Aserbaidžaani luulele mõeldes. Nii on luuletaja ja tõlkija Ly Seppel pealkirjastanud oma mõtted, millega tuli keskestuudiosse. Meie eestlased peame oma kunstluule alguseks Kristian Jaak Petersoni. 160 aastat on seda vähe või palju. Ja kas omakeelse luuleauväärne vanus teeb praeguse aja luuletajatele töö kergemaks või raskemaks? Kes oskaks seda öelda? Tänapäeva Aserbaidžaani Taani territooriumil kirjutasid maailmakuulsad luuletajad oma maailma kuulsaks saanud teoseid araabia ja pärsiakeelseid juba hulk sajandeid enne seda, kui türgi murretel põhinevast vana aserbaidžaani keelest tuli kirjanduslik keel. Niisiis, Aserbaidžaani luule on kolmekeelne araabia, pärsia ja lõpux aserbaidžaanikeelne. Ülesanne kõnelda aserbaidžaani luulest teeb esiotsa nõutuks. Ainuüksi ühest selle maa linnast Shirvannist on võrsunud kokku sadakond luuletajat. Kui aga mõelda sellele, kui vähe ja kui juhuslikult on aserbaidžaani luulet tõlgitud eesti keelde siis kukuvad, näed Lausarite, tervelt tuhandeaastasest aserbaidžaani klassikalise luuleajastust pole eesti keeles mitte kriimu ridagi. Kui ütleme nüüd kujundikeeles, et aserbaidžaani klassikaline luule on haruldane roos ja meil on vastupandamatu soov teda vaadelda siis peaksime küsima, kuidas võiksime näha haruldast roosi, kui on kottpime öö ja ei näe sõrmegi suhu pista. Mis teha, peaksime endale vastama. Peaksime oma vaimusilma ette manama mõne varem nähtud harulduse rikkast roosiaiast ja oletame, et meie lemmik on vähemalt niisama ühes ja ainulaadne. Ehk kodusemalt öeldes võiksime ju vähemalt püüdagi kottpimedas sõrme suhu pista. Mustsilmse piigaga, rõõmusta kevadekuul, maailm on muinasjutt, nägemus, uni ja luul möödunu sootumaks kadugu meelest, sest nüüd hind on vaid sellele, mis käes. Jai millelgi muul olen vaid mina ja piiga, kelle uimastav juus olen vaid mina ja armsama suhkrune huul. Õnnetuse heegel on juua ja kinkida pelg. Õnnelik kingib ja tihti tal veinikann suul Toomeile lõhnavat vein ja saagu mis saab. Kahju, kuid maailm on uduvaid, pilved ja tuul. Tähelepanelik kuulaja sai aru, et kuuldu oligi üks teine imeline roos roos, pärsia sordist. Selle luuletuse kirjutas 10. sajandi mees Rudaki Samarkandist. Jäite kantise Haljand Udam tõlkes. Milliste meile tuttavamateroosi sortide järgi võiksime veel püüda ette kujutada oma ihaldatud, kes pimedas lõhnabja hommikut ootab, et oma ainulaadsuse meie ees lahti puhkeda. Teeleminekuks kaameliajaja andmas on märki koidutuul, temal lehvitab häält nagu õhk siidist särki. Loomil sadulad peal asub karavan kärmesti teele. Laulab teejuhi suu, seda laulu, mis sööbib mu meelde jao aasidest kaasa toob karavan magusaid lõhnu. Teevad rikkaks, need lõhnad ka kõrbema, orgude õhku. Aga ka sõnad viivad mu hinge, need armsad ja jälgid Eminud, avita seegi, kui seirandma petlikke jälgi. Neid ma jätta ei saa, kuigi neis on mu õnnetuse järg. Nendest lahkudes pisaraid valan, et maagia on märg. Minu väsinud süda, mis Tuksatab kustuvase väes on otsekui mängukann, üksindus piinade käes. See oli üks näide Araabia keskaegsest luulest võetud jutukogust 1001 ööd Andres Ehini tõlkes. Keskaegse türgikeelse luule näiteks võtame vana usbeki luuletaja, alis Sernaway luule katkendi. Kes üksinduse valu on üle elanud, see rohkem, kui talub, on üle elanud. Sind, kohtumisnauding nii puhastab, lihvib, et verest sul haihtuvad kurbuse kiftid. Kui viimane mürgitilk hävib su kerest siis õndsuse veinid sul käärivad veres ei ole see surnud tarretav hüve. See vein on ilmotsatu elu, rõive ta naudingut külvates, päiksena säratad, ta isegi surnud elule äratada. Las jumal, su joogi, uus elu hiile lisab lootust ka vaesele Navoyle. Olnuks meil võtta tõlkeid, pidanuksid meie saates aserbaidžaani klassikalise luuleajastust kõla oma haga, nii nistami Fesuli vagiši luuletused. Kuuldu oli katse korvata puuduvat millegi ligilähedasega Ajast, mil riigipiirid ei olnud päriselt need, mis nüüd luulemood ja luulemaitse luuletajad ja luuletavad. Kõik ei olnud päriselt see, mis nüüd. See oli kõrgstiili aeg, kindlate vormide ja kindla kujundi sümboolika aeg. Lähimat kultuurid ja kirjandused olid, nagu öeldud, araabia, pärsia hiljem, türgi ühine usk oli islam. Sellest tulid suundumused, mõjud ja moed. Kõik see vastastikune andmine ja võtmine, mis ühes kultuurisfääris ikka käinud on ja käib häda selle maakirjandusele, mille suurusest ainult minevikus võib rääkida. Ükskõik kui mitme aastasaja taha siis ka tagasi mindaks. Aserbaidžaaniga ei ole see õnneks nii. Seitsmeteistkümnendaks 18.-ks sajandiks oli keskaegne aserbaidžaani keelne klassikaline luule saavutanud oma lae polnud enam kuhugi edasi minna. Algas muutumist ja teisenemiste aeg aina lähemale rikkale rahvaluulele, rahvakeelele ja meelele, aga ka lähemale õhtumaa luulele. Möödunud sajandil muutub kultuurisfäär mõjutava kultuuri ja kirjandusega astub esiplaanile vene kultuur. Ajapikku jäävad luules ikka harvemateks niisugused võtmesõnad nagu teemant, rubiinvein, peeker vibunool, lõvi, kotkas, roos, nartsiss, ööbik, liblikas, kõrgstiil, mõnesugune pateetika aga kumab läbi tänapäevani. Küllap on seda hingeõhinat ja vaimustus võimet rohkem ka aserbaidžaani rahva hingelaadis kui näiteks meil. Olgu näiteks toodud selle sajandi 40.-te 50.-te aastate klassiks, näed furgoon, tema luuletus Aserbaidžaan on saanud luuletaja kodumaal niisamuti teiseks hümniks nagu meie laulupidude Mu isamaa on minu arm. On kodused, mulle su mägiteed ja allikad, kurgede silmad, need Riib laugel mühala raks oma veed, möödaväljade tumma ääretust. Sõprust olen siin maitsnud ja armastust. Nii kaitsev on kodu katus, su peal. Ta tulekoldes lahku seal hind kehaste kärise ilma peal. Selle tundmise oma rahvalt saam. Mu ema oled mu Aserbaidžaan. Sa oled mu ema, ma olen maim, sinusse haardun, kui päikesesse taim. Kuhuga lendaksin ära, mu vaim jääb siia, kus sünni- ja pesapaik, kus mu omane hõim ja keelekaid. Kui siiski peaks tee mu jalge all viima võõrsile taeva kalge all kui juba juustes mul härm ja hall ja aastaist auku vajunud rind ära mõista, mu rahvas, sisukam end. Seim kõrgumas, lumi, tippudes, mäed, neid paitavad valged pilvede käed, mida kõike näinud oled ja näed suitsust, kes aastaiks arvata, teaks sho muistset suurust, kuis mõõtma peaks. Ühel pool Kaspia hullutab end vee üle, luikede kuninglik lend, muga nõnda õde Eldarda, vend mõtetes rändan kord siin, kord seal. Tee pikk, kuid elul ju pool ringi peal. Pilku köidab lumi, mägede pits kaovad põdravasikas kaljukits ainsa hetkega silmist kui vette vits. Suli jätkumine, viljakaid, marjamaid kui Põlendik ja karjamaid. Näe, sidrunipuud vaevas ja väes lookumas viljade rohkuse käes enne seda helendus lumises mäes piki mäeharju ajast aega, siin on läinud piiride kaitseliin veel enam kui lillede vikerkest Siitma neiud kirgavad värvidest. Vala teed veel Gudrus kaelkannust, sest mu ema minia narmasrätt võõrale ära ulatage. Mis raskus on gold, seis, vilja päis, mis õite möll puuvillast üle käis, miks viinamari nii pakil täis ja hommikul vara sõõm, järsu samm on teine ja teine on käteramm. Kasahhis valjasta tuline salg. Las maha jääb vahutortide jälg, kui kustub lõpuks su kõrguste nälg ja pilgu lööd alla, jääb tummaks, suu jäigi, oli Iluni lummapsu süda Karabahhia kütkes, mull jalgmägiteid tallama, nõtke mull ja süda põues, nii põtkes mull. Kui õhtuti Helahtab Hani Hääl Karabahhis käste kaigub seal Su tähendus kodumaa, määratu suur sinus kinni on ilupuu, juur, Assougi laulud ja taeva lasuur. Meile päikese embus oled sa luule ja kunsti põlismaa? Ei sure hingega, sure töö. Tuhmuma eal olgu päev või öö, Nisamiifisoli kuulsus ei löö põu vihikuks käsi, sule peaks tee, räägi südamelt, mis ka poleks see puurtorni Mets mulle lõputu näiv keskHalle step töö mürinal käib. Mäed seisavad tummalt säravi päi, jää seisma, vaatame kodust pakuud, üksainus tuledemeri ei muud. Siin jahe tuulehoog heljutab sind siin meretuultele, valla on rend. Bakuulme, linnal on südamehind. Valguses on sinu vägi ja võim koidutäht hommikuhele lõim. Tol päeval, kui ojade vulinast uut hindu said lippude tulinast mu kodumaa ilma, siis tulin, vast. Rõõmustab, rahvas rõõmustab maa iidseidama, värav oled sa. Tänapäeval väideldakse palju luule inflatsiooni üle. Väideldakse meil Aserbaidžaanis ja muidugi mujalgi. Üks näib olevat tõsi, mõnikord on eri rahvuste luule Nõukogude liidus ja mitte ainult nõukogude liidus kahetsusväärselt ühenäoline. Küllap on siis tegemist keskpärase luulega, kui ta juba ühenäoline on. Parim osa iga rahvaluulest on aga alati kordumatu järele tehtamatu. Toome mõned näited 60.-te aastate noorte meeste luulest Aserbaidžaanis. Jäägu hea kuulaja hooleks võrdlus meie tolleaegse luulega, kuidas seda vajalikuks peab? Feik rätt Kontša seadusest mööda. Kaks sammu siin ilmas seadusest mööda astume igal juhul. Ühe maailma tulles ja teise tol teisel puhul Ei karda. Ja kardan. Surma ei karda, mina. Olgu läbi tina või tule. Kardan, et tuleb surra. Ja surm ei tule. Feik rätt saad, õhk. Ah, mis on sellest teil? O igimõtlikud kaljud, muretu kuu, Oomooni alleed mööda ruttavad pilved, mägioja suul lilleniitude Su o osa saanume õnnest, sahh mooruspuu. Meid mõlemaid jättis ta maha ja läks. Teil pole ju südant, mis on sellest, teil ei piina ju teid, suure ootuse ootus. Kuhu jäi küll see piksepilguga, neid, kes mu hingesse külvas igavest lootust, võttis kätt ette ja läks, ah mis on sellest teil? Oo igimõtlikud kaljud, muretu kuu? Oo mägioja suul lilleniitude Su osa saanume õnnest, sahh mooruspuu. Alice Nishat suvehetüüdidest. Oleme ühte iga mina ja ristikhein. Murega ühte iga. Taevas minuvanune päike, minuvanune, iga põõsas ja puu veepiisa janune. Mind on kuniks põldugi merd, mägede nõlvugi. Minu elu on otsekui aastaajad aedades. Algused Ta otsata. Kõikides aegades. Kõik eel kuuldud luuletajaid võib pidada Aserbaidžaani viimaste aastakümnete esiluuletaja rest sul saa koolkonna liikmeteks. Lihtsas ja napis kujundikeeles käsitleb saa inimhinge ja maailma asjade keerukust räägib luuletaja vastutustundest, ajast ja ajastust, inimsaatustest, headusest ja mõistmisest ja inimeste üksteisest osasaamisest. Esindas moodsat suund aserbaidžaani luules. Vabavärss ja selle võimalused on luuletajale alati huvi pakkunud. Varasemaga võrreldes täiesti uut sorti kujund on tulnud tasapikku, tema luulesse. Jama luules on saab puudutanud ja ellu äratanud neid kihte oma emakeeles mis olid luule jaoks otsekui varjusurmas olnud. Kõik need kõrged ja kauged sajandid. Põlvikute taasvillast tutid kokku klimpunud taevasina, isa kuld väetidega, koraan, nööride härgade, Möö tapamaja väraval pettuse magus mürk, mari kasvama läinud vili, unise põnni naeratus. Need on üksikud hajali näited rest, sul saa luule lõimest. Aga laskem kõlada luulel, endal. Luulekeel. Nii lihtne on luulekeel. Kas rõõmust või kurbusest, kirjuta. Nii lihtne on luulekeel et 100 korda võib lugeda võhik. Ja ikka ei taipa veel. Noorpõlv. Tähtede riigis on 100000 aastane täht. Päevad elab liblika laps mõtlen kananaha ihule. Põlvest põlve saab vanaks ja sureb inimese laps. Aga inimkond on ikka veel nooruke. Ammendamatus. Mõtlen miks küll on eluni põgus. Kõik, mis mõeldud, teoksil, jääb pooleli. Meie töö läbi, maailm on kõbus. Päevad mööduvad, meie kooleme. Tundsin hingamist õla juures tuli mu tütar väike lõkerdis sooja uhkevas kevadtuules, tundsin, kuidas mu süda Lakendas. Küsitlus. Mida tuli tundis, teab süsi. Mida pea tundis keelelt küsi. Inimene ütleb, miks käed jõude ei püsilaulu, kurbust katkenud keelelt, küsi. Kui elu rängal teel jalg kiv jaotub avasta, teab küsipäeva nimedalt. Kuidas pimeduse piin ta üle laotub. Küsib pimedalt. Kuidas vaikselt helilt karjepaotub. Küsi Kymehedalt. Varjuta, aias pole ma käinud. Rahva murest suuremat pole näinud. Sulgesin silmad ja avasin palju sõpru, oli jäädavalt läinud. Mida tundis jõesängi kivi voolult, küsi. Tee on pikk, peatuspaik, kaugel. Jalga kämustab kivi, rüsi. Pead vastu pidama. Pead vastu pidama. Kes tippu tõusevad, öelgu, kui me ei täitnud iga jalatäit rada. Iga päev iga aasta 100 oma südametega ajudega eludega. Olen teeline. Olen teel. Mida tuli tundis, teab süsi. Milline minu luuletus, milline sõna jääb elama pärast mind? Mina ei tea. Rahvalt küsi. Keskkõvas kõneles aserbaidžaani luulest Liiseppel luulet esitas Einar Kraut.