Võtsid NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite nõukogu vastu määruse täiendavatest abinõudest kodanike isiklikke majapidamiste arendamise kohta. Meie nimetame raadios seda lühidalt kodanike abimajandite abistamiseks. Määrus ja samasisulise loomulikult Üleliidulise määruse najal võttis oma määruse vastu ka meie vabariigi ministrite nõukogu 18. veebruaril 1981. Tänase saate teema on siis seesama abistamine koostöö kolhoosil sovhoos individuaalmajapidajaga. Tänasest saatest võtavad meil seekord osa Teaduste Akadeemia majandusinstituudi vanem teadur, majandusteaduste kandidaat Ivar Raig ja riikliku plaanikomitee põllumajandusosakonna juhataja asetäitja Johan lumi. Võib-olla tulekski seda määrust tõlgendada selliselt, et nüüd ühiskondlik suurtootmine ja isiklik abimajapidamine moodustavad meie rahvamajanduses ühtse tootmisharu ning nende koostöö viljakas koostöö võimaldab tõsta kogu põllumajanduse efektiivsust ning toitlusprogrammis on võrdlemisi kindel koht ka isikliku abimajapidamisel ning praegu ei oskagi ütelda, et see kohta hakkaks edaspidi oluliselt vähenema. Määrus just rõhutab, et need võimalused, mis senini on väiketootmises kasutamata, et neid nüüd vastastikku mõistmise arusaamise korras toitlusprogrammi realiseerimise huvides, et neid realiseeritakse. Selle koostöö jaoks on olemas ka eeldused isiklikul abimajapidamisel ühiskondliku tootmisel on ühtne territoriaalne organisatsioon ja ka tööjõuda et asuvad need isiklikud abimajapidamised valdavalt ikkagi kolhooside sovhooside territooriumil ja, ning isikliku abimajapidamise pidajad need on ka suures osas kolhoosist Roositöötajad ning miks siis mittemajand ei peaks abistama oma töötajaid. Võib-olla, kui see inimene teeb teda abistada ja ta teeb suure osa käsitsi tööde oma maalapil siis on alust arvata, et selle võrra ta töötab, hoiab oma tööjõudu kokku ühiskondlikus tootmises. Seal maatöötajal vastastik ju sidemete korral aga ju avanevad suuremad võimalused siis töötada seal, kus temal on meelepärane ja kus tema ühesõnaga noh, tervis ja, ja oskused ja kõik seda lubavad. Aga kui ta peaks nüüd ainult kitsalt oma individuaalselle tootmisega tegelema, siis ühesõnaga tal need võimalused ahenevad. Ja vaat siin ongi nüüd oluline see moment, et ka meie majandijuhid mõistaksid ja aru saaksid et sellise integratsiooni teel ju inimene jääb neile rohkem ja rohkem püsima kinnistub. Jääb ainult loota seda, et mõistmine majandi juhtkonna poolt süveneks Me kõik teame väga hästi, et majandite plaanide täitmiseks lihaloomade müügiplaanide täitmiseks majandidenostrid elanikelt kuku loomi viinud neid tapamajja, kas siis eelneva loomamisega või mitte. Ja vastutasuks on landid andnud enamikele, siis söötasid nii palju, kui neil on olnud see võimalik ja aastast aastasse selline tendents on süvenenud, säärane koostöö on tulnud tagaukse kaudu sisse enesele märkamatult, eks ole, täiesti täiesti võiks, võiks nii ütelda, lihtsalt aeg on seda nõudnud. Pingelised plaanid on seda nõudnud. Meil on viise kasvatuse osas suured võimalused. Näiteks kui inimesel on juba üks või kaks lehma. Kui nüid aitame teda, et ta Saksamaal masinlüpsilauta võib-olla väiketraktoriga õue peale, siis tal on võimalik võtta teine, kolmas lehm juurde, sest see väikene ja kulu, mis nüüd täiendavalt juurde tuleb üsna tühine selles. No ja muidugi, kui arvestada seda, et suuremad lapsed kodus on või, või siis juba Pensionärid seda enam need võimalused laienevad. See on muidugi paljud pakkunud ka välja, et noh, et me võiksime nüüd rohkem sigu pidada individuaalsektoris ja ja võib-olla kanu ja aga see on ju ikkagi riigi jõusööda selle ressursi baasil ja siin on juba suurtootmise eelised suuremat. Ma ei eita sugugi seda, et, et nüüd individuaalisi võiks nüüd nii kanu noh, eeskätt broilereid pidada ja sigu pidada. Aga plaanikomitee töötaja olen huvitatud ikka selle eest, et Lähme poolselt kasulikele alustel need tööd toimuksid. Et integratsioon, On see vastastikune koostöö toimuks nendel aladel, kus meil on kõige raskem, kõige kitsa teatavasti kõige kitsam on meil piima tootmisel, suurtootmises, piimatootmist edasi arendada. Nõuaks ka suuri kapitaalmahutusi. Suured on ka energeetiliste ressursside vajadused suurtootmise puhul. Aga siin, kasutades ära vanad talu laudad kõik need ääremaad praegu nii või teisiti õiget kasutamist ei leia. Rääkimata kraavikallastelt, need me saame kasutada ju täiesti ära. Aga see on kõik meie reserv. Lehmapidamise laiendamine individuaalsektoris aitaks täiendavalt kasutusele võtta selliseid ressursse, mida ühiskondlikus tootmises praktiliselt pole võimalik kasutusele võtta. Saaks ära kasutada pensionäride tööjõudu. Meil oli siin nädal aega tagasi. Saaremaa näite varal, et, et rannakülarahvas individuaalsektori arendamise määrusega küllaldaselt kursis. Neid majand ei toeta seal, aga need kadakasead karjamaad on praktiliselt kasutamata ja kui siin seltsimees Rait käis nende rannarahvaga seal vestlemas tekkimas, siis nad oleks hea meelega juurde võtma täiendavalt loomi. Aga häda on kõik propagandat ka, et ei teata kust me võtame need pensionärid. Käsitsitöö on ju see seal praegu on meie külas, mõnedes rajoonides isegi kolmandik on pensioniealised ja uuringud näitavad, et vaid 20 30 protsenti pensioniealistest inimestest töötavad õla ühittetuvad edasi ühiskondlikus tootmises. Valdava enamuse jaoks on TÖÖ isiklikus abimajapidamises praktiliselt ainukeseks võimaluseks jätkata veel ühiskondlikku kasulikku tegevust, sest täistööpäeva ta enam majandis ei ole suuteline tegema. Lisaks takistab veel ka peremaal on teenindus teatavasti nõrgemalt arenenud pensionäridele langevad muud kohustused laste hoidmisel, toidu valmistamisel ja nii edasi. Koduse majapidamise töid oleks võimalik ühitada isikliku abimajapidamise töödega. Üldlevinud arvamus on selline, et kui nüüd need pensionärid ära surevad, siis ka isiklik all majapidamine välja sureb. See on niisugune naeru naeruväärne arvamine, sellepärast et ega keegi nooreks ja tulevad uued pensionärid peale. Ta on tühjenenud neli korda see on õige ja, aga sellegipoolest meil on maal elab 400000 inimest, aga põllumajanduse ühiskondlikus tootmises on nendest hõivatud vaid 100000 ja osagi nende linna Varblaste ja sässide arvel, niiet et maal on veel ikkagi kenakesti tööjõudu ja kui inimestele antakse võimalused teha tööd täiendavalt siis ma arvan, et oleksin võimalus ka mingil määral toodangu tõusu loota, selle asemel et ta pidevalt väheneb ja inimestel tuleb jätta valikuvabadus, mida, mida nad tahaksid teha, aga ma tean just, et see tahtmine tööaianduse ja loomapidamise vastu ilmneb just ikkagi vanematel inimestel, kelle elutempo, libaaeglasem ta ei taha nii palju käia ja rännata. Nii et, et ka need noored, kes praegu noored ei taha individuaalsektorist ja loomapidamisest kuulatagi need hakkavad sellele mõtlema vanemas eas. 30 35, siis tuleb see mõte pähe, tähendab, siis on raha rohkem tarvis, lapsed kasvavad. Aga maa Jaagura küsimusele vastav niiviisi, et jah, külad on siin tühjenenud ja nii edasi. Me oleme eelnevates saadetes nendest rääkinud, nendest probleemidest. Ma olen aga samal ajal rääkinud ka metsameestega. Nii. Ja vaat on toimunud üks niisugune huvitav mentaliteedi muutus. Ja metsamehed enam ei karda, et neil ei ole noor ja neil ei ole tööjõud. Inimesed lähevad tagasi. Nii nagu seltsimees Raigiva siin ütles, kui neil võimaldatakse tegeleda täiendavalt oma põhitööle abimajapidamisega see tähendab, et nad võivad oma täiendava tööjõuga teenida ka rohkem. Inimesed on nõus minema. Plaanikomitee. Noh, töö on mulle näidanud seda, et paljud linnainimesed on käinud küsimas, et olgi, jaa, sokutage mulle nüüd kusagile kolhoosi või sovhoosi, mõni vana talumaja. Et me läheme terve pere ega sinna, nii et isegi naine on nõus lüps jaks minema, olgu nii raske kui see alguses kann tähendab meie inimeste mõttelaadis ja ja võib-olla arusaamistest on nii mõnigi asi muutunud. Ja ikkagi see maa on ikka midagi muud, see tõmbab. Ja ega me sellest ei pääse ja inimesi ka ikkagi päris linnainimeseks ümber kasvatada ja teha ei saanud. Osa inimesi kahtlematult tuleb tagasi ja oma lapsed ka seal sünnitab ja kasvatab ja see on paratamatu. Ja võimalused on ka suured loodutsetit loomi pidada, hästi palju võib pidada lepinguna. Paljud majandi mehed ei taha sellest kuuldagi, üldse ei saa rääkida üldse nendega. Loomulikult. Majandusmehhanism on praegu sätitud selliselt, et ühismajandite juhid huvituvad ainult oma majandi tootmisplaanide täitmisest ja elanike abistamine on nende jaoks võib-olla peaaegu et lisatöö. Ja nende hüvitus tehtud töö eest on äärmiselt väike. Ja kui nüüd hakata mõtlema, et miks nüüd eraldi traktor peaks 20 25 või veelgi kaugema kilomeetri taha minema, Ma ühte meest aitama, see nõuab täiendavat kütust ja tööjõudu. Tal ei olegi seda. Ning see tema jaoks ei ole lihtsalt tulus. Paremal juhul ta aitab keskasulas olevaid elanikke, seda näitavad ka uuringud. Eks meie võib-olla senine hoiak on mõjutanud nende majandi meeste mõttelaadi sest ikkagi me oleme kiitnud neid ju ainult suurtootmise poole pealt. Nagu öeldakse, et rahad on rinda pandud ikkagi suurtootmise eest, mitte terve põllumajanduse kui terviku tööl. Ökonoomilise pilguga vaadates peaks ikkagi, et kasutatakse olemasolevaid ressursse maksimaalse toodangu saamiseks nendesamade ressurssidega, kui aidatakse mõõdukalt. Individuaalsektorit võiks toota individuaalsektorisse ühiskondlikus tootmises kokku rohkem Toodanguid kui ainult ühiskondlikus tootmises. Ma olen kirjadesse uppunud iga päev, kõik küsivad ressursse juurde, küll tal ei jätkuehituseks, vahendeid ei jätkunud tehnika soetamiseks vahendeid ja nii edasi, aga samal ajal hooned, kus on ju toodetud põllumajandussaadusi, nendel on katused sisse kukkunud. Ühelt poolt riigikassast küsime raha juurde, aga teisegi käega laseme selle väärtusel laguneda, hävineda. Toonitaksin seda mõtet, et individuaalsektoris peituvate tootmisressursside täiendava ärakasutamisega oleks võimalik tõsta kogu põllumajandusliku tootmise efektiivsust. Seda järgmistel põhjustel. Isiklik majapidamine ei nõua, täiendavaid kapitaalmahutusi. Praktiliselt ei nõua, tal ei ole vaja kulutusi juhtimisel administratiivaparaadi ülalpidamiseks. Väiketootmises on võimalik kasutada tootmise jaoks moraalset maanenud seadmeid kõlbmatuid, hooneid, välja praagitud loomi. Seda loetelu võib veel jätkata, aga siin on juba põhirõhk asetatud majanduslikule efektiivsusele ja tootmise edasiarendamisele. Ressursside piiratuse tingimustes. See oli õige mõttekäik, peame olema ääretud kokkuhoidlikud. Võib-olla mõningat ettepanekut selle kohta, kuidas tihendada individuaal ja suurtootmise sidemeid ning kuidas luua ja need tingimused loomapidamise edendamiseks sektoris. Inimesed võtaksid küll loomi endale pidada ja üles kasvatada lepingu alusel kuid seda piirab see, et loopidamist ei ole võimalik spetsialiseerida. Meie seadusandlus näeb ette pidada ühte lehma koos mullikaga ühte emist koos põrsastega lambaid, kanu, teisi. Nagu põhikirjas kirjas on. Arvutasin nad huvi pärast kokku, et mitu loomühikut see teeb, kui pidada loomi maksimaalsel lubatud arvul ja spetsialiseerimata seal üle kuuel loomühiku. Aga kui nüüd inimesele antakse võimalus pidada näiteks kuute lehma kuus loomühikut siis on oleksite spetsialiseeritud minifarm, kus tema tööjõudu kuluks tunduvalt vähem erinevate loomade pidamiseks sööta oleks võimalik teha ühe portsuga näiteks kolme, nelja lehma toitmine, hooldamine, lüpsmine, kus on meil mehhaniseeritud väikese lüpsimasinaga, ei võta oluliselt rohkem aega, kui on ühe lehma pidamine. Siin oleks kohe väljund efektiivsusele ja toodangu suurenemisele ühekorraga. Niisiis, kuidas suurendada majandite huvitatust individuaalsektori kohta? On ühtsete tootmisplaanide kehtestamisel. Kuid ja teatud ohtusid ma mitte ei tahaks, et kujuneks välja olukord, et majandi mehed pannakse nüüd ainuisikuliselt selle eest vastutama. Head majand siis surub loomapidajatele peale, vot sina pead nüüd pidama looma ja ja ühte või teist ja naabri peab ka pidama, et see kujuneks kuidagi loomulikumalt välja ja teised instantsid ka abistaksid. Selline idee, see oli juba arutlusel. Ka plaanikomitee Ministrite nõukogus võeti isegi otsus vastu, et kehtestada eksperimendi korras seitsmele meie vabariigirajoonile need ühtsed territoriaalsed plaanid. Hiljem sellest loobuti ja ma ütleksin õigustatud, sest see küsimus oli lõpuni ette valmistamata. Ja kogu vastutuse vastutus nende plaanide täitmise eest oli pandud põllumajandusettevõtetele ja põllumajandusvalitsustele. Ma arvaksin, et need küsimused tuleksid uuesti läbi vaadata kõrgel tasemel ja agraartööstuskoondist raames, kus arutamisest võtaksite Sa nii liha, piimatööstuse ministeeriumi esindajad, varumisministeeriumi esindajad, ka operaatorid, et üheskoos vaadata läbi, kellele panna siis vastutus ja hoonele ühtsete tervitused reaalsete plaanide täitmise eest. Ja muidugi küsimus on veel selles, et individuaalloomapidajale mina olin, mingil juhul ei tohiks panna, see peab olema täiesti vabatahtlikult. On planeerimine peaks olema kaudselt majandusmehhanismi kaudu. Me nägime ka ühte ohtu. Kuivard rikaste majandite juhid on ikkagi häälestanud, vot sellele, et individuaalsektor areneb ainult siis üle minu laiba. Aga nõrkadel majandites, kuivõrd see majanism ei ole veel välja kujunenud, võidelda nõndanimetatud numabaaside laialdlasele levikule minna. Aga nüüd on juba asi nii kaugele jõudnud, et paljud asjad on juba selged ja oleme küpsed ühtsetele territoriaalsete plaanidele üleminekuks. Loomapidamises ja maakasutuses on erinevate regioonide vahel väga suuri erinevusi ja see ei ole tingitud ainult seadusandlusest, vaid kolhooside sovhooside erinevas proportsioon vaid see on tingitud olnud objektiivsetest majandamistingimustest. Näiteks loomulikult ei ole individuaalsektori vähendamiseks palju võimalusi Paide või Rakvererajoonide esindlikes majandites, kus on kogu põllumajanduslik maa praktiliselt kasutuses intensiivses kasutamises. Kuid samal ajal on teada majandeid ja piirkondi, kus ühiskondlik tootmine on nõrgalt arenenud, on väga liigestatud suurte masinatega ei pääse isegi ligi, et seal anda elanikele kas rohkem maad või lubada rohkem loomi pidada. Et oleks diferentseeritud lähenemine ja oleks vaja välja töötada ja ma ütleksin isegi erinevad isikliku majapidamise regionaalse arenguskeemid. See oleks rahvamajanduse huvides väga vajalik, kuivõrd ennist rääkisime ressursside piiratusest siis nüüd tekibki probleem, kuhu ressurss suunata. Ja millise osa koostööna. Annab siis individuaalsektor, tähendab meil rahvamajanduses väga suured manööverdamisvõimalused. Nüüd aga sõltub kõik sellest, kui targad me oleme. Kui õieti me oskame manööverdada ja ressursse suunata. Keegi juurde ei anna ju. Kõik on meie enda kätes see, mis on selle najal me saame ainult rohkem toota, rohkem toidulauda, katta. Kas meil vabariigis on juba mõnda majandit ka, kus saaks juba rääkida suuremal määral sellest ühistootmise ja siis individuaaltootmise koostist? Ja võtame Võru rajooni Lenini nimelise kolhoosi. Hiljuti oli esimehega jutt ja meil on juba mitteametlikult juba ammugi välja kujunenud nõndanimetatud tatud masinaühistud või, või baarimees ühistud kuidas, ükskõik kuidas me ka neid nimetaksime. Atraktorid, milledel veel on ressurss olemas ja need seal töötavad ja nii nagu esimees rääkis, et kusagil seal kuue seitsme peredel on traktor ja töötavad seal 10 ja rohkem aastat, nii et konkreetne näide heast majandis kuulsas majandis on olemas. Tähendab, kõik tuleneb ikkagi sellest, kuidas nüüd see majandijuht spetsialist asja tunnetab, kui kaugele oskab tema ette näha? Nii tänases saates me siis rääkisime vastastikusest kasulikust koostööst majandite, kolhooside sovhooside ja siis individuaalloomapidajate õue ajama vedajate vahel. Neid võimalusi on muidugi päris palju, neid oleme puudutanud varasemates saadetes. Vastastikune kasulik koostöö on juba paika pandud, nendes ühismäärustes. Et oluline on meie põllumajanduse juhtidel need asjad lihtsalt läbi mõtelda ja praktiliselt käima panna.