Tänane luulekava on pühendatud Roberta pöönsile suurele Šoti laulikule. Pärineda lihtrahva hulgast pani see mees ennast inglise keelses luuleilmas maksma tol ajal harjumatu lihtsuse ja rahvalähedusega. Aeg oli selleks ka kõigiti sobiv. Kirjanduslik publik elas parasjagu eelromantismi tähe all ning noored öö selle tagasihoidliku, kuid haritud ja väärika talupoisi ilmumine Šotimaa pealinna Edinburghi kirjanduslikes salongides oli tõeline sensatsioon. Seltskondlikud luulenautijad võtsite vastu, kui parajasti moes olevate Vosseani laulude ja töösii keldi ballaadide elava illustratsiooni. Just sel ajal oli börsil ilmunud esimene värsikogu luuletused peamiselt šoti murdes mis tegi ta kuulsaks mitte ainult Šotimaal vaid ka Londonis. Üsna pea veendusid luuletaja austajad siiski, et tema käsitlemine lihtsa etnograafilise muinsusobjektina pole millegagi põhjendatud. Rahva laululise talupojatemaatika kõrvale sugenes juba varakult terav ja ajakohane ühiskondlik satiir milles selgus mitte ainult luuletaja kirjanduslik, vaid ka poliitiline asjatundlikkus. Märkigem siinkohal, et peensoli prantsuse kodanliku revolutsiooni tulihingelisi pooldajaid tänapäeva pilguga suure klassiku luulet lugedes peaksime kõigepealt katsuma sisse elada tolle ajastu kirjandusliku õhustiku. Asjad, mis ehk meile tunduvad endastmõistetavad, ei olnud seda sugugi tookord. Kahtlemata mõjus klassitsistliku traditsiooni taustal kogu selles kujundilises rafineerituses ja Sheilises määratletuses börsi vaba lopsakas keelekasutus ning rahvalike motiivide rohkus tõelise revolutsioonini. Õigupoolest ei mahu börsitaolise luuletaja looming ühtegi varem kindlaks määratud raami rahva hulgast. Võrsunutena rändasid ta luuletused lauludena rahva hulka tagasi ja neid esitati ehtsa rahva loominguna. Täna siin lugemisele tulevad luuletused on võetud Loomingu raamatukogus, Ralf Parve tõlkes ilmunud valimikust lõbusat kerjused ning sellele raamatule nime andnud väga tundlik ballaad moodustab tõsi küll, katkenditena ka ühe osa meie saatest. Taustaks oleme valinud šoti torupillide lummavat kõla lootes, et see neid luuletusi ja nende sünnimaad meile pisut lähendab. Robert luulet loeb. Jüri Krjukov. Mägede poole veel mõte ja meel metskitsi ja põtru küttima ja ükskõik kuhu isega rändaksinejal. Varsti põhja ma hüvastimäed, kus murdumata vaprust ja väärikust läheb. Ükskõik kuhu retk läks, eks läkski. Samm mägismaa kõigest on lähedal. Hüvasti, mäetipud lumes ja jääs, hüvasti, Orulam päikese käes. Vaid hüvasti, metsa, järsakat teed. Et hüvasti, mägi tormavad vee süda mägedes mägedes veel mägede poole, peidu mõtte, metskitsi ja põtru küttima seal ükskõik kuhu ise Karendaksime ja. Kui võllil värske õllelaar saab nagu tavaliselt teoks siseuroopia Allen, tore paar on valmis pikaks öiseks peoks. Ei jäämist ükski täis, kui puuk peas mängib ainult paraskilk. Las tõuseb päev, las kireb kukk käit, kruusist kurku, kesvatilk kolm rõõmsat selli, pea olhoos, kolm selli rõõmsat sõbrameest. Nii oldud öid ka varem koos ja veel neid leida lootke meest nähes ja nagu Ta kõversarv nii kõrgel hiilgab, taevateel vist kutsub koju meid selle arv, kuid kus sa, oota pisut veel. Kes kõigepealt mehe hulgast kaob nannipunn ja vilets vend, kes viimasena meis nässu kaob. Kuninganna tundku end. Eleegia peegnikelsoni surma puhul. Peeg oli õil saim määradest kes eales tallantuurit. Ent nüüd järgneb surmale jõe pärivoolus truult peegoli õil saim määradest, kes igas Oppas käis nüüd nülituna, on ta aeg siin ilmas saanud täis peegoli õil saim märradest, kes kalaroaks nüüd vees. Kuid seitse nahka võttis talt kord papp, ta peremees, peeg oli õilsaim määradest kellal rängast koormast samm, ühtsoodu vankus. Kuna patt on kõigest koormavam. Mu naine, mu ainus on see, kellest kallim ei olegi. Ma talle sarvi ei tee ja mull ei tee neid keegi. Mul kodus on päikesest selles aidanud pole mind, keegi ei laenama kellegi käest ja minult ei laena keegi. Ma pole küll kellelegi lord, ka orjaks ei pea mind keegi, pole kedagi peksnud oma kord ja mind pole peksnud keegi. Mu tuju on alati hea. Oma sõbraks mind ükski ei pea. Ja mindki ei huvita keegi. Head tervist, sünge vangikong, kehv elu ja kõik muu. Meghanil on peatselt ots ees ootab võllapuu. V sekalt ja tõredalt kõrk nägu ees on tal kui tiirutab ja keerutab veel ringi võlla all. Kas ainus võt ja ongi lõpp. Ma tunnistama pean, et seda süüd, mis kannan nüüd ka viimsel hetkel nean. Kui poleks vain neid ahelaid ja mõõka suruks pihk siis näitaks Šotimaal veel elav võitluskihk. Ma öelda võin, et köiki lõin kord oma julmal teel. Kui mind poleks reedetud, ma teidki nuhtleks veel. Head tervist, päev ja kauged mäed ja päikseline nurm. Argpüks, üksnes teisemaks võib kohutada surm. Kui lehti rebib põhjatuul, kui linnud võbisevalt puul kalk, rahe näkku lööb ning armetust ja ammusest nii harvaks kulunud ammusest külm ennast läbi sööb, siis lõbus salk on õhtu eel, kel taskus puudub raha, on summas kõrtsi poole teel, et juua rõivad maha. Ning Limbates, Rimbates, pealaulja lõõtbolhoos ning toriisatise kriisates Nad pidutsevad koos. Seal üsna koldetule, ees on mundri määrus, sõjamees, kel ranits ununud selga. Üks lipakas on kaenlas, tal see piidleb teda õhinal ja viiskitki ei pelga. Ei lähe neile korda, mu viin muret, sulatab kui kerjakarbi ahnelt suu hat vastu ulatab ja Kaja, Mats jaka ja pats vaid ahju lähedalt, siis kehkides ja vehkides. Mees laulab kähedal. Ma sõjast mõnudki, tean enda marsipojaks pean üht jalga järel vean ning rinnal haavaarm ma uhke olla, võin need sõjast kaasa, tõin, kui prantslasi kord lõin, jätab, Plus oli karm. Ma läksin hõiked suul, mu ülema vis kuul, kui puhus surma tuul Aabrahami järsul mäel. Seal võitlus veni kees, kui murdus meie ees. Elmoro, vilets mees, eakamas trummi hääl. Ma olin nende seas, kes läksid esireas ja meie võidu heaks maa ohvriks. Jala tõin. Kui uue rünnu eelmin, LJ kutsuks veel kark kaenlas, marsin teel jälle tappa võin, eks ole, lausa patt, et vana võitlejat veel ainult räbalad peab hellitama. Kuid kes see ette teab, võib-olla veel, mul veab, et ülemmeeles peab, kui kajab võitlushüüd, jääb hõredaks, mu juus, jooksvast kange puus, kuid tooge pudel uus Jacost, kun naeruhõik, mis maksab, sõbrad, siin üks koroonu mehe piin, las kõrri lendab, viin ja kuradile kõik. Seepeale rakas võimas giid, vapus, tule, keel lausa raksus uksepiid ning nagu veteneel jõukur roti karri pages siit rändmuusikat röökas veel. Kõik jäid vait, sest oma viit hat alustas nüüd leel. Mu neiupõlv käest kadus aastate eest, kuid eelistan nüüdki mõnd nooremat meest. Mu taat oli kunagi uljaspea tragun ning mullegi meeldivad munder ja pagunid. Mu esmane armastus oli kord üks noor trummimees Kergatsia kehkenpüks. Meid ilusaks paariks jah, tol korral peeti ja vooriga kõikjale kaasa, mind veeti mind sõjaväevaimulik üledalt lõi, ma tundsin, et vastu siin panna või papp ohvriks, lõi hingemaa ohvriks, tõin keha ning hülgasin trummari, mis seal teha. Kuid vaguresta reost isu peagi sai täis mokkis kogu kompanii järele käis ükskõik, kas sõdur või paela mees oli mu mõistuse üle, said tundmused, voli. Kui rahuaeg saabus, ma üksi jäin siis nüüd närudes sõjamees kokku meid viis ja juhus ja eilsele mõeldes. Me võime need tunnid kuus möödasin saata. Kui kaua ma elanud olen? Ei tea, kuid täna siin juua ja laulda on hea veel sõdurpoiss märjukest Peetrisse kalla. Su terviseks joon. Ja mu süda on valla. Narr ändri nurgas serva lõi sel ajal ühe tüdrukuga, ta muudkui ahnus kokku jõi, et hakkas purju jääma, juba siis vaarus raskelt, keset tuba ees veidralt moonutatud lõust nagu viimsepäeva rubada. Laulma pistis täiest jõust. Hõõru mon, narr. Täis joob end sörk reiv, kui peab kõnedsessioonil ma seda, kui ametilt naljavend teile väita, võim tõsisel toonil. Kord memm mulle aabitsa kingiks tõi ja kooli mind õppima pandi. See aga arukaks saada võikel lollusteks üksunesolandi. Mind meelitas varakult magus viin, üks plika mu pea ajassegi ja midagi parata pole siin, et see minust narri just tegi kordi joomingul käsi mulle halvasti käis ja veeti mind trellide ta kord kirikus, paps sõimas näo mul täis, et jätsin tüdruku maa. On minule lõbu ja amet see, et elus pean Veiderdama. Kuid jutt liigub ringi, et härra Premiee õukonnas teeb sedasama. Ja veidrikke rohkesti, leidub me maal, kes tunnevad pooside võtu. Nii mõnigi isand on Muller rivaal näomoondust tempude tõttu. Narr olen ma ametilt juba kord ja sellega muretsen raha, kuid tasuta narr on nii mõnigi lord ega jää minust lollustelda maha. Üks kääbus ammu hammast ihus laule, mis ta noodivihus võiks esitada tunde kihus kui luu ja nahk ta ette astus. Viiul pihus ning pilgu suvak Enda, vallatu kutt, piidu nool veelkordselt märki tabas viiuldaja nurga pool üht kaunitari krabas. Kuid tolle lonkur, teine pool, kes hiilis naisel sabas pea, oli jaolsel armulool neid ootamatult rabas ja rikkus kogu tooli Kergats, joomavend ja vilets luuletaja, kes õnnelikuks pidas end kui RKAS joogimaja, kui karika tõi tühjenenud, sai juua nagu vaja ja veidikene põrmitsentav, võimas häälega ja žanrid läbi. Olen varr, ei kuld ja kard minna kui jõukaid, ei kuid naispoolt ja armsaks pea meid, haamer, rose mehi. Kas kaalud nii, kas kaaluna mind, naised seovad vähem? Kes võtab mind, kes jätab mind? Ei mulle korda lähe. Mind mittetirts, kas Taal ja virts too muusa jooki, võlu, mal laule loon, kui napsijoon ja klaasis kihab õlu. Ning kiidan neid Me näidiseid, kes kombel sundimatud, kel suurim rõõm, on armulõõm ja mõtteis maised patud. Eks laskem siis nii nagu viis end armust joovastada, et jahtudes ja lahkudes taas minna oma rada. Vead, naistelism ja kavalginism mind õnge lakkamata on siis minu süü, kui langeb rööja kiindunud mõnda Hatta sest kaalu nii või kaaluna on ikka sama lugu, mu veri keeb ja hulluks tee mind, helde õrnem sugu. Nii laulis parv tema loost ruumi vappus vaimustusevoos ja võimsast kiiduhoost. Nad viimsed, pennid taskust õidud, kõik ürbid hunnikusse, lõidia needki maha jõi. Tuvastus ja metsik trump siis haripunkti, jõudis poeedile vaimustatud kamp uut lugulaulu, nõudis too Winsklas ja too vänsklas just naistevõrkudes suud paotada, käsi laotas ja teeldus tarkudes. Kuid nähes kaltsakate lõustu ja joogi peekrit enda ees ta lõpuks. Toriseda nõustus ning laulise, nõnda sulemees milleks ohjeldavad seadust oma turjal taluda. Marvaid usub kohtu headust. Arg võib papp paluda. Mis on tiitlid, mis on rikkus, mis on reputatsioon, vaba elu õnnelikus sinu terviseks oma joon oma tempudes jätta Rällis eal ei tunne, mõõname öösel kuskil läppunud tallis pruutidega põõname. See, kes tõllas härra moodi sõidab uhkelt kuklas, pea peale oma kaine voodi, mingeid lõbusid, ei tea. Kuidas eluga ei kulge, sihitu ja tiivutu ole teda maitstes, julgen murretu ja siivutu. Elagu siis kõrtsi kuudid, murretuse naeruhõik, kaltsus, kaaslased ja pruudid. Aamen. Nii. Kui võtta vaesust nii või naa kas selles on siis häbi? Peaasi, kui see on nii, ja naa, ei vea end elust läbi. Kui mõelda asja nii ja naa. On neid, kes vaeva näevad ja kulda sellest ei saa, end kuldse yks meesteks jäävad. Meil toit on tihti nii ja naa ja seljas lihtne vammus. Alp ehib, ent küll nii, küll naa käibsiidis ja on rammus. Kuid mõeldes asja nii ja naa ei kassikuld veel ehi, seepärast õigeiks meesteks, ma pean lihtsaid töökaid mehi. Seal ratsutab kord nii kurname lord, too Kergats kogu, kes väänab sõnu nii ja naa ning ikkagi on Togu. Kas kaalud asju nii või naa ordeniga kannus, meest arvukamaks muuta sa Kell lollus, tubli annus, saab printsilt tiitli, nii. Anna küll rüütel Jämark kiiski, kuid ausus neile nii või naa ei suuda anda siiski. Sest võttes asja, nii küll naa, on lihtne tiitleid kanda, kuid tõelist väärikust ei saa niisama lihtsalt anda. Kord jõuab aeg, kas nii? Kus kõikjal võrdne seadus peab maksma üle kogu maa ning arvukus ja headus. Aeg tuleb kord, kas nii või naa, kus mees peab mehest lugu ja vendluses ning võrdsena siis elab inimsugu. Värsid poeet söögiossoni portree all. Tänamatuid, luule, nautijaid, kes autoril on lasknud nälga surra. Osaatus, kaaslane, vanem vend, vanem vend, kes ausalt teenis muusat subkurba lõppu. Leinan silmavees. Miks elus hüvedest jääb ilma vard, kes ise teistele nii palju annab? Mu armun nagu Ruske roos. Mu arm on roos kui urus, roos, mis õide puhkes, vast see nagu imeline laul ei lakka kordumast. Nii sama kaunis kui mu lemb, on ka mu kiindumus ning see on veelgi sügavam, kui merepõhjatus. Ei kuiva meri iialgi, ei sula kaljumäed ning sama igaveseks mu armastuski jääd. Kui ajutiselt lahkungi, mu arm. Mu ainuke, ükskõik kui kaugelt alati su juurde leian, tee. Kolm kuningat, kolm kõrget auväärt meest Jon odraterale jäädavalt, hing tuleb võtta seest. Nad adrata idia maasse, lõid, et pahupidi norm ja uskusid, et võtnud on John odratera surm. Kui aga soojasadusid õrn kevad jälle tõi, on odratera lokkama veel vägevamalt lõi tal kosumiseks eriti hell suvi oli hea, sest võidukana nagu piik tal püsti kerkis pea. Siis saabus karske sügiskuu ning tema aeg sai täis tal raskelt longu vajus pea, trots taganevat, näis. Ta närbus ikka veel ja veel ta juba Mäendus maas ja siis just vaenulisest jõust. Saatan, virgus taas. Mõõk raius maha vahedalta otse jala pealt. Kui roimarid kinni seoti, taia veeti ära sealt. Siis paisati ta siruli, algas äge peks, siis hoiti tõmbetuule käes, et ohver lõdiseks, siis ääretasa täideti suur haua sünge kaev, et oleks selles ujuda ja uppuda tal vaev. Siis lisaks tuli vedeleda ta lausa põrandal ning siia-sinna tallata ta oli jalge all. Seejärel Milpasid ta luid julm leek ja kibe ving ning kahe kivi vahel tal seest võeti lõpuks hing. Müüde mehede maitsesid ta verd ja mida enam jõid neil seda enam lõkkele, kõik meeled rõõmsalt lõid. Vägimees otsekohe need, kes kordki rüüpavatsu verd kõik uljaspeadeks teed, sammurred mõtteist peletab ja rõõmsam on maailm. Su mõjul laulab lese rinn Kell pisarates sill John odratera terviseks, nüüd haarake pokaal ja olgu ikka uljaspäid Me vanal Šotimaal.