Tänases saates räägivad moodsatest on peategelane pianist Andras Schiff 1953. aastal Ungaris sündinud muusik, keda tunneme ka kui capella, Andrea barca juhti. Mozarti Bachi teoste esitajad, pikaajalist Salzburgis toimuva music taaga, monster kunstilist juhti ja muusikud, kes kannab 2001.-st aastast inglise kodakondsust. Ta on pikalt rahanud Johann Sebastian Bachi muusikat kuid tänasest saates kuulame siis, kuidas ta tõlgendab moodsate muusikat ja milles Andrashegi meelest seisneb moodsate muusika esitamise võlu. Meil on võimalik kasutada intervjuud, mis valmis aastal 2005 septembrikuus Taanis ja Andreas Šizzi intervjuule. Ksenja Androšifi vestlust saab alguse sellest, et Födrektsen uurib Schis igast kas Mozarti mängimine on raske töö ja mis Shifile selle töö juures rõõmu valmistab? Shift tõdeb, et kõigepealt ei tohiks tegelikult üldse olla raske töö sest tegemist on kõige loomulikuma muusikaga maailmas. Mozartit peaks mängima kergelt ja pingutuseta, aga sellise kõrguseni jõudmine on tõesti ränkraske töö vili ja rõõm. Või õieti on see rohkem kui rõõm. Võimalus Mozartit mängida on suurim privileeg. See on midagi taevalikku ja jumalikku. Loomulikult on olemas ka teisigi suuri heliloojaid, nende seas Bach vaieldamatu isakuju. Ja Beethoven on ülepea kõige väljapaistvam inimene, kes kunagi elanud Mozartit aga peab siis üliinimeseks, sest tema juba ei olnud üks meie hulgast. Siis jätkab see, mida Mozarti muusika kohta öeldakse ja väga paljud on seda öelnud, peab tõepoolest paika. Mozart on liiga lihtne lastele, kuid liiga keerukas täiskasvanutele. Kindel see, et väga musikaalne laps mängida Mozartit tõesti hästi ja siis on kuulnud ka väga eakaid muusikuid nagu lav Hortšovski, kes peaaegu sajaaastasena mängis Mozartit väga kauneid. Aga just seal lapse ja, ja vanaduspõlve vahepeal lähebki moodsatega väga raskeks. Kusagil 18 või 20 aastasena tabad sa end äkki mõtlemast, et tõesti, ma olen seal muusikat kogu aeg mänginud ilma suuremas süvenemiseta ja alles nüüd taevas halastas, on maru kui peen ja keeruline see kõik on. Ja siis võib vabalt juhtuda, et hakkad edaspidi liialt ajusid rokistama ja ülearu palju analüüsima. Ja muudkui tekitad ise endale probleeme. Sisi meelest on hea Mozarti tõlgenduse võtmeks lihtsus aga tihti kaldutakse liigsesse keerukusse. Ja mida peaks siis Mozartit mängida, seksmuusik silmas pidama? Ruutlastu. Tšehhi meelest ei tohi minna kergema vastupanu teed, ka ei tohi ka liialdada, tuleb leida kuldne kesktee. Ükski teine helilooja pole vale tõlgendajate vastu nõnda armutu nagu Mozart. Võtame näiteks tempo, keegi ei suudaks sajaprotsendiliselt tõestada meie tempo, moodsate puhul see ainuõige. Ja ometi tabavad kuulajad alati ära, kui miski kiiva kisub ka sellisel juhul, kui kohases tembast kasvõi viis protsenti aeglasemalt või kiiremini mängitakse. Sest siis hakkab Mozart nurisema ja kukub mässama. Sultsi meelest on sama asi ka dünaamikaga moodsatele kohta sääraseid dünaamilisi äärmusi nagu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi heliloojatel. Fortissimat kohtab haruharva ja suurem osa moodsatest mahub pianisti maja forte vahele. Ent selles vahemikus suudab ta luua määratu värvija, karakteri külluse. Šefi jaoks Mozarti ooperihelilooja ooperlik on kogu tema looming mitte üksnes teatri muusika. Näiteks Mozarti klaverikontserti mängides peaks samuti tunnetama seoseid ooperitega sest neil klaveriteemadel on selgeid sarnasusi Mozarti ooperitegelastega. Kui pianist, Mozarti oopereid ei juhtu tundma, siis pole muidugi mitte midagi parata. Aga kui olla kodus moodsate ooperimaailmas, siis pakub see palju loomingulisi võimalusi ja äkilisi äratundmishetki. Siis tooksin mõningaid näiteid. See teema on just papa geenojas, teine sarnanev donna Elvira, aga ja kolmas, kõlab otsekui Figaro. Mozart ja muusika on tõesti tulvil sarnastest seostest. Andres Tšehhi puhul võib tähele panna, et kui ta parajasti moodsate muusikat ei mängi ja seda juhtub ju klaveri kontserdite puhul tihti, et vahepeal läheb põhiroll ülemorkestrile siis laulab Steffen Eriksson küsibki šefi kastet. Kas šeff laulab kogu aeg midagi? Laulmine on inimese esmaseid eneseväljendamise viise arv siis ja Mozarti muusika on ju, kui pelganto alati inimhäälega seotud inimhäält jäljendavat pillipartiide kaudu. Sten Fredexin jätkab vestlust viimastel aastatel püüavad paljud muusikud justkui ajas tagasi minna. Nad pürgivad aiva autentsemate ettekannete poole, katsuvad selgusele jõuda, kuidas nende esitatav muusika kõlas heliloojate eluajal. Ja seda küsib Fifi käest, et kas need suundumused kujundasid ka tema arusaamu. Mozartist sihtvastab jaatavalt. Loomulikult on mõjutanud, peaks ikka päris rumal või väga ülbe olema et nendest asjadest mitte välja teha. Algallikatele naasmine on ikka väga oluline. Muidugi on tähtis tutvuda dokumentidega, mis kõnelevad moodsate elust ja lugeda tema kirju. Ehk üldiselt peab Chif võõraste kirjade lugemist ääretult ebaviisakaks. Moodsate kerede puhul on tegu siiski dokumentidega, mis aitavad meil mõista helilooja iseloomu. Tänu dokumentaalsele materjalile on moodsate elust teada suhteliselt palju aga nende teadmiste pinnalt ei maksaks šefi meelest libastuda maalilistesse liialdustesse. Nagu tikuvad tegema kinofilm, Amadeus ja samanimeline näidend. Siis ei usu, et sedasorti tööd aitavad inimestel moodsatest paremini aru saada. Nojah, moodsate tuntust kasvatas Amadeus kindlasti, kuid selleks, et kuigivõrdki mõista niisugust erakordselt suur vaimu nagu Mozart tuleb kaevuda sootuks sügavamale. Põhimõtteline asi, mis oma tõusu juures on sihvile täiesti vastuvõetamatu, on see, et film kuidagi pisendab Mozartit, teeb temast mingi kohtlasevõitu kuju, kes kahtlaselt naeris ja veidralt käitus. Aga sellistest väiksematest inimlikest ühisnimetajatest ei ole meil siin vähimatki abi. Ja teadagi, moodsate mõõdogeenias sõi ja jõi, magas ning tegeles ainevahetusega, aga mitte see ei ole moodsate puhul huvitav. Hoopis see on huvitav, mis oli temas erakordselt ja miks ainult tema suutis seda, millele me võime olla praegu tunnistajad. Ja sellele küsimusele Amadeus tegelikult ei vasta. Siis arvab, et sellele küsimusele ei oska õieti keegi vastata. Selge on, et vastust tasub otsida süvitsi. Näiteks moodsamad autentsuse taotlejad, keda ennist sai mainida, teevad oma tööd tõsiselt ja toovad algallikaid meile ligemale. Oll, mängime Mozartit hoopis paremast noodist, kui kasutada muusikuid nii umbes 100 aastat tagasi. Tollal ei peetud teksti truudust kuigi tähtsaks, küll aga praegu. Tänapäeval uuritakse Mozarti originaalkäsikirju kui ka tema käekirja. Järjest enam Mozarti partituuri antakse välja faksiimile formaadis mis tähendab, et hindamatud algallikad muutuvad meile järjest kättesaadavamaks ja tõesti Mozart enda käega kirja pandud nuut on võrreldamatult väljendusrikkam kui trükikirjas. Partituur. Siis kõneleb meile kohe lähemalt, mis abi on siis moodsati käekirjas tema heliteostega töötades. Siis selgitab, et üsna visalt püsib legendat moodsardil olevat komponeerimine käinud kuidagi eriti ladusalt, ilma igasuguse pingutuseta. Aga niipea, kui hakkame uurima tema mõningaid teoseid, kuut kvartetti, mida ta pühendas haignile või c-moll kontserti, kes selle kataloogi numbrimärgiga on 491 avastame kohed. Sellel legendil pole tõepõhja all nende tööde originaalpartituur des näeme väga palju parandusi. Ja loomulikult näeme me seal Mozarti imetlusväärselt selged käekirja moodsate käega veetud lainelise loogilisi jooni, mis kõik kokku pakub hoopis teistsugust pilti kui trükitud partituur omalt geomeetriliselt korrektsete sirgete joontega. Ja see tõesti inspireerib, see mõjub mängides ja lauldes väga hästi fraasi ja meloodia kujundusele. Kui oled juhuslikult näinud Mozarti enda kirjutatud noote, teeme nüüd väikese muusikalise pausi Andres intervjuus ja kuulame Wolfgang Amadeus Mozarti laulu naeratav rahu. Selle mesitavadki Androšif klaveril ning koos temaga musitseerib metsad printsessile partali. Tähelepanu peaks pöörama kindlasti ka Mozarti pillivalikule. Kui kõnelda mängimisest vanadele instrumentidele, siis moodsat ise oli pillide valikul võrratult praktiline, laseb pragmaatiline helilooja. Chifil on olnud au mitmel korral mängida Mozarti enda klaveril Monal Voltheri pillil mis seal hoiul Mozarti sünnimajas Salzburgis. See oli tema jaoks äärmiselt tähtis kogemus. Tadused erinevalt näiteks Beethonist, kes oli pooleldi kurt ja kes elu lõpuks kaotas kuulmise täiesti ning ilmselt ei kuulnud pillide tegelikku kõla vaid ainult aimas neid oma vaimukõrvas siis Mozart oli selle kõrval teravalt teadlik instrumentide külalistest, piiridest, nende võimalustest ja ka puudustest ja neid piire võttistama muusikat kirjutades alati arvesse. Samas armastas ta pillide võimalusega maksimaalselt proovile panna. Kui mängida Mozarti vanal vooltaril või mõnel teisel sama aasta klaveril Mozarti dramaatilisi teoseid nagu Tseemaltsionaati või tsemal fantaasiat siis tuleb kasutada tervet klaviatuuri kõige madalamast noodist kuningate kõrgemani. See on päris eriline elamus, mida ei koge, kui mängida Mozartit kaasaegsel klaveril. Sest kaasaegsel pillil on neli Octavio veel lisaks. Mängides Mozarti aegsel pillil ei ole, vajab pianisti lennast ka dünaamika ja väljenduse osas tagasi hoida. Seevastu kaasaegsel klaveril, mille heli on oluliselt valjem ja kestvam, tuleb mängijal ennast kõvasti talitseda ja see ei pruugi teose vaimule tegelikult kuidagi soodsalt mõjuda. Siis täpsustab, et see, mida ta siinkohal õieti öelda tahab, on käige kindlasti algallikatel ja õppige sealt võimalikult palju. Kuid ärge loobuge rakendamas neid teadmisi mängides kaasaegsetel, pillidel ja tänastes oludes, ehkki need suuresti erinevad Mozartiaegsetest. Otsade looming ei ole muuseumi vara, tema muusika ei ole ajast ja arust, vaid kõneleb meiega üle aegade. Mozart vajab ja väärib kohaldamist kaasajale. Aga seda tuleb teha targalt ja teadlikult. Fretlektseni järgmine küsimus puudutab Mozarti kaasaegset Haydni, kes kirjutas klaverile samuti suurepärast muusikat. Ja selleks on, küsib, et mille poolest erinevad Haydni klaveriteosed Mozarti omadest. Šeff ütleb ausalt, et ta armastab väga Haydni klaveriteosed ja üldse Haydni muusikat. Põhiline erinevus Haydni ja Mozarti vahel seisneb selles, et Mozartit maailm tunneb ja hindab, aga Haydnit maailm ei tunne. Seetõttu ka ei hinda. Kuid küll tema aeg kunagi saabub. Haydni helilooming on esialgu rohkem asjatundjate jaoks ehk nagu sakslased, ütlevad meer kelner Al söörliib Haber. Niisiis pigem asjatundjatele kui asjaarmastajatele. Säärane möödavaatamine ja ehk alahindamine tuleb ka sellest, et Daini elulugu ei ole paraku nagu üks suur hormoon. Hainist on üsna raske vändata sarnast filmi nagu Amadeus. Hann vastupidiselt Mozartile ei olnud ka väljapaistev klahvpillimängija. Ja Mozart kirjutas suure Osama klaverikontsertidest ju iseendale klaverimuusikali moodsate visiitkaart. Ja selle järgi tunti teda nii Viini keisrikojas kui ka aristokraatide palees, kus ta oma kontsert esitas. Hall ei olnud nõnda särav pianist ja need klaverikontserdid kõlavad küll võluvalt, aga ei ole Haydni kogu loomingus kuigi tähtsal positsioonil. Teiselt paar tema klaverisonaati on tõelised meistriteosed ja teema jõudis otsapidi ka Joseph Haydni loomingu juurde. Kuulame ühe väikese näite Joseph Haydni triost, siis moll. Siin kõlab tempod ja minu ette ja musitseerivad Androžis klaveril Jukos joka viiulil ja Boris Bergamentsikov tšellole. Ja nüüd jõuame tagasi Mozarti loomingu juurde. Sten Fredrik sen priorite Vandreashifilt välja uurida, milline moodsate klaverikontsertidest on tema eriline lemmik. Siis ütlen kohe ausalt, et ühte ainsat lemmikut ei ole, pigem on neid terve tosin, kui mitte rohkemgi. Valdus. Lõpetuseks tasuks peatuda veel sellel, miks sa, Mozart, veel 250 aastat pärast oma sündi nõnda kõnekas, nii paljudele inimestele. Kas SO ju nihkli konkreed RE-le? Siis sõnab emotsionaalselt, et ta on järeleaimamatult võrratu. Mozart on taeva saadik eriti meiesugustele, kes me tänases päevas oleme hingelise vaimses näljas. Mozart on, kui kasutada Ansteni sõnu, jumalik ilmutus. Tõeliselt harukordne ja hindamatu materjal isiklikust seisukohast sama hästi kui seletamatu. Mõelda vaid, kui lühike elu oli moodsardil kõigest 36 aastat kestis. Aga iga sekund läks sellest aset. Üsna mõttetu on targutada teemal, mida kõike moodsatel võinuks saavutada. Ta suutis niigi rohkem kui ükski teine inimene. Sisemeeles peame me Mozart teile väga tänulikud olema. Tema geniaalsus, nagu me teame, avaldus varakult ja näiteks reedi Ponto, mida šeff hiljaaegu kuulis selle teose kirjutas moodsat 14 aastaselt. Kuid üsna uskumatu on see, mida sealt juba välja võib kuulata. Edaspidi läks kõik üha tõusvas joones, kuni viimaste elupäevadeni välja. Sellest, kuidas moodsat enda jaoks avastas Johann Sebastian Bachi kuule märke nii Salzburgi aastate teostest kui ka näiteks Keedur kvartetis, mis lõpeb vokaatoga ning on esimene tema Hainile pühendatud tsüklis moodsatooris üsna põhjalikult Bachi suurepärased polüfoonilise teoseid Parun Godfrey transiiti raamatukogus. Ta omandas seal pahiliku kontrapunkti ning seadis keelblid riiale kvartetile Bachi hästi tempereeritud klaveri Foogasid. Ja seeläbi jõudis ta korraga oma kompositsiooni kunstis täiesti uuele Polfooniliselt keerukamale astmele mis on täiesti haruldane. Järgnevalt toob välja ka Mozarti keskmise perioodi klaverikontserte seast estor klaverikontserdi mille alapealkiri on sõnum. See on siis pärit 1777.-st aastast pärast mida Mozarti areng kulgeb jälle mõnda aega rahulikumas tempos, kuni toimub järgmine kvalitatiivne hüpe. 1784. aastal mil Mozart ühtäkki avastab enda jaoks puupillid ja komponeerib imehea kvintetti klaverile neljale puhkpillile. Seejärel hakkab ta puupillide partiisid lisama ka klaveri kontsertidesse. Ja mis sealt edasi tuleb, on õigupoolest uskumatu. Sellega võrreldavat muusikat pole loodud ei enne ega pärast Mozartit. Ja küllap ei loodagi kunagi. Arrab Andrež. Tänases saates räägivad Mozartist, tõime teieni intervjuu, mis valmis septembris aastal 2005. Pianist Androšifi küsite, Sten Friedrich. Intervjuu tõlkis inglise keelest Tiit Kuznets. Teksti luges ja saata mängis kokku Mirje Mändla. Saate lõpuni jääb kõlama andante Mozarti klaverikontserdist number 21, C-duur soleerib, Andrashissija mängib komeraat Akadeemikades. Mozarti Salzburg. Dirigeerib standerweg.