Tere õhtust, tänase saatetunni oleme koos Lehte Hainsalu luulega. Meenutagem siis, et Lehte Hainsalu on sündinud Tartumaal ja kogu oma teadliku elu elanud Tartus. Õppinud Tartu Ülikoolis ja praegu Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär ja Tartu kirjanduselu üks käivitajaid. Meenutagem sedagi, et Lehte Hainsalu esimese luulekogu sõnajalaõis ilmumisest on möödunud 30 aastat ja natuke rohkemgi. See raamat sisaldas keskkoolitüdruku lihtsaid luuletusi, mis leidsid peagi oma lugejaskonna. Siitpeale algas Lehte Hainsalu kirjanikutee, ta võeti peagi ka Kirjanike Liidu liikmeks. Ja siin ta nüüd seisab meie hulgas luuletaja ja publitsist, teleajakirjanik ja rändur inimene, kes otsustaval hetkel on julgenud ühineda ausate mõtetega, mida ühiskond pole veel valmis olnud, vastugi võtma. Ühel kohtumisõhtul Lehte Hainsalu vastanud küsimusele kirjaniku ülesandest niimoodi. Kirjaniku ülesanne on kõva häälega välja öelda seda, millest rahvas vaikselt mõtiskleb. Südamel on oma rahva vaimsus, haritlaste kvaliteet, laste elu ja areng. Niisiis on öelnud Lehte Hainsalu, kuid nüüd laseme kõlada tema luulesõnal. Valik on tehtud kogust ainsa ööga läbi maa ja lugema tulnud Meeli Sööt. Eine keelebi uinuvama, rongi rataste rattata. Ja ma tuledest heledam leek. Raudse hobuse hirnatab hõik. Pimedus jälle ja kadunud kõik. Öine tee läbi uinuv oma läbisilmale sõba ei saa. Aknaklaasil näen enese varju. Raudse hobuse hirmetav hõik läbi seinagi süda näeb kõik. Talud ja palud majad ja rajad üle pihisenud, verised ajad. Tuiskusid, talud püsimist, palud lumelinasse vaibutad, valud sünnima, sünnima armas ning oma pilvis on kuu nagu hõbedast koma. Ühtki lauset ei lõpeta koma koidule, õhtu ei järgne ka talvel. Põhi ei paista kultuuri salvel. Tilluke on minut põuema. Sirguneb jällegi sõtkutud muru. Juured on alles ja ladvad on puru. Tahaksin pilvedeks kerkida, üles Peipsist mereni, hoida, sind süles. Külmasinud, helitaks, külmasinud varjaks, kastega kosutaks sademeid, sarjaks, lumesajune oraseid kasutaks kuivanud kaevud vetega paisutaks. Kibe on kaedasu ajalukku. Randa ei sule, kui raudkappilukku. Läbisilmale sõba isa. Väsinud veduri loidunud hõik, une vaevaston roidunud kõik mullale mõtlemast hoidunudki. Kui mitmeid rahvaitsesse mulda maetud piik raudrulllõhes kolbas nuia tärk, kui mitme sajandiga kinni kaetud on need, kes kivigangrutesse maeti antud või kelle maisest põrmust puudub märk. Kui mitmeid rahvaitsesse mulda maetud. Kui mitmes mullas magaksid viitmaamehi viinud kaasa arm või hirm või õnnejaht. Kui mitmes meres siit maasitkeid kehi. Kui pisut on neid välja veerenud mehi, kes ema mulda said, kui kustus taht. Kui mitmes mullas magab siit maamehi. Kui mitut verd on joonud õitsev välu kui mitut puhku tühi salv ja märss, Ird, ajad minetanud rahva mälu, muud mõtet saduldasid luule sälu ja sõjateemat, väldib regivärss. Irdajad minetanud rahva mälu. Kui mitmed vered segunenud soontes kui mitmed sõnad laenatud on suus kui mitmed kõlad soome-ugrijoontes sest kuumad vered segunenud soontes mis värvi vikerkest, mis tooni juus. Et mitmed vered segunenud soontes siis iidne hõim on ajast aega uus. Mida võõrale ütleb see põllukivi, mida võõrale ütleb see pedant ka rivi. Mida võõrale ütleb? See kaardikepiotsatäismaad? Mida võõrale ütleb, see kaardikepiotsatäismaad kus talupoeglik mõtlemislaad. Ilus heinakuupäev oli tuuleõhuta. Kuusk kasvatas hoolega käbisid kask varjas rippuvas hällis uinuvaid Urbi. Aga haavaemand vääristas laiu lehti ja tema põlvekõrgused jõnglased ümberringi tegid püüdlikult järele. Mis seal õdised, on sul külm või? Küsis kuusk. Praegu ei ole, kostis haavaemand. Aga varsti võib-olla hakkab. Mis seal siis ette lödistad, kardad või? Küsis kask. Praegust ei karda, kosti saab. Aga mine tea, mis veel tuleb. Mis sa kardad, tuule õhkugi pole mitte, imestas kuusk. Aeg on sihuke, sosista, saab selgest taevast, võib tulla välku ja pikse müristamist. Olekski tore, rõõmustas Kask pärast Vihmann kergem hingata. Aga välk võib sisse lüüa, pilbasteks koe halises haab. Oled sa teistest suurem, et välk sind otsib? Imestas kuusk. Ei, aga elu on sihuke. Ohkas haab. Ja HM anud, vääristas hoolega laiu lehti edasi ning tema põlvekõrgused jõnglased ümberringi tegid püüdlikult kaasa. Pääsuke tuvike. Juba lõpes Su lõunamaa reis imestes tuvike lõppes lõpes ometi kord üle vihase vee ja mässava mere läbi tugeva tuule läbi vinguva vihma tulime tagasi. Mis seal ka oli, kysis tuvike. Vesi soe ja roheline, taevas kõrge, sinine kollane, päike keset taevast. Ja sa tulid ära halli lauda lakka imestest huvik. Siin on mu kodu, ütles pääsuke ja lendas pesa palki tooma. Püstihull arvas tuvike. Kui mina kord pääseksin. Surnud sõdalase rohelisel kalmul. Meelespea vangitapiteede tolmuhallil pervel. Meelespea tankitõrjekraavi rohtu kasvanud kaldas. Meelespea. Käisin, seisatasin, noppisin kimbuks, meeles pead. Kanda neid ei jaksa. Õisi arutumalt. Meelespead vajutavad raskelt suule südamele. Meelespea. Ja voodi juures mu lapsepõlve heldehaldjas käis. Löön silmad valla mingis ruumis suures, kus võõras aken, võõrast valgust täis. Ükskord ometigi tuli lumi. Noor Benniseda haugub kähedalt. Mu kõrvus lainetab üks kauge kumin. Suur rõõm on justkui kuskil lähedal. Rõõm nõnda ligidal, et käega püüa. Eks teispool toda kittel valget ust au hakatusest saadik nutab siia. Kaks vas silma tulvil mõistmatust. Mu minevik jäi udustele teele. Koos pojaga ilma tuli neile. Rahn raskeid pilvi, lasud, koidu, viirull. Öös kuusirp hulgub nagu väga punud. Ja mina laman. On taevas tähti nagu tehislund. Surm, elutuid, planeete tiirleb kiirul. Neid tühjusesse kannab igal tiirul meist eemale üks nähtamatu sund. Sestap tunnen tänumeelset lembust et sünges öös võin maitsta iga hetk käeulatuses avanevat embust. Ka sõbrani on igipikk Meretk. Ta on kui täht, mis teleskoopi püütud kui võõras täht mis nimepidi hüütud. Me sobima kõik, peame ühte sängi. Sa lipsusõlme naabri järgi seod, ühtmoodi, kõigil peied, pulmapeod heatavad, juhivad ka armu, mängi. Me mõtted voolavad ühtmoodi sängi. Ühtmoodi juhus tingib samad teod. On noorelt hääbunud ketserlus, teod ja mõni üksik sellest tunneb hängi. Kõige erinev Sapeksa väära pähe. Teekäija põlgab noori habemik. Moe veidruses on nähtud pahe juuri. Me vabadusest teeme sõnu suuri. Kuid vabadus on vastutus ja vähe on neid, kes võtaksid nii ränga ikke. Õis pudenenud ja maitset võtab mari varsti, kolletus on täies koos. Ah juba ületatud suve hari. Kõik aja nõuab rohke valmiv voos. Me lende hetked tihti harjunud poos on kirkad, toonid jahutanud, vari. Me kumbki üksi, kuigi ikka koos ei teadnud selles kahtlustada kari. Ma vahin papli kiilaks, jäävad võra ja mõtlen äkitselt täis hirmu vahku. Kas IGA PÄEV sus? Meid ei, Pill lahku? Kas on see hooletus, naiivsus, mõrv, et süveneb üks nähtamatu mõra? Ja tassi küljest ükskord kukub karv? Ma kuulsin, sa hüüdsid mind teisel pool vett. Su hääl oli nukker ja hell. Ma kuulsin ma seisma, jäin teisel pool vett. Ei silda? Ei paatilisel. Sa hüüad, sa hüüad mind teisel pool vett ja vangi, mind võttis su hääl. Nüüd jooksen Jahastan teisel pool vett parvegi lainete pääl. Nii palju on vett, et otsa ei näe. Ja ujudes lõpeks muiaks. Kui ujuksid vastu ja annaksid käe, las põhja, siis vajuks Mägaks. Aga ei, aga ei, sul teisel pool vett on aru ja mõistus veel peas. Ja ei ja ei mul teisel pool vett on aru ja mõistus veel peas. Ma hüüan, sa hüüad nii teisel pool vett ja paati, seleta silm. Nii, seisame teine teisel pool vett, kuni pimedaks läheb, maailm. Murdeealine. Mulle näidati õiglase võidurõõmu vaenlase nõrkust, patrioodi, uhkust, alandatu, häbi. Ma õppisin sellest. Ma teadsin alati, kuidas toimida. Aja jooksul nägin ka alandat, uhkust, trioodi, häbi, õiglase nõrkust, vaenlase võidurõõmu. Ma õppisin sellestki. Küll kitsilt õnnistatud meie paik liig leelisene või siis vähe leelist. Kuid sirel viskab nagu küllus, laik ja lõhnadega kaua saadapteelist. Kuid lähed, tundes inimese eelist? Puukoores haava kinni, ravib vaik. Ent lahkunul ei kustu kodu meelist. Üks sirel Lõõnscabile hääbunud tare. Üks sirel Loskab ümber korstnavare. Talõskab olgu muld kuitahes Irel. Ma olla tahaksin umbrohte sirel ja kodumulda, vajutada juured ning üle püsida garaiut, suured. Lumine vaikus on Eestimaa üle. Kuula ei lõppu, ei algust. Vereva päikesevalgust, metsad, kui võõrast last hoiavad süles. Lume all nurmed ja võsad ja teed. Lume all niitmata heinad, lumega varjatud soodia veed, sügavad rõõmud ja leinad. Merre on voolanud mullused jõed. Madalaks vajunud punased tõed. Vaikuses valmiv ja teiseks saav. Keskkavas kõlas Lehte Hainsalu luule Meeli Söödi esituses.