Tere päevast, hea kuulaja. Eetris on teine saade sarjast räägivad Mozartist. Täna kuulata Andreas pumba intervjuud Christopher hooguudiga. Inglase dirigent Christopher hoogud on tuntud ka muusikateadlase ja pianistina. Hoogud on põhiliselt spetsialiseerunud barokiklassitsistliku perioodi muusika esitamisele. 1973. aastal asutas ta kollekti Academy of Music vanamuusikaakadeemia. Alates 1981.-st aastast on hoogud regulaarselt dirigeerinud Ameerika suuri sümfooniaorkestreid. 1992. aastal sai temast Londoni Kuningliku Akadeemia professor varase muusika esitamise alal, samuti Christopher hoogud külalisprofessor Londoni kuninglikus kolledžis. Intervjuu Christopher hoogudiga on salvestatud 28. oktoobril 2005 Frankfurdis. Mis te arvate, miks Mozart sedavõrd populaarne helilooja, et me aastat 2006 tähistame lausa Mozarti aastana? Ilmselt on põhjus filmi sama teos, sest meenutagem veel 20. sajandi alguses polnud Mozart sugugi populaarne. Teda tunti toona vaid paari-kolme teose järgi, tead ehk mõnda tema sümfooniat, ooperit, Cosi fan, tutte peeti amoraalseks ja ettekandmiseks suisa sobimatuks. Mozartit ei arvatud eriti väljapaistvate kompanistide hulka. Tema muusikat nagu ka Haydni oma loodi rohkem selliseks dekoratiivseks helikunstiks. Beethoveni samaväärseks Mozartit kindlasti ei peetud. Nüüd Mozarti täiuslikkusest tekkis tasapisi hiljem samamoodi nagu tekkis müüd täiuslikkust Bachist ehkki täiuslik pole neist kumbki. Aga tõsi, mis tõsi, Mozart on praegusajal päratult populaarne ja põhjus on minu arvates selles, et inimestele tundub tema muusika hõlpsasti mõistetav. Te mainisite Bachi nime aga Bach, kui tsiteerida Max Reger, et on muusika alguse lõpp-punkt. Kes on sel juhul Mozart. No kui me Mozarti nimes tähti veidi ringi tõstame, saame umbes samasuguse tulemuse, mitte reetur. No härra alguse ots, Mozarti puhul on oluline, ta tegeles kõigi muusikažanrite ja vormidega pahk, kes on vaieldamatult suur helilooja, jõudis ülimalt palju, ei komponeerinud näiteks ainsatki ooperit, samas kui endale kirjutas need 43 tükki, eks ole. Niisiis, Bachi loomingus ei mängi muusika teatel mingit rolli Mozarti laga, küll. Mozart oli tõeline teatrimees, ehkki ma ütleks, et päris alguses enne oopereid Idomeneeoo kirjutas ta ka üsna kehvapoolset lavamuusikat ja mitte vähe. Mozarti oopereid ei ole täiuslikud, kuigi meile niiviisi õpetatakse. Tegelikkuses on mõnegagi neist piisavalt probleeme. Muide, maksab meenutada, et tihtipeale oli teater moodsate jaoks kontsert, muusika eelistatuim ettekandekoht. Aga esinemispaigale omistati 18. sajandil üldiselt erilist tähelepanu. Kui juba anti kontsert teatris, siis mängiti ka teatraalselt. Selles suhtes on Mozarti klaverikontserdid justkui iselaadi ooperid sellised, mille ainsaks lavategelaseks on Mozart ise. Toodsad, milline on teie enda lähenemine moodsatele? Mina usaldan algteksti. Mozarti kirjutatu on väga selge ja täpne, väga hästi märgistatud. Mozarti isa parandas meile väga hea viiulikooli. Meil on hulgaliselt tõendeid selle kohta, kuidas Mozart ise mängis ja millised olid tema ootused ettekannete osas. Tähtsad momendid, mida 18. sajandi muusikat esituse juures ei tohiks minu meelest iial unustada väljenduslik, selguse, imekus, artikulatsiooni retoorika. Teiseks, aga ma tean, et selles küsimuses paljud minuga ei nõustu. Tuleb silmas pidada, et suur osa klassikalisest repertuaarist noodsamas vaoshoitust, talitsetust liigne rõhutamine ja ülepaisutatud ei lähe mitte. Selle asemel tuleb taandada ja vähendada. Õige tulemus saavutatakse minimaalsete, mitte maksimaalsete vahenditega. Mina tegelen kaasaegsete orkestritega töötades pidevalt sedalaadi vaigistamise ja talitsemisega. Ikka selle nimel, et kõlaliselt Poleks midagi liiast ega midagi ülearust, et valitseks tasakaal. Parasjagu niisugune, mida iga kogenud kõrv suuremate raskusteta tajuks. Mida te ajalooliste instrumentide kasutamise kohta kostate millistel pillidel saab üldse Mozartit õigesti mängida? Mozart, ma usun, armastas ikka neid pille, millele ta komponeeris. Seega oleks ideaalne, kui me kasutaksime samu instrumente, millelt mängiti tollal ja paljud praegused ansamblid teevadki seda. Parim pill Mozarti klaverikontserdi esitamiseks on Mozart-aegne klaver, ma arvan. Kui kasutada Stein veid, nagu seda väga tihti teha tulebki, paratamatult siis on tegemist nii-öelda väga hea tõlkega umbes nagu saksa keelde tõlgitud Sekspiri või inglisekeelse köötlega. Seda päris õiget kõla ei kuula, aga mõtte seest saab tõhusalt edasi antud. Minu meelest saab Mozartit väga nauditavalt mängida ka uuematel pillidel. Meie oma orkestris asendame vajadusel vaskpillid. Kui orkester kasutab klassitsismi perioodi muusika mängimisel naturaaltrompetheide sarvi mõjutab see kõlakvaliteeti täiesti tuntavalt. Aga kas mängida tuleb vibrattaga või ilma? Vahel kindlasti võib rattaga, küsimus pole ju tegelikult selles, kas alati võib rattaga või alati ilma pigem ikka selles, millal vibratot kasutada ja millal mitte. Tegelikult ei peaks ju olema keeruline inimesi veenda, et vibraator iseenesest on vaid üks element kogu muu ornamentika hulgas, nagu näiteks drillergi Te võiksite tegime sama hästi küsida, kas drilleritega või ilma ja ma vastaksin teile samamoodi, vahel kindlasti trelleriga. Kui kõiki noote drillerdada, siis kõlab see ometigi naeruväärselt. Kui me mängiksime kõike vibrotoga ja kui Mozart seda kuulaks, ta kas läheks marru või siis vähemasti saaks naerukrambid. Ma mõtlen tõesti, et tihti on parem tagasi minna puhta tooni juurde. Mida kaasaegsetele orkestritele veel vaja täiendavalt õpidavaks? Teatavaid tehnilisi küsimusi tuleb üsna sageli üle seletamas poognaga mängu, näiteks seal, kus heliloojal on partituuris üks oinas pikk poognatõmme tahaksid praegusaegsed orkestrantide pahatihti mängida pigem kolm mis aga tooks kohe kaasa Elarused lisaaktsendid. Sellistel puhkudel polegi muud teha kui juhatada muusikud ikka jälle vana ökonoomse poognatehnika poole tagasi, sest mina olen endiselt seda meelt, et heliloojal on õigus, kuni pole veenvalt tõestatud vastupidist enamuskeelpilli mängijaid meie orkestrites, aga nagu mulle näib, peavad helilooja ette kirjutatud fraseerimis märke strisse üldiselt ebaolulisteks ilustusteks. Sestap tuleb neile meenutada ilmselget tõsiasja, et poognatehnika on alati väga tähtis. Ütleme, et mendelsonil on fraasi keskele mängitud. Fort Sando on kaks täiesti erinevat asja, kas mängida sa ära ühe tõmbega või alustada Fordsandot ühest poognatõmbest? Teine moment, mida olen rõhutanud, ilmselt puudutab otsesemalt klassikalist stiili, fraseerimine, poogna liikumine. See pole pelgalt visuaalne küsimus, vaid see mõjutab vahetult kõla. Ei saa lubada, et kõik muutuks üheks lõputuks legaatox. Mida selgemini eristatavad fraasid, seda parem nagu inimkonnas, nii ka muusikas. Ja mida rohkem proovi aga teil kasutada on, seda suurem on tõenäosus kõiki neid asju inimestele selgeks teha. Kui suur erinevus valitseb teie meelest Mandelson Mozarti vahel? Teate fon püülow, kes tundis Mendersoni, ütles ikka, et nendel soni peaks mängima nagu Mozartit. Mõistagi pidas fon püülow silmas seda, kuidas esitati Mozartit 1800 kahekümnendatel aastatel. Aga mendelsonil on tõesti omad klassikalised jooned ja seetõttu ta ilmselt sobibki niivõrd hästi kokku kui mitmete varasemate heliloojatega. Mozarti, Haydni, Beethoveni, ka. Seevastu Suumann ja Berleos on täiesti uue poeetilise romantilise kooli mehed. Ma arvan küll, et kompositsiooni stiililt on Mandelson viimane klassik või kui, siis vahest veel üksnes Veeber kuulub sellesse ritta. Sarja räägivad Mozartist, teises saates vastas Andreas pumba küsimustele inglise dirigent Christopher hoogud. Intervjuu tõlkistid, kus nats saate panid kokku operaator Katrin maadik ja toimetaja Maria Mölder.