Üpris hiljuti Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu võtsid vastu määruse lisaabinõudest põllumajandussaaduste tootmise suurendamiseks kodanike isiklikes majapidamistes. Kuidas siis abistada põllumajandussaaduste suurendamist ehk teiste sõnadega, mida teha, et inimesi rohkem siduda maaga põllumajandusega loomadega, mullaga? Me arutame praktiliste põllumeestega. Abiks on riikliku plaanikomitee põllumajandusosakonna juhataja asetäitja Johan lumi ja kolhoosiesimehed Harju rajoonis. Millist Aruküla kolhoosi esimees Valdeko Kulvere ja sama rajooni Lauristini nimelise kolhoosi esimees Kaarel Pajumägi? Probleem on ääretult lai ja selle probleemi juured ulatuvad üsna kaugele. Maatöö on jo ränkrask ränkraske juhile. Ta on sellele igapäevasele töö tegijale ränk rask. Kui linnas mees saab suvel puhkust, tal on töö juures kindlasti garanteeritud viiepäevane töönädal töökaitse ees ja taga aga maainimesel. Me kirjutame ta ikka veel vähe, käid väljas. Ja nõndaviisi pigistame seda maainimest nagu sidrunit. Viimast mahla veel välja. Kunagisi inimene, katk. Ega need vanad inimesed, kes on pensionil, seda kolhoosikorda nagu leidja alguse selle asjale panid. Ja uued noored, kes tulevad, nende nõudmised, on hoopis erisugused. Ega nad ei ole harjunud sellega. Iga laupäev, pühapäev Peab olema. Nii nagu tavalisel tööpäeval väljas. Ja need päevad suveperioodil eriti kaks kujunevad. Ja teisiti ei olegi nagu praegu võimalik peaaegu seda tööd ära teha. Nüüd tõsine küsimus. Nii et see press on suurenenud tänu sellele, et tööjõudu on vähe, võib ka niimoodi. Ja nii ta on nähtavasti Me oleme, oleme teinud oma planeerimise juhtimise töös vigu. Me oleme likvideerinud hulganisti väikesi maakoole. Aga nyyd tunnistame, et nendes kohtades, kus see väike maakool on likvideeritud ega sinna enam inimene ka pidama jää. Paraku oleme sealt ka kaupluse veel likvideerinud. Kui majandisse tuleb inimene, siis esimene küsimus, kus on kool, kus on lasteaed ja siis ühesõnaga läheb kauba tegemiseks? Nii et ega see elamispind polegi nii tähtis end olulisemad, hoopis muud asjad. Ma olen nagu viimastel aastatel need asjad kõik läbi elanud oli vanemalt Pikavale nimeline kool. Vool siiski kestis kuni ülemöödunud aastal. 100 õpilast umbes oli ja need olid hästi toredad lapsed, kuna kool likvideeriti. Ja see jäi nii nagu üks, kus elasi väljendada, surnud asula ja inimesele hakkad sellest kõnelema, see osakond asub siin 18 kilomeetrit eemal. Koodi all ei ole. Kauplus on ja kauplus on küll, aga tavaline küla, poekene ja kaup katki ainult võib-olla nii ränduritele ja juhutöölistele ja neile võib-olla pesapaiga, seal saad. Küll on kurb vaadata meie väiksed maragrate hommikul viime nad kooli tagasi, me ei suuda neid tuua kogu aeg kolhoositranspordiga, kuna igal klassil tunnid lõpevad isel ajal. Ja nad peavad siis tulema juhusliku transpordiga, pahatihti neil tuleb tund või poolteist seal Kose vahel. Vaata no siis tulevad ju, lapsed on lapsed, tuled ka ulakused, tulevad pahandused, samal ajal tulevad ka külmetamised. Ja ma ei kahtle ka seda, et kui väike kool tuleb tagasi, ega see õpetamise tase madalamaks ei lähe, võib-olla hoopis läheb paremaks, sest kui on väiksem kool, siis jõuab ju õpetaja tarkus õpilasele kindlasti lähemale kui suure kooli puhul, kus teda üks või kaks korda veerandis küsitakse. No meil omal praegu ongi plaan niimoodi, et tuleva aastal saaks Tuhala koolile juba klass, tähendab neljas klass juurde ja siis igal aastal üks klassi juurde. Pisikeses pikavere koolis nüüd anti ka nagu üle autobaasile puhkebaasiks. Suuri vägev hoolelapsed, käivad Arukülas jah, see on osa saatis ka 17 18 20 kilomeetrit. Seda veab riiklik buss. Ja toob, aga kui see asi oleks normide piires, et, et oleks garanteeritud igapäevane kooli toomine. Aga väga sagedased on sellised juhud kus on siis esimeses või teises klassis laps alas ikka pisike päkapikk seisab seal tee ääres ja pikka nina kooli ei saagi minna. Bussituld. Ma nüüd küsin kohe, kas ei anna neid asju niimoodi, seal võib olla niisugused igal pool mujal pool üle vabariigi, mis te arvate, majandimehed siin koos, kas ei tasuks mõtteid, niimodi liigutel säärased koolid uuesti avada? Meie oleme plaanikomitees sellisel seisukohal ja meiega on nõid kaasa tulnud ka haridusministeerium. Et kus avaneb võimalus väikesed maakoolid, tuleb uuesti taastada. Ma tahangi siin VII Kulvere käest küsida, et kui ta paneb nüüd käe ikka siin mikrofoni juures südamele, et kui ikkagi võimalus tuleb, kas on mõttekas pikavere kool uuesti taastada, võib-olla majand peab küll natukese majanduslikult abistama. Aga kui me seda kanti ei taha välja suretada, kas ei ole mõttekas? Põhimõte on õige, arukülas on kaheksaklassiline kool antud momendil tulevikus on seal nähtudega ette keskkool, see võtab aastaid aega ja seda nähtavasti niipea ei tule pikale koolist. Arvan, et kui me ei saa seda kaheksandat klassi jah, nagu sinna täitsa püsti panna. Vähemalt kolm, neli klass maast madalast aste, väike lapsekene teadlane saab ikka ema juures olla, ema käekõrval ka esimesel päeval kooli minna ja, ja koolist ka mõned päevad kodus selliselt tulla, niikaua kui Taavi jub, ta teab oma kodukoht, ta teab oma lauda oma pere, kus ema töötab ja talitab, käib seal seal tal armas paik, aga teisel juhul ta nagu peaaegu linnainimene läheb kaugemale koolja ja kodu jääb võõramaks, esmaseks nõudeks jääb ikka, tänapäeval peab olema muidugi kaetud lapsed normaalselt koolis käia saavad ja loomulikult ka lasteaiad ja muud sellised probleemid, mis mainimist huvitavat. Kui nüüd lasteaiast juttu on, ega me siin olema ka ilmselt vale teed läinud. Me oleme püüdnud teha neid suuri niuksed, mammutlasteaedasid, aga laps on ju seal nädal aega kohal. Kus siis ema, isa armastus, ta ei saa seda lasteaiaperioodil, kui ta läheb kooli avaldama ka seda armastust ei saada, on jällegi tas internaadis või kus tema on? Edasi läheb, kas keskkooli, seal jällegi on ta kodust kaugel järgneb mõnele siis ülikool jällegi ühiselamu, kus ta siis näeb seda maatööd ainult eemalt kaugelt sedaviisi maa armastust küll ei, ei õpeta. Kas ma eksin? Põhimõtteliselt muidugi asi on, kõik on õige, aga teisest küljest osakondadesse muidugi on raske lasteaeda püsti panna. Kaader peab olema, seal peavad kõik tagatud, selle personalile vastavad vastavad elamistingimused ja samuti ka noh, laste kohaletoomine. Loomulikult käib majanduslike tänapäeval nii palju busse, on ja sõiduvahendid, et need lapsed kohale tuuakse. Aga teisest küljest, kui nii asja kaugemalt analüüsida ja, ja vaadata, siis kahtlemata see maa tunnetus, kodu armastas. Teadis ta, kaugele kipub kaduma, kipub kaduma. Kuna ta on tõesti ka elu küsimus, siis praegust projekteerimine käib ja tuleva aasta katsume majanduslikult veel sajakohalise lasteaia valmis saada, tuleb mammutlasteaiad nagu siin varem hektari või siis osakonda ei tööta. Meie lähtusime sellest, sest tõesti need kuni kolmesajakohalist last õed, need on projekteerimine, kaks aastat, ehitamine paar aastat, aga me alustame väiksemaga kuni 100 kohalisega ja ta on põhimõtteliselt selline, et kui tekib, kus siis saab jälle üks blokikene juurde. Nii et ei, ei ole nõus päris selle mammutlasteaiaga omaette probleem, küsimus lasteaedade suhtes on ka. Kas need on ikka õiged lasteaiad, kus laps on nädal aega oma kontoris, Espommikul on ju küllaltki kurb pilt, need lapsed, kes lähevad nädalasse lasteaeda, need lähevad vägisi sinna. Ja kui ta nädal aega ära laupäev, pühapäev on ta kodus, aga papa-mamma tahab vahel ka külla minna ja kas ei tulegi niimoodi välja, et, et ta ju võõrudub vanematest koguni ja laps tõesti sinna minna ei taha. Et ikka õigem oleks väiksem lasteaed nagu selle asustatud punktis koha peal, et õhtul ikka laps olema kodus. Nüüd veel üks üks mõte on, et kas me ei ole oma lisandite suurusega lainult liiale. Me oleme seda asja hakanud viimasel ajal üsna põhjalikult uurima ja pilt on selline, et väikesed majandid tulevad õigeaegselt oma töödega toime. Suurmajandites on aga terve rida probleeme ja suurmajandites ei vorm neeru, see kollektiiv nii ühtseks, kui ta on väiksemas majandis, mille pärast? No vot asi on niiviisi, majand on suur. Ehitatakse ainult keskusesse Saaremaad paratamatult jooksevad tühjaks, sest sealt oleme meie kaupluse ära likvideerinud, lasteaia härra likvideerinud. Ja iga inimene püüab, kui ta on, ütleme, rändaja ega mis, mis mõttega tema läheb siis ääre ääremaale tööle ei lähe ja sinna me kuidagi ei saa ka kinnistada teda. Nähtavasti on EKK oma tõekspidamised ümber hinnata ja peame hakkama uuesti osa maakondasid välja ehitama. Et osakonna tasemel saaksime tööjõudu kinnistada. Osakonnas on ikka praegu suurvormid, paljudes osakondades peab palju rahvast olema, et need suurvorme teenindada ja seal peab tööjõud olema. Aga kui me nüüd ainult selle viletsa ahjuküttega ja mis sooja ka ei pea, veel seal ta peab elama, siis ta hakkab vaatama, kas ma saan keskusesse teele ja elama või pean hakkama teist kohta vaatama, kus selliseid tingimusi pakutakse. Ja lähen täielikult seisukohal, et, et seal peab olema tiptop, korrapäraselt kortereid, isegi individuaal Maal maju ja individuaalprojektide järgi maju, huvitavaid, mis esmase pildi kohe inimesele mulje annab, et, et siin on elu, filon, elu. Üks moment veel nagu energeetilisel ressursile ei pööra tähelepanu. Põllumajandusministeeriumi andmetel. Möödunud aastal me kulutasime seitse protsenti bensiinifondist elanikkonna veoks kolhoosidest sovhoosidest, see on ju kolossaalne kogus kütust, mida me raiskame selle raiskamine seal siis töötajate vedamine, laste vedamine kooli ja tagasi, kõik need veod kokk. Ja selle pärast ongi probleem, et uuesti on ja läbi vaadata meie asustussüsteem ja need punktid, mis ei olnud nüüd ette nähtud arendamiseks need näha etega arendatavateks ja võib-olla meil õnnestub selle manöövriga sinna inimesi kinnistada. Meil on kolm bussimajadel pandud spetsiaalselt inimeste veo peale. Hommikul hakkab see vedu praegu talveperiood natuke töö nagu hiljem kella üheksast ja hommikul kell pool kaheksa, siis lähevad bussid ringi peale. Ta hakkavad peale Kose Bibi äärest tulema, korjab siis üks või kaks või kolm inimest peale, toob siis Peningile siis ta läheb teise ringi peale seda osa rahvast, kes on farmides töötavad koju saada neil lõpet pääl üheksate ja need kindla graafiku alusel kindlatel kellaaegadel sõidetakse hommikul kaks korda läbi, täpselt õhtul käib samuti, keskuse juures on lüpsjad, karjatalitajad elavad uutes majades põhiliselt korterid. Poolteist ligi kaks kilomeetrit laudani. Talveperioodil nüüd võimalus on ja, ja me veame Teele hommikul tagasi õhtupoolik tööle jälle tagasi ja nii et praktiliselt hommikuvärav hakkavad bussid ja see kolm bussi peale selle metsa tõelised metsa viia ja ära tuua ja transport on eriti muidugi palju tuleb teostada, aga kõige kurvem asja juures on see, et ei ole ju neid busse, need on kõik kusagilt asutusest maha kantud, bussid ühe olema elus uue saanud ja selle päevak sõidab õhtu jälle remondis, vähemalt remondis. Ja niimoodi see ring. Ja lihtsalt väga suur raskus on transpordi osas ja kui kaasa nimetatud transpordist üldse, siis siis et spetsialistide käest nõuaks tööd ja nad tõesti head tööd teeksid, et siis peab olema ka neil liiklusvahend sellistes suurmajandites nendega täiesti põllumajandust asja ajada. Enam ei saa seal niivõrd tõsine õel probleem. Sa ei saagi nõuda ta käest, ta ütleb, et lauto vaata et ma ei käi siit 15 20 kilomeetrit, ma ei lähe sinna, teed, raskus on olemas. Ma vaatan, et mõttevahetus läheb nüüd selles suunas, et majandid on suured vahemaad, pikad transporti pole, bensiini kulub palju. Et oleks nagu vaja, väiksemaid otsi. Ja see piirab meie tootmist ja mina plaaniga mitte töötaja ei näe praegu võimalust, et me majanditele saaksime niipea autoparki suurendada ja uuendada, eelkõige rääkimata veel maha jäänud majandist, kuhu siiani ei ole üldse saanud eraldada bussi. Majandil peab olema oma väikebussiga teistmoodi elada ei saa ja ei saa praegusega tulevikus. Üks küsimus, meil on väga palju tootmist kontsentreerunud, mis iseenesest nõuab juba inimeste vedu. Ja teine asi veel juurde, et inimesed viia tööle ja töölt ära tuua ja veel väga tähtis asi, kui meil ei ole buss. Me ei saa ju inimest viia siis linna teatrisse ei saa seda kultuurimaainimesele lähemal tuua. Ja ma tean ka seda, et süüdistatakse majandi busse ja bussijuhte, vaat teil ei tule kilomeetreid. Jah, tõesti, kilomeetreid meil ei tule, aga kui me võtaks tunnid, mida bussijuht on väljas siis poiss ennast igatpidi õigustab. Ja võib-olla tõesti tuleb muuta suhtumist majandi busside kasutamise ja leida siiski kas vanade uute busside eraldamist selle pärast jääda ainult transiitliiklusele. Sellega kahjustame oma igapäevast elu, rääkimata tootmisest. Ja see töö on tehtud maamehe hingega ja linnainimene teinekord sellest aru ei saagi. Sellest aru ei saa, need muidugi tulevad ära linna ja tulevad linna, sellepärast nad seda hinge polegi nendele kasvatatud täpselt sama, kus me hakkasime peale näide lasteaedadest maa pooridesse teed ei ole ja kuskilt ei tulegi see maa vaimustusse maalähedane olek teie ettepaneku anda suurte majandite osakondadele, nagu suuremad õigus need rohkem välja ehitada sise. Ja meil ei ole teist teed pressib ju peale sotsiaal Sealse ressursi piiratus ja samuti materiaalse ressursi piiratus ja meil ei ole teist teed. Siin peavad teadlased praktikud leidma ühise keele, sest me peame otsima seda sisemist reservi, kuidas edasi minna?