Kuulame täna õhtul Soome nüüdisluuletaja Tuomas Anhava luulet. Paul-Eerik Rummo koostatud ja tõlgitud eestikeelsest valimikust. Aastad esitab oma nägemuse Andres Ots. Muusika Välis Silja Vahuri. Saate režissöör on Einar Kraut. Ööl lüüra on lõikuskuu kohal. Ajan sinuga juttu öös, kui lapsed on lakanud vähkamast. Ühtäkki hüüab öökull selgelt. Ja teine öökull vastab. Selgitus on unenägude seletamine. Kivi sisse, tahtmine veel veel lahutab tuul pilvi. Õhtupoolik sein vastas. Stavari lumest valge katus, must katuseaken, katusehari, Ruske korsten, õhtupoolik, talvine valgusakendest, hämarus, tubades, uksed, mandri valged maalrihallid, nurkades pool pimedus. Asjad. On vagusi, klaver, mustad klahvid, valged klahvid. Vait. Õhtupoolik. Lapsed ära, täiskasvanul rahu. Mina olin lapsena ära ja seda rahu pole ma suutnud taluda. Sajab sajab ja sajab ja tuul puhub ja puhub ja ö nagu märg sokk. See on see suvi, mis jäi tulemata. Kurb mõte. Kurbuse suvi, varsti jälle sügisijat Talv, üks hommik siit ja õhtu sealt. See suvi oligi. Või kas olid ennemaltki suved? Kas oligi kuumuse, sina põua, pilvede kummuvat lendus seni lille Amades vaadata sondu päikese, kelget, männiku palavat vaigu tuult, Kaasiku eredat, musta valget, järvede, pleki, mere, külma rohelist, Burjades tiivulist musta Goelist äikest, välk, paduvihma, jaaniöö Neeme, et tema ilusat nime varjude jahedust laugudel ja tuulesoojust varjus. Kas ongi õiget suve olnud? Mõtisklen? Massin eeskätt tekki koomale ja mõtisklen päev meenutab teist nagu vesi wet. Kas olen tõesti vana? Mu mälu? Uhte nõu? Aastate kuldpõhjas? Härmaseid sügisesi mõtteid nagu seeni pärast vihma. Seeni. Seen on jumala loodud, vihmavari. Maal lootab salasitke mütseel. Halvad aastat. Külmad suved, kuivad suved. Ja puhkeb lahti, kui õigel ajal tuleb rism. Heade otsuste aasta. Millal see lõpeb? Olen ja miks ei peaks tõstma kätt, et anda elumärki. Ma olen. Ja Sepsemuk käte liigud, kus on? Maailm muutub. Selles ei ole kahtlust. Ega muutuda muutmise läbi. Võib olla nägemise läbi. Unesõnad ärgates kuuldud. Kes on noor, läheks kelle poole ja teeks kõike, räägiks kõiksugu juttu, kohtaks teise ja tunneks alati midagi joones, siis magaks rahu, oleks talsest ilmast hangumist, pole tal veel veres ausamba või vaataja oma hetkeks vangistab igavik hinge. Siis läheb see taas. Neid Tultaldaga ta liha on elus, tahab ja pelgab, kõige elab, aga üks ikka, kui lõõmahtab taevas ja tõuseb ulgumeri, käib otsmikul tuul ja kaduvus. Kuum, kui krematoorium. Poorid lahti, maailm voogab sisse ja välja temast, kes ta on noor, elavaim surelike. Meie rahu on ahistus. Meie kindlus teeb ta ebakindlaks, oskus kohmakaks, rikkus vaesestab puhtus määrita ära ja meie häbi sunnib teda pead kõrvale pöörama. Töö, nii tootlik, nii paljust tühi, muudata, ükskõikseks lubatud vabadus rahutuks. Ja meie eluasemed ajavad tema välja. Näeb rabapistriku jälgib, kuidas see välja sureb. Rohkemat jälgivad meid. Mis meist mõni jälgib neid, kes seal maal ei taha enam midagi isegi mitte surra klasseerunud, neid pole kusagil palju, neid on veidi igal pool. Aktiivsust on meie luudes ohutul määral. Kellele ei meeldiks võtta suunda nii nagu võtab noorus? Võimekas radikaal käskiga sundimatult piiskop müügipäevil ja vanadusteejuhiks, õigusjõud ja tõelisus, usk, ilu ja õudus. Lõpuks ikka ükskõiksus. Ei ühtki mürgitamatut olendit. Ja sellest on ainult 20 aastat. Küsitakse, mis juhtub? Maailm vastab, kõik juhtub. Ma leinan küllat ja harjumdist. Kumbki oli sireen. Kumbki lämbus. Sugupõlved on selles eas, et tellivad meilt juubeliluuletusi küll mitte kõige paremailt. Kõige paremaist. Ei tea kunagi, mida nad järgmiseks ütlevad. Käed on lahti. Mäletan sind oma sõrmedega. Hajameelne. Minu nooruse kuu oli kitsas ikka ja kahvatu kummargil tähtede kohanud Mi selili, Belvel pääsiinud. Nüüd lähen ma õhtusse, mil tahes, on kuu ümmargune, põhjataeva ümarik, naba veidi litsuda, saanud veidi ekstsentriline, agar rasva ja vööümber omaenda külmuse vastu. Ega pööra kunagi selga. Põrand on mu jalgade all ja põranda all korter ja selle all korter, korter, korter ja selle all soojussõlm ja selle all. Krunt. Ühes seinas aknad ja kahes seinas uks, kaks seinu, raamatuid ja põrand, laud ja tool jäi, ärihommikul. Paistab päike. Õhtul süttib lamp. Lagi on mu pea kohal vahelagi ja selle pealt pööning. Pööningu kohal katus ja katusel antenn, antennil. Ma olen aset võtnud selles majas. Ja mu aeg on nii nagu lingi on õige rahulik. Päevade tasane, tümin tänava sügavikus pääsukesi varblasi, kajakaid, tuult õhus nagu taevast tumened, katuste värvi saavad iga kõndija sammud äkitselt kuuldavaks. Ja mööduvad. Kui vaiksemaks jääb? On raskem vaigistada meelt. Ma juba ütlesin, olen ju öelnud. Mul ei ole midagi. Aga rahutu, meel nõutu. Siin mina olen Lountrud töömoor. Jäkkima tahaksin näha, kuidas mu poja nägu valgustab naeratust tühisest sõnast. Minust pole kunagi olnud keskenduvat ühesse asja ühesse arusaamisse, ühesse vihasse. Maailm väheneb ja tiheneb. Õnnistused ja kiusatused lähenevad. Õiguse võidud ja lüüasaamised kasvavad hirmsaiks. Jaata ei eita ealistu. Hoian oma silmi lahti, paljut mõistmata. Inimesed ja raamatud avanevad nagu aknad vastasseinas. Maailmadesse. Kartmatu hääl on surematu. Chandolgia kartmatu hääl on surematu. Kalavärviaknad ammuli kui kahurisuud koolimaja õhtul. Tähtis on kummardada sinnapoole kus kindlas tipp pole kedagi. Ma ei mäleta Suvi nagu naine mu ihu vastas on november. See on möödas. Hommik on segunematu teel külmi ja soojemaid töötmeid. Tänavail on kõndija. Mina meenutan, samme. Tuleb õhtu. Ja hommikust ja õhtust teine. Ta on poiss. Ta on tüdruk. Paplit tulevad vastu. Ta mõtleb sõnu, mida hingata. Lumi on teinud maastiku selgeks vaikseks. Meel on lihtne ja kannatlik. Viimase, kui jooneni, kuidas maa pikkamisi kasvatab puid ta hinge sügavasti kinni. Jään ootama, et õpp puhkeb taas rohu ja lillede lühidaks lauluks.