Istume klaveri juures helilooja Eino Tamberg on pannud noodipuldile juba natukene sisse mängitud kogumikku käsikirjalise kogumikku, mille peale on kirjutatud laste aasta klaverialbum oopus 62. See tähendab seda, et helilooja peab seda oma 62.-ks tööks. Ja naudin on ka kirjutatud kõrv 1979. Millal siiski see tsükkel valmis sai ja mida ta endast sisaldab? Võib-olla ütleb helilooja. Ma kirjutasin neid palu augustis ja septembris. Ja ajendiks oli see, võib olla, et meil pidi tulema aasta lõpul last aastale pühendatud lastepalade konkurss kus lapsed ise mängiksid, lapsed ka hindaksid, palun oli vaja sinna paar pala kirjutada. Aga kui ma juba hakkasin paari pala kirjutama, siis tekkis nagu isu rohkem kirjutada. Ja mida rohkem kirjutasin, seda rohkem isu kasvas. Ja nii sai neid kokku 36. Ja kuna oli just parajasti laste aasta, siis pühendasin jah, selle lasteaastale. Jänese klaverialbumi pealkiri ongi. No see kogumik ei ole mitte lihtsalt sõnade järjestus, temal on kama, väiksed alarihmad, meie aga ei vaata mitte nii palju seda noh, kui vanale lapsele kui võimekale noorele pianistile on lugu kirjutatud, meie rohkem, vaatame missugune see muusika on. Mida on helilooja nagu katsunud meie silmade ette meie kõrvade kaudu manada nende helide abil. Ja millised kontrastid, millised võimalused siin võib-olla on noorele mängijale? Kõigepealt tuleb siin rida tantsulugusid, aga need tantsu, see ei ole jälle mitte tavalised, et mina tantsin või meie tantsime iga kordan, tantsija kuidagi eriline. Kõigepealt tantsivad linnud. No võib ju arvata, et midagi peab siin siis nüüd sellest linnust olema. Kas meenub meile tema liikumine või meenub meile see hääl, mis ta teeb nendega? Meil on väga erinev meie keelest, igal linnul on oma keel apendid lihtsalt kaks väikest katkendit. Kas tuleb mingit ideed? No mis see võiks olla, see on midagi väga väikest, õrna, aga erksat. Helilooja andi kirjutanud, tibutants. Siin on minu meelest kõrvuti kaasaegne muusika ja kukk, sest et kukehäälitsus Kikeriki, mis on Eino Tambergi siin üsna vahetult kõlama pandud, on samal ajal vägagi kaasaegne. Tahan dissoneeriv, tahan üsna teravakõlaline ja heliloojad sinna kirjutanud ka sport, saato, mis tähendab ühte äkilist rõhku. Ega Kuki ei hoiata ette, kui ta laiali lendab ja kirema. Aga pealegi tahtsin, ma veel südasin et lastel hästi kerge mängida oleks. See on niimoodi kirjutatud, et üks käsi on kogu aeg ühes kohas ja teine käsi on teises kaasa löövad peaaegu sama lootega seal suurt raskust midagi ei ole, aga noh, seda saavad juba need teada, kes seda noodi kätte võtavad ja proovivad mängida. Aga nüüd on veel üks lindude lugu ja see ei ole sugugi enam tants. Kuigi ta võiks Ugala tants olla, jah, aga pealkirjas seda vähemalt ei ole. Selle pealkiri on igal linnul oma laul. Sellest võib arvata, et peab olema vähemasti kaks kolm lindu, muidu kollektiiv. Igal linnul ja huvitav nüüd kui lapsed seal lugu kuulavad. Kas nad tunnevad ära, mis linnud siin on? Ma olen päris kindel, et vähemasti üks lind oli kägu. No. Ja teine lind oli rähn. Peegelt koputab putukaid puust välja. Edasi on juba keerulisem, siin üleval kõrgel on veel veel nagu kaks linnukest. Ja nüüd ma ei tea isegi, kas need on kaks ühesugust lindu, ma ei tea, kas lõokest või kes need võivad olla või või on need kaks erinevat lindu, ma ise usun küll, et need on vist ühesugused linnud, üks natuke madalama kõrgema häälega need ajad omavahel lihtsalt juttu. Aga on ka niimoodi võimalik, et helilooja kirjutabki mõnikord kas peab konkreetselt kohe ühte kindlat lihtsamat, selgemat häälitsust või mingit muud looduse kõlar meeles. Ja teinekord ta nagu annab kokkuvõtlikult on küll lind, aga polegi tähtis, milline selle vana juures minule väga meeldis, mängides see kui iseseisvunud need linnud kõik on, noh, tõepoolest nagu metsas. Ega üks lind ei oota kuni teine vait jääb viisakalt või nii, igaüks laulab, kui parasjagu isu tuleb, nõnda ka selles palas. Linnud on siis nüüd tehtud põhiliselt häälitsuste järele aga siin tantsivad kanumad. Noh, tantsib siin nisugune. Ilmselt see peab olema üks üsna suur ja üsna raske ja üsna kohmakas loom. Karu jah, kes teatavasti nagu räägitakse, vähemasti hea meelega õpibki tantsima, kui on kedagi, kes viitsib õpetada. Aga üks põnevamaid loomi, salapärasemaid, kellest kunagi ei tea päris, mis ta arvab, see on, kas meil on siin kogunisti kaks kassi või vähemasti seesama kass, kes kas on või tegutseb, kõigepealt vaatame, mis kast teeb. No kui minna parasjagu õue peale ja kui kassilisi just päiksepaistel, siis te väga sageli hiilib ringi. Iilita tavaliselt ikka kellegi pärast kellegi poole siin ta peaaegu et vahepeal, kellelt kurgur häälitsust ka see mulle eriti meeldib. Aga kui ta kedagi nüüd kätte saabi, ründab. On ta väga krapsakas ja väga võidurõõmus. Sondi pala, mille nimi oli kass, hiilib, Aga siis on veel üks teine kassipala ja selle nimi on lihtsalt kassitanud ja siin mingit tantsu tegelikult ei olegi. Minu meelest see on üks kass, kes natukene nii õrnalt libistab ennast kas perenaise vastu või mitte, hiie natuke lööb nurru ja natuke selle juures tantsib ka. See on niisugune väga-väga pehme kassi. Ja natuke on singa ta mitte otseselt ei nõu siin aga tema nõugumise mingi toon on selles olemas niuke kiisulik ja siin täiesti välja kuulda, aga see on meelitav ja see on natuke nagu lubav ja igal juhul ka veidike peale käia. Ja väga graatsiline, nagu helilooja ongi kirjutanud siia andantiinogratsiooso. Väga tihti on neli loojad ka varasemas muusikas kujutanud linde ja loomi, eriti laste jaoks, mõnikord ka suurte inimeste jaoks. Eino Tambergile on siin veel ühed huvitavad karakterid. Need on pilli kõla järgi või vähemasti mingisuguste pillidega seotud. No mis pill võiks olla, ma mängin lihtsalt ühe pisikese katke. Nojah, siin võiks ju mitut moodi ütelda, minul on pealkirjaks pandud viiulitants kuid ilma pealkirjata kuulata, siis võiks ju arvata kätt ülemist pala mängib et näiteks jalt mängib viiul, aga viiul päris kindlasti, sellepärast et ma ei tea, kas te olete kuulnud, kui näiteks pille häälestatakse või kontserdi eel siis tahetakse Nende hääled oleksid korras ja viiulil on need hääled niisugused Clintidesse häälestatud. Ja nüüd selles palas on kogu aeg niimoodi, et, et need, need lahtised keeled, mis viiulil on need kogu aeg helisevad, kaasab käsi, üleval mängib viis, aga mina arvasin. Ülemist viisi võib ka viiul tekkida. Jah, ja siin võib ka torupill kaasa mängida, see ei ole üldse tähtis, sest peale selle ta niisugune natuke küla loo moodi seda läks iseäranis vahva mängida kuskil vanaema juurde külla sõitis vini. Aga see, mis selle põhirütmi annab, see on ikkagi viiul ja sellepärast on selle pealkiri viiulitants. Mängija jaoks on kogu selles klaveripalade kogumikus üks võib-olla mängimise mõttes kõige põnevam või, või teistmoodi kui tavaliselt pala, mille pealkiri on trompetimängija õhtulaul. No võib arvata, et ta on rahulik pala, vaadati trompeti mändi, nüüd õhtul enam kuskile tormama hakkab. Ja ta on arvatavasti enda ettemängimise pala. Aga eriti põnev on see, et siia on märgitud terve rida ristikesi. Kuidas helilooja seletab, kuidas neid mängida ja miks. Need vasakul käel olevat ristikese tähendab seda, et terve suur hulk lahver tuleb alla vajutada niimoodi, et nad üldse häält ei teeks, aga nad alla vajutatud, vajutada käega või pliiatsi sinna peale panna. Ja mis nüüd juhtub, kui need helid on vasaku käega alla vajutatud ja parema käega mingisugust viisi mängida siis ei kõla mitte ainult need noodid, mis, mida parema käega lüüa, vaid hakkab helisema klaveril. Kaasa hakkavad helisema ka need keeled, mis on vasaku käega alla vajutatud ja tekkimisele huvitav pedaali efekt. Nii et lapsed, kellel kodus klaver on proovinud niisugust asja, vajutage ühe käega klahvi, kuid alla ja siis hakake parema käega. Ükskõik mis te ootate, sinna peale mängima tuleb tore niisugune kaja. On selline tunne, et oleks nagu ruum, muusikased, nagu oleksid väljas ja nagu hüüaksid metsa ja kõik on avar ja kõik heliseb kaasa. Seda on eriti huvitav ise mängida. Aga siin on veel üks õige vägev lugu. Ja siis selle pealkiri on, pillimehed marsivad mööda, see on ikka päris orkester, kohe kui midagi marsitakse kuskilt mööda või sõidetakse mööda, siis enamasti heliloomingus on ikka nõnda, et hakkab nagu vaiksemalt peale, sest eemalt juba kostab siis tuleb lähedale, läheb üha valjemaks, siis ragistas kuigi kõvasti, kui meie juures ja siis läheb tasapisi kaugusse. Millised need pillimehed on, võib-olla helilooja ütleb, see on niisugune isemoodi muusika. No, ma mõtlen, need on kõigepealt puhkpillimängijad, üks puhkpilliorkester ja ma usun, et nad väga uhked oma mängu üle, nad mängivad kogu hingest ja eriti, kui nad ligidal on kogu jõust mängivad ja ja see nii ilus, niisugust ei olegi, aga, aga see rõõm, millega seda mängitakse, see on küll väga suur.