Kiri rindelt Jaan Kärneri, Juhan Sütiste, Mart Raua, Debora Vaarandi, Juhan Smuuli ja Johannes Semperi sõja aastatel loodud värsse esitavad Helle-Reet Helenurm ja Andres Ots. Meie jõud on meie kodumaa mulla kodumaast. Kui põline jõud viljapõllud, mis päikese, kullasvihmapilvede paikne sõud. Meie jõud on minevik, mida keegi meilt ära võtta ei saa. Esiisade sangarliku rida, jüriöö tuled, tasuja. Meie jõud on need taevavõlvi sära, sügav ja sinine, läbi kasvava lapsepõlve karmid talved ja koolide elust paremast maailmast kuuldus kaugusest helisev linnator. Soojas suveöös armsama suudlus. Esimene arglik ja õrn. Meie jõud on rõõmus ja raskel lahti saamine sulaseteest. Matmislauluga tuli kaske suvi, mis lõhnas Ristiku meest. Kollased sügise lehed, vahtrast loojuva päikese kurblik, lähik. Meie jõud kolme mõte, mis virgus surve alt kiuste, et keelast saar, vaim, mis katusekambris sirgus idas helendav taevakaar, punaste aastate leekide kuma, mõisate kohal, hele ja sünd. Määri pilvern. Meie jõud on Tartu ja Tallinn. Palju valgust, õisi ja vett. Lodjad Emajõel, udus, hallis mere poolt, Tallinna siluett. Meri ise täis kalu ja tuuli, Tahkuna sügistormide riid. 40. aasta juuli, punalippude lehvi siid. Meie jõud on naised ja lapsed. Kodumajja, kes maha meest jäid. Vennad, kelle mõrvarid tapsid Õed, kes ootavad tasujaid. Meie jõud on kõik, mida annab koduarmastus, ülev ja karm. Mis meid kodu eest võitlusse. Jälle pikas vereriides astub Isamaa jälle verelilled, tõusevad pinnast. Aga kas veel laule tärkab, sinna, kuhu langevad? Siis, kui meel ja mõte murestroidumas tulen sinu juurde läbi aja uue päeva ülemkuulutaja, kallis tähes ilmne koidule, kauges linnas süda ala igatsusest põeb, kuni onunud kalmu üle kõrgub luule. Surmalukku ei pandud, vaevas suule, hõiskama jääb ööbik, Emajõe laulab maast, sest õnnetust, sest kare kaljusest rahvast muremeelses kangekaelsust uhkest rannikust, mis imekaunilt puhkeb vastutuuli kargeks hallaseks. Kui siis ainsaks armuks paisub hinge loit Isamaa Su kõrval kõik need rasked tunnid seista, ustav ohvri valmis, kuni üle ilma lendab kõrge koit. Haakristi raskusrõõmud leinaks muljus. Karm tõsidus alandustel, lisa loovsädeme või tuulde juba eos. Ö õhu reostab reisi Karek isa Trumm Marss ja vale, millel katkenud seos võiks naerda kallis, kui me ümber pekslebrank, sügisilm ja sõna kõngub suul võiks naerda, kuidas viimsel raevus eksleb too vägivallapidemete luul. Kuid tead, mu arm et seda musta häbivaim suudab võita ainult mõõga läbi. Nagu uppuja haarab õle viimse pilpa ja püüab kaldale jõuda. Nagu lind, kelle pesapuu põleb, rabeleb viimse jõuga. Nõnda lahku lõigatud lastest jäits lahingud tuledest, Loitusse, linna, kust Sulti ääred verises kastes. Hommikul tuli minna raskel rännul otsima neid, kes õudusest kogetust kohkunud, surmani väsinud, teab, kus leiba ja peavarju leides ootasid ema päästvaid käsi. Nüüd on möödunud sellest juua osta aasta ahastust aasta vaeva ja valu. Aasta vaenlase võimust. Mis laastanud Eesti linnad ja talud. Ei ma tea, kus mõtteski leida sinu murede kollet hirmunud jälgi kus seal lastele orjate leiba Seisad muredest tummaks surutud suuga. Aga su julgelt lahtisi silmi tundmatuks miski ei muuda. Ei sind suuda tundmatuks murda vere rõske tõe põuased tuuled. Sinu südamel punases nurgas valmib veel võiduluule. Mu noorim õde mängis liivakastis, kui kodust alustasin, sõjateed. Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis ja kaelas kandis rannarohust keed. Käbi loomadele jutte vestis. Nii laps. Kui hoburrak mees hirmus ja räti surut, tema vaikne nutt siis tõusis, ründa, valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt. Bakaua üsna kaua. Seisin tummalt jätkates hoidsin kahte liivast kätt. Augustipäikese kõrvetades kuumalt. Siis lõpuks lapseejumalagajätt. Ent koduvärav avas kindlas kaares ja vanker veeres mööda kallakut. Tule, õeke järel, heitis rõõmsalt naerdes peotäie liiva. Kuumakollakat. Päev päeva järel möödunud aasta. Homme olla võib kas kuul või kaaskuid, loodan. Ükskõik kuidas surm kal aastaks. Krutsen, mida nukrutsen. Halisen, mida halisen. Veeretasid vahtrad ringi, maja valge Vahtre sõõris majas kaunis kambrikene. Kambris, kallis kaasa. Enne väntsu väikest tillukest tihasepoega lelukest oma lihast siblitsevad sirgukest Jubade naeru nakatamas, meelitamas, muigeida, arstide rinnas rippumas. Mina olin Nis Ast nosimas maiust sõrmilt mudimas gepatooli toeksi tõusmas, seinaveeret seljahoidjaks. Ta kuku, kullakene saa, haigete armsakene. Valud vaibuvad süles. Suisud Dustes suu ääres. Suved lähevad lollitades kevadet, kui keerutades kaovad talved tantsides juba sirgunud sihvakeseks tantsijaks mul tallekeseks kelmi silma kepsu lööja. Ka. Virgusitena toas sünnipäeva pähitsesse hällipäev uneski häilis. Aga ei rõõmu sängi serval ega lusti voodiveerel. Ei ole kingitust kirevat, kribulista kringlit, laual, küünalde säravat sõõri. Küllap külman küünist, samas küllap nälg on epistamas. Sõda sõitnud Maida mööda ajanud aisad aedadesse, rattad seinal raksatanud käsi ei küüni kallistama. Süle elema sirgu, lindu vahel meile verine sei. Need olid pöördumas just põigu nurga taha poest tulles. Tütarlaps ja Väikevend. Rahwarutus, piim ei loksuks maha, nad hästi ligiseinu hoidsid end. Siis aga korraga, kui ilmsi ime. Raadioga leivamaja nurk, nii valjuhäälselt hüüdis nende nime. Et kukkus käest, läks katki, piimapurk. Tee pole kuulnud minust ammu aegu, ei ühtki sõna. Rutajad ei näe, mis elustub neil lastel silmis praegu, kui õde haarab käte, venna käe ning jätkub sõnumit. Kui rinne murdus ja tuleliin jäi meie vahele, näe lapsi, kahe aasta lein ja kurbus saab samas õnneks neile kahele teid suudlen, kallistades hoian süles veel, lausub raadio. Siis laulab taas. Nii nende isa tõusis surnuist üles siinsamas kus veel, piim ja killud maas. Tähele nagu koduaknalt lepatriinu laskus. Mis sellest jäänud? Ainult võti taskus, ainult kalli kiri lehel välja rebitud vihust. Ainult väri, heinakene, lapse pehmest pihust. Öeldes miski selle hoogu võiduteel ei peatakastehein. Fil laulab rikatest sel luhast. Juba võtme, et tõuseb 1000 hoonet. Tuhast. Kannavad tuuled veel ohc, vennad, vihased vingust. Aga juba mu kurbunud huuled joovad kodu lahtede hingust. Veel otsekui enesest ilma täisvalvet ja võitlust, kõik päevad. Aga juba mu janused, silmad suurt koduma, kevadet näevad. Tuled pääl pärast rännakut rasket käed heldinult laiali, ajad kaske Urbunud sülelda, laske mulle esimest sünnimaarajal. Tuleb päev ja sa sõnatult tardud Läänemere Me vägeva ette. See su juurastus, ülevus, haaradus, mis kohinaiks puhkeptanetes. Käsi tõuseb kulmule varjuks. Kas vaide lainete kiikuvad kaared end viimaks silm nägema harjub? Need ju väikesed Sinavad saared. Läks kajakas pilvede alla, sealt naeruga üle, mind uhub. Sind tervitan Saaremaa kallas. Sind tervitan tilluke. Ja jälle nede rifased rannad, Kadarikude lõhnad ja vaikust. Kõrge kollane maa. D mind kannab taas kõndima Pöide maa paiku. Sõbrad läinud kõik omade juurde, mind pole ootamas keegi. Palju leina on südame uurides tasarikkuseks kasvamas seegi. Miks nii haige ja väikese näoga mulle kodukoht, vaeseke, vaatad? Varsti lehekuu kukkuva Käoga sindki orasterlasega katab. Aeg on päästa siis ranitsa rihmad, ära meenuta pakaseid, kalke ju sooja sõrmised, vihmadon, silumas ühestunud palke. Iga loik, nõnda vallatult tuksleb täis jõutsuvaid mudilasparvi. Läbi koltunud lehtede Puksleb nurmenukkude arglikke sarvi. Siis rõõmude purjed, kõik heiskan ja kevad, see suur dub ning paisub. Ma Vilsandis Peipsini seista saab üleni Meidude kaisus. Veel tuuled kannavad tuhka ja leekides linnade vingu läbi talveöö jäikuse uhkab veel veriste hangede hingust. Ja siiski ma tunnen, kuis tuleb, tuleb kevad, see imeline Klassis laule kerkides suule kõigest kaunist võit, millele nime. Ma kutsub meid andmata rahu. Tuktukid ja Sillatav reed, siin raiuja kaevajad tahu. Ei varemeil vajata leina, vaid jõudu ja armastust. Üks, mis kivide palgituks seina laed kataks. Jakattuvused lööks nüüd oma tööst meie väsi, vaid näeme täit Vellija ja õit. Töö liidab mõtteid ja käsi. Niisama kui võitlus ja võit. Tuuled, mis kevade lõhnu kandsid, päike ja pehmed valvakad, pilved päevale andsid imearmsa ja sooja ilmaga. Või sulle see päev on päevade algust alles nüüdsama maailmaäratav valgus õitena alassus, silmad mida nii hämarat virvendust näevad. Valguselaigud ja laamad. Aga küll päevad varsti selgemaks saavad. Suurt meie aegade kangelasi, juttu kunagi kuuled, aastad ju lähevad ruttu nagu õied ja tuuled. Ning sinu uued tänased silmad kaugele näevad. Nende päralt on homse maailma võidu ja valgusepäevad. Jaan Kärneri, Juhan Sütiste, Mart Raua, Debora Vaarandi, Juhan Smuuli ja Johannes Semperi sõjapäevade luulet esitasid Helle-Reet, Helenurm ja Andres Ots.