Tulen öödama pruunides leppadest. Panin voodisse memm, indeks. Pane peale kasside käppadest ära pleegitatud sinine pekk. Pihlamoosi kuldpunast saan lusikast, mille varrel mu nimi on peal. Voodikutsude rosinat naljaks, naerdan, lõpmata hea. Kaitseb mind, hoiab siin tuule eest siniteki nurk, lagunenud trepp. Aga akna lahastab tuule sees. Minu hämaras õhtu pruun kleit. Aeg jupika kanga kudus kui su pilk nagu udus ema silmi märkas. Ah kui imeline algus, nagu suur voolav valgushämarusest ärkas. Hommik avaneb su ellu nagu kastel viie kellu õnnestavaks rõõmuks. Selge läte jookseb üle pisi kätte. Ema hinge rõõmuks. Nad on täis kõik kuldsed salved. Mitu lootust, mitu palvet südamesse asub? Kuigi. Homses õnn ei koida. Küll see rõõm, mida võin sind hoida. Hooled ette tasub. Pugeda üksi ära. Oya saladusliku ahju juurde hingab pimedas toas lihtsalt jäi imelikult. Minu ema ahi, minu ema ahi, ahju On ju natuke emad, emad on ju natuke ahjud. Ja me tahame ikka sinna tagasi. Pimedas toas ahju külje all mõtleme ilusaid kurbil, lapselik mõtteid. Mõtlen Me lindude peale külmas öötaevas must, sinises tuuletaevas kõrgel korstnate kohal. Neil lindudel on nyyd krõnksu varbad külmad ja kurvad. Ohte vaesed ahjuta, linnud päris ilma ahjuta, linnud. Lävel ema mõttesse vajunud nagu hõbedane ranna pajupooled, oksad, maa, pooled mere kohal, tuul kord raevukalt, kord leebelt ladvas, kohab. Lävelseisja mõtted kaugel merel. Poja teedel, kestal lihast-verest. Ema oma südame just nagu pooleks jaotab. Paju õrna hõbevarju veel elavad. Elus helgeid hetki leidub, millest hiljemgi veel kaua põu on soe. Õuemurult lihtsa kevadlille. Täna noppis mulle minu poeg oma elu esimese lille. Kilgates ta memme kätte tõi üle vaasi kergelt kummargile kumu. Laual tuli lille viis. Mitmenda lilledel mu lauda ehtinud nõtke nelk, sametine roos, valge kalla keset laiu lehti. Põllulilled hulgakesi koos. Mõnigi neist hoidnud kaua meeli pidulikult elevil. Aga õnneks piisab, kui sul laual õitseb vaikselt. Lihtne tuli lill. Kaks naerusaart kaks nutusaart, kaks päiksemaad, kaks pilvemaad, kaks muinasjuttu, säravat, kaks uudishimu väravat, kaks halli rõõmuallikat, Tollu väiksel poisid rallikal. Kaks silma minul püsivad nii paluvalt, nii küsivalt. Ja nendest kahest silmast. Ma võiksin jääda ilma. Ei naerusaart? Ei nutusaart? Ei päiksemaad, ei pilvemaad. Kaks poja silmahalli kes võiks mult võtta kallid Nagu kirjud lepatriinud, lendasid nad aasalt, põsed õhe vil ja kriimud tuulelõhnad kaasas. Kätega teid kullerkupukingadega mulda. Vaatan lapsi, lillenuppe, tuba täis, mul kulda suud, kui väiksed tatraveskid teevad juttu jahu, einet sööma, istudeski, anna mulle rahu. Ema, ema, pea käib ringi kuulata ei jõua. Aga kuulamine ongi. Mida laps meilt nõuab? Kell tasa lõi. Nii kumeralt ja kellaga kuu laulis. Ma nägin, Me tuppa lendas lind, eks lind, nii imekaunis. Oi, kuidas ta suled särasid. Kui kuidas ta lendas ja lendas. Ma vaatasin, silmad pärani sootuks ära, iseendast. Polnud enam kitsas köök. Kõik oli siin ilus ja särav. Tuppa lendas imelind, see oli sellepärast. Ma tahtsin hüüda, memm, kas sa näe. Ärkasin just üles. Nim seisis. Pesukurikas käes emerjer, linad süles. Sädelev seebivaht kui imelinnusuled Memm küsis vaikselt. Mis on laps? Ma tulen, kohe tulen. Nii nagu ei kusagil mujal. Ent tunnen madala katuse all vahtra Kibude varjus kambris, kus minuga kõneleb iga asi. Logisev ukselink, ahjukapp, soemüüris, nukk sängi, pead siis kella käbid, triibuline, põrandari. Nagu ei kusagil mujal töötanud Pahkliku järi liivaga küüritud laua äärde. Nii nagu ei kusagil mujal. Siin Mulle maitseb leib. Sügavas vaikuses. Rammestavas soojuses kahiseva lõikotil. Ema, kadunu kootud villase vaiba all tuleb minule uni. Nii nagu ei.