Täna õhtul kuuleme Mart Raua luulet põhiliselt kohust, jälgede kiri esitab Karl Ader. Jalataldade jäljed üksteise järel on maas. Samm ja samm. Siin ta liigutab liiva. Lumi Rudise past ja all. Igal astuja looma samm. Oma jälgi igal sammul. Sammal vaikides hajub. Kivi kõpsatus salgab maha, nähtavat märg lainete vahelt ei leita aerulöökide arme. Põldude mullaski jalajäljed ei, püsivili kasvab nad kinni. Vili. Külva ja kätejäljed. Arutul hulgal käte jälg Jon tallel aiahallides aitades lõnga, vihtide kanga, lai tõde, villa ja lina. Flicati, löödia, riiulid, kätejäljed on need. Värvidel rageluses metsad, pilved ja mered surma tundmata silmad ja suud. Kätejäljed on need staadion, relvad, huvidust, luitunud, luust, teravalt kõlksuvast, terasest. Seemned ja söödavad salve on tallele pandud terristeks kokku korjatud kivid savist voolitud tulekolded, jumalakojad ja kujud, eluhoonete seinad, haudade haavad. Kätejäljed on need. Tuli katuse alla, rusikanukid näkku, kätejäljed, kämmal kuumad surved vastu südamevärinat. Käte jäljetud jäljed. Ei ole leida linnu tiibade jälgi risti ja rästi läbi lennatud tuuldes ega tuulde tallatud radasid lindude rännurändlindude käidud teedel. Aga ei ole nad olemata. Veesigi Kalade tallermaa valguspäevade selged jäljed ööde ja varjude vahel. Jalajäljed, käed, jäljed, suudel suude ja silmades silmade jäljed. Alguse mäluta lõpu Aibuta jälgede kiri. Antud on meie ette ja käte raa saavalveerida kokku mõnest selgemast servast. Ööde pimedust kartmata päevade pimestust pagemata sõnad heidavad ühte lendavat kokku lauset laulude parve sõnad tõusevad üles. Clubloog, Lugruu, Syritsiit, Siretsiits jälgede kohal ennemuistsetest, eilseteni, homsetest, kes tahab kunasteni otsa saamata ära lõppemata. Jälgede tiria kohal. Kloog, luu, Chiritsiit, sõnad kui linnud on rännuoma mõttepesa poole. Ivar raasu ja puhkuse leidmise poole nälga nägemast ära soojale murun halvale rahusaamise poole kõrge ja tuulised Kivilühangu Teraval Verrisel serval. Usun sõna jälgede olemasolemist aegade teedel. Lumistel, ränistel, kõrbete tuulises, tulises liivas. Usun lausutud lause kutset, hoiatust tule seisata, tõtta usun, et suu sosina, soojast on saadud kätega tehtud asjade nimed ning hing heade asjade hea hind. Aittimise vihast kurjade kuri. Usun mõtete kõrget lendu ja madalat maamulda juurdumist, vee peal kõndimist, valguse laotamist, varjude vahele. Sõnad ei ole küla asjad ise. Jäljed ei need, kes tulid või läksid. Aga ikkagi jõudkem ja andkem sõnale tuuma ja ruumi aega ja nagu otsid oma selguse järge, jälgede otsatust, kirjast. Aja sammud ei väsi. Edasi edasi silmapilkugi püsimata, peatamatatingata edasi kepita käsi, jalad hingata Teed küsimata ette teatamata edasi. Enne astumata on tema rajad. Muid taldu, ei tunne ta retke teed. Hetked, päevad, aja sammud on need aastad ja aastasajad. Ta tuleb ja tuleb sealt kusagilt ära. Ta läheb ja läheb ära kuhugi sinna. Ta teel on lahti, kõik väravad ainult edasi minna üle ja läbi mägede läbi ja üle lahtise vee läheb ta edasi edasi tee sama otsatult kauge kui igiammune. Ega iganes raskemaks rauge ega iganes kiiremaks ägele, tema sammude soodune, rutt. Ja aeg-ajalt kuulen tema teelt käsku. Keeldu ärgu jääda kui ajast maha. P taguajaga sammu heasoovliku kuuleme soovitust, et ajaga alati minda kaasa. Kunagi ammu mind nagu kohutas ajaga sammu ajaga kaasa. Aga ta ise aeg ajapikku on andnud arutust, aidanud sellestki selgust leida. Sina oma üürikese üritaja ära kipugi taga ajama aja algust ja otsa vaid võtta ning hoia omaks see sinule kuuluv osake tema otsatusest. Need üheksa kontima üheksa aastast sammu, mis sul võib olla kokku arvata koha silmade valguse algusest kuni nende kustuma kaldumiseni tundes ning tunnistades neid piire või püüdagi, püsida ajaga null või koguni kaasa jõuda tema sammudega. Ja suu peale sind ei lööda, kui küsid kes talutab, keda, kas ainult sind või ehk mõnikord Sinaga teda üks kübeke. Oh, sa mu aeg heldene aeg, õiglane, tark ja vana kolmainus, kolmel vaelsav aed ja ise ikka saama. Kui oled muistne minevik, siis lauldes tõstab tungla mis ilus ime, imelik kolis, kuldne Kungla. Mis kangelaste kanged lood, mis ametid ja seedid. Siuke hõre aaria, jood, Tööriistad rekvisiidid. Ent igavik on kole pikk ja aega jätkub ajal. Mu oma kaim alevik. Ma elan Sinuna ajal. Soole almu hälliaud. Rõõm, mure eilne homne. Meil ühine on leivalaud ja sama keel ning kombed. Sa oled ustav seltsimeessulg mu õlaliigi ehetexi otsa ees on kulmu Kurgja hiitli tööd teha. Eluparandust. See nõuab mehist meest, et rohket pärus, varandust, uus isand, leiaks seest. Järglane Mil alles teel sa püütud tulevikuks. Siis ta ei saa ju teha veel maailma õnnelikuks. Kuid pärjatatud on ta pealootuste koidukuma. Ta tuleb, rikas, helde, hea, kõikvõimas nagu jumal. Aega ei ole, inimesed ütlevad. Kire on, ütlevad. Ja paistab, et nendel on õigusruumi, ei ole. Inimesed ütlevad, kitsas on, ütlevad ja paistab, et ka nendel on õigus. Aga ma kardan, et aeg ja ruum ühest suust kord ütlevad. Inimesi ei ole? Ei ole? Ei ühtegi, ütlevad, oh hoidku, neil olemas tuiskus. Päike. Kasta hoolikski üles tõusta ja ö vaiksest öömajast jälle edasi minna. Mööda kastessarrast maad. Iseäranis laste pärast, kes veel ei tea, mida nad peavad saapsed, advokaat mitte märgata, äratamata, ärgata ja uneulu alt ära tulla päeva lahtise taeva alla. Tõusen üles. Lähen õue, vaatan üles, tahan olla tähetund ja. Tunda tähti tasub vaeva, punktegija komasid, olgu aabitsa või taeva obasid. Ärgem nüüd mõtelge muu peale, kui, et kuis kulgeda kuu peale. Sest kui kord kolime, kuuleme seal siis ehk kelleltki kuuleme. Miks meie memmeke maa oma elamist kuidagi korda ei saa. Oleks, et keegi tuleb, kas sedasi teeks, et maa jääks maaks, et vesi jääks alati veeks? Jääl jääks, alati jääks aja tuleleek, leegi tuleks ning et aegade kestes inimene inimestes otsa ei saaks. Suuri asju inimesed teevad. Kuid ei, kõike au peab andma tõele. Inimesed pole teinud näevat. Nad ehitasid linna jõele linge juhtmed, raud õhuliinid mööda alt ja üle käivad meist Stradivaariusad. Paganiinid. Meistrit täiendavad teineteist. Tuulehood ei oota taktikepi, ise teavad tulla päevad-ööd. Äike mööda mägesid või stepi krigeerimata trummi lööb oma pead, käib vihm ja kuum ja põud. Käskimata vaikus puhkeb Maruks. Käskijatel tumma tuumajõud kätketud on kohutavaks varuks. Inimesed tegid linnajõele, kütkestasid kivi, soode vee, uue jõulisele, elu tõele, siit nad tähistasid uue tee. Mõtelda, et seda teed ei olnuks värinate südames ei saa, on ei kokku koos, milliseks tolmuks inimeste idi oma maa? Tööinimene. Inimese töö. Siit sõna liitliitsõna leiad siit. Inimene inimtöö see vabastab. See kannab rahu. Inimlikkus. Inimene, töökus, maa, mullavili, viljamaa, inimene. Inimese töö ja nende kahe nii lähi- liidulise sõna vahel on kogu eluaeg. Ja ruum laulude lend ja mõtete tuum. Lauljad lähevad laiali mööda külasid, linnu lähevad laiali nagu õhtused linnud. Õnnelikult väsinud päikese paljusest päevast. Head teed teile, teelised tuhandeid töökotta põllule, merele, lool luhale, head teed teile eneste ning oma laste südamete linnupesades uutel lauludel kasvada. Laske uus laul lasta, kasvad külmade tõmm tuulde, ees teda, hoidke. Siis kasvab toitke teda usuga laulu jõusse. Küllap siis kasvab uus laul üle maa, üle vee uutest 1000-st suudest. Laulujõud. See on see, mis mure, hämarad palged paistab üürgama rõõmsalt ja julgelt kui välgu valgel laulujõud. See on see, mis unistuse ajaside kumas tõstab tegude terasvasarat. Pikset puruks löödud puudest paiskab ta taevasse tagasi. Karl Ader esitas Mart Raua kodanikuluulet. Muusika valis Tõnis Kõrvits.