Rahvusooper Estonia tähistab tänavu 100 aasta möödumist ooperi- ja kontserdimaja valmissaamisest, aga tähtsam kui maja on alati inimesed, kes selle maja oma loominguga täidavad. Tere tulemast saatesse Rahvusooper Estonia, esisopran Aile assoni. Tere. Sa laulad kas nimirolli või naispeaosa enam vähem kõikides ooperites, kui me räägime sopranirollidest, mis praegu Estonia repertuaaris on, sa laulad, tra, peatas Pohhimis olles koos Faustist Valen päris, kas Rigolettot oskas siiski mitte Rigolettot, ma ei ole laulnud, et oskate, ma ei tea, kas ma nüüd sellesse produktsiooni jõuan, kindlasti on see üks roll, mida ma tahan teha ühel päeval ja ka violett Ta roil Travjaatas on nüüdseks jäänud. Mine Veiko, et selle rolliga ma jätsin aasta tagasi tegelikult juba hüvasti. Aga nüüd neljapäevast lisandub Elizabethi roll Wagneri tan hoidris siiski minu esietendus laupäeval, 16. märtsil, aga tõesti siis tõepoolest lisandub ja mitte ainult Elizabeth, vaid Meie versioonis sistanheserversioonis. Lavastaja Daniel Sleiteri nägemuses on veenus ja Elizabeth üks. Esimene Wagneri roll saab olema tegelikult kaksikreheline, et kohe väga suure penikoorma sammuga jälle Wagnerisse. Ja isegi kui te kogu seda koormat jagate Te koos Estonia teatri teise suurepärase soprani helivestlusega ikkagi on seda väga palju. Ja see on, see on suuruse on suur tükk tõesti, et mitte ainult niimoodi vokaalsete rolli mahult. Aga nii-öelda meie selles lavastuses on väga-väga lahedalt lahendatud, et kui nüüd keegi on väga teadlik selle ooperi sisust, siis seal on vastanduvat nii-öelda selline püha ja õilis ja süütu naisideaal vastandub siis nii-öelda armastuse jumalanna Veenuse kujule. Ehk siis nii-öelda ühes naises tuuakse välja kõik mehed, unistused ja ideaalid ja, ja ma arvan, et see on väga pompöösne ja väga nagu visuaalne, kuidas seal lavastatud, et me tahaks nagu rohkem rääkida, aga aga ütleme, et soprani unistus on küll see kaksikroll, et et on ilusaid kleite ja kiireid vahetusi ja selles mõttes on ka seal on, seal on, mida vaadata. See on nagu must lõiki Valge Luik, Tšaikovski balletis luikede järv, absoluutselt üks osatäitja, kaks täiesti vastandlikku roolist. Ma kuulasin üle kõik need intervjuud, mida sa oled Eesti raadiole andnud ja ühes varasemas intervjuus. Sa räägid selle loo, kuidas sa juba kuueaastaselt, kui sa kuulsid raadiost ühte ooperiaariat, sa teadsid, et sinust saab laulja. Kas väga kindel teadmine Jese oma unistuse oma tähe järgimine on aidanud sind läbi Gide karide ja kõhkluste, võib-olla tagasilöökide, mis sul on olnud lauljaks saamise väga pikal teel ja kindlasti absoluutselt, et ma pean jälle ütlema, et kindlasti oli selle, selles soovi, kinnitas esimene ooperis käik, milleks olid rajada ja ma olen seda korduvalt öelnud, et rohkem isegi kui see sinises valguses surev kaunist Pean rohkem sellest veel köitis mind see helide maailm, mis tuli orkestrist ja kindlasti oli seal ka oma suur mõju oli eriklassil fantastiliselt terrigeerimisele, kuidas ta, see, kuidas ta suhtles, minu jaoks oli täiesti müstiline, kuidas inimene teeb liigutuse, siis sellised helid tulevad sellest orkestrist, et seal oli minu jaoks nagu veel veel võib-olla suuremgi senine magnet. Ja ma arvan, et väga suur osa Eesti elanikkonnast on mingil hetkel pidanud õppima ema sunnil klavereid või viiulit või ühesõnaga harjutama pidanud harjutama pilli. Ja ma pean ütlema, et minu vanemad mind mitte kunagi sundinud ei, ei sunnitud, mindi kõigepealt üldse minema õppima muusikat, see oli puhtalt minu oma jonn. Ja teismelise eas tuleb ikka selliseid hetki, kus nagu palju muid huvitavaid asju, mida tahaks tegeleda klaveri harjutamise asemel. Aga tõepoolest, siis oli küll, oli hetki, kus ma ise nagu suutsin ennast motiveerida selle nende unistuse ajel ja oli hetki, kus minuga väga tore klaveriõpetaja. Kuidas nüüd öelda? Tegelikult te rääkisime ka väga tõsiselt, ma mind väga huvitas tegelikult tol ajal ujumine, ma olin, käisin ujumas trennis ja see oli minu jaoks palju klaveri mängimine, aga, aga nii nagu alati kogu see nina nina-kõrva-kurguasi oli suhteliselt ikkagi nõrk, nagu ikka meie kliimas on kombeks, et kogu aeg oli nohu ja külma jõudnud solfi tunde, siis ei klaveritundi ases. Klaver Ta võttis mu ükskord mu ette. Sa pead valima nüüd kahte jumalat teenida, et ta oli väga teadlik sellest, et minust ei saa kunagi kontsert kanisti. Aga ta ikkagi. Ta hoidis mu seal nii-öelda muusika juures. Kui sa mõtled tagasi kõikidel oma õpingutele alates Georg Otsa muusikakoolist läbi muusikaakadeemia, läbi Madalmaade ooperistuudio Amsterdamis läbi Carlo Bergantsi, eraakadeemia Itaalias, mis on olnud need pöördekohad või niisugused, kas õppimise võidab lendamise ajal, mis andsid sulle tiivad, kui sa tundsid, et nüüd sa oled sellel tasemel valmis astuma järgmise sammu? See on väga huvitav, et see on väga hea küsimus. Kõigepealt ma pean ütlema, et ma õppisin otsa koolis koorijuhtimist, kuna olin liiga noor, et saada lauluosakonda õppima üheksandat klassi ja otsa koolis. Ma ise võtsin seda, kui ma läksin sinna kooli ütlemisema. No täiesti teadlikult võtsin seda kui sellist ooteaega, aga kus saaks õppida süvendatult muusikat. Siis sattus mulle eriala õpetajaks Hirvo Surva. Ma arvan, et keegi pahandaks mu peale, kui ma ütlen, et esimesed kaks-kolm aastat otsa koolist mul oli täiesti meelest läinud, et ma tahtsin lauljaks saada. Hirv oli niivõrd nagu karismaatiline õpetaja, ma olin väga. No ikka VÄGA puberteet või meie tunnid olid ikkagi tuld ja särtsu täis, et seal Hirvo ajutine, et aga me oleme ka sõbrad tänapäeval siis alati naerab, et oli ju kaks võimalust, kuidas ma tunnist lahkusin kas suurte krokodillipisaratega või siis niimoodi, et ei olnud kindel, kas uksel jäävad piidad alles või mitte. Minu jaoks nagu sellist keskmist varianti üldse ei olnud, et see hormoonid möllasid, nii et vähe polnud, aga ikka dirigeerimise pinnal ikka dirigeerimise pinnale Dirvits taid kunagi ei teadnud, milline, kus võib vallandada, millise reaktsiooni. Oo kuule, et see oli nüüd väga hea, mis sa tegid metsa, leidsin nagu selle võtme selle koha tegemiseks ja vastupidiselt ootusele, et ma hakkaks nagu loorberitel särama, ei purskasin ma nutma, sest see ju tähendab, et eelmised korrad ma olin ju kõik täiesti mõttetu. Et, et igasugune kriitika võistluse või, või siis ka kiitus võis vallandada täpselt vastupidise reaktsiooni. Et jah, et meil oli väga, väga lõbus, olid esimesed aastad, aga muusikaakadeemiasse läksid ikkagi laulu erialale ikkagi et otsa kooli kuskil teise kolmandiku ajal. Lõpu poole ikkagi tuli mu armastust tagasi, et ja võib-olla isegi see tõdemus tuli läbi selle, et me hakkasime ise juhatama juba kooreaeg oli 190.-te esimene poolaeg oli selline, kus see koori tuur oli? Ta oli nagu meie ajal oli hästi palju õhinat, vot nüüd nüüd ma suhtlen nagu noorte inimestega, kes lõpetavad keskkool ja ja katsun neid inspireerida, laulmist õppima. Ja ma pean ütlema, et vot see aeg, see raske nii-öelda võib-olla ühiskondlikult raske aeg sünnitas nagu väga palju sihukest kultuurilist õhinat mida ei olegi praktiliselt võimalik enam nooremale põlvkonnale seletada, et et kuidas me, Tõnu Kaljuste filaguri välja täiesti pilgeni välja müüdud kontserdid eel sel Sitsisime seal nende garderoobid ukse taga ja kuidas, Tõnu, tule ja alati nagu jumal tuli sealt nagu koorel juba lavale. Tõnu tuliselt oma garderoobist välja vaatasime vaeseid koorijuht ja niimoodi vaatasin pika pilguga üle Reades, laske nad kõik sisse. Ja siis me alati Udisime alad enne suure Tõnu Kaljuste tulekut vilisime kiiresti saali. Et seda on nagu raske need tänapäeval nagu rääkida sellest, et selle entusiasmi pealt sündis ka tollal näiteks neid kammerkoore nagu seeni pärast vihma ja igal noore korjuhti juhil oli kuskil oma koor. Ja siis, kui ma hakkasin nüüd ise dirigeerima siis mul oli väga raske leppida sellega, et dirigendiamet on, et sa teed kõik need proovid ära ja ja siis sa lähed lavale, sa oled seal ees. Ja sa ei saa midagi teha, et inimesed laulavad siiski nii, nagu nad sel päeval laulavad. Et sa pead lootma, et midagi on sinu ideedest jäänud sinna külge ja midagi mingi osa sellest tuleb välja. No loomulikult seda enam, kui sa oled noor algaja et ma lihtsalt ei suutnud leppida sellega, et ma ei saa ise laulda. Või ei suutnud, et, et see oli minu jaoks kõige raskem on see, et ma ei saanud nagu näoga publikusse keerata, ise kõik ära laulda. Suhteliselt, ei, ei, ei, ei, sa pead ikka tegelema asjaga, et ise ei ole tegijale dist usaldust teiste inimeste ikka kõik ise ära teha. Kui sa mõtled veel tagasi oma Madalmaade õpingute peale või, või edasiste õpingute peale Itaalias, kas mõni lävepakk on olnud sinu jaoks sellel teel liiga kõrge või mõni uks liig raske lahti lükata? Ma isegi ei tea, et ma olen õudselt selline tagurpidi astuja, et alati tehakse mingi pakkumine, siis ma kõigepealt ei, ei siis kas te paremat ei ole kedagi? Ei, ma ei tea, et see on jälle minu karma, millega tegeleda, et mul on kindlasti ainult palju rohkem pakkumisi, kui meil on vastu võtnud. Esimene reaktsioon on, et ei tea, kas ei, ei, kas ma ikka saan ma niisugune? Ma vajan nagu kedagi, kes mu selja taga, kes mind lükkab nagu järgmisest uksest sisse. Kindlasti näiteks Itaaliasse minek oli minu vokaalne elupäästja. Sealt sai minul selline täiesti uus vokaalne filosoofia alguse. Aga see oli tõeliselt, need olid esimesed sammud, mis ma astusin seal Itaalias ja siis me tulime siia Eestisse tagasi ja tegin siin magistrantuuri ka pärast. Arvatavasti kui oleks sattunud mingile oma arengu teisele, mõnel muul etapil Bergontsi juurde oleks ma olnud ka väga palju ja interpretatsiooni eest informatsiooni, kuigi ta tõesti ma olin talle niukene lemmiklaps ja ja, ja tõesti, ta üritas mulle, ta ise ütles, et annab mulle palju rohkem informatsiooni, kui ma suudan tegelikult kanda ja kui ma suudan realiseerida praegu sellel hetkel, kui ma seal olin. Aga tõesti, et ma sain sealt selliseid ja ma nimetaksin seda filosoofiast, ühest küljest on see tehniline pagas ja millele siis nüüd hiljem nüüd ma võin 10 13 aastat hiljem öelda, et sinna, sellele nii-öelda sellele alusele, mis ma sealt sain, on nüüd ehitanud päris mitu uut korrust peale. Aga ilma selleta ei oleks ma täna kindlasti siin. Ja teine selline. Võib-olla, kui me nendest läve pakkudest räägime või sellest, kas midagi juhtuks elus liiga vara või liiga hilja. Et põhimõtteliselt ma olen seda meelt, et hilja ei saa olla kunagi, kui ta juba sinuga juhtub, siis järelikult sa ikkagi oled selleks valmis on ning selline huvitav kohtumine või, või kuidas elu neid erinevaid sõlmi ja otsi kokku seob, et et olles siis ka juba 10 aastat tagasi ooperistuudios Madalmaades ehk Hollandis, siis see ooperis stuudio õppevorm oli selline, et oli väga palju selliseid iganädalasi tunde, aga siis oli ka väga palju nädalasi meistrikursusi, et toodi mingi guru kuskilt, kes töötas meiega nädal aega ja siis sõltus nii-öelda, milline see oli, kas oli näitlemise teemaline või laulmise teemaline, et siis oli, kas kontsert selle ürituse lõpetuseks veni. Ja oli meil üks töönädal väga-väga huvitava, väga erudeeritud, väga targa ja väga-väga minule sobiva pea kiisuke inimesega, kes oli pianisti vokaal kõuts. Tema oli põhimõtteliselt päritsi, saba elt, aga jaapanlane, need sellise ida filosoofiaga inimene, kes on üles kasvanud, põhimõtteliselt võiks Ameerika ühiskonnas aga samas kogu oma professionaalse elu töötanud Euroopas. Ja kui ma nii, et sa olin seal nädal aega, need viis päevane kursusi käisin iga päev ja me tõesti väga hästi sobis see koostööd. See on väga tähtis ka, et inimesed võivad olla väga head aretajad, aga kõik inimesed omavahel lihtsalt ei sobi. Ja, ja see, see kuidagi äratundmine oli nagu vastastikune. Ja ma väga nagu füüsiliselt tundsin, kuidas ma ei saa sellest õpetusest kõik, kes ma ei ole valmis. Selles mõttes ei ole nüüd tagantjärgi tarkus, et ma olen seda ka oma lähedastele rääkisin, et ma kohtasin tõelist guru, aga ma ei ma ei ole veel küps, et sellest saada maksimum. Ja selle nädala lõpus see väga tore õpetaja kolis Tokiosse elama, et meil oli reedel viimane tund ja tema pühapäeval kolis ära Euroopast Tokiosse elama. Et selles mõttes mulle väga-väga kurb meel, et see arvates on see, et noh, ei, ei kohtu enam kunagi sellises töises õhkkonnas temaga. Ja eelmisel hooajal siis seoses erinevate juhtumitega ma sattusin jälle amsterdami võtma Ma just pianisti oma pianisti käest tunde. Ja juhtus siis ükskord niimoodi, et eks see amsterdami minek mulle muidugi sõpru seal ja mul ei ole nagu probleem seal elada. Aga ikkagi üsna suur väljaminek, et sa lähed kuskile teisele maale. Neid tunde võtma selles mõttes väga sobiv. Premeeritud sain eelmine aasta palju eksas ja raha kulutada ja siis oli neile võtnud ühe nädala, sõitsin kohale. Talle lennukist välja, panen telefoni sisse, mul sõnum pianistritelt. Tal juhtsuses kodus õnnetus, et ta peab sõitma Albaaniasse oma pere juurde, ta ei saa minuga see nädal neid tunde teha. Mulle kohale. Istuda lennujaamas põrandale hakkan nutma, noh, misasja ma teen seda nädal aega seal Amsterdam, ise helistasin hädalisena, helistasin oma endisele bossile ooperis, stuudiost. Ja siis läksime kohvile ja rääkisin talle oma vaese hädalise loo ära, et mis probleem on, et kellega sa tahad teha, see, see, see, see ja ühtlasi nimetas kasele jaapani pianisti nime, mõtlesin, mis mõttes? Ta juurde Tokyos tänapäeval? Ei, et ta kolis pool aastat tagasi tagasi amsterdami elama. Kui me saime järgmine päev, järgmine õhtu kell kuus kokku, läksin sinna ukse taha, ma muidugi, vahepeal olen kõvasti muutunud. Minust on saanud blondiin sobivalt hääleliigile, eks ju. Ja ta teeb ukse lahti ja siis ma hakkan niimoodi, hakkasin kohe rääkima. Tere minema meile, et me tegelikult 10 aastat tagasi. Muidugi ma mäletan sind ja sinu, anna poleenat. Ja, ja sellest on, et siis see oli septembris selle eelmise aasta septembrini ja ma olen ikka käinud seal päris korduvalt. Nüüd ma olen valmis ja ma olen, tänan jumalat selle kohtumise eest ja see on minu jaoks avanud ukse järgmisele korrusele, tõesti, et mul on väga, väga hea meel, et see kohtumine niimoodi jälle aset leidis ja see poleks võib-olla toimunud, kui sinu esimene pealispoleks pidanud koju Albaaniasse absoluutselt absoluutselt kõike, kui kõik asjad on, eks millekski vajalik, et sellise selline täiesti uskumatu lugu. Et see kõik, see kõik käis nii kiiresti ja see oli nagunii loomulik ja valutu. Vahel on nii, et ma ei tea, eks kõik kõikidele interprojektidele on hetki, kus tundub, et põhimõtteliselt võiks need pillid kotti panna, et kõik on käes, et siit siit enam edasi ei saa kuskil tupikus. Ja ikka ikka sellistel hetkedel tuleb keegi ja avab akna laseb värske õhu tuppa, et seal on väga, väga, väga tore on nagu tunda, et ei ole veel lagi käes. Kas sul on Eestis oma kontroll kuulajaga, kes istub igal Su etendusel igal kontserdil ja pärast ütleb sulle nii? Täna läks sul, vaata, asi läks hästi, aga siis järgmisel korral vat seda asja katsu veel natukene lihvida, kahjuks sellist. Mul on ooperiteatris, on tõesti, on üks kõrv, kes kelle nii-öelda märkused on minu jaoks pühad ja see on inimene, kes nii-öelda on võtnud vastutada selle eest, et ma oleks laval võimalikult hea. Paraku on ooperiooperiteater on koht, kus on palju emotsionaalseid inimesi ja kõikidel on oma arvamus. Et siis paraku tõesti tuleb teha valik, kelle arvamust nagu kuulda, võtta ja, ja meil on dirigent, kes on ka väga hea kaalse kõrvaga. Märkused on nagu väga konstruktiivsed ja, ja samas esitatud kuidagi nii positiivses võtmes, et nagu panevad sind õhinaga otsima väljapääsu võib-olla mingitest tehnilistest probleemidest väga teretulnud, uus õhkkond on proovida, see on tore, kui ooperimajas on peadirigent, kes toetab kõiki soliste ja loob niisuguse terve loomingulise õhkkonna ja paraku proovi tegemine on ja arenemine, arenemine kui selline suhteliselt valulik tegevus. Me kõik suudame endale ette kujutada, et kui baleriinid teevad trenni ja neil on varbad villis, et siis on mingi jube valus. Tegelikult mõttes peaks arenemine lauljana või intervendid muusikuna tähendab olema kuidagi teistmoodi, oluliselt meeldivam. Tegelikult see töö iseenesest, ma arvan, et ei ole, teab mis tore, aga tulemus võib olla peaks innustama, sest see tulemus lõpuks võiks olla see, mis sind paneb seda rasket tööd tegema. Ma loodan, et ühel päeval nii-öelda meie, meie siin ümbruskonnas kaetlase laulmise mõttes, et see töö kvaliteet tööarenemise kvaliteet jõuab nagu potentsiaalile järele. Ma arvan, et selles suhtes on meil veel pikk maa minna, aga ma olen hetkel küll väga positiivselt meelestatud. Viimast olen märganud, et et lähebki paremaks, tehakse tööd ja läheb paremaks, siis on väga tore. Sull on rollidega ja ka lavastajatega väga vedanud. Len, kas Dmitri Bertmanni, ükskõik, kas ta lavastab allenbergi või ta lavastab Kuno Fausti. Aga, aga vaat selle arengu seisukohalt ma tahtsin küsida, et see külalislavastajate galerii Estonia teatris see on ikka muljetavaldav. Et Dmitri Bertnanist just praegu rääkisime, siis ütleme, Andrei šigurs Riiast lavastuses olles Ko Putšiini Tosca tõi lavale keegi Leedu lavastaja, siis poeemi lavastas sinu abikaasa Rannar tur Braun. Nüüd on siis Suurbritanniast lavastaja David Slater, Daniel later, just et kuidas, kuidas sina, Peri laulja võtad seda, et kas niiviisi iga uus lavastaja toob värskeid tuuli, uus käekiri? Huvitav, või selles mõttes sa siiski tahaksid nii-öelda oma lavastajat, kes jälgib sinu kui laulja areng, ate arvatasti, kui oleks võimalus, et oleks tugev lavastaja siis ma ei ütleks ära, kui saaks ühe ja sama lavastajaga aeg-ajalt teha nagu uusi uusi asja nagu sama lavastaja käe all. Selles mõttes mul see kogemus veel nii-öelda puudub. Aga mis seal viriseda? Art, teisest küljest ma ei olnud küll täniasleiteriga ise isiklikult teinud koostööd, aga ma olen laulnud tema ühes produktsioonis, et see oli don Jovanimisele suvel Birgitta festivalil. Põhimõtteliselt ma tema nii-öelda käekirja natuke olin juba nuusutanud. Ja mina leian, et et kui on ikkagi selline lavastaja, kes, Minu jaoks nagu lavastaja hakkab sellest kui on üks inimene, kes tahab ikkagi midagi nagu öelda et ta on võtnud ette ooperi lavastamisel ja siis ta on mõelnud, et mille pärast ta lavastab mulle võib meeldida või mitte meeldida tema nii-öelda kontseptsioon. Aga lihtsalt puhtalt sellest, et inimene on pannud sinna oma mõtte ja südame, et sellest hakkab nagu lavastamine, eks mu eluteel on olnud ka juba selliseid lavastajaid, kes tulevad, proovi, hakkavad lugu rääkima, on ju, aga mina olen seda meelt, et lugu me võime igaüks kodus lugeda. Ikkagi ooper on nii kallis kunstivorm et vaatamata kõigele peaks ikkagi inimene, kes paneb selle asja laval kokku, tal peab olema mingi suhe selle tükiga. Ja selles mõttes, et see uus Wagneri lavastus on kindlasti jälle üks märk. Eks seda varsti nädala pärast on näha, mis saab olema publiku reaktsioone, mis saab olema Wagneri aanide reaktsioon. Aga mulle väga meeldib, et Daniel on tõeliselt mõelnud selle loo olemuse üle. Minu meelest see ei ole nagu külge poogitud idee, mille ta on leidnud sellele ooperile, minu meelest see see ongi selle ooperitee pluss veel, et kui lugeda Wagneri elu ja tema armastuste lugusid siis põhimõtteliselt see on midagi sinna suunda, kuidas Wagner nägi maailma ja naiste meestevahelisi suhteid ka jääd. Mul on väga hea meel, et ma sain siiski osaleda selles lavastuses, seal oli ka täiesti viimase hetke otsus teatri poolt, et ma siiski laulan seda rolli, et eks see on minu jaoks nagu suur samm palju suuremasse häälekategooriasse. Enne veel, kui me konkreetselt tan feisri juurde jõuame. Aga mida ooperilauljateed kui lavastaja kontseptsioon on ikka täiesti Talle isiklikult vastuvõetamatu, et kui ta tajub, et lavastaja murrab lavastusega välja kujunenud tabusideta, efektitseb, et ta toob lavale mingit täiesti enneolematut asja, millega ta ise ennast eksponeerib. Ja laulja on lauljad, orkester on tal lihtsalt abivahend. Mida ooperilaulja siiski on, kümneid variante, kuidas reageerida, et kõigepealt mina olen nagu seda meelt, et alati annab rääkida. Siis on veel selline asi, et alati, kui me alustame proove, siis meil on selline asi nagu kontseptsiooni presentatsioon. Ja ma pean ütlema, et seda ei ole veel juhtunud, aga ma leian, et see on täiesti võimalik ka siiski erastada. Kui midagi käib nagu sinu põhimõtetega nii vastu siis peaks ikkagi olema aus enda vastu ja ka nende inimeste vastu, kellega saab pärast peaks koos laval olema. Et sa ei saa laval teha asja, millesse sa ise ei usu, vähemalt mina ei saa. Ma tõesti ei saa, et esiteks ma olen seda tüüpi lauljat, ma ei saa, ma ei saa nagu lauldud kui ma ei, ma ei tea, millest ma laulan või mida ma olen, ma olen kolleegi, kes võivad suvalisi tähtede kombinatsioone suust välja, mäletan, et see üldse häirija imeilusa tooniga ja kõik on väga ilus. Aga minu jaoks on see sõna nagunii tähtis, kui mind, nagu see läheb sassis. Kas ma lähen täitsa ise ise lühisesse, et mina pean nagu enda jaoks näiteks sõnaga palju tööd tegema, et see muutuks minu jaoks ükskõik mis keeles loomulikuks. Ja samamoodi on selle mõttega ka, et kui, kui ma ei saa aru, miks või milleks midagi laval teen, siis, siis ma arvan, et ma olen väga kehva. Et ma olen endale nagunii suureks kriitlikkuse, ma pean väga uskuma sellesse karakterist, sellesse lavastusse. Et ma olen nagu suutnud küll ennast siiski nagu läbi närida päris erinevatest asjadest, mis minu võib-olla minu enda nägemusega kokku ei lähe. Aga samas ma ei ole lavastaja, kui mul oleks nagu selline õudne vajadus oma nägemust millestki presenteerida. Mina leian, et ma olengi näitleva lauljana, ma olen, ma pean olema lavastaja käes, nii-öelda see töövahend ja õnnelik on see lavastaja, kes minu kui sellise psühhofüüsilise ja võib-olla fantaasiaküllase töövahendi oskaks mind kasutada, oskaks kasutada ka minu fantaasiat ja selles mõttes minu võit on see, kui on lavastaja, kes võtab nii-öelda kes esiteks suudab elada ja siis suudab sealt ka minu fantaasiamaailmas nagu võtta. Et selles mõttes ma olen õnnelik, et mu teel on olnud juba ikka päris palju selliseid lavastajaid, kes kes on minu jaoks inspireerivad ja kellega hakkab selline vastastikune inspireeriv mäng. Ja see on väga, väga tore. Või, või noh, kui su teele satub keegi türann, siis ma mõtlen, et on võimalik võidelda, mis on suhteliselt mina jalale ja minu, minu karakteri jaoks on nagu vale oleks vale valik, seepärast et ma leian, et igasugune võitlus on konkreetselt laulmise tegevuse vastane Inimese võitlev olek paneb tegelikult tema sellised energia kinni. Publik tunneb ära kohe laulja või näitleja laval, kes võitleb. Laulmine peab olema selline, et publik tuleb nii-öelda sinu juurde, see, see on. See ei ole nagu selline ju mõõdetav ega füüsiliselt katsutav, aga see on jälle see nagu filosoofia asi, mis on pehme. Sa tahad seda katsuda. Tõmmatud sa ei taha, sa ei taha olla sellise inimese lähedal ja sa ei taha teda lavalt vaadata. Ja paraku siiski see kõik kandub üle publikusse ja, ja tagasi. Samas. Laulja peab üritama olla nii-öelda pehme või laulmise tegevus, peab olema selline. Mitte lödi, saad aru, aga, aga pehme nagu nagu sihuke energia Palmisimadi mängib ja, ja pehme ja regeeriv, et siis ma mõtlen ikka võitluslik vaim, minu meelest on muusika ja inspiratsiooni surm, et mina leian, ma ei saa seda lubada ja teine võimalus on siis või kolmas võimalus on minna koju ja patja nutta. Aitab ka. Suhteliselt muidugi kehvem ja silmad on kotis avate pärast hommikuti. Aga see aitab ka. Võlud on, et seda ei ole tulnud sul palju ette elus. Muidugi on. Üks osa elust. Daniel ja Daniel läitšer, kuidas koostöö sujub? Väga hästi, väga hästi, ma olen. Ma räägin, et see on natuke teistsugune tunne, on alustada koostööd uue projektiga inimesega, kelle lavastust sa oled nagu juba teinud, aga tema minuga tööd selle lavastuse ajaks ei teinud, et et võib-olla ma siin kiiresti seletan, et säiliks Inglise produktsioon, mis oli nii-öelda kahasse Birgitta festivaliga. Ja kui see produktsioon, toode siia suvel esinema Don Giovanni etendus tuli Tallinnasse, siis Tallinnas olid, et need kolm pearollidest siis olid gaseeritud eesti lauljad Ain Anger, Lauri vasar ja, ja siis mina, et nii-öelda kolm uut tegelast oli nagu selles Tallinna versioonis ja minu abikaasas, kes oli assistendiks sellele produktsiooni, tema tegi meiega siin Tallinnas proove ja meil oli kolm päeva proove. Ja siis kaks etendust ja kes seda etendust nägid? Ma arvan, et see oli, see oli päris uskumatu töö, mille tegi ära Lauri vasar, Nimirolliste don Jomannina. See kindlasti ei olnud. Tule paremalt ja seisa jalad harkis produktsioon, et see oli väga-väga füüsiline, mänguline ja ülikiire ja väga-väga afinissi rikas lavastus. Ei, ma pean ütlema, et ma tõeliselt muidugi nautisin, et vaat see on see vanniooper on minu jaoks. Ja Elvira roll selles ooperis on vot just selline lugu. See oli teist korda komanaalsest ta roll, et esimene produktsioon, kus ma seda rolli laulsin, oli midagi sinnakanti, vaata nagu sa enne rääkisid, et kui lavastajana nagu kontseptsioone, ta põhimõtteliselt nagu presenteerib ainult iseennast selle tegevusele inglise keeles üks väga võigas väljend ka, aga me ei saa seda raadioeetris öelda, aga aga sellises Don Giovanni produktsioonis ma olen nagu kunagi aastaid tagasi osalenud. Et ma olin väga õnnelik, et nii-öelda see roll ja see muusika ja see, see ooper nagu sai minu jaoks nagu rehabiliteeritud läbi selle Daniel Schneideri lavastuse. Tuleksin veel hetkeks Don Giovanni lavastuse juurde Birgitta festivalil eelmise aasta augustis. Kas mu sisetunne pettis mind, et kogu ooperit esitati pisut tempokamalt kui muidu, et kui ma näiteks võrdlen seda kuulsat Don Giovanni aariat, et veenia viina voolakueena, siis mulle tundub, et Georg Ots omal ajal nii kapates seda aariat küll. Ja ei kindlasti ei saaks seda esitada eesti keeles, nii kiiresti. Ma ei tee üldse naljaga eesti keeles natukene, nagu me isegi oleme natukene tänuma diftongidele ongi nagu aeglase eel. Mitte kõik ei olnud seal kiirema, aga ta oli kindlasti eesmärgiga olla nooruslik. Ja paraku muusik ka. Ajaloos on vahe Georg Otsa ja 2012. aasta vahele on jäänud nüüd juba 40 aastat, et selle 40 aastaga on nii, nagu kogu elu on läinud kiiremaks, on läinud ka tempot kiiremaks, aga ma miskipärast arvan, et see ongi selline. See ei ole, mis ei ole nüüd minu arvamus, et see ongi niimoodi, et nii nagu on igasugused moed, on ka klassikalises muusikas täiesti moevoolud, et et kui me seal ütleme kuue seitsmekümnendatel ka Don Giovanni või ükskõik mis ooperi esitus ja kuulame, siis need kestavadki umbes pool tundi kauem kui 2000.-te aastate esitused. Aega oli inimestel rohkem. Vanasti ei pidanud koju Facebook'i kiirustama ja seetõttu oli inimestel aega võtta ka aega. Ja paraku vist see on ikka seatud ka kogu meie selle industriaalrevolutsiooni ja nüüd digitaalrevolutsiooniga, et elu ongi läinud kiiremaks ja samamoodi on läinud kiiremaks ka klassikalise muusikatempod. Ma arvan, et see ei ole üldse selline uitmõte, et see on, need asjad on omavahel seotud. Kiirem esitus tähendab pealiskaudsust ka. Ma arvan, kindlasti mitte alati, mitte mitte alati, aga aga mis seal salata, eks, et kogu see ka klassikalise muusika bisnis on läinud nooremaks ja kiiremaks, et ikka, kes kiiremini oma soprani maha mängib, et seal ikka vingem, onju. Et see on praegu niukene moeröögatus, siis vahepeal oli ju siin suur autentsuse taotlus, et siis kõik keelpilli hakati jälle kassi soolte peal mängima ja, ja lauljat, sellised tõsimeelsed barokklauljad hakkasid juba sellist sest läbi peanaha inisevat häält tegema, sellepärast et keegi keegi kuskil arvas, et vanasti oli kindlasti nii et need on ka niuksed moeröögatuse, sest nad lähevad käiku 20 aastat mingi asja ära. Nüüd on noh, mina näiteks veel siin 10 aastat tagasi mõtlesin, et et barokk päästa enam mitte millegagi, et see on minu abikaasal, oli, kes õpiski kunagi barokklaulus, tal oli väga-väga hea väljend selle kohta, et tema barokklaulustiilitunnid olid nagu tahtsingi Shafik ehk siis möödaminev liiklus, et, et põhiline, mida nad harjutasid. Niisamahästi võib vormelivõistlust vaadates sama, sama interpretatsioon tuleb sellest. Aga vaata nüüd suurte häältega suured laul, suurte orkestrantidega tehakse jälle baroki on jälle liha ja veri sisse lastud, on, mul on jube hea meel selle üle ja vara veel rääkida, aga ma arvan, et Estonias tuleb veel mõni päris lahe barokkooper lähemate aastate jooksul selliseks. Ja nüüd jõuame tan hoiduri juurde. Ma vaatasin järele, seda on Estonias lavastatud varem täpselt kaks korda. Hooajal 1930 31. Mõni laulis Benno Hansen, tan Hoisorid, Karl Ots volframit, Aleksander Arder Eliisabeti, Helmi Einer. Teist korda lavastati hooajal 1942 suurt 43, kui Hermanni laulis lisaks Johansonile ka Ott Raukas, tan Haiderit, Karl Otsalal, lisaks Martin Taras volframit laulis Vootele veikat Elizabeth Elsa Maasik. Ja kui me nüüd ei võta arvesse ühte kontsertetendust, mis oli hooajal 2003 2004, siis nüüd on tan Hoiser Estonia laval alles kolmandat korda missal ooperil vigane lavastajad teda ei armasta. No selle viga ei ole kindlasti mitte dramaturgia, sega lavastuslikus. See on lihtsalt. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, see operna päris mitut päris päris head lauljat. Paraku meid on ikkagi miljoni, meie lauljad on nii palju, kui meil on, et me oleme praegu tänada jumalat, esiteks, et meil on praegu võtta, meil on terve ooper, tuleb veel ainult eesti lauljatega. Hurraa. Hurraa, et tõesti, et meil on külalisi. Ülejäänud lauljad on kõik Estonia teatripalgalised lauljad see on lihtsalt, ma arvan, et ta on lavastatud nendel hetkedel erilistel hetkedel, kui on, kellega lavastada seda ooperit. Muud viga sellel ooperil tõesti ei ole, et on väga sisutihe, on imeilusa muusikaga, kellel on võib-olla väikene Wagneri hirm või kui on juhuslikud Wagneri hirm, kardate, et istuda tagumiku kandiliseks, sel lühike Wagneri ooper ja, ja see on veel varane Wagneri ooper, et see muusika on ikka väga lihtsasti kuulatav mind ma ei tahagi öelda lihtsasti kurdan täiesti täiesti. Ma lihtsalt kuulatav kui voidekse reklaam. Tõesti, et sa ei pea nagu üldse oma aju mingile muule lainele, et nüüd ma kuulan mingi keerulist muusikat, see muusika on lihtsalt nii võluv ja ilus. Ja võib-olla ma pean nüüd ise ka südamelt ära rääkima, et ega kui sa õpid laulmist ja, ja läbib mitmeid õppeasutusi, siis sa ikka puutud päris korduvalt kokku Wagneri loominguga ja ja küll on neid muusikaajaloo kursus ei meeldi ja Wagner ja, ja Wagner ja tema aeg ja küll ma olen neid kursusi võtnud ka. Ja ei ole, mul ei tekkinud mul kunagi sellist tunnet, et minust peaks saabuma Wagneri laulja. No mitte kunagi ei olnud sellist, sest saamahimu Wagneri teemalist mitte kunagi. Ja siis tuli vaagnale siia meie oma õuele. Aga muidugi enne seda, kui see Estonia plaanis vaagna tuli enne seda muidugi ma hakkasin juba saama siukseid väikseid kõlakaid lumelabidaga, aga just nimelt väljaspool Eestit, et kui ma laulan võlguses Fagneriteluna, no miks see proovinovravika mina muidugi mina oma reaktsioone, mis, mis ei Vaarnerit laulavad ikka suured hääled, suured sopland, laulad Wagneri kuulajale vahel ütleme, detailid peetakse rohkem nagu Mozarti lauljaks äiale. Aga, aga see on jälle minu oma nägemus endast, et ma miskipärast ei olnud sellist vaagnasoolikat. Ju ta nii on, et kui sa oled millekski valmis, siis asi ikkagi tuleb sinu juurde ise ja minu õnn, et ei, ei leitud soovijat, kes sooviks tulla meile siia tegema neid kahte rulli helimees, kas kõrvale ja siis. Ja selleks ajaks ma olin juba ise trollid läbi vaadanud, eest juba siis juba see väike saamahimu nagu tekkis ja ma pean ütlema, et kui ma nüüd õppima hakkasin, küll alles kolm kuud tagasi natuke liiga liige. Aga kui ma nagu rohkem nagu süvenema, hakkasin sellesse muusikasse, sellesse helikeelde, seal kõlade maailma ja tal on väga omapärane nagu vokaalikäsitlus, et ma olen täiesti nii lummatud, et Ta nagu suure iminapaga on tõmmanud mind oma muusikasse oma maailma. Ja eks ma olen veetnud unetuid, kõht kõveras, naerdes öid lugedes raamatuid, Wagnerist. Jahedus Wagneri hirm on ikka täitsa kadunud endal. Aga no kes, kes arvab, et Wagner on keeruline ja raske, soovitan Youtube'ist üles otsida, annan rasso, on 70.-te koomik ja tal on selline klipp nimega Wagner, Swing instantsi menets. Et Wagneri Nibelungide sõrmus ära seletatud 20 minutiga. Kuidas selle läbi vaadanud, siis ma arvan, et te olete täitsa valmis tulema ka vaatama. Meie maaklerid. Me ei jõua kahjuks selles saates rääkida Aile kontserttegevusest ega kõikidest suurvormidest, milles ta soprani partiisid esitab. Nende hulka kuuluvad nii Bachi kui Mozart, Te, nii maakleri kui Brahmsi reekviemi passioonid, mis saad. Just eelmisel nädalal esitas Aile soprani partii Estonia kontserdisaalis ettekandel olnud Joseph Haydni oratooriumi Loomine. Ja me ei jõua paraku rääkida ka Aile assoni ja ranna Artur Brauni kodus Põhja-Itaalias, Milano linna ja Cuomo järve lähedal. Ehk on selleks aega mõnes järgmises saates. Viimane küsimus on ikka ja jälle muusikast. Millist muusikat sa kuulad siis, kui ei valmista parajasti ette uut rolli või järgmist kontserti, või plaadistust et kui saab kuulata muusikat lihtsalt niisama? Seda ma olen ka korduvalt öelnud, et kui on võimalik, siis minu ümber valitseb vaikus. Aga kui on ikkagi selline hetk, et ma olen sunnitud hakkama koristama, eksis mingi tümps ikkagi. Et mul on, mulle väga meeldib meie väga suur staar käesoleval hetkel Adeele meeldib mulle väga. Ja ma olen tulihingeline tulihingeline fänn, ma ei suuda nime Kristiina kylerafennale ja mulle meeldivad sellised nagu jah, jälle väga head lauljad ega head lauljad, kes on poplauljad, aga kellel on väga hea hääl kvaliteediga? Väga meeldib mulle minu šarmantne endine klassiõde Hedvig Hanson, tema muusika meeldib mulle ka väga. Kui siis on kas mingi selline muusika, mis tõstab mu vererõhku natukene või siis täielik vaikus? Noh, niisama mõtlenud raadiot ei ole minu ümbruses olnudki minu minu enda tekitatud ümbruses, minu kodudes ei ole ühtegi raadiot. Et raadiovõimalus on alati, eks internetist kuulata, aga. Autoraadiot ka mitte kunagi ei kasuta sellist minu jaoks ikka see muusika on informatsiooni, me, seda saab juba piisavalt keskkonnaski. No mõistagi, me ei saa sind saatest ära lasta, ilma et me oleksime kuulnud üht muusikapala sinu valikus ja kuulame Eliisabeti palvet ooperis tan Moisar, mida kahjuks Meie Estonia publik ei kuule selles ooperilavastuses, kuivõrd, nagu me rääkisime, aeg on kiire ja kiire aeg, kiired ajad, nendel on oma nõudmised ja dramaturgiliselt ja just nimelt ka aja kokkuhoiu mõttes on ikkagi see versioon, tan Hoizarist, mida me ette kanname, üle elanud päris mitmed lõiked ja kahjuks on see imeilus. Aare on ka kupüüri all, aga raadiokuulajal on ikkagi võimalus seda viste kuulata. Ta Venetsounci esituses, kes on ka võib-olla minu jaoks üks selline eeskuju, sest tema on laulnud Bayratis, kus täpselt samamoodi sama versiooni kaksikrolli meenuse ja Elizabethi kaksikrolli. Et see nõuab kindlasti sopranilt väga head staminat, et need rolle koos teha. Ja mulle väga meeldib, kuidas ta lauluga palju edu sulle 16.-ks märtsiks, kui on sinu esietendus ja aitäh. Edu sulle Estonia ooperiteatris ja kõikidel muudel lavadel, kus sa iganes esined. Tänan. Saade tegija portreteeris Rahvusooperi Estonia esisopranit Aile assonic küsitles Kaja Kärner.