Meie saatemaa foto seob maaga aadressil on tulnud kiri, mille algus tahaks kohe kuulajale tutvustada. Põlva raadiokuulaja luise Peets alustab niimoodi, sageli on süda valutanud nii mõnegi asja pärast aga siis jälle mõtled, et egases kirjutamises kasu olegi, sest kes siis ikka lihtsa maainimese käest küsinud, kuidas ta elada tahaks või võtnud vaevaks mõnda ankeetküsitlust korraldada ja siit saada, ehkki meie tänane saade alguse Teaduste Akadeemia majanduse Instituudi vanemteadur majanduskandidaat Ivar Raig ja riiklikus plaanikomiteest Johan lumi, seda teemat jätkavad. Maaelu sotsiaalseid probleeme uurib Teaduste Akadeemia põllumajandusökonoomika sektoris astav grupper. Ning Sakus uuritakse veid EPAS. Minu eestvõttel on läbi viidud kaks ulatusliku maaelanikkonna arvamuse uurimust. Esimene oli 1978. aastal ankeediga teie isiklik abimajapidamine ja teine nüüd käesoleval aastal ankeediga loomapidamine teie isiklikus abimajapidamises. Ja muidugi me jõua kõikide peredeni, need on meie vabariigis üle mitmesaja 1000. Kuid me oleme teinud välja mõttelise valiku printsiibil, et oleks esindatud kõik meie asula tüübid ning ka peret koosseisudest struktuuri järgi. Minu küsitlus hõlmas tuhandet peret. Ja see oli siis nii. Alevikes elavad pered majandikeskustes ka hääli asuvates külades. Viimane küsitlus oli korraldatud koos vabariigi plaanikomiteega ja paljuski nende tellimisel. See käsitles siis, nagu juba öeldud, individuaalloomapidamist. Küsitlused, kolm plokki. Kõigepealt me palusime majalalik arvamust individuaalloomapidamise üldiste probleemide kohta. Miks loomi peetakse, miks on viimasel ajal loobutud palju loomapidamisest millised on need tingimused, et hakatakse uuesti loomi pidama või suuremal arvul Romi pidama siis teine plokk käsitles juba konkreetse pere loomapidamist, paljudel on loomi, kuidas ta varub, söötasid, kuidas majand aitab sööda varumisel. Kuidas on tingimused realiseerimisega ja eraldi küsimusena olid meil veel sees lepingute sõlmimine. Kuivõrd on elanikud huvitatud olendiga lepingu sõlmimiseks, siis loomade üleskasvatamiseks või piimamajandile müümiseks ning eraldi probleemina vaatasime ka maaehitus individuaalelamu esitatavaid nõudeid. Plaanikomiteed huvitas see küsitlus väga sellepärast, et meie majandijuhtide arvamuses on levinud seisukoht, et ega see maainimene ei tahagi üldse loomi pidada ja ega ta ei tahagi suurt omale individuaalelamut ehitada ja nii edasi. Kui me saime nüüd need vastused kätte, siis võime öelda, et see asi sugugi nii ei ole. Ja väga üllatavaid andmeid saime selle küsitlusega. Võime ette rutates öelda, ligemale 25 protsenti küsitletuist on nõus minema ääremaale elama, sinna omale elumaja ehitama või vana remontima, kui talle loodakse kõik vajalikud tingimused. Järelikult ääremaa probleem ei olegi nii raske, järelikult on vaja arvestada elanikkonna soove. Muidugi eraldi küsimus on see, et millised siis need kõik, need vajalikud tingimused peaksid olema ja tuleb arvestada seda, et alati inimesed ei realiseeri oma mõttelist ideaali. Et inimene arvab küll, et ta läheks ääremaale kuid reaalses käitumises ta sageli ei pruugi minna. Mina pakuksin niimoodi, et tuleks see täiendavalt veel analüüsida, et kes need inimesed täpselt on ja millistel tingimustel nad tahavad minna, sest kõiki tingimusi, ideaalseid tingimusi, me ei ole võimelised praegu oma inimestele, et nad saaksid sinna minna. Võib-olla nad tahavad ka ääremajas keskkütet, eks mis on täiesti mõeldamatu. Aga miks mitte, igal inimesel on õigus, seadus seda lubab. Aga kui meil on hajali asustus, siis naaber naabrit ei segada. Nii et mis, mis inimene õieti tahab? Ta tahab looduslikult kaunist kohta, ta tahab, et tal oleks maalaps suurem ja oma individuaalelamu ja ega ei olegi väga palju soove. Küsitlus seda näitab. Inimesi on äärmiselt mitmesuguseid, ma arvan, et väga paljud inimesed peavad lugu ka heast sissetulekust, liikumisvõimalustest, kultuurielamustest ning mitmeski muust. Ma kommenteeriksin veel küsitluse tulemust. Selliselt arenenud industriaalmaades on alanud tee Urboniseerumis protsess see tähendab on muutunud popiks, elada maal, värskes õhus, looduses naturaalselt keskkonnas ja üldine tendents, meil on küll vabariigis praegu veel Urboliseerumise poole, kuid see lagi, minu arvamus, jõgi varsti saabub ning praegu võib ka juba täheldada. Suur osa inimesi läheb maale tagasi elama. Ja see küsitlus näitas ka seda, et majandi ääremaadel väikeses külas tahaks elada rohkem inimesi kui praegu. Seal elab. Heakene küll, küsitlus näitab, et inimesed tahavad miinusena ääremaadele elama ja protsendile küllalt kaalukas, aga mida tal selleks vaja oleks, et seal oma elu üldse saaks alustada. No see ressurss on kahtlemata ka vaja talle anda ehitusmaterjali näol kuid siin on üks suur eelis selle ressurssid oma kasutab väga otstarbekalt, säästlikult oma tööjõuga, aga see on ju riigile täiendav rikkus, mis tema oma vaba aja oma loomeenergia ja aktiivsusega loob. Minule meeldib kaastöötaja. Seltsimees Jürisoo üks elus, kui me rääkisime omavahel neid maa sotsiaalseid probleeme ja ja miks meil need asjad on läinud halvasti, mitte õigel teel, siis ta ütles mulle niiviisi, et seltsimees lumi, kui me räägime neid probleeme, ütleme et miks ikka see inimene läheb siis nüüd sinna üksikusse kohta, ehitab oma individuaal elamut. See inimene mõtleb selle elamu ehitamise raskused sadu kordi läbi, kui me Läheme kümnete miljonite maksumusega tööstusettevõttepaika ja mina mõtlen, et see austab maa inimest, see austab tema tööd, tema tõekspidamisi. Ikkagi on äärmiselt tähtis, et kus kohas ääremaa on, kas ta on siis väikese küla lähedal osis majandikeskuse lähedal külas või on linna lähedal või väikese linna lähedal sest kasutamata maid on meil igal pool. Kuid küsitlus näitab, et linna lähedal on ikkagi soovijate arv kõige suurem. Ning ka keskuse lähedal tähendab ideaalne variant oleks inimestele anda elu paiga valik, aidata ehitada tal individuaalmaja. Kuid mingisugune linnade lähedus siiski veel tõmbab. Ma pean silmas seda, et maal on sotsiaalne infrastruktuur. Linna korraldas äärmiselt maha jäänud meditsiiniline edendamine, kultuuriline teenindamine, olme teenendamine. Siia tuleb veel koolide lastele hariduse andmise küsimus. Neid me peame ka kahtlemata armest arvestama. Kui me anname ehituslubasid maa elanikele individuaalmajade ehitamisel. Linna mõningad võlud Need määravad Et kui mul seal majandis ei, ei klapi kõik, siis mul on võimalik minna ka tööstusettevõttesse tööle, nii et see on täiesti arusaadav ja inimlik, kuid ei saa öelda niiviisi, et see nüüd absoluutselt on. Nõndaviisi on siiski ettevõtlikke inimesi, kes ikkagi oma elu ja saatuse on nõus rinnutsi põllumajandusega siduma ja tollele küsitlus näitab, ei loe need raskused mitte midagi. Vaat nende inimeste ees müts maha. Ääremaa peal on kahtlemata paremad võimalused loomapidamiseks ja üldse võtamiseks individuaalsektoris Est linna lähedal maal on võimalused piiratumad, seal on maad ära Meleoreeritud valdavas ulatuses ning söödabaasi nappus kipub kätte tulema ja ka meie küsitlus näitab miks inimesed loobuvad loomapidamisest siis esimese põhjusena tuuaksegi just söödanappus. Ja peale seda tulevad siis kõik teised küsimused, et töö on raske, mehhaniseerimisvahendeid ei ole või ei ole loomapidamishooneid. 40 protsenti põllumajanduses töötavatest küsitletuist vastab loomapidamise hooneid ja see on arusaadav, keskasulas seda tõesti ei ole. Ja ega see arusaamine ja tõekspidamine ei ole ka palju senini muutunud. Tõsi küll, raadiokuulajale võib öelda, et nõid põllumajanduskompleksi rahade arvel lubatakse keskasulatesse ehitada, ühislahutasid ka ressursi piiratuse tõttu on need asjad ka takerdunud, aga noh, kõige olulisem on see, et majandi juhtkond ei ole asja olemusest õieti aru saanud. Teisel kohal ongi põhjuseks, et loomad seovad liialt koduga. Aga huvitav on märkida niiviisi, et põllumajanduses töötavad inimesed ei omistada sellele sellele nii suurt tähelepanu kui, kui mitte põllumajanduses töötavate inimesed. Nähtavasti siin on harjumused, loom on ikkagi lähedane noh, omane igapäevases töös. Ja siin kohe küsitluses tuleb see asi välja elupõline loomapidaja või kooli õpetajaks. Nii ta tulebki siis kolmandale kohale tuleks taht füüsiliselt raske töö, nii et see keskkond, kus inimene töötab, see annab ka hoiakule ültse pitseri. Ja nähtavasti sellest pääsu ei ole. Me küsisime elanike käest et mida nad peavad kõige olulisemateks teguriteks, et siiski loomade arv individuaalsektoris enam ei väheneks ja ma nimetaksin siis esimesel kohal, oleks vaja aidata elanikel varuda Eina ja jõusööta, teisel kohal on lüpsimasinate, aiatraktorite ja teiste väike tootmisvahendite soetamisele kaasa aitamine kolmandal kohal loomapidamishoonete ehitamine. Väga suurt toiduon leidnud ka kollektiivlaudad. Edasi tuleb maa suurendamine, see tähendab, et anda elanike jahutus rohkem maad, siis võiks loota rohkem toodangut. Nähakse ette võimalust lubada ametlikult pidada rohkem loomi kui praegused piirnormid seda ette näeb mad ning oodatakse ka toetust põllumaal ettevõtetelt, kelles, kellel võiks olla tööl oma spetsialist, kes individuaalsektori probleeme lahendaks. Väiksemat tähtsust omab elanike arvates loomapidajate seltside moodustamine, individuaalloomapidamisele propaganda tegemine ja teised küsimused. Elanikkond soovib kasutada individuaaltraktorit. 60,5 protsenti küsitletuist, sobivad traktorit, veel on huvitav maa küsimus, on vaja kolhoosnikud-sovhoosnikud õua jama ühtlustada. Ja küsitlus seda kinnitas 30 protsendi ümber soovib 0,3 kuni 0,5 hektarit õueaiamaad. Järelikult pereisa või pereema leiab, et see on tal jõukohane. Aga ligemale 35 protsenti küsitletuist soovib, et see õueaiamaa suurus oleks 0,5 kuni üks hektar. See on mõtlemapanev arv. Mulle tundub, et selle küsitluse najal võib teha niisuguse järelduse, et inimesed toetavad NLKP Keskkomitee ja Ministrite nõukogu määrust täiendavatest abinõudest isikliku abimajapidamise arendamise kohta. Ka vastavad meie vabariigi ministrite nõukogu määrust. Aga missuguseid puht niisuguseid juriidilisi dokumente nüüd siia oleks vaja lisaks, et see asi hakkaks tõepoolest ükskord liikuma? Inimeste arvamused ei pruugi ju alati realiseeruda, kui seda takistab, kas siis majandusmehhanismis puudused või juriidilised dokumendid, seda jumal ta minu arvates kõige rohkem olekski. Ja juristide abi, et see määrusega nähtud abinõud individuaalsektori arendamiseks saaksid ka seadusandlikult fikseeritud ning oleksid võetud vastu vastavat juriidilised taktid. See on direktiiv, dokument ja kõik tähendab nüüd sellest, kuidas seda asja tõlgendatakse ja kuidas seda asja ellu viiakse. Paraku selle määruse täitmises suhtutakse väga leigelt. Ja võime ju öelda niiviisi, et ega me ei ole ju midagi praktiliselt korda saatnud. Et võiks midagi muuta. Me oleme teinud siin oma vaata sarjas seda propagandat. Ja nii palju on selle propagandale nüüd tagajärgi olnud. Et vaat need küsitlused ja need langevad kõik kokku. Meie majandi mehed hakkavad juba ka ääri-veeri nii vaikselt samm-sammult oma seniseid arusaamisi muutma ja mõnes majandis juba asi hakkab võtma ilmet, ülejäänud tõrguvad või kuidas me võiksime seda väljendada. Me rääkisime maa. Vaja suurendada kolhoosniku sovhoosnik õueaiamaa ühtlustada. See on punkt üks. Siit hakkab sööda tootmine, meie jõusöödavarud ressursid on piiratud. Järelikult, mis siis teha, kas meie minna ratsionaalse leivasöötmisel peale või rahuldada individuaalsektorile täiendavalt maad, et ta saaks toota piisavalt täiendavat sööta? Riiklikust seisukohast on tähtsam ja õigem täiendav maa. Ega ausalt öeldes maapuudust meil ei ole, tungib peale, tähendab, siin probleeme ei saa olla. Ja individuaalsektoril tuleb nähtavasti järgnevatel aastatel orienteeruda ainult oma jõule ja oma võimalustele kahtlemata jäebreka riigi ressurss. Kuid see saab olema küllalt piiratud, sest ühistootmine nõuab oma osa ja riigi ressurss suunatakse eelkõige sinna. Teiseks väike mehhaniseerimisvahendid. Võimalused olemas. Igal aastal kanname sadud rattureid maha ja viime nad utiili. Ometigi on meil 40 60 protsenti sageli vil ressurss olemas. Kasutame seda ressurssi see toob ja ainult meie maale rikkust juurde. Nii arvavad teadlased ja spetsialistid, niisugused rahvaküsitluse tulemused. Sotsioloogide käes on need andmed, mida arvavad elanikud. Siis on olemas ka majandijuhtide arvamus, nimelt ülemöödunud taastal korraldati majandijuhtide ekspertküsitlusi individuaalsektori teemadel. Ja me teame ka üldriiklikke huvisid, mis selgelt ja kindlalt väljendanud 77. ja 81. aasta meie maa direktiivorganite määrustes, aga ka Moskvas hiljuti toimunud NSV Liidu ametiühingute kongressi materjalides. Need küsitlused, millest meil täna saates jutteri tead nüüd paremini kokku sobitada riiklikke kollektiivseid ja elanikke isiklikke huvisid. Niisugune huvide kokkusobitamine, see ongi üks meie sotsialistliku ühiskonna eesmärke. See on hool inimese, kuid samal ajal ka kogu riigi vajaduste täieliku rahuldamise eest.