastast hakkasin elama linnas oma onu, peres onu ja onunaine olid arstid. Ununenud polnud aga puhastverd eestlane tema esivanemate hulgas iidseid rikkaid linlasi ning peres liikus asjakohaseid legende. Olen tagantjärele sellele palju mõelnud. Ilmselt olid need suguvõsa legendid üheks silmasära süütajaks. Aga loodustunnetuse tõin küll kaasamaalt oma isalt, kellest hoovus lausa pantismi pärast surma muutuste minu jaoks mingiks väga olemuslikuks elutunnetuse sümboliks. Tegelikult polnud ta tüübi puhas Eesti talumees siis tuli päris laialt maailma näinud. Enne esimest maailmasõda. Mul on nimelt üpris vanaisa. Töötas ta grimmis õunasuvilate juures oma onu sepikojas. Sõja ajal oli Poolas kindrali autojuhiks. Ta nägi pealt oktoobrirevolutsiooni käiku Peterburis, oli kuulanud Lenini kõnesid. Kooliharidust polnud tal palju, aga ta elutunnetus oli midagi väga tervikliku. Nooruses olid erakordselt tugev, nii et Georg Lurich oli kutsunud teda oma trupi. Temas oli midagi sümboolset. Seda tajusid kabeelsete matustel, kus tõepoolest oli tähendamissõnaks Hemingway, vanamees ja meri. Nagu luuletuses kõnelen ning inimesed nutsid, nii nagu meil väga vanade meestel matustel pole kombeks nutta. Kui mindi intervjueeritakse. Teadlasena peaksin silmade süütamise lugu alustama aast, kes oskab mudilastele loogilist mõtlemist õpetada. Aga see on omaette lugu. Poisiast ja poliitilisest maailmatajust rääkides tahaksin aga peale isa ja onunaise nimetada kahte olulist perekonnavälist mõjurite oma lapsepõlvest. Mäletad õpet, esimat? Sa tead minu suhteid temaga väga hästi, sest me käisime sinuga ühes klassis nii alt kui keskkoolis. Sa tead, et ma olin õpetasimu paika, nagu koolilapsed ütlevad. Mäletad vast sedagi, et oli meie perekonnasõber, aga seda sa ilmselt ei tea. Et teistes oludes oleks õpetaja simust võinud, saab Eesti silmapaistvamaid intressionisti. Mina sain sellest aru alles mõne aasta eest, kui ta näitas mulle ühte oma noorpõlve maali ja ma lausa jahmusi ei kujutanud tookord üldse ette. Kui tundlik ja andekas inimene oli meie õpetajaks. Aga kas sa seda tead, kui palju tuntud Eesti kultuuritegelasi on andnud tema õpilased? Kas me kujutame ette, kui palju selle õpetaja peent kunstnikunatuur mõjutas nende õpilaste maailma nägemust? Mulle avaldas ta küll tohutut mõju. Ja lõppkokkuvõttes avaldub see neid luules. Nendes luulepiltides, mis ma luuletustes kirjeldada püüan. Nende taga on visuaalsed kujutlused, tõelised pildid, nägemused nagu. Ja veel lapsepõlvemõjudest, mis määravad isiksuse põhikoe. Ma ei tea, kas ilmasinuisata Pauliidinguta oleks minust luuletajat saanud. Kunstnik proosakirjanik? Jah, seda küll. Aga Paul Viiding oli esimene interpreet, kes mind üsna noores eas üsna õrnas nooruses juhtis hea klassikalise luulemaailma. Sa tead küll, kuidas see oli. Kui lapsed teile külla tulid. Suisastustub, lugesime Betti Alveri luuletuse või midagi muud, tema luuletaju kiirgus kogu perele ja selle mõjul kujunes ka minu luule hoiak. Kuigi ma oma esimesed luuletused olin kirjutanud viie-kuueaastaselt siis kui ma veel ei tundnud ei sind ega sinu isa. Tema mõjul kujunes välja meie tüdrukutekamba hilisem Debora Vaarandi, Jaan Krossi kultus, aga ka minu tõsine erahuvi Sütiste luule vastu. Seisan olnud üsna mitme eesti luuletaja vaimseks isaks, kas pole nii? Ning lõpetuseks tahaksin seletada veel kahtrida leinalauludest. Ei suuda surnult olla, minu isa taastub aegamisi ahervaremeis. Suisa õpetas mind tajuma luulet rütmilise, täpselt mõtestatud kõnena. Oma erinevates luuletustes olen püüdnud saavutada põhiliselt kolmelaadi täpsust, sümboli täpsust, meeleolu, täpsust või faktitäpsust line laulud isale, oma konkreetsete kujunditega üles ehitatud absoluutsele, faktitäpsusele, aga see on ainult pinkist. Isa leinamine muutub iga inimese jaoks elutunnetuse probleemiks. Filosoofiliseks probleemiks. Üldistuseks ahervaremetes kõndis surnud isa on metafoor mälestustest. Aga tegelikult olen ma seda näinud ka unenäos, aga mälestus on ideaalne ja hoopiski mitte enam minu luust ja lihast tegelikult eksisteerinud isa. Ideaalne filosoofilises mõttes. Üldistus, abstraktsioon ja selle abstraktse isa kaudu astuvad luuletsüklisse paljud konkreetsed isad, kelle lugu ma teadsin. Õpetaja Siimu isa, sinu isa, Karl Ernst von Baer, keda ma pean oma vaimseks isaks teaduses? Kontseptsioon nende erinevate inimeste kultuuri rollist annabki ilmselt leinalauludele selle aura mistõttu mitmed inimesed on mulle öelnud, et nad peavad neid polüfoonilise kaneelikeskmeks. Maie Remmeli luuletsükli leinalaulud isale. Luuletus kogust polektsiooniline karneval esitab nüüd Mari Lill. Hall oli haigla lubjavärvi hall. Ja keset ruume seisis väsimatu voodi. Ja sinna minu isa lõhki lõigati. Isu toodi. Ta silmad olid, küsivad säsitud, konksus sõrmed palusid üht vesiloodi. Ta värksto kapist mahajäetud talust. Et ehitada viimset sirget seina Me vahel surmkivideks ja Märdiks valud. Ma läheduses elasin. Ma tookord lugesin Einsteini ilma käsitust ning püüdsin ühte õpetatud meest. Me maja hoovis kasvas kastaneid. Siis isa suri. Minu isa suri. Isa, olematu vari jälitab mind meestest, keda armastan, keda armastasin. Keda ma iialgi enam armastama ei hakka. Isa oli põlvili põrandal. Ma roomasin temast läbi ja naersin. Nelja aastane pimeduses põgenesid linnud. Meie põgenesime toast. Ära karda, ütles isa. Mina olen ju siin üheksa-aastane. Ja temast pudenes tükkhaaval teda ennast. Ma ei osanud teda armastada, enne, kui uuesti pärast surma aru sain. Mu isa lamas surisängis kuid ma ei teadnud seda veel. Ja kittel seljas astusin ma palatisse. Kas tahad kodukaevuvett? Ta jõi, oli vaene vaibumise õhtu, raudvoodid, taburetid, Did, vaikne tund. Ta tundis Kontmest tulevat ja tõstis käe, et puudutada mind. Saarepuud isa sõrmede jäljed puitunud tüvemustris. Teidma kaitsen. Juured kasvavad läbi, isa tülesi pidi, tõuseb ta isu põrm peeneid, osi taeva ja tuulte poole. Mulda oled sa pandud, mullast tõused ja langed mullale tagasi. Kui maja põles, isa mängis kivi keldris kaarte tabas ukse, nägi tõusvat tuld Merastas Lipendavaid pisikesi leeke ja hajameelselt kasta neisse takerduvat suitsu. Ma arvan, ta ei mõelnud oravatele, kes hukkusid koos külaga. Isa keldri ukse sulges, sest mehed karjusid, nad kuulsid vilinat. Ja maja põles, katus sisse, langes. Kell põles kokku, sulas aeg. Mõisa istus keldris, mängis kaarte ja kaotas lahingu. Taevades tühja selgust. Nüüd on oktoobri lõpp. Tee lõikab maastiku läbi. Lehitud suured puud saanud on küla roidiks. Heade kivised küüned külmuvad talveks mulda. Rusket vaske ja kulda, akendes hõõgub. Silmapiiril on tüüned lehtedest lagedad metsad. Härmast hallide väljade kohal tantsivad õhus kaks ronka. Kell põles kokku, sulas, aeg. Nad kuulsid vilinat. Mu isa mängis kaarte. Oli õhtu ja kased lõhnasid. Päike vajus ning köeti sauna. Ning külatänaval kõhnasidkondas maailmasõjavange aias pikki sinakaid varjusid. Me seadsime mulda juuri. Kuuselatvades varesed karjusid. Isa kandis hõbedast tuuri. Ja sügisel seisid põldudel sirgetes rivide saunad ning ema käest maha kukkusid roostes lambapügamisrauad kuid astus kesk õue ja meenutas seda kohevat lumehange, mis põlenud maja trepile tuiskas. Jumala lumi, valg. Jää õõtsus täis õhumull oli värske, veel rohekas. Allkoplis kees allikas. Ning paekivist Ääs oli alles. Olid padjad täis udusulgi, terve maja oli neid täis ning näljane kasuõde õhtuhämaras kosuvad näis. Ning isa karastas rauda ning ema ei leidnud. Siis me istusime lauda. Pliidil auras pajatäis, seakartuleid. Veemullid hüplesid, kuumal raual veeresid nagu elavhõbepaja lõõskas tuli. Majas oli vaid kolm kopikat raha. Me sõime kartulit ja kastet. Kodus küpsetatud leiba, jäime juttiku piima, lüpsilõhnalist. Elasime vanas kiviaidas. Põlenud maja varemeil Valendas esimene lumi. Ning ema käest maha kukkusid roostes lambapügamisrauad, kui ta astus kesk õue ja meenutas seda kohevat lumehang. Ahneid kiviseid, künklike põlde, taliorast ja suvivilju ning reetvad kiivitajad Killimist. Piiripeenrad on ammu maatasa. Kuid ma ikka veel mäletan neid Kivirehte ning teise rehe õlgedest, katust ja seinu, pika laka täis heinu, sepikoda ja leilisauna ammu jahtunud varemeid. Kõik on teine. Uut rikkuse higi tilgub siitkandi põldudele. Kuid see poleks üldsegi see, kui mina ei laulaks raemäel enne olnust. Ja vahepealsest. Sõda sai hiljuti mööda kas need mehed kõik toimuvat teadsid. Ning siis tuli päev, millal söödaks niideti veskis ilmalt kõrkjaid. Mina mäletan pilte. Paistab, et tegi naljamehed on vööst saadik vees. Ega nad tundnud nälga. Kartuleid kasvatas põld, ristikut endine nurm. Tõsi, moonu naeris. Olin vist liialt veel väike nägemaks soolaseid niresid nõrgumas silmade taha, sulgumas sissepoole. 30 aastat. Et kolm kuud mustadest naerudest möödus maetakse kõrki niitjat. Kahjuda elust oi kahju. Lend oma pulmas võttis minu rabelevad käed ning ütles. Vaata kive, meie põletatud maja müüris. Ning mõtle isale, kes põllult kandis kive müüriks ning isa isale, kes pojad sigitas ning põllule, kus leiti künnivao seest odaotsi. Ning kividele Ei suuda surnult olla, minu isa taastub aegamisi ahervaremeis. Teeäärsest majast kostab joobunud naise kisa. Laps koduõuel, paterdad ta kunagi ei ole näinud oma manamaised vanaisa. Kortslehtedest, näe, nõrgub hommikune pisarpäev tõuseb üle vana sirelite heki. Remaatiline lesk viib põõsa veerde pleekinud tekki ning käsib maimukest. Sa mängi ilusasti siin. Ma lahkun, koduõuelt. Vaibunud hingepiin. Nüüd juublu pehmel eksi sõrmil otsib minust südant mu jalgu, äkki jääb üks roostetanud kiin. HO raiumise terariist. Laps üksi õuel ammu surnud isa ning mälestuste buumu hinges leedi pöörisena lahvatab kui heitlik tuli värskes ahervaremeis. Mõisa kuulas pooliti, kui kodutu ja suguvõsa teda ära saatis, sest surnukuuris, mille vastasmajas mina elasin mossi küünlad, kalmu jutluse ning ilmaliku lahkumise kõne vanamehest kesk merd, kes püüdis suure kala ning kelle veres õõtsusid needsamad lained, mis meres kelle sõrmehaavu sai mere kibe sool ning kelle püütud kala sõid haid. Kitsas Telliskivi kuuris. Vaese isa vaim sai kõne läbi kõrgeks ülendatud, rääkis Hemingway. Ning peegelised, nutsid. Kaunid olid, suri pärjad. Mu isane, kes kündis elu merd. Surm silmi riivamata astus sinust seekord mööda. Möödas oli üksnes prohvetlike unenägusid. Sa jäid krisseliti heas usus, lamajat ei lööda. Tuiksoonest purskas verd ja oimu nägusid, kiud hallilt katsid elu hallad. Kui kõrgelt kätte paistavad kõik eluvallad. Mõisa rasked kulmupuhmad, mehe pilke peitsid. Ta rinnanahka, oli ilus lõvi tätoveerit. Ning mina, tema laps ja ohver iial teada saa, kui mitu neitsit ära rikkus, uidates siin ilmas. Surm lahkus sinuta, kui madalrõhkkond muutis ilma ning veri tardus. Vilksamisi nägin isa hõbeuuri selga ja aimasin, et elu plageeris Freidi. Nad Ruunasita. Mäletan veel meeletuses märatsevad salu silmi ta vikerkesta turbapruuni tumelillat ning punetavad veresoontevõrku ning lehmaliku nahka musta-valgekirjut. Me õue kivi klibust, mulda, peksaid, kapju. Ta karjus hirmudes. Ta mässas rakendite vastu. Ta ihkas igaveseks saluvabadust neid kaugeid metsa, Kokleid, turbamulla eripärast, lõhnavahus, vett ja näkinurgakarjamaade öid. Hullu oma salakavalust. Ta ootas kannatlikult teda taltsutavat isa siis tuhmilt Hernatas ning kappidega rindu lõi. Läks aega, kuni isa teadvusele tuli. Toodi arst. Ka lapsed said kakaod. Seejärel Ruunaja. Öö oli pime, May hüüdnud, surnud isa nime ei mõelnud temale. Kuid tema tuli mu piha ümber, pani surnud käe. Ja vaikis vaenulikult hommikuni. Siis lahkus sõnatult ning mulle näis, et viimast korda külastas mind keset musta ööd. Vaikis vaenulikult. Hüljatakse hirmust, mis teeb ta nüüd, kui mind ei näe ööd, rööstimatus pimeduses? Ei või mind puudutada oma isu petta. Ta ammu hauas magab ilma kullast sõrmused. Maalin ehmes päine laps, kui veeti sõnnikut. Pool puhtaks tehti olematu talu Augeiase tallid ning läbi vihma paistis nõiapäike. Ema Lepistikus lüpsis ahtraks jäävad Tõnnikut. Ning laagerdunud õlesõnnik lõhnas pehmelt. Sain suuremaks. Ma tulin linnakoolist läbi pühapäeva hangede. Nad olid süüdanud mu silmis salaja kroonlühtrid. Tuul tuiskas üle kaevu teele unustatud pangede. Ning isaisust imbus mõru mehisuse rühti. Ma läksin lauta aplalt looma lõhna, haissin. Mõisa kasukates tilkus täku higi. Ma seisin, suled silmi lauda igaviku hämaruses. Lehm latris mäletses ning loomalõhnaline kõiksus astus minu ligi. Kuldkette nähkisin ma ümber lapse õrna randme ja kergelt, puudutasin tütre kukalt eksootilisi taimi mähistesse seades. Maakeralt kostis inimeste eemalduvaid samme. Ma ära puhusin ta silmist tukad. Nad mööduvad öö kurvist, vaevalt teades et ühes majas ema süles hoiab nutvat last ning annab talle endast nagu pajuelumahla ning tärkab ise võrseid, võsub. Kord tuleb sügis. Vana naine nurmelt küpset vilja, usub. Ning murdub, kõrrelt. Kustub. Lakkab elamast.